B4B Osaühingu hagi X (X) vastu kahjuhüvitise 8 684,35 eurot ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
B4B Osaühing apellatsioonkaebus, hind 9 379,09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B4B Osaühing (registrikood 10951469) esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Kostja X (isikukood vandeadvokaat Sven Sillar
Menetluse liik
XXXXXXXXX)
esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.06.2022 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Mõista X-lt välja B4B Osaühingu kasuks 6 000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1 214,31 eurot.
2.3.Kohustada X tasuma B4B Osaühingule viivist 6 000 eurolt alates 01.12.2022 kuni nõude (6 000 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.B4B Osaühing (hageja/tööandja) esitas 21.05.2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja/töötaja) vastu kahjuhüvitise 8 684,35 eurot väljamõistmiseks. Hageja palus kohustada kostjat tasuma viivist põhinõudelt seadusjärgses määras alates 21.05.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisud pooled 21.01.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja tööle müügijuhi ametikohale. 20.06.2019 avaldusega ütles kostja korraliselt töölepingu üles ja tööleping lõppes 18.07.2019. Hageja soetas 12.02.2019 Venemaal asuvalt OOO-lt „Cherepovetski fanerno-mebeljnõi kombinat“ kuuse saematerjali, kogumaht 45,231 m3. Soetatud kaup toimetati Eestisse 18.02.2019 ning ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos. Hageja ainujuhatuse liige ja ainuosanik C suri 26.06.2019. Kostja korraldusel viidi 04.07.2019 kaup laost välja. Kostja teatel müüs ta kauba OÜ-le J.Roots Timber väidetavalt 24.05.2019 sõlmitud müügilepingu alusel. Kostja palus hageja töötajal (sekretäril) esitada OÜ-le J.Roots Timber arve maksetähtaja edasi lükkamisega. Arve nr 05072019/1 esitati OÜ-le J.Roots Timber 05.07.2019 kogusummas 8 684,35 eurot, maksetähtajaga 26.07.2019. Arvet selles märgitud kuupäeval ei tasutud. Hageja leidis 22.08.2019 kontorist kostja kirja, milles kostja teatas, laost välja viidud kauba müüs ta OÜ-le Scanhus ning kauba müügist saadud raha võttis kostja endale ja lubas üle kanda hageja arveldusarvele või hageja surnud juhatuse liikme abikaasale hiljemalt 12.08.2019. 23.08.2019 võttis hageja ühendust OÜ-ga J.Roots Timber, kes kinnitas, et ta polnud hageja 05.07.2019 arves märgitud kaupa kätte saanud. 23.08.2019 võeti ühendust OÜ-ga Scanhus (ostja), kes kinnitas telefonivestluses, et ta sai kostjalt kauba kätte ning tasus selle eest JMG Platt OÜ-le. Kauba ostja selgitas, et kostja kauba üleandmisel ei teatanud, et kaup kuulus hagejale. Hageja polnud 21.05.2020 seisuga realiseeritud kauba eest raha saanud. Hagejal puudusid andmed, et ostja teadis kauba üleandmise ajal, et see tegelikult kuulus hagejale. Kostja käsutas hagejale kuuluvat vara, kuid võõrandatud kauba eest hageja vastusooritust ei saanud. Kostja omas juurdepääsu hageja varale poolte vahel kehtinud töösuhte tõttu, mistõttu oli kostja tegevus käsitatav töötaja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena. Kostja toimingud viitasid tahtlikule tegevusele, kuna ta andis hageja kauba üle OÜ-le Scanhus, varjas ostja eest kauba omanikku, esitades ostjale ebaõigeid andmeid kauba müüja kohta. Kui töötaja rikkus töölepingut tahtlikult, vastutas ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kauba väärtuseks oli 8 684,35 eurot, mille kostja peab hagejale hüvitama täies ulatuses. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja müüs hageja nimel 45,231 m3 kuuse saematerjali OÜ-le Scanhus 6 000 euro eest. Kostjal oli hageja juhatuse liikmega kokkulepe, et lisaks igakuisele palgale, saab kostja lisatasuks 20% iga tema poolt teostatud tehingu summalt. Töötamise ajal tegi kostja mitmeid tehinguid, kuid kokkulepitud lisatasu tehingutelt tööandja kostjale ei tasunud. Hageja
