Kostja MTÜ (xxx xxx), esindaja juhatuse liige VK, lepinguline esindaja Lembit Kaarna
Kohtuistungi aeg, koht,
12.05.2008, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Hageja TJ, esindaja Suido Västra Kostja esindajad VK, Lembit Kaarma
osalenud isikud
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata TJhagi MTÜ vastu kahju hüvitamiseks 30000 krooni. Välja mõista TJ MTÜ kasuks riigilõivu 1750 krooni ja õigusanikulude katteks 1500 krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue, põhjendused
1.06.07.2003 leppis hageja kostja seadusliku esindajaga suuliselt kokku matkast osavõtus. Tegemist oli pooltevahelise töövõtulepinguga ning hageja võttis selle alusel osa korraldatud ja 07.07.2003.a. toimunud ratsamatkast. Kostja teatas hagejale matka
algusaja, -kohaja maksumuse. Hageja ei nõudnud konkreetset päeva ja aega matkamiseks. Hageja selgitas kostjale, et on algaja ratsutaja ja küsis kostjalt, kas tema kui algaja saab matkaga hakkama, kas matkarada ei ole liiga raske. Kostja pidas matka hagejale sobivaks. Enne matkale asumist ei toimunud matkajate individuaalset instrueerimist vastavalt matkaraja raskusele, s.h. kuidas ratsutada mägedest üles-alla, ei toimunud, võimalike ohtude eest ei hoiatatud, hageja ratsutamisoskust piisavalt ei kontrollitud. Kostja aitas hagejal hobuse selga ronida ja ta pidi aru saama, et hageja on algaja ratsutaja. Valitud matkarada ei olnud algajale ratsutajale sobiv, sest see kulges mäest üles-alla, mis nõudis matkast osavõtjatelt suuremaid oskusi võrreldes sellega kui matk oleks toimunud tasasel maastikul. Hageja hobune hakkas matka lõpuosal mäest alla liikumisel galopeerima ega allunud hageja pingutustele/korraldustele hobust pidurdada. Hageja hüüdis "appi", mille peale kostja hagejale appi ei läinud, hobust ei pidurdanud. Hageja kukkus hobuselt, jäi lamama, hobune jooksis edasi. Peale kukkumist tundis hageja tugevat valu, ei saanud liigutada. Teised matkajad jätkasid peale hageja kukkumist liikumist, keegi kohe peale kukkumist hagejale appi ei tulnud. Kostjal oli võimalik hageja kukkumist vältida, hageja hobust rahustada/peatada, kuid ta ei teinud selleks midagi. Kui kostja lamava hageja juurde jõudis, palus hageja kutsuda kohe kiirabi, kuid kostja ütles, et aitab hagejal ise tõusta. Hageja liigutada ei saanud. Kostja lahkus hageja juurest, tuli tagasi kahe mehega ja ütles, et nemad aitavad hagejat. Hageja palus korduvalt kutsuda kiirabi, näitas et suurem valu on vaagna piirkonnas. Alles hageja korduva palve peale kutsuti kiirabi.
2.Kostja rikkus hagejale antud suulist lubadust, et matkarada on hagejale kui algajale jõukohane ja et hagejale ratsutamiseks antud hobune ja matka korraldus ei anna hagejale põhjust kaaluda matkast loobumist.
3.Hageja on lepingusuhte nõrgem pool, ta ei teadnud ega saanudki teada matkaga seonduvast rohkem kui kostja matka kohta enne selle algust seletas. Hagejal ei olnud põhjust kostja pakutava teenuse kvaliteeti (turvalisust) ebausaldusväärseks pidada. Hageja tegi kõik mõistlikult inimeselt eeldatavad jõupingutused, et selgitada kostjale oma ratsutamisoskust ja kostja oleks pidanud sellest järeldama, et ratsamatk võib olla hagejale ülejõukäiv, kuid kostja ei hoiatanud hagejat mingil viisil, ei teinud hagejale ettepanekut kaaluda matkast loobumist.
