Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja firmas Securitas Eesti AS vastavalt 06.12.2000.a töölepingule nr 286 tehniku ametikohal. Hageja töö põhiliseks sisuks oli valvesignalisatsiooni süsteemide hooldus ja paigaldamine objektidel. Kooskõlas 06.12.2000.a töölepingu p 4.1 hageja tööaeg ei ületanud 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. 30.09.2002.a Securitas Eesti AS Narva kontori juhataja M. andis korralduse, millega ühepoolselt muutis hageja töörežiimi ning töö tasustamise tingimusi alates 01.10.2002.a. Vastavalt sellele korraldusele, muutus tööpäeva alguse ja lõpu aeg, lisati tööaega puhkepäevadel ning praktiliselt puhkepäevi ei olnud. Nimetatud korraldusega tööandja hagejat ei tutvustanud nagu see on sätestatud EV Töölepinguseaduse § 64 p 1, üks kuu ette, vaid selliste muudatuste sisseviimise päeval, s.t 01.10.2002.a. Tööandja antud otsusega, mida hageja loeb ebaseaduslikuks, hageja ei ole nõus, mittenõustumine on kajastatud kirjalikult. Peale selle, juhindudes EV Töölepinguseaduse § 82 nõuetest, esitas hageja tööandjale kirjaliku nõude EV Töölepinguseaduse § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks. Antud nõude sai tööandja 02.10.2002.a, kuid ignoreeris seda. 03.10.2002.a pöördus hageja uuesti kirjalikult tööandja poole palvega anda talle kätte tööraamat ja lõpparve, kuid, eirates EV Töölepinguseaduse §74 lg 2 nõudeid, ei andnud tööandja hagejale tööraamatut ega lõpparvet kätte töölepingu lõpetamise avalduse saamise päeval, s.o. 02.10.2002.a. Kuid ka antud juhul ignoreeris tööandja hageja pöördumist, nõudes, et hageja annaks üle tema käsutuses oleva vara. Kui hageja aga täitis tööandja nõude ja andis vara aktiga üle, siis andis tööandja hagejale tutvumiseks 02.10.2002.a. korralduse, millest sai hageja teada, et varem väljaantud 30.09.2002.a. korraldus on tühistatud. Hagejale allkirja vastu kätteantud mainitud korraldusele hageja kirjutas oma arvamuse antud korralduse olemuse kohta ning palus tööandjat anda talle kätte tööraamat ja lõpparve. Kuid M. teatas hagejale suuliselt, et sellisel juhul leiab teise mooduse hagejaga töölepingu lõpetamiseks ning esitas talle absoluutselt arusaamatud nõuded seletuste andmisest. Hageja vastuväiteid selle kohta, et hageja ei loe end juba antud ettevõtte töötajaks, vastu ei võetud. Kiirelt koguti kokku mingisugune komisjon 4-st inimest, kelle juuresolekul hagejat hoiatati, et kui ta ei kirjuta seletust, siis koostatakse akt hageja keeldumise kohta. Alistudes arusaamatutele nõuetele sõnastas kirjalikult nende sündmuste olemuse, mille kohta hagejalt seletust nõuti. Pärast seda keegi hagejaga enam rääkima ei hakanud. Kuid hageja leiab, et -

01.10.2002.a. töötas ta alates kella 10.00 kuni kella 20.00, kusjuures, lähtuvalt endise töökorra tingimustest, kella 18.00-st kuni kella 20.00 tegi ületunde, mis eeldab kahekordset tasustamist; 02.10.2002.a. töötas samuti alates kella 10.00 kuni kella 20.00, kusjuures, kella 18.00-st kuni kella 20.00 tegi ületunde, mis eeldab kahekordset tasu; 03.10.2002.a. oli ta tööl terve 8-tunnise päeva, kuna täitis tööandja nõudeid vara üleandmiseks, edutult püüdis saada kätte tööraamat ning lõpparvet.

