2-07-28459/14 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

8.Kohus, tutvunud kõigi asjas esitatud materjalidega, hinnanud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Kui kahjustatud isikul pole kahju tekkinud, siis kahjuhüvitusnõuet ei eksisteeri. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalik lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 2 kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis., lg 4 isik peab hüvitama kahju üksnes juhul, kui , kui asjaolu, , millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos), lg 6 kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Viru Ringkonnaprokuratuuri 21.06.2006 a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (t lk 1718) on tuvastatud, et A R tegutsedes grupis, viibides Vaivara Vallas, Vaivara külas, Veskioru talus, kasutades võtit, mille peitekoha said nad eelnevalt teada tunnistaja A O käest, kes ei olnud teadlik teiste hulgas A.R ja kavatsusest ebaseaduslikult tungisid sisse kannatanu K.O majja, kust võtsid seifist hoiul olnud kannatanule kuuluva sularaha summas 19 000 krooni. Saadud raha jagasid G.A ja A.R omavahel ning käsutasid oma äranägemise järgi. Seega panid nimetatud isikud toime KarS § 199 lg 2 p 7, 8 sätestatud kuriteo tunnustega teo. Prokurör leidis, et 30.06.1992 a sündinud A R pani toime üheepisoodilise teise astme kuriteo toime alaealisena, saab mõjutada karistust või karistusseadustiku § -s 87 ettenähtud mõjutusvahendit kohaldamata. Otstarbekas on süüdistatava mõjutamine, tema karistamise asemel. Menetlus lõpetati KrMS § 201 lg 2 alusel. Alaealine A.R on ülekuulamise protokollis (t lk 42) kinnitanud, et “.. ootas A O maja nurga taga, kui 5 minuti möödudes G A jooksis nurga tagant välja ja hüüdis „jookseme“. A.R ehmus ja jooksis talle järgi, käes tal midagi ei näinud. Koduteel võttis G A jope taskust raha ( 500 kupüürides) ja A.R juuresolekul hakkas raha lugema, luges kokku 19 000 krooni. A.R küsis raha päritolu kohta, G A vastas, et seifist, kuid millisest seifist A.R ei küsinud. Jõudsime Vaivara valla sillani seal G A hakkas raha jagama, A.R andis ta 9 000 krooni, miks A.R raha vastu võttis ta ei tea. Endale jättis G.A 10 000 krooni. Edasi selgitab A.R kuhu ta raha kulutas. A.R kinnitab, et tema raha ei varastanud O majast. Osa saadud rahast tagastas ta hageja pojale summas 2 600 krooni, mille eest hageja poeg A O lubas vaikida. A.R andis 500 krooni I K G A juuresolekul.

Hageja leiab, et kuna A.R on ülekuulamisel kinnitanud, et sai G A 9 000 krooni, siis on sellega kahju tekitamine ja kahju suurus tõendatud. Hageja esitas kohtule tõenditena kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ( t lk 6-7), A.R, G A ja G A ülekuulamise protokollidest koopiad kriminaalasjas nr 07233000245. Muid tõendeid hageja kohtule esitanud ei ole. Kostja kohtule ühtegi tõendit ei esitanud. Tsiviilasja lahendavale kohtule on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel. See ei välista aga et kriminaalasjas kogutud tõendid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võiks faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada muus osas dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (RK lahendid: 3-2-1-101-04 ja 3-2-1-41-05). Kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a. põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktilistele asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist (vt otsuse p 22), küll saab selle otsuse alusel aga lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks. Käesolevas tsiviilasjas on kriminaalasjas tehtud otsus kohtule siduv üksnes otsuse p-s 27 nimetatud ulatuses. Ülejäänud kostja tsiviilvastutuse aluseks olevaid asjaolusid tuleb tsiviilkohtumenetluses tõendada ja hinnata ( RK lahend 3-2-1-41-05). Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et A.R on oma tegevusega 2006 a detsembris Vaivara külas Veskioru talus toimepannud KarS § 199 lg 2 p 7 , 8 sätestatud kuriteo tunnustele vastava teise astme kuriteo (t lk 6). Kohtu arvates saab neid kriminaalmenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid lugeda sellisteks, millest tuleb tsiviilkohtumenetluses lähtuda, ehk neid saab lugeda „teo asetleidmiseks“ ja kostja alaealise lapse A.R poolt „toimepanemiseks“ tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsMS § 272 tähenduses. A.R antud ülekuulamise protokolliga kui dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et G A omastas O majast seifist sularaha kokku 19 000 krooni ja A.R sai G A sularahas 500 kupüürides 9 000 krooni oma käsutusse. G A jäi 10 000 krooni sularaha viimase käsutusse. Põhjusliku seoses kindlaks tegemiseks uuritakse , kas kostja tegu oli hagejal tekkinud kahju vajalikuks põhjuseks. Selleks kasutatakse reeglit , mille järgi loetakse ajaliselt eelnev nähtus hilisema nähtuse põhjuseks, siis kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Kohus peab vajalikuks märkida, et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetus seosena kahju tekitaja teo ja tagajärje (kahju ) vahel s.t tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille kahju tekitaja oma tegevusega loob (vt RKTKo 3-2-1-125-03 ja 3-2-1-149-05). Seega ei pidanudki A.R ise vahetult sisenema koos teiste grupi liikmetega O majja. Kriminaalmenetluses tuvastatud sündmuste ahelas A.R osalemine on leidnud tõendamist.

Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et tegu leidis aset, toimepanijad on tuvastatud, kahju on tekitatud, põhjuslik seos teo ja tagajärje (kahju) vahel on tuvastatud. A.R on oma õigusvastase käitumisega tekitanud hagejale kahju . Tsiviilkohtumenetluses säilib kostjal võimalus tõendada oma süü puudumist. Kostja pole kohtule esitanud ühtegi tõendit süü puudumise kohta. Hageja nõuab kostjalt 9 500 krooni välja mõistmist tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohtus pole tõendamist leidnud A.R tekitatud kahju suurus 9 500 krooni ulatuses. Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtub, et G.A andis A.R käsutusse 9 000 krooni viiesajastes kupüürides, mitte 9 500 krooni. Seega kohus vähendab A.R poolt hüvitamisele kuuluvat kahju summat 500 krooni võrra. Tulenevalt TsMS § 233 lg 1 kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muuhulgas kui on tegemist mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, lg 2 käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Lisaks arvestab kohus esitatud tõendeid uurides ja vähendab kahju suurust TsMS § 233 alusel väidetavalt A.R poolt tasutud summade 500 krooni Ivar Karmile (t lk 44) ja 2 600 krooni A O kokku 3 100 krooni võrra. Deliktiõigusele on iseloomulik nn kohtunikuõiguse suur osakaal, seda eelkõige deliktiõiguse mõistete selgitamisel ja hoolsusnormide väljatöötamisel. Nii nagu lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse korral, arvestatakse deliktiõiguses kahjuhüvitise ulatuse kindlaks määramisel kõikide kahju hüvitamise juhtudel kannatanu tegevusest lähtuvaid asjaolusid. VÕS § 139 sisaldab aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks. Kahjuhüvitist vähendatakse VÕS § 139 lg 1 ja 2 alusel ulatuses, milles kannatanust lähtuvad asjaolud või oht või kannatanu tegevusetus ohust teavitamisel, ohu tõrjumisel või kahju vähendamisel soodustasid kahju tekkimist või suurenemist. Teatud juhtudel esineb mitu nimetatud alust kahjuhüvitise vähendamiseks. VÕS § 139 lg 3 lähtuvalt leiab kohus, et hageja rikkus hoolsusnormi kui hoidis seifi võtmeid kergesti kättesaadavas kohas (esmaabikarbis) kuhu oli igapäevane ligipääs nii perekonna liikmetele sh alaealistele lastele kui ka meditsiinilise hädaabi korral kolmandatele isikutele. Kohtus leidis tuvastamist, et hageja eluruumides viibisid tihti ka teised kõrvalised isikud, kelle juuresolekul hageja laps A O kasutades võtme „peidikut“ (esmaabikarp) avas koduse seifi, et võtta sealt sularaha. Samuti ei teavitanud hageja kostjat, et kostja laps viibib tihti teiste kõrvaliste isikutega hageja majas.