Asjaõigus › Omandiasjad

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2007 otsusega hagi ning mõistis I. Kütimetsalt ja A. Arulalt välja nende kasutuses oleva eluruumi asukohaga X 7 Tartus. Väljakolimisest keeldumise korral tõstetakse I. Kütimets ja A. Arula eluruumist asukohaga X 7 Tartus välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et kostjad asusid elamusse X 7 J. Hürri eluajal ja tema nõusolekul. I. Kütimetsa väitel maksis ta üüri esialgu 500 krooni, hiljem 1000 krooni. Pärast J. Hürri surma kostjad enam kellelegi üüri ei maksnud. J. Hürri surmast saadik ei ole kostjatel eluruumi kasutamiseks aadressil X 7 mingisugust lepingut. Hageja on teatanud 12.11.2007 kostjatele üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest põhjendusega, et üür on alates 05.02.2005 tasumata, ning ka vara tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisest. Kuna ei leidnud tuvastamist üürilepingu olemasolu poolte vahel ning ka see, et kostjad oleksid asunud omavoliliselt elama elamusse X 7, tuleb lugeda nende eluruumi kasutus eseme tasuta kasutamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 6 järgi lõpeb võlasuhe muuhulgas lepingu ülesütlemisega. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Kostjad ei ole vaidlustanud eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist, kuigi on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Vara tasuta kasutamise lepingu lõpetamist reguleeriv VÕS § 393 lg 3 sätestab, et kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Kuivõrd kostjad ei ole vastuväiteid tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise kohta esitanud, tuleb lugeda ülesütlemise toimunuks ja leping lõppenuks. Kostjatel puudub õiguslik alus eluruumi kasutamiseks X 7 Tartus asuvas elamus. Hageja on J. Hürri testamendi kohaselt eelpärija, kellel oli pärimisseaduse (PärS) § 4 kohaselt õigus pärand vastu võtta ning on pärijana õigus PärS §-de 46 ja 50 kohaselt pärandit vallata, kasutada ja käsutada testamendis sätestatuga piiratud ulatuses. Hageja on kantud kinnistusraamatusse kinnistu registrinumbriga 373103 Tartu linnas X 7 omanikuna ning hagejal on õigus välja nõuda pärandvara isikutelt, kes seda valdavad õigusliku aluseta. Hageja nõudeõigus tuleneb asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS I. Kütimets ja A. Arula esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Maakohtu

I. Kütimetsa ja tema elukaaslase vastu majas elamise lõpetamiseks ning selle eest hüvituse saamiseks. Kuna I. Kütimetsa sooviks oli ühisvara jagada poolte vahel võrdselt, siis I. Kütimets oma nõudest ei loobunud. Sellel järgnes N. Kütimetsa järelepärimine eluruumi õigusliku aluse kohta ning hagi esitamine. N. Kütimets vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjate viited pärimisseaduse sätetele asjakohased, kuna pärimisprotsess lõppes hageja kandmisega omanikuna kinnistusraamatusse. Kuni K. Kütimetsa omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseni on omanikuõiguste teostamise õigus (sealhulgas vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise õigus) vaid hagejal. Meelevaldne on kostjate tõlgendus, mille kohaselt PärS § 46 kohase nõusoleku andmisel pärandi koormamiseks järelpärija poolt on eelpärija kohustatud kinnistu koormama. Järelpärija saab teha teistele isikutele täitmiseks kohustuslikke tahteavaldusi pärandiks oleva kinnistu koormamiseks alles pärast temal omandiõiguse tekkimist. Hageja ei ole rikkunud hea usu põhimõtteid. Omandiõigus on täielik võim asja üle. Hageja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Piiranguid asja väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest kinnistusraamatusse kantud ei ole, mistõttu ei ole vajalik ka järelpärija nõusolek. Asja väljanõudmine võõrast ebaseaduslikust valdusest on alati järelpärija huvides. See välistab asja kahjustamise (ka kasutamisega kaasneva kulumise) ja võimaldab eelpärijal järelpärijale asja üle anda mitte ainult seaduslikest, vaid ka ebaseaduslikest koormatistest vabana. Seega teostas hageja hagi esitades talle kuuluvat omandiõigust järelpärija objektiivsetes huvides ning see ei ole hea usu vastane.