Harju Maakohus
Kohtunik
Meelis Eerik
Määruse tegemise aeg ja koht
15. september 2008. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-16763
Tsiviilasi
OÜ E (endine AS E, registrikood XXX asukoht XXX) avaldus FBH (registrikood XXX, asukoht XXX) vastu kohtualluvuse määramiseks
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Asjaolud Avalduse kohaselt on AS E ja FBH vahel sõlmitud töövõtuleping suulises vormis. Kooskõlas Euroopa Nõukogu Määruse nr 44/2001/EÜ kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 23 (1) b) leppisid pooled kokku Eesti kohtualluvuses konkreetset kohut määratlemata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 72 lg 2 kohaselt allub vaidlus Harju Maakohtule. Avaldaja palub tuvastada, et pooltevahelisest töövõtulepingust tulenev vaidlus allub Harju Maakohtule. Avaldusele kohtualluvuse määramiseks on lisatud ka hagiavalduse kavand, millest nähtub, et augustis 2007 toimunud kohtumisel Eestis, talu külalistemajas sõlmisid menetlusosalised töövõtulepingu, mille järgi kohustus avaldaja tegema metsaraietöid Saksamaal. Lepingu tähtajaks oli vähemalt 2 aastat pikendamise õigusega, raiemahuga mitte alla 3000 tm kuus ja tööga kindlustamisega 10 kuud aastas. Leping sõlmiti suuliselt. 2008a jaanuaris teatas puudutatud isik avaldajale, et tööd tal rohkem anda ei ole ning sisuliselt lõpetas lepingu. Kuna avaldaja lootis, et puudutatud isik täidab lepingut, taotles ta spetsiaalselt selle täitmiseks liisinglepingu jätkamist ning loobus võimalusest sõlmida leping teise tellijaga (Riigi Metsamajanduskeskusega). Puudutud isiku käitumise tõttu ei saanud avaldaja maksta
liisingmakseid ning pank ütles liisinglepingu üles. Ilma vajalike seadmeteta ei saanud avaldaja sõlmida töövõtulepinguid teiste tellijatega ega seega oma majandustegevust jätkata. Puudutatud isik on avaldajale tekitanud kahju, mille avaldaja palub välja mõista kohtu õiglasel äranägemisel. FBH vastas kohtule ning teavitas, et TV ja EZ räägiti tõesti võimalikust koostööst. Mingeid tagatisi saagimis- ja transpordivõimsuste kohta 2-aastase perioodi kestel ei olnud. Puudutatud isik on üsna selgelt viidanud turuseisule tormimurru ümbertöötlemise alal. Seda, et avaldaja on vaatamata ebakindlatele eeldustele rendilepingut pikendanud, kuulis puudutatud isik nüüd esmakordselt. Puudutatud isik peab seda otsust majanduslikult ebaõigeks ning ei ole selle eest vastutav. Puudutatud isik on seisukohal, et lepingutele ja kokkulepetele kohaldatakse eranditult Saksamaa jurisdiktsiooni ning kohtu asukohaks on püsivalt Osnabrücki maakohus. Kohus leidis Vastavalt TsMS § 75 lg 3 „isik võib taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne avalduse esitamist. Sel juhul tuleb taotlusele lisada kavandatava avalduse projekt ja muud kohtualluvuse määramiseks olulised dokumendid. Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.“ Kohus leiab, et antud avaldust tuleb läbi vaadata hagita menetluse sätete järgi. Vastavalt TsMS § 477 lg 2 võib kohus antud avaldust lahendada kohtuistungit pidamata. Tuginedes TsMS § 70 lg 2 „asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.“ Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt „käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EL Nõukogu määrusega 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 012, 16.01.2001, lk 1–23) /.../“ Avalduse kohaselt lepiti suulise töövõtulepingu sõlmimisel kokku Eesti kohtualluvuses. EL Nõukogu määruse 44/2001 art 23 (1) a) kohaselt sõlmitakse kohtualluvuse kokkulepe kirjalikult või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult. Kohus on 10.06.2008 kirjas avaldajalt küsinud, kas kohtualluvuse kokkulepet on pooled kirjalikult kinnitanud. Avaldaja vastas sellele eitavalt. Samuti eitab kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu puudutatud isik. Seetõttu leiab kohus, et EL Nõukogu määruse art 23 (1) a) tingimused ei ole täidetud ning sellel alusel kohtualluvuse kokkulepet ei ole võimalik tuvastada. Kohus küsis avaldajalt, milles seisneb pooltevaheline tava suuliste lepingute sõlmimisel. Avaldaja vastas, et tava suuliste lepingute sõlmimisel seisneb selles, et koostööle rakendatakse teenuste piiriülese osutamise põhimõtteid, taotluse vastaspoole pöördumine toimub Eestis, teenuse osutamisel lähtutakse Eesti õigusest ja tavadest, rakendub Eesti kohtualluvus. Nimetatut tõendab avaldaja T. V poolt koostatud dokumendiga. Avaldaja viitab ka mõistlikkuse põhimõttele ja kinnitab, et väikese ettevõtjana ei oleks ta nõustunud loobuma Eesti kohtualluvusest, sest välismaal kohtuskäimise kalliduse tõttu oleks see talle ebamõistlikult koormav.