4.Kostja ei korraldanud matka esimest korda, matka käigu üle otsustas kostja oma äranägemise järgi, kostjale oli teada millise reljeefiga maastik ratsutajaid ees ootab ja kostja pidas sellist matkarada ratsutajatele jõukohaseks, kostja ei selgitanud hagejale, milline matkarada on, et hageja saaks selgituse kaudu parema ülevaate olukorrast ja põhjuse kaaluda, kas tema oskused on piisavad et matkast osa võtta. Kostja ei läinud hagejale appi, ei võtnud midagi ette hageja hobuse peatamiseks kui see oli jooksma hakanud, kuigi kostjal oli võimalik hageja hobust peatada enne kui hageja oli hobuse seljast kukkunud. Hageja ja kostja ratsutasid 7-8 liikmelises matkaseltskonnas teineteisele piisavalt lähedal, et kostja kogenud ratsutajana oleks hagejale järele jõudnud ja hageja kukkumise ära hoida suutnud. Kostja ei täitnud temalt kui teenuse osutajalt nõutavat vajalikku hoolsuskohustust. Hageja puutus kokku kostja hobusega esimest korda matkapäeval, hageja ei olnud tuttav matkaraja, selle raskusastmega, hageja usaldas kostja selgitust, et matk on hagejale jõukohane. Hagejal tekkinud arusaamist sellest, mis teda ees ootab alates hetkest kui ta on hobuse selga istunud. Hageja oli pooltevahelises suhtes nõrgem pool, kuid ta tegi kõik vajaliku, mida mõistlikult inimeselt tuleks oodata selleks, et endale kahju tekkimist ära hoida või kahju vähendada.
5.Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et tegemist oleks hobuse tasuta kasutuse või rendilepinguga.
6.Lepingus sisuks oli kostja korraldatud ratsmatkast osavõtt ja pooled leppisid enne matkale asumist kokku, et hageja maksab kostjale teenuse eest tasu 300 krooni, tasuta ratsutamist kostja hagejale ei pakkunud. Hageja ei teinud kostjalt saadud hobuse ja varustusega seda, mida ise heaks arvas, vaid hageja käitus varaga kostja juhtnööride kohaselt. Hageja ei võtnud hobust ja varustust ega teeninud nende arvelt näiteks tulu omakorda teistele isikutele nende kasutada andmisest ega läinud hobusega omapead metsa jalutama, vaid võttis osa kostja korraldatud ratsamatkast, järgides kostja valitud marsruuti ja seda, kuidas paikneda matkaseltskonnas matkaraja läbimisel ja millise tempoga ratsutada. Hagejal ei olnud iseotsustamisõigust, mida ta hobusega teeb. Kostja korraldatud ratsmatk oli eraldi teenus, mida kostja hagejale osutas töövõtulepinguga, mitte mingi muu lepinguga.
7.Alternatiivselt palub hageja kahju hüvitada deliktiõiguse alusel. Hageja k vigastus ja selle põhjuslik seos kostja tegevuse ja tegevusetusega on tõendatud. Hobusepidaja kostja tekitas hagejale tervisekahjustuse tegevuse ja tegevusetuse kaudu. Kostja pidi aru saama enne matka alustamist, et hageja oma võimete tõttu ei pruugi matkaraja läbimisega toime tulla, eriti künklikul maastikul, kus hobune mäest alla liikumisel ei pruugi jääda sammu käima vaid võib hakata galopeerima. Kostja ei teinud midagi selleks, et galopeerima hakanud hobust peatada, kuid tal oli selleks võimalus ja ta oli selleks kohustatud. Kostja ei andnud hagejale hädavajalikku viivitamatut esmaabi peale tervisekahjustuse tekkimist, kuid hobuste ja ratsutamise spetsialistina tal olid/pidid olema vastavad oskused ja ta oli kohustatud neid kasutama, vähemalt mitte viivitama kiirabi väljakutsumisega. Kostja ei selgitanud hagejale enne matkale asumist, kuidas peaks hageja käituma ratsutamisel juhul, kui tema hobune peaks käituma ootamatult, nt jooksma hakkama ilma hagejalt vastavat käsklust saamata või ilma et hageja oleks pidanud sellise võimalusega arvestama, sest ootamatu jooks või hüpe on hobuse võimalikest käitumisviisidest sellised, mis võivad kaasa tuua kõige negatiivsema tagajärje ratsutaja tervisekahjuna. Hageja kukkus hobuse seljast sellepärast, et ta ei osanud hobust vastavalt valitseda, sest hagejal ei olnud piisavat ratsutamisoskust. Kostja pidi enne matkale asumist aru saama, et matka käigus on hagejal kahju tekkimise tõenäosus liiga suur ja ei oleks pidanuks hagejat matkale mitte lubada,
8.Hageja kahju on tema tervisekahju hobuselt kukkumise tagajärjel tekkinud otsesed kulud ravile, taastusravile ja sellega seotud kuludele ning saamata jäänud palgatulu tõendavad Kostja õigusvastane tegu on enne matkaja peale hobuse jooksma hakkamist vajaliku hoolsuskohustuse täitmatajätmine. Põhjuslik seos hageja kahju ja kostja õigusvastase teo vahel seisneb selles, et hageja kahju tekkis kostja pidamisel olnud hobusega kostja korraldatud ratsamatkal ratsutamise käigus hobuse seljast kukkumise tõttu. Juhul, kui kostja ei oleks hagejat ratsamatkale lubanud või kui kostja oleks matka käigus kasutanud võimalikke ettevaatusabinõusid, peale hobuse jooksma hakkamist hageja hobuse peatanud, ei oleks hageja hobuselt kukkunud ega kahju saanud.