Hageja leiab, et tal on õigus nõuda tööandjalt tasu nende päevade eest, samuti töölepingu lõpetamist temaga EV Töölepinguseaduse § 82 alustel. Tööandja andis hagejale 21. oktoobril 2002.a. 15.10.2002.a. käskkirja nr. 190, millest nähtus, et temaga lõpetatakse tööleping mitte hageja avalduse kohaselt EV Töölepinguseaduse § 86 p.6 ja p.7 alusel. 2(9)

Narva kontori juhataja S. M. kirjalik korraldus ei ole midagi muud, kui tõend sisseviidud töötingimuste muudatustest. Mis puudutab hageja õigust nõuda selle korralduse tühistamist, siis kehtiv Seadus ei kehtesta antud toimingute täitmise kohustuslikkust, mis annab hagejale õiguse lihtsalt nõuda töölepingu lõpetamist. Eeltoodu alusel palub hageja tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine EV TLS § 86 p.6 ja p.7 alustel, ennistada hagejat endisele tehniku ametikohale alates 04. oktoobrist 2002.a, kohustada tööandjat Securitas Eesti AS maksma hagejale välja rahalise hüvituse keskmise kuupalga ulatuses kogu sunnitud töölt puudumise aja eest.

KOSTJA VASTUVÄITED

Vastavalt 22.08.2003.a esitatud vastusele kostja ei tunnista hagi. Hageja ning kostja vahel sõlmiti 06.12.2000 tööleping nr 286, mille järgselt asus hageja kostja juures tööle tehnikuna. Nimetatud tööleping on lõpetatud 04.10.2002 töötajapoolsete töökohustuste rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu Eesti Vabariigi Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 86 p 6 ja 7 alusel. Hageja ei nõustu töölepingu lõpetamise formuleeringuga, mille järgselt on töölepingu lõpetamise aluseks töötaja, s.o. hageja, poolne töökohustuste rikkumine ja töötaja suhtes usalduse kaotamine. Hageja on asunud seisukohale, et hoopis kostja on tööandjana rikkunud TLS sätteid, s.h. muutnud ühepoolselt hagejaga kehtinud töölepingut. Kostja poolset TLS sätete rikkumist põhjendab hageja järgnevaga:

mille eest makstaks tehnikutele (s.h. hagejale) lisatasu. Tulenevalt Töö- ja puhkeaja seadusest § 10 käsitletakse valveaega puhkeajana, mida võib kehtestada lisaks tööaja üldisele kestusele ning mida ei saa arvestada tööaja hulka. Valveaja mittearvestamist tööaja hulka kinnitab ka nimetatud §-s sätestatu, mille alusel ei ole valveaja rakendamisel tööandja kohustatud tõstma töötaja põhipalka (tasu töölepingu järgselt tehtud töö eest), vaid tööandjal lasub valveaja rakendamisel kohustus tasuda töötajale lisaks põhipalgale lisatasu. Kuna Töö- ja puhkeaja seaduse § 10 mõtte kohaselt ei käsitleta valveaega tööajana, vaid puhkeajana, siis on väär ka hageja väide, et kõnesoleva kostja korraldusega oleks muudetud hagejaga töölepingus kokkulepitud tööaega. Kostja kinnitab, et hagejaga sõlmitud töölepingu punktis 4.1. sätestatud tööaeg jäi kehtima endiselt, s.o. hageja tööajaks jäi endiselt 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on tööandjana muutnud nende vahel kehtinud töölepingut. Tulenevalt Töölepingu seaduse §-st 70 vormistatakse töölepingu tingimuste muutmine kirjalikult töölepingus, millele kirjutavad alla tööandja või tema poolt selleks volitatud isik ja töötaja. Kuna töölepingu muutmine on võimalik üksnes kirjaliku märkega töölepingus, mille tulemusena muutuvad töölepingu tingimused, siis ei saa ka käsitleda tööandja 30.09.2002 kirjalikku korraldust töölepingu muudatusena. Hageja ning kostja vahel sõlmitud töölepingus puudub märge töölepingu punkti 4.1. muutmiseks. Samuti ei ole vormistatud töölepingu punkti