EL Nõukogu määruse 44/2001 art 23 (1) b) kohaselt võib kohtualluvuse kokkulepe olla sõlmitud ka vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale. Selle sätte järgi tuleb kohtul tuvastada a) kohtualluvuse kokkulepe ja b) vorm, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale. Kohus leiab, et ka art 23 (1) b) ei ole kohaldatav. Puudutatud isik vaidleb vastu, et kohtualluvuse kokkulepe on üldse sõlmitud. Seetõttu ei ole võimalik rääkida kohtualluvuse kokkuleppest. Pooltevahelise tavapärase vormi osas tugineb avaldaja TV seletuskirjale. Kõigepealt märgib kohus, et tegemist ei ole tõendiga tsiviilkohtumenetluses kuivõrd tõendiks oleks tunnistaja ütlus. Samas ei pidanud kohus vajalikuks TV ülekuulamist tunnistajana, kuivõrd nimetatud toiming ei vääraks kohtu järeldust. Lepingu poolte vahel toimus vaid üks kohtumine, kuid see ei ole piisav, et rääkida pooltevahelisest väljakujunenud tavast. Tava kujuneb välja pikemaajalise käitumise tulemusena. Avaldaja käsitlus mõistlikkuse põhimõttest ei seondu art-ga 23 (1) b) kuivõrd väikeettevõtja jaoks võimalikud ebamõistlikud kohtukulud välismaal ei aita tuvastada kohtualluvuse kokkulepet ega pooltevahelist tavapärast vormi. Seega, kuivõrd ei ole tõendatud kohtualluvuse kokku leppimine lepingus ega pooltevaheline tava vormi osas, ei ole art 23 (1) b) kohaldatav. Avaldaja on tuginenud ka EL Nõukogu määruse 44/2001 art 23 (1) c), mille kohaselt võib kohtualluvuse kokkulepe rahvusvahelise kaubanduse puhul olla vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. Avaldaja viitab selles kontekstis Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/123/EÜ, mille kohaselt tuleb kaebuse suunata teenuse pakkuja asukohta (art 27). Kohus leiab, et direktiiv 2006/123/EÜ ei ole antud vaidluses kohaldatav, kohtualluvust reguleerib määrus 44/2001. Samuti ei ole kohtu hinnangul tuvastatud art 23 (1) c) tingimuste esinemine. Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et metsaraie valdkonnas on rahvusvaheliselt kaubandustavadele vastav ja pooltele teada, laialt tuntud ja regulaarselt kasutatav suuline kohtualluvuse kokkulepe. Seetõttu ei ole antud artikkel käesolevas vaidluses kohaldatav. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuivõrd puudub kohtualluvuse kokkulepe töövõtulepingust tulenevate vaidluste andmiseks Eesti kohtu pädevusse, jätab kohus taotluse kohtualluvuse määramiseks Harju Maakohtule rahuldamata. Tuginedes TsMS § 172 lg-le 1 jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskuludena on tekkinud tõlkekulud, mida kohus on katnud siiani kohtu eelarvest summas 539,85 krooni. Need menetluskulud tuleb avaldajalt välja mõista. Kohus mõistab avaldajalt menetluskulud välja eraldi määrusega kui kulude lõplik suurus on selgunud. Nimelt tuleb ka käesolev määrus puudutatud isiku jaoks tõlkida saksa keelde.
Meelis Eerik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.