9.Kahju on järgmine:
10.Otsesed kulud summas 22801 krooni (kulutused kiirabile, statsionaarsele haiglaravile, liikumiseks vajalikele tehnilistele abivahenditele, ravimitele, raviprotseduuridele, arstide konsultatsioonidele, sõidupiletid, taastusraviks ja sellega seotud kulud), tervisekahju tõttu saamata jäänud tulust summas 11769 kr. Saamata jäänud tulu on nelja kuu eest saamata jäänud netopalk.
11.Kokku palub hageja välja mõista 30000 krooni ja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Tõendid: dokumentaalsed tõendid raviteenuste osutamise kohta, väljavõte internetist Kostja vastuväited
13.Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kohtukulud hageja kanda. Poolte vahel ei olnud töövõtulepingut.
14.Hageja küsis 06.02.2003 kostjalt vaid informatsiooni võimaluse kohta osaleda ratsamatkal ning mingit kokkulepet ei sõlmitud. Hageja ei teinud kostjale pakkumust VÕS tähenduses osaleda ratsamatkal. Isegi kui käsitleda 06.07.2003 kostja poolt hagejale antud informatsiooni pakkumusena, siis kuna tähtaega ei määratud ja nõustumust viivitamatult kostja ei andnud, siis pakkumus lõpeb, kui asjaoludest ei tulene teisiti (VÕS § 18). Sama kehtib, kui pakkumus esitatakse telefonitsi või muud hetkesidevahendit kasutades. Hageja ei teatanud 06.07.2003, et ta kavatseb järgmisel päeval matkast osa võtta. Seda kinnitab hageja ise, selgitades, et "Hageja ei nõudnud konkreetset päeva ja aega matkamiseks". Hageja ilmus kohale 07.07.2003 enne MTÜ poolt korraldatud ratsamatkast osavõtjate väljasõitu, ametlikult ta selle grupi koosseisu ei kuulunud. Matka ettevalmistamisega tegelenud MKandis temale hobuse, varustas hageja kaitsekiivriga, aitas ta hobuse selga ja viis läbi tavapärase instrueerimise, mille käigus kontrolliti ka hageja võimet kasutada hobuse juhtimiseks vajalikke võtteid ja liikuval hobusel püsida. Seda kinnitab ka hageja ise sõnadega "Enne matkale asumist tegime hobustega ringi talu juures" . Enne matka tegelikku algust andis juht osalejaile võimaluse kaaluda matkast loobumist, mida hageja ei teinud. Matkajuhi korraldus oli liikuda sammu üksteise järgi kolonnis. Sellistel asjaoludel sai ta ka tasuta oma kasutusse hobuse matkal osalemiseks. Hagejaga tegeles MK. VK hagejaga ei tegelenud ega leppinud kokku tasu. Hageja alustas matka kostja nõusolekul, kuid ei võtnud endale kohustusi. Kostja ja hageja vahel on vara tasuta kasutamise leping ning kostja ei ole lepingut tahtlikult või rakse hooletuse tõttu rikkunud ega vastuta kahju eest. Hageja kinnitas kostjale päev enne matka, et on varem ratsutanud, seda on ta hiljem korduvalt kinnitanud ka kohtus (eelistungi protokoll 07.06.2006), samuti kassatsioonkaebuses Riigikohtule. Hageja varustati enne matka kaitsekiivriga, talle viidi läbi nõuetekohane, tavapärane instrueerimine ning tema võimet liikuval hobusel püsida kontrolliti enne matka algust talu juures ratsutades. Hobune anti hagejale üle vaid selleks, et ta saaks osaleda ratsamatkal grupi koosseisus. Kostja kohustus oli võimaldada hagejal osaleda ratsamatkal, st anda talle hobune ja varustus (kaitsekiiver) ning viia läbi instrueerimine ja kontrollida tema võimet juhtida hobust ja püsida liikuval hobusel. Selle kohustuse täitis kostja täielikult ja nõuetekohaselt. Hageja kandis täielikult riisikot oma enda soovi kohaselt ja seetõttu ei saa kostjale asetada vastutust tagajärgede ega kahju tekkimise eest.
