Asjaõigus › Korteriomandi ja kaasomandi asjad

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 17. oktoobri 2007 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt korraldab liiklusseaduse (LS) §-st 53 lg 1 tulenevalt kohalik omavalitsus liikumispuudega või pimedate inimeste liiklemist ja neid teenindavate sõidukite parkimist ning liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist. LS § 54 lg 1 ja 4 kohaselt liikumispuudega või pimeda inimese liiklemise tagamiseks antakse talle käesoleva seaduse lisa 2 kohane teda teenindava sõiduki parkimiskaart. Parkimiskaardi annab välja kohalik omavalitsus. LS § 55 lg 3 kohaselt liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva seaduse lisa 2 kohane parkimiskaart, võib asulas peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas liikumispuudega või pimeda inimese sõidukisse pealevõtmiseks või sõidukist väljalaskmiseks. LS § 55 lg 4 kohaselt liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva seaduse lisa 2 kohane parkimiskaart ja kes talutab liikumispuudega või pimedat inimest soovitud kohta ja tagasi, võib asulas peatuda käesoleva paragrahvi lg 2 p-s 1 nimetatud tingimustel. Ühestki liiklusseaduse sättest ei nähtu korteriühistu kohustust korraldada

liikumispuudega inimeste/ühistu liikmete sõidukite ja neid teenindavate sõidukite peatumist ja parkimist. KÜ Kaunase 15 liikmed on otsustanud juhatuse otsuse kaudu võimaldada hagejale invaparkimiskoht, kuigi tegelikult vajab T.R. invatransporti, sest tal ei ole isiklikku sõidukit. Puudega isikut teenindava sõiduki jaoks erandliku peatumise ja parkimise võimaldamiseks on olemas parkimiskaart. Seadus ei näe ette puudega isikut teenindava sõiduki peatumiseks invaparkimiskoha loomist. KÜ Kaunase 15 üldkoosoleku 12.06.2007 korduskoosoleku protokolli p 7 all vastu võetud otsus piirata invaparkimiskohta tähistava liiklusmärgi mõjuaega kellaajaliselt ei ole vastuolus seadusega. Kohus saab tühistada ainult ebaseadusliku otsuse tulenevalt KOS §-s 13 sätestatust. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsused ei pea olema motiveeritud, see ei tulene ühestki seadusesättest ega ka KÜ Kaunase 15 põhikirjast. Korteriühistu üldkoosoleku protokollist nähtub, et korteriühistu juhatuse esimehe poole on pöördunud teised korteriühistu liikmed pidevalt tühjalt seisva parkimiskoha pärast. Samas riidlevat T.R. autojuhtidega, kes kasvõi hetkeks sellel parkimiskohal peatuvad, kutsudes välja ka politsei. Vastavalt hageja poolt esitatud invatakso teenuse kasutamise väljatrükile on kaebuse esitaja kasutanud invatakso teenust 03.03.2006 kuni 17.05.2007 ajavahemikus 8.00-st kuni 18.00-ni. Hageja väitel kasutab ta õhtusel ajal, s.o pärast kella 18.00 liikumiseks ka sugulaste ja tuttavate poolt pakutavat transpordivõimalust. Sellisel juhul peaks olema võimalus peatuda puudega isiku autost väljumiseks ja ratastooliga majja sõitmiseks kõnnitee alguses või võimalus sõita tavalise sõiduautoga maja III sissekäigu ette kõnniteele. Nähtuvalt paikvaatluse protokollist on Kaunase 15 elamu juures kõnnitee kõikides otstes äärekivid liiga kõrgel tavalise sõiduauto jaoks. Puudega inimeste liikumise võimaldamine sõiduteelt kõnniteele ja vastupidi on seaduse kohaselt kohaliku omavalitsuse ülesanne, mitte korteriühistu kohustus. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 9 lg 1 kohaselt on vallas või linnas elavale isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Linnatänavate ümberehitamine ja hooldus on samuti linnavalitsuse pädevuses. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS T.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

märgistatud elamu väljapääsu juures invasõiduki parkimiskoht 24-ks tunniks ööpäevas. Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrusele nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ § 3 lg-le 2 peab üldkasutatavas parklas olema vähemalt üks invaparkimiskoht. Sellest tulenevalt saab tuvastada, et kostja üldkoosoleku otsus on oluliselt vastuolus seadusega ja sellest tulenevalt kehtetu. Samuti on kostja menetluskulude hageja kanda jätmine isegi olukorras, kui hageja kaebust ei rahuldata, ebaõiglane. Hageja näol on tegemist puudega isikuga, kelle sissetulek sõltub täielikult riiklikest toetustest. Tegemist on vaidlusega kostja organi otsuse õiguspärasuse üle, mistõttu tuleks kostja menetluskulud jätta kostja kanda. Korteriühistu Kaunase 15 vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus rikkunud otsust tehes menetlusnormi. Vaidluse lahendamisel ei kuulu rakendamisele seaduse analoogia kaudu Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrus nr 14. Seadus ei sätesta kaasomandis oleva kinnistu, mille oluliseks osaks on elamu ja tegemist ei ole üldkasutatava ehitisega, kaasomanike poolt invaparkimiskoha rajamise kohustust. Hoone Kaunase 15 Tartus on korteriomanditest koosnev elamu ja tegemist ei ole üldkasutatava ehitisega. Antud kohustuste panemine korteriomanikele on põhiseaduse ja seaduse vastane. Korteriühistu 12.06.2007 üldkoosoleku otsus on seaduslik ning selle ebaseaduslikuks tunnistamiseks puudub alus. Korteriühistu liikmete kokkuleppe kohaselt on otsustatud võimaldada neile kuuluva elamu juurde invasõidukite parkimiskoht, kuigi sellist kohustust ei näe ette seadus. Järelikult ööpäevaringse mõjuaja kellaajalise kehtivuse muutmine ei saa olla vastuolus seadusega ega heade kommetega. Ühistu liikmete otsuse põhjustas parkimiskoha tühjalt seismine, seda eriti ajal, kui puudus autode parkimiseks võimalus peale tööpäeva teistel kaasomanikel, millal puudega inimestel sisuliselt invaparkimiskoha kasutamiseks vajadus puudub. Vastava otsuse tegemine tulenes muuhulgas ka asjaolust, et hagejal puudub isiklik invatransport. Liikumispuudega inimene, kes liigub inimjõul või mootori jõul, võib selleks kasutada kõnniteed või selleks kõlblikku teepeenart, milline võimalus antud juhul on täielikult olemas. Hageja taotlus menetluskulude osas on põhjendamatu. Hageja taotlust on korteriühistu liikmete ja hageja poolt korduvalt arutatud ja arvestades tema puudega on talle ühistu teiste liikmete poolt kokkuleppe korras vastu tuldud. Kuna hageja kasutab invaparkimiskohta vaid tööajal ja õhtusel-öisel ajal, on põhjendatud parkimiskoha kasutamine elamu teiste omanike autode parkimiseks. Parkimiskohti ei ole piisavalt ning õhtusel-öisel ajal selle seismine tühjana on põhjendamatu. Hageja käitub invaparkimiskoha asjaolust tulenevalt teiste kaasomanike suhtes pahatahtlikult. Kauba mahalaadimiseks teiste kaasomanike poolt autoga invaparkimiskohale sõitmisel on hageja kutsunud välja politsei ning kaasomanikke on trahvitud. Kostja on teinud hagejale korduvalt ettepaneku põhjendamatult esitatud hagist loobumiseks, et säästa menetluskulusid. Vaatamata sellele on hageja esitanud apellatsioonikaebuse, millega on põhjustanud veelgi korteriühistu õigusabikulude suurenemist. Kaasomanikel on tekkinud hageja põhjendamatu ja pikaajalise vaidlusega olulised menetluskulud õigusabi näol. Menetluskulude kaasomanike kanda jätmine ei ole õigustatud. Arvestades eeltoodut tuleks apellandi nõue jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 17.10.2007 ostus muutmata. Menetluskulud tuleks jätta täies ulatuses apellandi kanda.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on, jättes hagi rahuldamata, käsitlenud vajalikus ulatuses kõiki esitatud asjaolusid, hinnanud õigesti asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõigust. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et käesolevas asjas vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsus rikub tema põhiseaduslikku õigust liikumisvabadusele ning on vastuolus seadusega ning heade kommetega. Apellandi poolt viidatud õigusnormid, s.o: 1) Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta § 15 p 3, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud edendama puuetega inimeste täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust meetmete abil, mille eesmärk on suhtlemis- ja liikumistakistuste ületamine ning transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine; 2) Põhiseaduse § 34, mille kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida, ja 3) Põhiseaduse § 28 lg 3, mille kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuivõrd need sätestavad riigi ja kohalike omavalitsuste, mitte aga korteriühistu juhtorganite ja korteriomanike kohustusi puuetega inimeste õiguste ja huvide tagamisel. Korteriühistu üldkoosoleku kohustust tagada liikumispuudega isikule eraldi parkimiskoht või ööpäevaringne teda teenindava sõiduki peatumisvõimalus ei tulene ka seaduse analoogia põhjal apellandi poolt viidatud Ehitusseaduse §-st 3 lg 9 ega majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrusest nr 