koguvõlgnevuseks töötaja ees jäi 6 239,68 eurot. Katseaja lõppedes tõstatas kostja küsimuse kokkulepitud lisatasu mittemaksmisest ja pöördudes hageja juhatuse liikme poole, kes kutsus kostja tekkinud arusaamatust lahendama. Pooled kohtusid 14.05.2019 kell 10.00 Venemaal Tšerepovetsis. Kuna tööandjal kokkulepitud raha kostjale anda ei olnud, siis lepiti kokku, et kostja võis hagis näidatud puidu võõrandada ja jätta saadud raha hageja kohustuse täitmiseks endale. Kuigi töötajaga kokkulepitud lisatasu ei fikseeritud töölepingus kirjalikult, tulenes lisatasu otseselt töökuulutusest. Hageja esitatud kirja polnud kostja kunagi hagejale saatnud või üle andnud. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Puudus vaidlus, et pooled sõlmisid 21.01.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja tööle müügijuhi ametikohale, 20.06.2019 avaldusega ütles kostja korraliselt töölepingu üles, tööleping lõppes 18.07.2019, hageja soetas 12.02.2019 Venemaal asuvalt OOO-lt „Cherepovetski fanerno-mebeljnõi kombinat“ kuuse saematerjali kogumahuga 45,231 m3, mis ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos ja kostja müüs kauba OÜ-le Scanhus ning hageja realiseeritud kauba eest raha ei saanud. Pooltel vaidlesid, kas hageja tekkis kahju. Töölepinguseaduse (TLS) § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema üldjuhul täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17 ja 11.02.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497): töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); tööandjale on tekkinud või tekib kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja ei tõendanud, et kostja oleks süüliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, hagejale tekkis kahju 8 684,35 euro ulatuses ning rikkumise ja kahju vahel oli põhjuslik seos. Töölepingu järgi asus kostja tööle müügijuhi ametikohale (lk 3-4). Seega oli kostja tööks kauba müük ja saematerjali müümisega täitis kostja lepingus sätestatud tööülesandeid. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjale andnud juhiseid või korraldusi, kellele kaup müüa. Järelikult võis töötaja müüa kauba tema valitud ostjale. Kostja tööülesandeks ei olnud töölepingu järgi arvete koostamine ega esitamine. Kostja müüs (VÕS § 208 lg 1) kauba OÜ-le Scanhus. Hagiavaldusest nähtuvalt sai tööandja kauba müügiga seotud asjaoludest teada 23.08.2019, kuid kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks esitanud müügiarve kauba tegelikule saajale OÜ-le Scanhus või nõude JMG Platt OÜ-le saematerjali müügist saadud raha üleandmiseks hagejale, juhul kui see maksti JMG Platt OÜ-le. Seega ei teinud hageja mõistlikke pingutusi, et kätte saada kauba müügist saadud raha ega tõendanud, et tal ei olnud, kas täies ulatuses või osaliselt võimalik OÜ-lt Scanhus või JMG Platt OÜ-lt müüdud kauba eest raha saada. Seega ei olnud kahju tekkimine hageja märgitud summas ning põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimisega tõendatud. Hageja esitatud kirjal (lk 14), mille ta omistas kostjale, puudus allkiri ning kostja polnud kirja kirjutamist omaks võtnud. Ka polnud kostja hageja väidetud tegusid, s.o kauba müügist saadud