15.Hageja kinnitab, et sai esimese informatsiooni võimaliku ratsamatka kohta MTÜ internetireklaamist (tl 29). Kostja juhib tähelepanu, et teksti "ratsutamine maastikul" juurde on lisatud pilt, kus grupp liigub selgelt allamäge. Lisaks sellele kinnitab hageja, et oli nendel päevadel turismitalus turismitalu kõrval. Maastiku reljeef oli hagejale teada. Ei esitanud marsruudi kohta küsimusi. Põhjendamatu ja ebamõistlik on nõuda, et matka korraldaja hakkaks kahtlema inimese võimes matkal osaleda, kui isik ise kinnitab, et on varem ratsutanud ja tema võimet hobust juhtida ja liikuval hobusel püsida on enne matka algust kontrollitud. Kostjal ei ole võimalik tõendada, mis tingis hageja hobuse jooksmahakkamise. Teised hobused kõndisid rahulikult ka mäest
/hageja ise märkis/ seega puudusid väliseid tegureid, mis oleks aktiviseerinud matkal osalenud hobuseid.
16.Ei ole õige, et VKel või teisel matkagrupi saatjal MUoleks olnud võimalik hoida ära hageja kukkumist pärast seda, kui hageja hobune jooksma hakkas. VK liikus grupi ees ja vastutas kogu grupi eest. Nähes hageja hobuse kiiremat liikumahakkamist oli tema esmaseks ülesandeks peatada grupi liikumine, mida ta ka tegi. Kui VK oleks selle asemel sundinud oma hobust äkilistele liigutustele - hageja suunas sööstma - oleks see võinud kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi kõigile teistele grupi liikmetele.
17.Hageja oli täielikult teadlik kohapealsetest looduslikest tingimustest ja enne ratsamatkale asumise otsustamist pidanuks just tema ise hindama oma võimeid ning vastutusvõimelise, ettevaatliku ning mõistliku inimesena määratlema, kas ta on suuteline selle matka kaasa tegema. Ebamõistlik on nõuda, et matka korraldaja oleks pidanud küsima Jegorovalt, kas ta näeb, et tegemist on künkliku maastikuga. Kahtluse korral oleks Jegorova kui isik, kes soovib esitada pakkumust, pidanud ise küsima täiendavaid selgitusi matka korraldajalt. Kostja tegi kõik endast sõltuva ja täitis tavapärased hoolsusnõuded ning tema süüdistamine nende rikkumises on alusetu ja ebaõiglane. Kostja järgis igati tavapäraseid tingimusi ratsamatka korraldamiseks. Kui hageja oleks soovinud, et ratsamatka ajal hoiab näiteks tema hobuse ratsmeid kolmas isik, siis pidanuks ta seda enne matka sõnaselgelt väljendama, sest see väljub igal juhul tavapärase maastikul ratsutamise tingimustest.
18.Kostja ei nõustu ka sellega, et ta vastutaks hageja ees deliktiõiguse järgi.
19.Kostja ei ole oma tegevusega hagejale mingit kahju tekitanud ja väited, et kostja oleks saanud kahju tekitamise ära hoida, on eksitavad, ebaõiglased ja ülekohtused. Ka väited, et hagejale piisavalt kiiresti kiirabi ei kutsutud, ei vasta tegelikkusele. Antud juhul käitus kostja esindaja kõige ratsionaalsemalt moel, püüdes esmalt abi saada lähedalasuvatelt tuttavatelt, kellega oli kostjal eelnevalt kokku lepitud vajadusel abi osutama. Kui selgus, et kannatanu olukord nõuab eritransporti, kutsus kostja esindaja koheselt kiirabi VKei oleks mingil juhul saanud hageja jooksmahakanud hobust peatada enne hageja kukkumist.
20.Hageja läks hobusega ratsutama vabatahtlikult. Ratsutamine seondub teatud mõistusepäraselt eeldatavate ohtudega, millest kõige suuremaks ohuks on kukkumine, ning alates hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, allus hobune hageja korraldustele, käskudele ja signaalidele ning kostjal oli võimatu sekkuda hobuse juhtimisse. Seetõttu ei saa ka rääkida mingist kostja vastutusest deliktiõiguse järgi.
21.Eeltoodu tõttu leiab kostja, et hagi ei ole põhjendatud ei töövõtulepingu rikkumisest ega deliktiõigusest tulenevalt ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
22.Tõendid: tunnistaja MKja MUütlus. Tugines hageja esitatud kostja kodulehekülje interneti väljavõttele (I kd lk 29).