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohus on oma otsuses tuvastanud ja pooltel ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust, et kostjad kasutasid kuni hageja poolt lepingu ülesütlemisavalduse tegemiseni X 7 kinnistut tasuta kasutamise lepingu alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui X 7 kinnistu omanikul eelpärijana oli õigus ilma järelpärija seisukohti arvestamata kasutusleping üles öelda ning sellest tulenevalt, kas kostjatel on jätkuvalt olemas õiguslik alus kinnistu valdamiseks või mitte. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et eelpärijal on tulenevalt PärS §-dest 46 ja 50 ning AÕS §-st 80 lg 1 õigus välja nõuda pärandvara isikutelt, kes seda valdavad õigusliku aluseta, kuid ebaõige on maakohtu seisukoht, et eelpärija ei pea oma nõudeõiguse maksmapanekul arvestama järelpärija huvide ja õigustega. VÕS § 393 lg 3 sätestab, et kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. PärS § 46 kohaselt võib eelpärija pärandit võõrandada või koormata, kui see on temale lubatud testamendiga või seda on lubanud järelpärija või kui seda on vaja annaku täitmiseks või testaatori nende võlgade tasumiseks, mille tasumise tähtpäev on saabunud. PärS § 49 lg 1 järgi kui eelpärija tegevuse või tema varalise seisundi tõttu tekib järelpärijal põhjendatud kahtlus, et tema õigusi võidakse rikkuda, võib ta nõuda, et eelpärija tema õigused tagaks. Kui eelpärija seda ei tee, võib järelpärija oma õiguste tagamist taotleda kohtu kaudu.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud pärimissätetest tulenevalt on eelpärija, kui testaator ei ole talle andnud testamendiga laiemaid volitusi pärandi valitsemisel ja käsutamisel, pärandi avanedes üksnes pärandi valitseja staatuses, kes oma tegevuses peab silmas pidama järelpärija huve ning õigusi. Seejuures peab eelpärija arvestama järelpärija õiguste ja huvidega mitte üksnes pärandi võõrandamise või koormamise juhtudel, vaid ka siis, kui on vaja otsustada pärandvara kasutamiseks sõlmitud lepingu lõpetamine. Eelöeldust tulenevalt on pärandvara kasutuslepingu lõpetamiseks VÕS § 393 lg 3 alusel eelpärija poolt vajalik järelpärija heakskiit selleks ning vaidluse korral tuleb lepingu üles öelnud eelpärijal tõendada, et järelpärija on ülesütlemise heaks kiitnud. Otsustamaks selle üle, kas järelpärija on eelpärija toimingu lepingu ülesütlemisena heaks kiitnud või mitte, ei ole vajalik järelpärija tsiviilkohtumenetlusse kaasamine, vaid piisab sellest, et pooled esitavad järelpärija heakskiitu või selle puudumist kinnitavad tõendid. Käesoleval juhul ei ole vastustaja esitanud tõendeid selle kohta, et Kristo Kütimets järelpärijana oleks vastustaja poolt 12.11.2007 apellantidele tehtud ülesütlemisavalduse (vt tl 129) heaks kiitnud. Toimikulehel 132 olevast K. Kütimetsa kirjast nähtub hoopiski, et ta ei nõustu vastustaja sooviga apellantide väljatõstmiseks, kuna soovib viimastega X 7 elamus koos elada. K. Kütimets on täisealine, mistõttu maakohtul tulnuks tõendite hindamisel tema vastava seisukohaga arvestada. Kuna K. Kütimets järelpärijana ei ole vastustaja tehtud ülesütlemisavaldust heaks kiitnud, siis ei ole vastustaja 12.11.2007 tehtud ülesütlemine tulenevalt TsÜS §-dest 111 lg 1 ja 114 kehtiv ning apellantidel on jätkuvalt õigus kasutada X 7 kinnistut tasuta varakasutuslepingu alusel. Kuna apellantidel on õiguslik alus kinnistu valdamiseks (AÕS § 83 lg 1), siis ei ole vastustaja hagi AÕS § 80 lg 1 alusel kinnistu apellantide ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab tehtava uue otsusega hagi rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-dele 162 ja 173 jätta menetluskulud nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme kohtus hageja kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.