raha omastamist, omaks võtnud. Tõendite puudumise tõttu polnud kauba müügist saadud raha kostja poolt omastamine tõendatud. Kuna hageja ei tõendatud põhinõude olemasolu, siis tuli jätta rahuldamata ka VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivisenõue. Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ning jättis kohaldamata materiaalõiguse normi, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Selle tulemusel tegi kohus ebaõige otsuse. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust, kas kostja omastas saematerjali või raha, sest mõlemal juhul oli tööandjal nõudeõigus töötaja vastu, kas kahju hüvitamiseks või alusetult saadu tagastamiseks. Omastamise seisukohalt ei omanud tähtsust, kas kostja sõlmis saematerjali müügilepingu enda või teise isiku nimel, sest omastamisena oli käsitletav võõra vallasasja nii enda kui kolmanda isiku kasuks pööramine. Kohtu seisukoht, et hageja ei tõendatud, et tal tekkis kostja tegevuse tõttu kahju, oli väär. Apellant ei nõustunud kohtuga, et tõendamata oli kahju tekkimine 8 684,35 euro ulatuses. Sellekohased tõendid olid toimiks olemas. Samuti polnud kaebaja nõus, et ta ei tõendatud, et kostja oleks süüliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust. Töötaja rikkus kohustust anda tööandjale välja selle, mida kostja seoses töölepingu täitmisega sai. Kostja süüd hooletuse vormis eeldati. Tööandjale kuuluva vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine võis olla ainult tahtlik tegevus. Seega rikkus töötaja töölepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult. Samuti esines põhjuslik seoses, sest kui kostja poleks hagejale kuuluva saematerjali enda või kolmanda isiku kasuks pööranud, siis oleks kaup hagejal olemas ning hagejal ei oleks kahju kauba soetamiskulude näol tekkinud. Otsusest ei nähtunud, mis õiguslikku tähendust omistas kohus arvete esitamata jätmisele ja kuidas see mõjutas nõuet kostja vastu ning millisel õiguslikul alusel võis hageja OÜ-le Scanhus või OÜ-le JMG Platt arveid esitada. Otsus ei vastanud selles osas kohtulahendi põhjendatuse nõuetele. Arve esitamine polnud võlasuhte tekkimise aluseks. Jättes hagi rahuldamata sisuliselt põhjusel, et enne kostja vastu kahjunõude esitamist oleks hageja pidanud püüdma raha saada OÜ-lt Scanhus või OÜ-lt JMG Platt, oleks maakohus pidanud selgitama, mis õiguslikul alusel võisid hagejal tekkida nõudeõigused nende isikute vastu ning seejärel põhjendama kas, kuidas ja mis ulatuses need nõudeõigused mõjutasid kahjunõude olemasolu kostja vastu. Kaebaja selgitas korduvalt, et tal puudusid õigussuhted viidatud isikutega, mistõttu puudus tal ka õiguslik alus nõuete esitamiseks nende äriühingute vastu. Samuti ei selgitanud maakohus kuidas mõistlike pingutuste tegemine mõjutas kahjunõude olemasolu, mida kohus pingutuste all mõistis ja millised pingutusi sai lugeda mõistlikeks. Hageja võttis ühendust viidatud äriühingutega ja hageja hinnangul tegi ta mõistlikke pingutusi oma õiguste taastamiseks. Kohus polnud tööandja neid väiteid analüüsinud ega selgitanud, miks need ei omanud vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Lisaks ei hinnanud kohus tõendeid õigesti. Kohus ei põhjendanud, miks omistamist välistas see, et kostja kirjal puudus allkiri ning kostja polnud kirja kirjutamist omaks võtnud. Arvestades kaasaegse asjaajamise taset tulebki kohtul enamasti hinnata dokumente, kus puudub saatja allkiri (mh e-posti, SMS, MMS, Skype, Viber, Whatsapp, Messenger jne kaudu edastatud kirjavahetus). Ka kirja koostamise eitamine ei välista kostja autorluse tuvastamist. Asjaolud viitasid selgelt, et kõnealuse kirja ei saanud koostada keegi teine peale kostja. Põhjendamatu oli ka kohtu järeldus, et kostja ei võtnud omaks raha omastamist. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et kostja võõrandas hagejale kuuluva kauba ja võõrandamisest saadud raha võttis endale. Kostja väitis, et tal oli hageja juhatuse liikmega kokkulepe raha võtmiseks. Kohus