Kohtu põhjendused
23.VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, siias on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist ja § 103 lg 1 alusel vastutab võlgnik kohustuse
rikkumise eest, va kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 127 lg 3 alusel peab lepingulist kohustust rikkunud lepingu pool hüvitama kahju, mida nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, va juhul kui kahju tekitati tahtlikult või rakse hooletuse tõttu ning lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
24.VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse ning lg 3 järgi vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle k vigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule k vigastuse või VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
25.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ulatust tervisekahju puhul reguleerivad VÕS § 128 lg 1, lg 2 , lg 3, 4 ja § 130, lg 1, mille kohaselt kuulub hüvitamisele k vigastusega tekitatud kahju puhul k vigastusest tekkinud kulud, sh töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest tekkinud kulud, kahju tekitamisega seoses kantud kulud.
26.Vaidlust ei olnud selles, et 07.07.2003 osales hageja Rõuge vallas Võrumaal kostja korraldatud ratsamatkal, kus ta kukkus hobuse seljast, sai trauma tagajärjel lülisamba nimmeosa ja vaagna hulgimurrud ning viibis ravil AS Lõuna-Eesti Haiglas ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Saadud k vigastuse tõttu tegi hageja kulutusi kiirabile, statsionaarsele haiglaravile, ravimitele, raviprotseduuridele, liikumiseks vajalikele tehnilistele abivahenditele, taastusravile, arstide konsultatsioonidele ning kaotas töötasu, kokku kahju ulatuses 30000 krooni. Kuivõrd kahju ulatuse üle puudus vaidlus, siis on kahju ulatus VÕS § 128 lg 1-4 ja § 130 lg 1 järgi leidnud tõendamist ja kohtul puudub vajadus anda täiendavat hinnangut hageja poolt kahju ulatuse tõendamiseks esitatud tõenditele.
27.Vaidlus tekkis selle üle, kas poolte vahel oli leping, millise lepinguga oli poolte vahel tegemist ja kas kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, mille tulemusel hagejal k vigastuse tõttu tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega ning mille eest on kostja vastutav. Vaidlus tekkis ka selle üle, kas kostja vastutab hageja ees deliktiõiguse järgi.
28.Hageja väitis, et kostja osutas talle teenust ja märgitu on hinnatav teenuse osutamise lepinguna - töövõtulepinguna. Kostja leidis, et tegemist oli vara, so hobuse tasuta kasutamisega või rendiga.
29.Hageja tõi esile asjaolu, et päev enne matka suhtles ta kostja seadusliku esindaja V. K, kellega leppis kokku, et järgmisel päeval tuleb ta kostja korraldatavale ratsamatkale, tasu selle eest pidi olema 300 krooni. Istungil selgitas hageja, et ta ei saanud raha ära maksta, sest juhtus õnnetus ja sellega seonduvalt jäi matka eest tasumata. Kostja selgitas, et kostja tegi tasu eest vaid matka juhtimist ja andis kasutada varustuse, mille eest on ette nähtud tasu, lisaks on kostja mittetulundusühing (istungi protokoll mai 2008). Kohtule esitatud (I kd lk 44) arvest nr 11 Hotellile nähtub, et arve on esitatud ratasmatka eest. Seda, et tasust oli siiski jutt, kinnitas kostja seaduslik esindaja ka istungil (II kd protokoll lk 93). Kostja tunnistaja MKütluste kohuselt juhendas ta hagejat, kontrollis, kas ta tuleb hobuse juhtimisega toime ja mida ta tegi enne matkale asumist. Ka kogu matka vältel saatis matka tunnistaja MU ja VK, mida kinnitas ütlustega MUning tema ületuste kohaselt jälgis ta hagejat ja seletas talle matka vältel, kuidas end hobuse seljas sadulas paremini hoida. Eeltoodu viitab otseselt asjaolule, et kuigi hageja kasutas matkal kostja hobust, ei olnud märgitu eesmärgiks mitte hobuse kasutamine kui niisugune vaid huvi läbida matkarada hobuse seljas ehk ratsutades ehk tegemist oli teatud matka viisiga, mida korraldas kostja. Tunnistajate ütlusi ning eelmainitud arvet hinnates puudub kohtul alus kahelda