teiselt poolt õiguse (õiguse keelduda tööandja ebaseaduslike korralduste täitmisest). Juhul, kui hageja on veendunud, et kostja 30.09.2002 korraldus on ebaseaduslik, siis oleks hagejal olnud õigus jätta korraldus täitmata, kuid nimetatud korralduse väidetav seadusvastasus ei ole mingil juhul iseseisvaks töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 64 ja 82 alusel. Seega hageja meelevaldne oletus kõnesoleva korralduse seadusevastasuse kohta ei anna hagejale subjektiivset õigust töölepingu lõpetamiseks selliselt nagu seda hageja nõudis. S.t hagejal ei olnud ühepoolset õigust: a) keelduda 02.10.2003 esitatud avaldusele järgnevast päevast tööülesannete täitmisest. Juhime kohtu tähelepanu asjaolule, et TLSs ei olegi sätet, mis annab töötajale ühepoolsele õiguse töölepingu lõpetamiseks ühe päevase etteteatamise tähtajaga; b) nõuda kostjalt, kui tööandjalt, tööraamatu ja lõpparve väljastamist avalduse esitamise päevaks; c) nõuda kostjalt, kui tööandjalt, kompensatsiooni töötaja algatusel töölepingu lõpetamise eest. Põhjendamatud on hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuded enda tööle ennistamiseks alates 04.10.2002, samuti töölt puudutud aja eest keskmise palga maksmiseks. Kostja selgitas, et pärast hageja poolt 02.10.2002 ja 03.10.2003 avalduste esitamist kostjale tegi kostja endast oleneva, et jätkata hagejaga töösuhet töölepingus sätestatud tingimustel ja korras. Seejuures tutvustas kostja 03.10.2002 hagejale Narva kontori juhataja kt. 02.10.2002 korraldust (lisatud vastusele), millega tühistati hagejale mittemeeldiv korraldus valveaja kehtestamise kohta. Hageja jäi enda nõudmistele kindlaks ja esitas veelkordselt kostjale avalduse, milles nõudis töölepingu lõpetamist ja kompensatsiooni tasumist. Arvestades märgitut on ilmne, et hageja ei soovinud jätkata kostjaga töösuhet, mistõttu on mõistetamatu hageja praegune nõue tema tööle ennistamiseks tagasiulatuvalt alates 04.10.2002. Kuna TLS, ega ükski teine kehtiv õigusakt ei võimalda töötajal lõpetada ühepoolselt töölepingut etteteatamise tähtajata ning hageja põhjendamatult ei ilmunud alates 03.10.2002 enam tööülesannete täitmisele, siis püüdis kostja saada hagejalt selgitusi tema käitumise kohta. Hageja keeldus igasugustest selgitustest. Selgituste küsimist on kinnitanud hageja ka hagiavalduses, märkides muuhulgas, et ei pidanud vajalikuks kostjale selgituste andmist kuna "hageja ei pea ennast enam kostja ettevõtte töötajaks". Kuna hageja keeldus kostjaga suhtlemast ning igasugustest selgitustest, siis oli kostja sunnitud esitama hagejale 04.10.2002 kirja (lisatud vastusele), milles selgitas enda, kui tööandja, seisukohti. Samuti teatas kostja nimetatud kirjas veelkordselt, et loeb poolte vahel sõlmitud töölepingu kehtivaks endises sõnastuses, s.t. kostja tegi hagejale ettepaneku tööle asumiseks töölepingus sätestatud endistel tingimustel. Seega tegi kostja hagejale täpselt sellise ettepaneku, nagu hageja hetkel kohtu kaudu nõuab, s.t. kostja tegi hagejale ettepaneku töötada kostja ettevõttes tehnikuna töölepingus sätestatud tingimustel. Hageja nimetatud kirjale ei vastanud. Kuna hageja keeldus isegi pärast kostja ettepanekut asuda töölepingus sätestatud tingimustel tööülesannete täitmisele ega ilmunud alates 03.10.2002 töökohta, siis on arusaamatu hageja nõue tema tööle ennistamiseks. Hageja, avaldades soovi töösuhte lõpetamiseks, lahkus ühepoolselt ja meelevaldselt tööülesannete täitmiselt, mistõttu on põhjendamatu ka hageja nõue hüvitada talle alates 04.10.2002 keskmine töötasu töölt puudutud aja eest. Kostja kinnitab, et juhul kui hageja oleks näidanud üles valmisolekut lahendada vaidlus kostjaga läbirääkimiste teel või kui hageja oleks 04.10.2002 kirjale reageerinud ja soovinud kostja ettevõttes edasi töötada, siis käesolevat töövaidlust ei oleks. Kostja leiab, et hageja on meelevaldselt asunud seisukohale, et töölepingu sõlmimisega tekkivas õigussuhtes on töötajal üksnes õigused ja tööandjal üksnes kohustused. Hageja on ekslikult juhindunud veendumusest, et töötajal on õigus töölepingu lõpetamise avalduse esitamisele järgnevast päevast tööle mitte ilmuda, tööandjal on kohustus igal juhul avaldusele esitamisele järgnevast päevast vabastada töötaja tööülesannete täitmisest, tööandjal ei ole õigust saada selgitusi töötaja käitumise kohta, tööandjal on kohustus ilma töötajalt selgitusi ja põhjendusi saamata rahuldada kõik töötaja rahalised ja mitterahalised nõuded tööandja vastu jne. 5(9)

