Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ASJAOLUD

22.veebruaril 2007.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja V K 22.06.2006.a tarbijakrediidilepingu nr. 0602367/95kt, mille alusel andis hageja kostjale 55 000 krooni krediiti, millest peeti hageja poolt lepingu põhitingimuste alusel kinni lepingu sõlmimise tasu 550 krooni. Lepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,02 % krediidisummast ühe aasta 1(6)

kohta. Kogu lepingu perioodi eest on kostja kohustatud tasuma intressi summas 138 412,70 krooni. Krediidi brutosummaks kujunes 193 962,70 krooni ning krediidi kulukuse määraks 39,95 % aasta kohta. Hageja sõlmis 22.06.2006 J L ́iga käenduslepingu, millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0602367/95kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh. tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 248 413 krooni ning käenduse tähtajaks 01.08.2018.a. Kuna kostjad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja kostjatele 22.09.2006.a lepingu ülesütlemishoiatuse. 18.10.2006.a ütles hageja põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Hageja teavitas lepingu ülesütlemisest käendajat 18.10.2006 saadetud nõudekirjaga. Lepingu ülesütlemisavalduses ning käendajale saadetud nõuekirjas nõudis hageja kostjatelt 73 402,65 krooni tasumist, millest 55 000 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 5948,09 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 11 000 krooni leppetrahv, 4,56 krooni viivis ning 1450 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Kuna pärast lepingu üles ütlemist ei ole kostjad hagejale mitte ühtegi makset teinud, siis on kostja V K poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 55 000 krooni. Samuti palub hageja kostjatelt solidaarselt üldtingimuste p.de 2.1 ja 5.3, 6.1. ja 6.2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja p 6, § 108 lg 1 ning § 113 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 5 948,09 krooni ning sissenõutavaks muutunud viivise 4 679,53 krooni. Üldtingimuste p 6.3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud tasuma leppetrahvi 20 % ülesütlemise hetkeks tasumata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 11 000 krooni. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud summas 1450 krooni, mille tasumist nõuab hageja VÕS § 100, § 101 lg1 p1, § 108 lg1, § 142 lg1 ja § 145 lg 1 ja lg 2 ning üldtingimuste p.5.3 ja 9.3. alusel. Lisaks ülesütlemisavalduses esitatud nõuetele esitab hageja leppetrahvi ületavas osas kostjate vastu kahju hüvitamise nõude ehk saamata jäänud tulu nõude summas 32 000 krooni, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb lepingus kokkulepitud intressist maha arvata lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 5948,09 ning leppetrahv 11 000 krooni. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist summas 121 464,61 krooni, mida hageja vähendab 32 000 kroonini. Kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud ka asjaoluga, et lepingu kehtivuse ajal ning ka pärast lepingu ülesütlemist ei tasunud kostjad ühtegi makset. Sellest johtuvalt on hageja veendunud, et ka tulevikus venib kohtuotsuse täitmine pikemale ajale, kui lepingu kehtivus oleks olnud. Seeläbi on hageja huvid kahjustatud, sest hageja ei eeldanud põhivõlgnikuga lepingu ja käendajaga käenduslepingu sõlmimisel, et kostjad hakkavad lepinguid rikkuma ning, et hageja saab kostjate poolt võlgnetavad summad tunduvalt hiljem tagasi, kui lepingu sõlmimisel kokku lepiti.

KOSTJA VASTUS

26.märtsil 2007 esitatud kirjalikus vastuses kostja J L hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt on Viru Maakohus alusetult võtnud käesoleva vaidluse oma menetlusse, kuna tarbijakrediidilepingu p 10 kohaselt lahendatakse vaidlused Tartu Maakohtus. Seega on antud asjas poolte kokkuleppel vastavalt TsMS § 104 valitud kohus. Samuti sai kostja V K ta endale käendajaks pettusega, seletades, et tal on vaja välja osta metsalank ja selleks on vaja võtta tarbijakrediiti. Peale langi väljaostmist pidi V K puidu koheselt realiseerima ja laenu tagasi maksma. Kuid seda ta ei teinud. 2(6)

Peale selle on kostjale teada saanud, et V K on toime pannud mitmeid mahhinatsioone ning tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus(ed). Samuti märgib J L seda, et 2006 a lõpus sattus V K kätte tema elukaaslase mobiiltelefon, millelt V.K vormistas SMS laenu summas 3000 krooni. Kostja V K hagile kirjalikult vastanud ja vastuväiteid esitanud ei ole.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE SUHTES