asus omaalgatuslikult hindama asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, mis viis kokkuvõttes vale otsuseni. Kohus jättis hindamata kostja väite, et ta võttis raha endale kokkuleppe alusel. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada poolte väidete ja tõendite ebaõige hindamise tõttu osas, milles hagi jäi rahuldamata põhinõude 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Samuti tühistab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse esimeses kohtuastmes. Esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Tühistatud osas saab ringkonnakohus ise asja lahendada ja teha uue otsuse, millega rahuldab hagi 6 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja nõude materiaalõigusliku aluse osas ning selle üle pooled ei vaidle. Maakohus tuvastas, et puudus vaidlus, et pooled sõlmisid 21.01.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja tööle müügijuhi ametikohale. Kostja ütles 20.06.2019 avaldusega korraliselt töölepingu üles ja tööleping lõppes 18.07.2019. Töölepingu järgi oli kostja töö sisuks saematerjali müük. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud, et hageja soetas 12.02.2019 Venemaal asuvalt OOO-lt „Cherepovetski fanerno-mebeljnõi kombinat“ kuuse saematerjali kogumahuga 45,231 m3, mis ladustati OÜ-le Forgand kuuluvas laos. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja müüs hageja nimel kauba OÜ-le Scanhus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja töötas müügijuhi ametikohal ning kuuse saematerjali müümisega täitis kostja oma lepingus sätestatud tööülesandeid. Kostjale polnud antud juhist või korraldust selle kohta, kellele kaup müüa, st järelikult võis kostja müüa kauba tema valitud ostjale. Kostja tugines asjaolule (lk 28), et tal oli hageja seadusliku esindajaga juhatuse liikme C-ga kokkulepe, et ta võib puidu võõrandamisest saadud raha endale jätta. Nimelt oli kostjal õigus saada lisatasu, kuid hageja jättis lisatasu kostjale maksmata ning seega oli kostjal õigus võtta kauba müügist saadud raha endale. Hageja vaidles sellele kostja väitele vastu. Seega tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 pidi kostja tõendama oma väiteid, st vastava kokkuleppe olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit esitanud. Kohus nõustub hagejaga (lk 35p), et tööleping ei sisaldanud lisatasu saamise kokkulepet (lk 34p). Seda asjaolu kinnitas ka kostja ise (lk 28p). Kostja väide ega töökuulutuses märgitu (lk 31), et lisaks palgale saab ta protsendi müügist, ei ole siiski piisav selleks, et kohus saaks tuvastada, kas ja millise sisuga lisatasu kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud. Lisaks puudusid tõendid ka selle kohta, et tööandja oli kostjale lisatasu võlgu. Hageja tõi hagis esile, et kostja teatel müüs ta kauba OÜ-le J.Roots Timber 24.05.2019 müügilepingu alusel ja kostja palus hageja sekretäril esitada ostjale arve (lk 12), mida sekretär tegigi (lk 13). Väidetav ostja arvet ei tasunud. Kostja ei vaielnud vastu, et ta müüs kauba OÜle Scanhus (lk 46p) ning viimane tasus kauba eest kolmandale isikule JMG Platt OÜ (lk 15). Puudus vaidlus, et kaup kuulus hagejale. Maakohus viitas küll õigesti VÕS § 208 lg-le 1, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuid praegusel juhul puudusid tõendid selle kohta, et kauba eest saadud raha tuli hageja asemele kanda kolmandale
isikule. Kostja sai praeguses olukorras tegutseda töötajana tööandja nimel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2) ja ta oli seotud tööülesannete täitmisel töölepinguga. Eeltoodust nähtub, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kui kauba müügist saadud raha ei andnud üle hagejale (TLS § 72). Sellise tegevusega põhjustas kostja hagejale kahju (VÕS § 115 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul sai selline tegevus olla teadlik ja tahtlik, st kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult ja vastavalt TLS § 72, 16 ja VÕS § 102 lgtele 2 ja 5 tuleb kostja lugeda rikkumises süüdi.
