2-22-122175/6 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Osaühing EUROPARK ESTONIA OÜ esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse OÜ ME Holding vastu. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks OÜ-lt ME Holding hageja kasuks välja võlgnevuse summas 70 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 40 eurot on sissenõudekulud. Hagi asjaolude kohaselt pargiti 03.12.2019. a hageja opereeritavale parkimisalale sõiduk numbrimärgiga 133BVD, mille omanik/vastutav kasutaja oli vähemalt 03.12.2019. a kostja. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna sõiduki armatuurlaual ei olnud vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Sh ei olnud fikseeritud parkimiskellaga parkimise algusaega tasuta parkimiseks. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Sõiduki parkimisega tekkis poolte vahel lepinguline suhe. Parkla sissesõidul on tehtud nähtavaks eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Kostja leppetrahvi nõuet ei täitnud. Kuna kostja nõuet vabatahtlikult ei täitnud, pöördus hageja kostjalt leppetrahvi nõudes kohtu poole. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmiskulu. Kostja OÜ ME Holding esitas 07.20.2022. a kohtule kirjaliku vastuse, milles hagi ei tunnistanud. Kostja väitel on kostja põhitegevuseks autoabi teenuste osutamine. Sõiduk 133BVD on sihtotstarbeline autoabi/puksiirabi sõiduk. Kostja ei parkinud antud sõidukit 03.12.2019 kell 10.57 parkimisalale EP143 niisama. Parkimise eesmärk oli teenuse osutamine kõrval asuva kontorihoone aluses parklas, kuhu sisse selle kõrge autoga sõita polnud võimalik. Samuti polnud võimalik teenust vajavale sõidukile lähemale parkida. Teenuse tellis FCR Meedia OÜ, kes rentis tol ajal kõrval hoones büroopindu. Parkimise ajal põlesid 133BVD kollased vilkurid kabiini taga. Varsti peale parkimist selgus, et kliendi auto probleem polnud kiiresti lahendatav. Seepeale klient ise tegi mobiilparkimise sõidukile 133BVD. Sellest tingituna ei tunnista kostja esitatud nõuet õigeks. Hageja esitas kohtule kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja teatas, et ta kostja vastuväidetega ei nõustu ja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustu kostja väitega, et sõiduk oli pargitud leppetrahvi väljastamise hetkel mobiilselt. Hageja on esitanud väljavõtte andmebaasist, millest nähtub, et sõidukit ei olnud pargitud ei mobiilselt ega olnud leppetrahvi väljastamise ajal ka ostetud piletit parkimisautomaadist selliselt, et see oleks asetatud sõiduki armatuurlauale. Parkimistingimustes ei ole sätestatud erandeid selles osas, et autoabi teenuse osutamisel kliendi sõiduki juurde mitte pääsemise korral on võimalik teenuse osutajal parkida sõidukit hageja poolt opereeritaval parkimisalal tasuta. Hagiavaldusele lisatud fotodest ei nähtu ka kostja poolt väidetud kollaste töötavate vilkurite olemasolu. Hageja hinnangul ei ole võimalik ka antud juhul rääkida sõiduki peatumisest liiklusseaduse (LS) § 2 p 52 mõttes.