selles, et kostja soov oli saada tasu ratsamatka korraldamise eest ning kostja väited, et tegemist oli tasuga vaid matkajuhi teenuste ja varustuse eest, ei ole millegagi tõendatud. Eeltooduga on tõendatud, et hageja pidi ratsamatka korraldamise, juhendamise ning varustuse eest maksma kostjale tasu ning kostja väited tasuta hobuse (vara) kasutuslepingust VÕS § 389 järgi, mille kohaselt kohustub üks isik andma teisele isikule üle eseme tasuta kasutamiseks, on tõendamata. VÕS § 389 järgi on vara tasuta kasutamise eesmärk siiski asja kasutamine ühe isiku poolt. Ülalmainitud tõendeid hinnates leiab kohus, et poolte vahel ei olnud ka rendilepingut, st mis on teise isiku asja kasutamine raha eest, sest ka viimase puhul on eesmärgiks üksnes asja kasutamine, kuid vaid tasu eest. Kohtu arvates ei olnud hageja vaba hobuse kasutamisel ehk ise määratlemas kuhu ta hobusega läheb, kas ta temaga ratsutab või mitte ja seega ei saa tõusetuda küsimust hobuse rendist, tasuta kasutusest VÕS § 389 ja 339 järgi või ka üürilepingust VÕS § 271 järgi. Kuna tegemist ei ole vara tasuta kasutuse või rendiga nagu väitis kostja, siis leiab kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud teenuse osutamise leping. Asjaolu, et pooltevaheline teenuse osutamise leping ei ole VÕS 36. peatükis otseselt reguleeritud /nn tüüpiline töövõtuleping/ ei oma tähtsust. Asjaolu, et kostja lubas hageja oma hobusega ratsutama ja osalema ratsamatkal, millega tõsi küll hageja nn liitus (mida hageja ei vaidlustanud), instrueeris hagejat enne matkale minemist ja hobusega ratsutama asumist, viitab otseselt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele ehk lepingule teenuse osutamiseks, mille sisuks ongi ratsamatka läbiviimine hageja huvides. Poolte vahel oli vaidlus selles, millal leping sõlmiti, kas 06. juuli 2003 või 07.juulil, ent märgitu ei oma vaidluses kaalu, sest pooled asusid lepingut ka täitma kostja nõustus, et hageja liitub kostja korraldatud ratasmatkaga, kostja juhendas hagejat enne matkale asumist ja matkal, hageja liitus matkaga ning ratsutas kostja hobusega märgitud matkal.
30.Hageja väitis, et kostja rikkus lepingut. Kostja lubas, et matkarada on hagejale kui algajale jõukohane, et hagejale ratsutamiseks antud hobune ja matka korraldus ei anna hagejale põhjust kaaluda matkast loobumist ja kostja oleks pidanud aru sama, et tegelikult on matk hagejale ülejõukäiv ja tegema hagejale ettepaneku kaaluda matkast loobumist. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et kostja teadis, et hageja on algaja ratsutaja, et matkateekond ei ole sile maastik vaid Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Seega saab eeldada, et märgitu: lubadus, et matk on hagejale jõukohane oli ka poolte kokkuleppe tingimus. Vaidlust pole ka selles, et kostja ei ole keelanud ega ka teinud ettepanekut mitte minna matkale või see katkestada.
31.Järgnevalt vaatleb kohus küsimust kas kostja on tingimusi rikkunud. Kostja tunnistaja MK ütluste kohaselt jõudis hageja ratasmatkajate juurde hiljem kui teised olid juba instrueeritud, kuid tunnistaja viis ise hageja instrueerimise läbi: andis talle kiivri, selgitas kuidas hobust ratsmeist juhtida, pidurada, aitas hageja hobuse selga, selgitas, kuidas peab sadulasse ronima, samuti kontrollis hageja oskusi, kuidas ta hobusega toime tuleb, veendus, et hageja sai hobuse juhtimise ning hobuse peatamisega hakkama, lisaks jõudis hageja kohapeal hobusega ringi kõndida kausjal maaalal ning tuli sellega toime. Veel kinnitas tunnistaja istungil, et keegi ei kuku hobuse seljast maha seetõttu, et kui minnakse mäest üles - alla, hagejale antud hobune oli tunnistaja hobune ja piisavalt rahuliku loomuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja täitis piisava hoolega hageja instrueerimise kohustuse, jälgis tema kui algaja ratsutaja toimetulekut hobusega ja seega täitis kohustust - olla veendunud selles, et hageja kui algaja tuleb toime kavandataval ratasmatkal talle antud hobusega vastaval maaalal.