14, kuivõrd need sätestavad kohustust rajada invaparkimiskohad üldkasutatavate (ühiskondlike) ehitiste, mitte kortermajade juurde. See, et riik on jätnud seadusandlikult reguleerimata kortermajade kinnistutel parkimisreeglid ja liikumispuudega isikute liikumisvajaduse tagamisabinõud, ei ole lünk seaduses - riik ei saa sekkuda kaasomanike vahelistesse õigussuhetesse kaasomandi kasutamisel ja valdamisel sedavõrd intensiivselt, et kirjutab neile ette, millises konkreetses ulatuses peaksid iga kaasomaniku huvid kortermaja ümbritseva krundi ühisel kasutamisel olema tagatud. Keeld riigile sekkuda kaasomanike vahelistesse õigussuhetesse kaasomandi kasutamise korraldamisel tuleneb PS § 32 lõikest 1, mis sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Et tagada nimetatud põhiseaduse sättest tulenev kaasomanike huvide võrdne kaitstus kaasomandi kasutamisel, on seadusandja kehtestanud õigusliku regulatsiooni, mille kohaselt: 1) on kaasomanike õigused ühises asjas on võrdsed, kui seadusega või tehinguga ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 71 lg 2); 2) valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas (AÕS § 72 lg 1); ja 3) on kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (AÕS § 72 lg 5);. Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et iga korteriomanik peab oma õiguste teostamisel arvestama ka teiste korteriomanike õigustega, sest kõik korteriomanikud on võrdõiguslikud kinnisvara, sh õueala ja parkimisplatsi kaasomanikud. Käesoleva vaidluse kontekstis tähendab see, et üks kaasomanikest (antud juhul hageja) ei saa nõuda üksnes oma liikumispuudest tulenevate erivajaduste (sh invatakso või teenindava sõiduki peatumiskoht) igakülgset tagamist, arvestamata samaaegselt teiste kaasomanike elulise vajadusega parkimiskohtade nappuse tõttu leida oma sõidukile parkimiskoht võimalikult Kaunase pst 15 maja lähedal. Ringkonnakohtu arvates on vaidlusalune Kaunase 15 korteriühistu üldkoosoleku otsus,

millega otsustati piirata Kaunase 15 III trepikoja ees peatumise keeldu tähistava liiklusmärgi (lisatahvliga „Välja arvatud puudega inimese sõiduk“) ajalist toimet kellaajaliselt 8.00-st 18.00-ni, mõistlik kompromiss hageja ja kõigi teiste Kaunase 15 korteriomanike huvide tagamisel, kuivõrd sellega on ühelt poolt tagatud hagejat teenindavate invatakso või erasõidukite peatumine hageja pealevõtmiseks või mahalaskmiseks otse trepikoja ees aegadel, mil hageja põhiliselt väljas käib (tl 56), teisalt aga on tagatud teiste korteriomanike võimalus kasutada õhtusel ja öisel ajal Kaunase pst 15 maja ees ühte lisaparkimiskohta, mille järgi on autot omavatel kaasomanikel tekkinud eluline vajadus. Hageja, kes ei oma ise sõidukit, ei saa arvestades teiste kaasomanike oluliselt kasvanud vajadust ka III trepikoja ees asuva parkimiskoha kasutamiseks nõuda, et kõnesolev parkimiskoht oleks kasutatav ööpäevaringselt vaid tema vajaduste rahuldamiseks. Nähtuvalt paikvaatlusprotokollist (tl 54) oleks hagejal võimalik põhimõtteliselt kasutada III trepikojast teda teenindava sõidukini ja sealt tagasi jõudmiseks ka Kaunase pst 15 maja ees asuvat kõnniteed juhul, kui kõnnitee otstes olevate liigkõrgete äärekivide asemele oleksid rajatud sobivad mahasõidud. Maakohus on õigesti juhtinud oma otsuses hageja tähelepanu asjaolule, et hagejal on võimalik nimetatud võimaluse realiseerimise osas abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse, millel on seaduse järgi voliala sotsiaalhoolekande teostamiseks ja kohalikel teedel teehoiu korraldamiseks, poole. Kuna vaidlustatud kohtuotsuse muutmiseks sisulises osas puudub alus, siis tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ka menetluskulude jaotamise osas. Vastavalt TsMS §-dele 163 lg 1 ja 173 lg 1 tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta hageja kanda ka kostja kulud apellatsioonimenetluses. Hageja taotlus jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda lähtuvalt TsMS § 162 lg 4 ei ole põhjendatud. Üksnes asjaolud, et hageja näol on tegemist puudega isikuga, kelle sissetulek sõltub täielikult riiklikest toetustest, ja et vaidluse esemeks on kostja juhtorgani otsuse õiguspärasus, ei anna alust TsMS §-s 162 lg 4 sätestatu kohaldamiseks. Arvestades, et hageja esitas kostja vastu põhjendamatu hagi, ei ole kostja kulude väljamõistmine hagejalt viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.