09.aprillil 2007 esitas hageja kirjalikult vastuse kostja J L ́i vastusele. Hageja ei nõustu kostja vastuses toodud vastuväidetega ning leiab, et Viru Maakohus on õigesti tsiviilasja menetlusse võtnud vaatamata sellele, et tarbijakrediidilepingus nr 0602367/95kt on toodud kohtualluvuse kokkulepe. TsMS § 104 on sätestatud nõuded kohtualluvuse kokkuleppele. TsMS § 104 nõuded ei ole täidetud, kuna antud tsiviilasjas on üheks pooleks füüsiline isik. Kui lepingu üheks pooleks on füüsiline isik, siis seadus kohtualluvuse kokkulepet ette ei näe. Hagiavaldus on esitatud kaaskostjate vastu. TsMS § 97 lg1 on sätestatud, et hagi mitme kostja vastu võib hageja omal valikul esitada ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Kostja V K elukohaks on xxx. Eeltoodust ja TsMS § 97 lg1 tulenevalt on antud tsiviilasja pädev lahendama Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja. Käendaja väidab oma vastuses, et põhivõlgnik on teda pettusega mõjutanud käenduslepingut sõlmima. Samas ei ole käendaja põhjendanud ega kuidagi tõendanud, et pettus on aset leidnud ja et vastavad asjaolud mõjutasid käendajat käenduslepingut sõlmima. Asjaolu, et põhivõlgnik jättis oma kohustused täitmata, ei tähenda, et tegemist on pettusega. Asjaolu, et põhivõlgniku vastu on algatatud kriminaalmenetlus, et ei ole hageja andmetel antud vaidlusega kuidagi seotud. Samas soovib hageja märkida, et kui isegi kohus leiab, et tegu on olnud pettusega, ei mõjuta see käenduslepingu kehtivust ja käendaja vastutab hageja ees täies ulatuses. Ka juhib hageja tähelepanu asjaolule, et käendaja poolt vastuses mainitud SMS laenuga seotud juhtum ei puutu tsiviilasja 2-07-6118 menetlusse.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungile 03.09.2008.a kostjad ei ilmunud, kohtuistungi toimumise ajast ja kohast oli neile teatatud kohtukutsetega. Hageja esindaja J.Palumets jäi haginõuete juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavaldusega, kuulanud ära hageja esindaja ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Tehingu mõiste on toodud TsÜS §67, mille lõike 1 kohaselt tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Sama paragrahvi 2 lõike kohaselt mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) §3 p1 tulenevalt võlasuhe võib tekkida ka lepingust. Krediidilepingu mõiste on sätestatud VÕS § 401 lg1, mille kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 tulenevalt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg3 alusel krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. 3(6)

Kostjate kohustus tuleneb tarbijakrediidilepingust nr 0602367/95kt (tl 7-11) ja 22.06.2006.a käenduslepingust (tl 15-16). Kostjad ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi ja hagejal on õigus võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) alusel nõuda kohustuste täitmist. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 tulenevalt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Käendaja kohustub vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Kuna ei laenusaaja ega käendaja pole lepingutega võetud kohustusi täitnud, siis peavad nad VÕS § 145 lg 1 ja § 150 alusel vastutama hageja ees solidaarselt, sest käenduslepinguga (tl 15 -16) ei ole piiratud käendaja vastutus selliselt, et ta vastutab üksnes juhul, kui krediidiandja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada Tulenevalt TsMS §230 lg1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja V K ei esitanud vastuväiteid hagile, tal ei ole vaidlust tema ja hageja vahel lepingu sõlmimise, lepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise, võlgnevuse tekkimise ega tekkinud võlgnevuse suuruse üle. 22.06.2006 tarbijakrediidilepinguga nr 0602367/95kt (tl 7- 11) V K ́ile antud laenu 55 000 krooni. Kostjad ei ole lepingu kehtivuse ajal ega pärast lepingu üleütlemist ühtegi summat tasunud, mistõttu kostjate võlgnevus tarbijakrediidilepingu ja käenduslepingu alusel on 55 000 krooni. Tarbijakrediidilepingu alusel on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 25,02% krediidisummast ühe aasta kohta, kokku 1138 412,70 krooni. Lepingu üleütlemise hetkeks 18.10.2006. (tl 24) oli sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata 5948,09 krooni (tl 9-11). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS §113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitus intressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu üldtingimuste (tl 12-14) p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppes nr 1 sätestatud intressimäär ehk 25.02% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 18.10.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunu tasumata viivis 4,56 krooni. Kuna hageja ütles lepingu üles 18.10.2006.a, algab viivise arvestamine alates 19.10.2006.a. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist tagastamata krediidisumma katteks mitte ühtegi makset tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 19.10.2006- 19.02.2007 kokku 4674,97 krooni (55 000 kr * 25,02% * 124 päeva/365). Kokku moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 4679,53 krooni. Kostjad ei ole põhistanud ega tõendanud, et esineksid viivisenõude vähendamise alused, sh, et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või kostjale üleliia koormav. 4(6)

VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste (tl 1214) p-st 6.3 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 11 000 krooni (55 000 krooni * 20%). Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et esineksid leppetrahvi vähendamise alused, sh, et leppetrahv on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või kostjale üleliia koormav. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 3 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja põhjendab kahju tekkimist ja selle suurust asjaoluga, et tarbijakrediidilepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25.02% krediidi summast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 138 412,70 krooni intressi. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, st kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressist maha arvata lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 5948,09 krooni ning leppetrahv 11 000 krooni. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 121 464,61 krooni (138 412,70 krooni – 5948,09 krooni – 11 000 krooni), mida hageja on vähendanud 32 000 kroonini. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud, mille tasumist hageja nõuab VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning üldtingimuste p 9.3 alusel. Kostjad on jätnud tasumata hagejale kokku 1450 krooni kostjatele 04.08.2006 ja 19.08.2006 saadetud sissenõudmiskirjade, 22.09.2006 saadetud lepingu ülesütlemishoiatuse ning 18.10..2006 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest ja 18.10.2006.a käendajale saadetud nõudekirja eest. Kostja J L on leidnud, et Viru Maakohus on alusetult antud tsiviilasja oma menetlusse võtnud, kuna tarbijakrediidilepingu nr 0602367/95kt kohaselt lahendatakse vaidlused Tartu Maakohtus. TsMS § 104 on sätestatud nõuded kohtualluvuse kokkuleppele. TsMS § 104 nõuded ei ole täidetud, kuna antud tsiviilasjas on üheks pooleks füüsiline isik. Kui lepingu üheks pooleks on füüsiline isik, siis seadus kohtualluvuse kokkulepet ette ei näe. Hagiavaldus on esitatud kaaskostjate vastu. TsMS § 97 lg1 on sätestatud, et hagi mitme kostja vastu võib hageja omal valikul esitada ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Kostja V K elukohaks on xxx. Seega eeltoodust, TsMS § 97 lg1 ning Justiitsministri 27. oktoobri 2005. a määruse nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja teeninduspiirkonnad ning ringkonnakohtute asukohad“ § 2 lg 1 p 2 tulenevalt on antud tsiviilasja pädev lahendama Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja. 5(6)

Kostja J L on vastuväitena hagile esitanud väite, et põhivõlgnik on teda pettusega mõjutanud käenduslepingut sõlmima. Samas ei ole kostja J. L põhjendanud ega tõendanud, et pettus on aset leidnud ja et vastavad asjaolud mõjutasid teda käenduslepingut sõlmima. Asjaolu, et põhivõlgnik jättis oma kohustused täitmata, ei tähenda, et tegemist on pettusega. Kostja J L ́i poolne seaduse mittetundmise ja ebaõige ettekujutus õigusliku tagajärje saabumisest, ei ole eksimus asjaoludes. Teised põhivõlgniku vastu algatatud kriminaalmenetlused ei tõenda iseenesest temapoolset pettust kostjate omavahelistes tehingutes. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kostjat tahtlikult eksimusse viinud, eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema (TsÜS § 94 lg 1) või hageja teadis või pidi teadma pettuse teoimepanemisest kolmanda isiku (kostja V. K) poolt (TsÜS § 94 lg 3) Seega väidetav kostja V.K poolne pettuse toimepanek ei mõjuta käenduslepingu kehtivust ja käendaja (kostja J.L) vastutab hageja ees täies ulatuses. Kostja vastuses mainitud SMS laenuga seotud juhtum ei puutu antud juhul vaidlusesse. Kuna kostjal V K ́il üldse ei ole vaidlust hagi üle ja kostja J.L ́i vastuväited ei ole põhjendatud, vaidlust nõude suuruse üle puudub, rahuldab kohus hagi kogu haginõude 110 077,62 krooni ulatuses, s.h põhisumma 55 000 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 5 948,09 krooni, viivis 4 679,53 krooni, leppetrahv 11 000 krooni, kahjuhüvitis 32 000 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulud 1450 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, § 456, § 632 lg 1 rahuldab kohus hagi. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses, seega antud tsiviilasjas kannavad menetluskulud kostjad, kelle kahjuks otsus tehti, solidaarselt. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Helgi Vinni Kohtunik:

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.