32.Tunnistaja MU ütluste kohaselt saatis tema koos V. K märgitud matka. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi hobune paar kiiremat sammu või galopi liigutust, mis viitas sellele, et hobune võis millegi peale ehmatada ja hobuse kiirema liikumise tõttu kukkus hageja hobuse seljast maha. Tunnistaja ütluste kohaselt liikus VKmatkajate ees, tunnistaja taga nagu on tavaks, hageja oli keskel hobusega, hobused liikusid üksteise taga rivis ning kukkumist poleks saanud ära hoida ei VKega tunnistaja. Tunnistaja selgitas, et juhendas hagejat ka matka ajal, et ta hobust ratsmeist liigselt ei kisuks ja oleks sadulas vabamalt mitte krampis, mille peale muutis hageja ka enda asendit sadulas. Eeltoodud tõendist järeldub, et matkal oli korraldatud kostja poolt matkajate turvalisus selliselt, et jälgiti kuidas hageja tuleb toime hobusel, sj anti ka vastavaid korraldusi kuidas sadulas olla, mida hageja ka tegi ning kohtu arvates on kostja tõendanud, et ta täitis ka matkal olles kohustust tagada matkajate, sj hageja turvalisus ja seega puudus kostjal igasugune alus kahelda selles, et hageja ei tule toime matka jätkamisega ja millest tulenevalt pidanuks kostja hagejale tegema ettepaneku matka lõpetamiseks.
33.Hageja väitis, et kostja pidanuks tagama selle, et hageja hobuse seljast maha ei kukuks ja pidanuks peatama hobuse jooksma hakkamise kui teenuse osutaja ja kes pidanuks seda jälgima. Kostja väitis, et seda ei ole võimalik t . Tunnistaja MUütluste kohaselt juhtus õnnetus matka lõpu poole laugjal maal ja selle tõttu, et hobune tegi kiiremaid liigutusi, mille pärast hageja kukkus. Tunnistaja ütluste kohaselt võis hobune millegi peale ehmatada, hobuse seljast võib üldse kukkuda. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud võimalik hageja hobust peatada, kuna üks matkajuht oli ees ja teine taga ning et nad ei oleks jõudnud seda t ; seda on võimalik siis kui oleks hageja hobuse ratsmeist hoidnud kogu ratsmatka ajal, mis ei ole mõeldav. Teiseks ütles tunnistaja, et ei ole võimalik inimest kinni hoida, kui ta hakkab kukkuma. Tekkib küsimus, kas nimetatu (ei peatanud hobust) oleks lepingu rikkumine ja kostja selle eest vastutav. Kohtu arvates on võimalik vaadelda kohustust tagada ratsamatka selline turvalisus, et inimesed sellel viga ei saaks, kostja kohustusena. Tunnistaja ütlusi hinnates võib järeldada, et matkal oli turvalisus tagatud, kuid kukkumine leidis aset ootamatult. Seda, et tavapärase matka turvalisuse jaoks oleks vaja vabatahtlikult hobusega ratsamatkale läinud täiskasvanud inimese juhitud hobuse ratsmeist hoida teisel isikul (matkajuhil, ratsutajal), ei saa pidada tavapäraseks hoolsuskohustuseks ja käitumisjuhiseks, mida pidanuks kostja järgima ja eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostja ei ole rikkunud oma kohustust hageja ees.
34.Hageja leidis, et kostja ei selgitanud piisavalt seda, milline on matkateekonna reljeef, et hageja oleks paremini mõistnud matka raskust ja saanud seega keelduda matkast.
Tunnistaja MUütlustest järeldub, et hageja kukkus hobuse kiirema liikumise tõttu ja seda laugel maal ning seega ei ole hobuselt kukkumine seotud üldse vaidlusaluse matka teekonna reljeefiga ning hageja etteheide kostjapoolse kohustuse rikkumisele on asjakohatu, kuna märgitud teekonna reljeefi selgitamata jätmise ning kukkumise ja tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost.
35.Kuna kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei vastuta ta hagejal tekkinud kahju eest VÕS § 101 lg 1 p 5 järgi ning lisaks, kuna puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ning selle vahel, et kostja ei selgitanud hagejale matkatee reljeefi, siis ei vastuta ka VÕS § 128 lg 4 järgi.
36.Hageja märkis, et kostja võiks vastutada deliktiõiguse järgi. Hageja tõi esile, et kostja pidanuks aru saama, et hageja algaja matkajana ei pruugi matka teekonda läbida ja seda eriti künklikul maastikul, kostja ei teinud midagi, et hageja hobune peatada, kui see hakkas galopeerima, milleks tal oli kohustus, hageja ei andnud viivitamatut abi, kostja ei selgitanud, kuidas peaks hageja käituma kui hobune hakkab galopeerima. Hageja tõi esile, et ta ei osanud piisavalt hobust valitseda, kuna ta oli algaja ratsutaja.