9.Järgmisena tuleb tuvastada hagejale tekkinud kahju suurus. Hageja nõudis kahju 8 684,35 euro hüvitamist. Hageja selgitas menetluse käigus, et tema tegelik kahju oli nõudest suurem (lk 52p). Tegelik kahju moodustas otsene varaline kahju 8 855,39 eurot, mis koosnes kulutustest kauba soetamisele 6 468 eurot, kulutustest kauba vedamisele Venemaalt Eestisse 940 eurot ning deklareeritud ja tasutud käibemaksust 1 447,39 eurot. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Arvestades eeltoodut, ei oma tähtsust, kui palju hageja ise tegi kulutusi kauba ostmisele ja Venemaalt Eestisse toomisele. Kohus peab tuvastama asja keskmise kohaliku müügihinna (turuhinna). Praegusel juhul kostja ei vaielnud, et ta müüs Eestis hageja nimel kauba OÜ-le Scanhus 6 000 euro eest (lk 28). Hageja sellele summale vastu ei vaielnud. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et müügihind oleks tegelikkuses olnud kõrgem või et kauba oleks saanud müüa kallimalt. Seega tuleb lähtuda, et hagejale tekkinud kahju suurus oli 6 000 eurot. Hageja esitatud kiri kostja kinnituste kohta, et ta tagastab raha hageja juhatuse liikme abikaasale (lk 14 ja 14p), ei ole hageja nõude tõendamiseks piisav tõend, sest kirja kirjutamist ei saa omistada kostjale hagis toodud asjaolude ja ka muude tõendite alusel. Maakohus jagas hagejale vastavad selgitused kohtuistungil (lk 46 p). VÕS § 127 lg 3 näeb ette, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Praegusel juhul tekitas kostja kahju tahtlikult. Ringkonnakohus leiab, et ka kahju ärahoidmine oli kostja kohustuse (hageja kauba eest saadud raha andmine hagejale) eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2) ning kostja rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes, kuivõrd kostja teota poleks hagejale kahju tekkinud. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud ja hageja põhinõue tuleb rahuldada 6 000 euro osas. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub hagejaga selles osas, et asjas ei omanud tähtsust maakohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama müügiarve kauba tegelikule saajale OÜle Scanhus või nõude JMG Platt OÜ-le saematerjali müügist saadud raha üleandmiseks hagejale. Samuti on käesoleva hagi lahendamise seisukohalt asjakohatu maakohtu hinnang hageja käitumisele, et ta ei teinud mõistlikke pingutusi, et kätte saada kauba müügist saadud raha ega tõendanud kostja vastu esitatud hagis, et tal ei olnud kas täies ulatuses või osaliselt võimalik OÜ-lt Scanhus või JMG Platt OÜ-lt müüdud kauba eest raha saada (maakohtu otsuse
p 12.). Hagejal oli õigus nõuda kahju hüvitamist oma töötajalt. Muude isikute vastu nõudeid käesolevas menetluses ei esitatud. Otsuses viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.
10.Hageja nõudis põhinõudelt viivist seadusjärgses määras alates 21.05.2020 (hagiavalduse esitamise kuupäev) kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab viivise arvestatuna 6 000 eurolt. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause, mis sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Perioodil hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemiseni (21.05.2020 - 30.11.2022) oli VÕS § 94 kohaselt intressimääraks null. Seega perioodi eest 21.05.2020 - 30.11.2022 (924 päeva) moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 1 214,31 eurot. Menetluskulud
11.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mis tingib maakohtu menetluskulude jaotuse muutmise (TsMS § 173 lg 3). Hagi osalise rahuldamise korral kohaldatakse TsMS § 163 lg-t 1, mis näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vaatama sellele võimaldab TsMS § 162 lg 4 kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning hageja tööandjana oleks pidanud oma töötajate tööülesannete täitmise suhtes olema tähelepanelikum, siis on alust jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagejal oli võimalus korraldada oma raamatupidamist ja tööd viisil, mis takistab töötajal kauba müügist saadud raha (ajutiselt) endale jätta. Ühtlasi saanuks hageja anda kostjale selgemaid juhiseid ja korraldusi, kuidas kauba müüki korraldada. Need kaalutlused õigustavad käesoleval juhul menetluskulude poolte endi kanda jätmist mõlemas kohtuastmes. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.