Kohus leiab, et hagi on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 03.12.2019. a parkis hageja opereeritaval parkimisalal sõiduk numbrimärgiga 133BVD, mille omanik/vastutav kasutaja oli kostja. Hageja nõuab hagis kostjalt parkimisnõuete rikkumise eest leppetrahvi summas 30 eurot ja lisaks võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et tegemist ei olnud parkimisega, kuna sõiduk 133BVD on sihtotstarbeline puksiirabi sõiduk, mis viibis parkimisalal selleks, et osutada teenust FCR Meedia OÜ-le, kes tegi ise mobiilparkimise sõidukile 133BVD. Kostja väidab, et parkimise ajal põlesid sõidukil 133BVD kollased vilkurid kabiini taga. Kohus leiab, et kostja vastuväited on tõendamata ega põhjenda hagi rahuldamata jätmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud tõendina 03.02.2019. a tehtud foto (dtl 37-52), mis tõendavad, et hageja parkimisala sissesõidul oli märk tasulise parkimisala kohta ja ka tahvel parkimislepingu tingimustega. Parkimistingimustes on selgelt teada antud, et märkida tuleb parkimise algusaeg. Kostja, sisenedes sõidukiga sellele parkimisalale, andis aktsepti sõlmida leping teatavaks tehtud tingimustel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja lepingutingimusi ei järginud. Kostja sõiduki armatuurlaual ei olnud vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti ega olnud fikseeritud parkimise algusaega. Samuti ei olnud kostja vormistanud mobiilset parkimist. Kostja on väitnud, et sõidukile vormistas mobiilse parkimise FCR Meedia OÜ, kuid see väide on tõendamata. Seega saab lugeda, et kostja rikkus lepingut. Parkimislepingu tingimustes oli kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust leppetrahvi tasumisest keelduda. Kostja on sisuliselt õigeks võtnud, et 03.02.2019. a parkis ta oma sõidukiga hageja opereeritaval tasulisel parkimisalal. Kohus leiab, et kostja vastuväited selle kohta, et tegemist on sihtotstarbelise puksiirabi sõidukiga, mis viibis parkimisalal selleks, et osutada teenust, on paljasõnalised ja tõendamata. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele ta tugineb. Kohus selgitas 04.11.2022. a kohtunõudes kostjale, et kui kostja soovib, et kohus tema vastuväidetega arvestaks, peab ta oma vastuväiteid kohtu ees ka tõendama. Kostja mingeid tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ega ka hiljem ei esitanud. Seevastu hageja on esitanud omalt poolt tõendina fotod, mis kostja vastavad väited ümber lükkavad. Hageja esitatud fotodelt ei ole näha kostja poolt mainitud vilkureid. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit mobiilse parkimise vormistamise kohta. Hageja sissenõudmiskulu hüvitamise nõude aluseks saab olla VÕS § 1131 lg 1, mille kohaselt juhul kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult nõuda ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on tõendanud, et ta saatis kohtuväliselt kostjale nõudekirja lepingutingimustes kokku lepitud leppetrahvi tasumiseks (dtl 54). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja leppetrahvi nõuet täitnud ei ole. Seega on hagejal õigus lisaks leppetrahvile nõuda kostjalt ka leppetrahvi sissenõudmiskulu hüvitamist.

Eeltoodut arvestades on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 70 eurot, millest 30 eurot on leppetrahv ja 40 eurot võla sissenõudmiskulu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul rahuldab kohus hagi ja seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja 07.10.2022. a menetlusdokumendis. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 248 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks osaliselt. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu kokku summas 100 eurot, sh 65 eurot maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamisel täiendavalt 35 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtuvalt hagihinnast. Seega saab lugeda hagilt tasutud riigilõivu summas 100 eurot põhjendatud hageja menetluskuluks. Kohus leiab, et põhjendatuks saab lugeda ka hageja lepingulise esindaja tasu taotletud ulatuses. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses jurist Elari Arjakas. 07.10.2022. a menetlusdokumendis on välja toodud, et hageja esindaja on teinud seoses nõude esitamisega toiminguid 2 tunni ja 35 minuti ulatuses, sh hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toimingud ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamine ja kostja seisukohaga tutvumine ja analüüs ning sellele hageja vastuse koostamine, lisade komplekteerimine ja maakohtule esitamine. Hageja esindaja taotleb toimingute eest tasu määraga 96 eurot tund. Kohus leiab, et arvestades menetluse asjaolusid, saab lugeda märgitud hageja lepingulise esindaja toimingud vajalikeks ning ka nendele toimingutele kulunud ajakulu 2 tunni ja 35 minuti ulatuses mõistlikuks ning põhjendatuks. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks ka hageja esindaja taotletava tasumäära, mis on 96 eurot ühe töötunni eest. Tasu sellises määras vastab kohtumenetluses mõistlikuks ja põhjendatuks peetud lepingulise esindaja tasule. Lisaks palub hageja esindaja välja mõista TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluses kindlaksmääratud menetluskulu 20 eurot. TsMS § 4842 kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Käesolevas asjas ei ole kohus koostanud maksekäsku, samuti ei ole menetlust lõpetatud võla tasumise tõttu, seega 4 (5)