Kostja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et kostja 30.09.2002 korraldusega sooviti kohaldada valveaega ka Narva kontori tehniku D. R.suhtes. Sarnaselt hagejaga ei nõustunud R. korralduse järgse valveajaga, mistõttu jäi ka tema suhtes korralduse objektiks olnud valveaeg kohaldamata. R. oli nõus ära kuulama kostja seisukohad nimetatud korralduse osas, samuti oli R. nõus avaldama endapoolseid arvamusi korralduse kohta. Tööandja ja R. vaheline tööleping on endiselt kehtiv ning nimetatud töölepingu pooltel puuduvad igasugused vastastikused pretensioonid. Seega, kui hageja oleks soovinud ka edaspidi tööd teha endistel tingimustel, siis ei oleks kostja talle selleks takistusi teinud. Kuna hageja ei ilmunud alates 03. oktoobrist tööle, keeldus enda käitumise kohta selgituste andmisest ja probleemile rahumeelse lahenduse leidmisest, vormistati 15.10.2002 hageja suhtes käskkiri nr 190 distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Käskkirjaga lõpetati hagejaga tööleping alates 04.10.2002 seoses töötajapoolsete töökohustuste rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu TLS § 86 p 6 ja 7 alusel. Kostja saatis 17.10.2002 hagejale teatise (lisatud vastusele), milles palus hagejal distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga tutvumiseks ja tööraamatu kättesaamiseks tulla kostja Narva kontorisse. Hageja teatisele ei reageerinud, mistõttu oli kostja sunnitud 21.10.2002 toimetama hagejale nimetatud dokumendid koju. Hageja on kasutanud Individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest (edaspidi ITVS) § 24 lg 1 tulenevat õigust pöörduda töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Samas juhib kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et töövaidluskomisjon ei ole arutanud ega teinud otsust nõuete osas, mis on hageja poolt esitatud hagiavalduses, s.t. töövaidluskomisjon ei ole otsustanud pooltevahelise töölepingu lõpetamise seaduslikust TLS § 86 p 6 ja 7 alusel, kostja tööle ennistamise nõude õigustatust ja kostjale töölt puudutud aja eest kompensatsiooni tasumise õigustatust. Nimelt on hageja loobunud kõikidest töövaidluskomisjonile esitatud avalduses olnud nõuetest ning Narva Linnakohtule edastatud hagiavalduses esitanud uued nõuded. Kuna hageja ei ole vaidlustanud ühtegi töövaidluskomisjoni otsust, siis saab järeldada üksnes seda, et hageja on rahul töövaidluskomisjoni poolt tehtud lahendiga. See välistab aga omakorda ITVS § 24 lg 1 mõtte kohaselt hageja poolt töövaidluskomisjoni otsuse osas maa- või linnakohtusse pöördumise. Kuna hageja on esitanud Narva Linnakohtu kaudu kostjale täiesti uued nõuded, siis oleks hageja pidanud lähtuma TLS § 143 lg 2 sätestatud nõuete esitamise tähtajast. TLS § 143 lg 2 sätestab, et selliste nõuete esitamise tähtajaks on üks kuu, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töölepingu pool sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Kuna hageja nõuded tuginevad eelkõige kostja 30.09.2002 korralduse väidetavale ebaseaduslikkusele ja nimetatud korraldust tutvustati hagejale 01.10.2002, siis oleks pidanud hageja esitama hagiavalduses olevad nõuded hiljemalt 02.11.2002. Arvestades märgitut, on hageja nõuded kostja vastu aegunud. Tulenevalt märgitust ning juhindudes TLS § 50 p 3, § 70, § 86 p 6 ja 7, § 143 lg 2 ja ITVS § 24 lg l palub kostja jätta hageja poolt Narva Linnakohtule edastatud hagiavalduse resolutiiv osas esitatud nõuded rahuldamata.