37.Otsuses ülalpool märgitud tunnistajate ütlustest nähtub, et kostja täitis vajaliku hoolsuskohustuse ja enne matkale asumist kontrollis, et hageja tuleb toime hobuse juhtumise, peatamisega ja seda ka kausjal maal, kuivõrd proovisõit toimus kausjal maal. Seega täitis kostja hageja juhendamiskohustuse ja veendus hageja võimetes toime tulla hobuse juhtimisega, mistõttu leiab kohus, et kostja on täitnud oma hoolsuskohustust. Tunnistaja MUütluste kohaselt kukkus hageja hobuselt laugjal maal, seega puudub igasugune seos matkaraja reljeefil ja hobuselt kukkumisel. Seega asjaolu, et kostja ei rääkinud hagejale tee reljeefist, ei ole põhjuslikus seoses hobuse seljast laugjal maal kukkumise tõttu tekkinud hageja tervisekahjuga.
38.Kostja ei peatanud hageja hobust, kui see järsku kiiremalt liikuma hakkas. Kohus tuvastas ülalpool (otsuse p 33) tunnistaja MUütlustest, et hobust ei olnud võimalik peatada ning kukkuvat hagejat ei olnud võimalik takistada kukkumast, kukkumine leidis aset ootamatult. Nimetatu võiks olla võimalik kui kostja vm saatja oleks terve aja olnud hageja kõrval ja juhtinud ise hageja hobust (ratsmeist), mis ei ole tavapärase ratasmatka tingimustes oodatav matkajuhi saatja kohutus, kuivõrd sellist käitumist ei saaks mõistuspäraselt oodata. Ülaltoodud tõendiga on kostja kohtu arvates tõendanud seda, et kostja ei saanud peatada hageja kiiremini liikuma hakanud hobust, seda ei saanud temalt mõistuspäraselt oodata tavapärastes matka tingimustes, st et kostja pole selles süüdi, et hageja hobust ei peatanud selleks, et hageja hobuselt ei kukuks. Kohtu arvates väärib märkimist asjaolu, et hageja ei ole ka esile toonud seda, et ta oleks kostjale matkal öelnud, et talle teeb näiteks ratsutamine raskusi, ta ei soovi matka jätkata, ei soovi hobusega ratsutada, mida kostja oleks eiranud. Hageja võttis vabatahtlikult hobuse enda juhtimise ja valitsemise alla teades ise, et ta on algaja ja võttis sellega ka teatud riski võimalikest hobusega ratsutamisest saadavatest riskidest, sj kukkumisest ja kahjust.
39.Hageja märkis, et kostja ei osutanud piisavalt kiirelt abi pärast seda kui õnnetus juhtus, mida kostja eitas, kuid kohtu arvates ei ole tekkinud kahjuga selles mingit seost, sest hageja ei ole tuginenud sellele, et märgitu võinuks mõjutada kuidagi kahju suurust. Seega puudub mainitud väidetaval teol /tegevusetus/ põhjuslik seos kahju tekkimisega.
40.Eeltoodu tõttu leiab kohus, et asjas on tõendamata, et kostja oleks jätnud täitmata oma kohustused matkal, mistõttu puudub kostja teo (tegevusetus) ja hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos (VÕS § 128 lg 4). Lisaks on kostja on tõendanud seda, et tema pole süüdi selles (VÕS § 1050 lg 1), et ta ei saanud hageja kiiremalt hakanud hobust peatada selleks, et vältida hageja kukkumist hobuselt ja kahju saamist. Eeltoodu tõttu ei kuulu hagejale tekkinud kahju hüvitamisele.
41.Hagi jääb rahuldamata. Kohtukulud
42.Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad kostja õigusabikulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel hageja kanda. Hagihind oli 30000 krooni. Kostja on kasutanud menetluses õigusabi ja seega kuuluvad kostja õigusabikulud 1500 krooni ulatuses, mis on TsMS § 61 lg 1 p1 alusel 5 % hagi rahuldamata jäetud osas, hagejalt väljamõistmisele, samuti tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1750 krooni, mis jäeti apellatsioonikohtu otsusega 08.11.06 maakohtu lahendada. Kostja taotlus täitekulude saamiseks rahuldamisele ei kuulu, kuna kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 46 ja 52 järgi ei ole täitekulud asja läbivaatamise kuluks ja seega ka kohtukuluks.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.