KOHTUISTUNG

04.06.2008.a toimunud kohtuistungile ei ilmunud hageja, mitteilmumise põhjustest ei teavitanud. 19.05.2008 kohtuistungil oli hageja teavitanud kohtu poolt istungi toimumise ajast ja kohast. Juhindudes TsMS § 409 lg 1 p 3, kohus lahendab asja sisuliselt kohale ilmunud kostja taotlusel. 04.06.2008.a toimunud kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Kuna hageja ei ilmunud alates 03. oktoobrist tööle, keeldus enda käitumise kohta selgituste andmisest ja probleemile rahumeelse lahenduse leidmisest, vormistati 15.10.2002 hageja suhtes käskkiri nr 190 distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Käskkirjaga lõpetati hagejaga tööleping alates 04.10.2002 seoses töötajapoolsete töökohustuste rikkumise ja töötaja suhtes usalduse 6(9)

kaotuse tõttu TLS § 86 p 6 ja 7 alusel. Kostja saatis 17.10.2002 hagejale teatise (lisatud vastusele), milles palus hagejal distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga tutvumiseks ja tööraamatu kättesaamiseks tulla kostja Narva kontorisse. Hageja teatisele ei reageerinud, mistõttu oli kostja sunnitud 21.10.2002 toimetama hagejale nimetatud dokumendid koju. Hageja nõuded kostja vastu on aegunud. Kuna hageja ei ole vaidlustanud ühtegi töövaidluskomisjoni otsust, siis on hageja rahul kõikide töövaidluskomisjoni otsusega. Lisaks sai hageja töövaidluskomisjoni otsust 17.12.2002 ning hagiavalduse kohtusse esitas 20.01.2003.a., see on 3 päeva pärast tähtaja möödumist. Kostja esindaja palud kohaldada tähtaja aegumist ning jätta hageja poolt esitatud kohtule avalduses nõuded rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolev tsiviilvaidlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS kehtivusperioodil. Siiski tuleb alates 1. jaanuarist 2006 tehtud või tegemata menetlustoimingutele kohaldada alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat TsMS. See tuleneb TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Esitatud hagiavalduses nõuab hageja tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine hagejaga EV TLS § 86 p 6 ja p 7 alustel, ennistada hagejat endisele tehniku ametikohale alates 04.10.2002.a ning kohustada tööandjat Securitas Eesti AS maksma hagejale välja rahalise hüvitise keskmise kuupalga ulatuses kogu sunnitud töölt puudumise aja eest. Kohus on seisukohal, et hagejal puudub õigust nõuda ennistada hagejat endisele tehniku ametikohale alates 04.10.2002.a., kuna ta esitas tööandjale 02.10.2002.a. ja korduvalt 03.10.2002.a. avalduse töölepingu lõpetamises ning ei ilmunud töökohale. Hagiavalduses hageja märkis, et ta ei arvanud end tööandja ettevõtte töötajaks pärast 02.10.2002.a. avalduse tööandjale esitamisest. Oma avalduses andis välja hageja oma soov lõpetada töölepingut. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. 07.10.2002.a esitas Sergei Jakovlev Ida-Virumaa töövaidluskomisjonile avalduse töövaidluse lahendamiseks Securitas Eesti AS vastu. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis S. J. tunnistada töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel 01.10.2002.a alates ning mõista välja saamata jäänud lisatasu ja hüvitist. 12.12.2002.a Töövaidluskomisjoni otsusega S. J. nõuded olid jäetud rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsust sai hageja kätte 17.12.2002.a. 20.01.2003.a esitas hageja kohtu kantseleisse hagiavalduse juba teiste nõudega ning 3 päeva pärast tähtaja möödumist. 17.01.2003 oli viimane päev hagiavalduse kohtusse esitamiseks, kui ta ei ole nõus 12.12.2002.a. Ida-Virumaa töövaidluskomisjoni otsusega. Kohus pöörab tähelepanu, et 17.01.2003.a. oli reede. 7(9)

Seega hageja ei vaidlustanud 12.12.2002.a töövaidluskomisjoni otsust ning sellest tulenevalt ülalnimetatud otsus on jõustunud. ITVS § 25 kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Hageja nõuded hagiavalduse kohaselt tuginevad eelkõige kostja 30.09.2002 korralduse väidetavale ebaseaduslikkusele ning nimetatud korraldust tutvustati hagejale 01.10.2002.a. ja 15.10.2002.a. käskkirja nr 190, millega lõpetati hagejaga tööleping alates 04.10.2002 seoses töötajapoolsete töökohustuste rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu TLS § 86 p 6 ja 7 alusel. 21.10.2002 toimetas kostja hagejale nimetatud käskkirja koju (tl 16). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. ITVS § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. ITVS § 8 lg 2 (redaktsioon 07.04.2000 – 01.07.2003) kohaselt kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Hageja oleks pidanud esitama kohtule või töövaidluskomisjonile hagiavalduses olevad nõuded hiljemalt 21.11.2002.a. Kuid hageja pöördus kohtusse hagiavaldusega 20.01.2003.a. Seega esitas hageja kohtule hagiavalduse pärast tähtaja möödumist. Kostja nõudis oma kirjalikus vastuses kohaldada aegumist. Sellest tulenevalt hageja nõuded kostja vastu on aegunud. TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitanud hagi või muu avaldus. Seaduses sätestatud korras (ITVS § 6 lg 2 ja § 7 lg 1) oli hagejal õigust esitada kohtule hagiavaldus ühe kuu jooksul alates järgmisel päeval pärast 21.10.2002.a. millal talle sai saama teada oma õiguse rikkumisest. Vastavalt TsMS § 66 ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus hagi rahuldamata täies ulatuses.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. 8(9)

Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis kannab kohtukulud see pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja esindaja ei esitanud kohtule kohtukulude nimekirju ning ei palunud mõista hagejalt kostja kasuks kohtukulusid. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632.

Natalja Losevtsova Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.