Ele Liiv (eesistuja), Maris Kuurberg, Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. november 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-5606
Tsiviilasi
OÜ Renum Invest hagi OÜ Kindlife vastu THE GIFT OÜ osale omandiõiguse tunnustamiseks ja OÜ Kindlife tahteavalduse andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.03.2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Kindlife apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2 803 500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) OÜ Renum Invest (registrikood 10192868), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson Kostja (apellant) OÜ Kindlife (registrikood 12208355), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kohtuistungi toimumise aeg
17. oktoober 2022
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 23.03.2022 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata.
2.OÜ Kindlife apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta OÜ Kindlife kanda.
OÜ Renum Invest taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Määrata OÜ Renum Invest ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 1726,21 eurot.
5.Välja mõista OÜ-lt Kindlife OÜ Renum Invest kasuks 1726,21 eurot.
6.Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
1(10)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Renum Invest (hageja) esitas 09.04.2021 Harju Maakohtule hagi OÜ Kindlife (kostja) vastu THE GIFT OÜ (GIFT) osale omandiõiguse tunnustamiseks ja OÜ Kindlife tahteavalduse andmiseks kohustamiseks. Hageja palus: - tuvastada enda omandiõigus GIFT osale nimiväärtusega 51 eurot, mis on kantud GIFT osanike nimekirjas kostja nimele; - kohustada kostjat andma nõusolek (s.o tegema tahteavalduse) GIFT osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks, millega hageja kantakse GIFT osanike nimekirjas Gift osa nimiväärtusega 51 eurot omanikuna kostja asemele; - kohustada kostjat esitama hagejale ja kohtule kostja poolt Osaühingule Hansabonus (Hansabonus) esitatud ostueesõiguse teostamise avaldus GIFT osa omandamiseks ning Hansabonus ja kostja vahelise GIFT osa võõrandamise ja üleandmise kokkulepe.
1.1.Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - alates 27.10.2017 on hageja GIFT osa (nimiväärtusega 26 eurot) omanik; - kostja on GIFT enamusosanik; - GIFT juhatuse liige ja kostja enamusosanik ning juhatuse liige on Platon Tinn (PT); - 2015. a sõlmisid hageja ja kostja laenu- ja käenduslepingu ning optsioonilepingu, millega hageja laenas kostjale 750 000 eurot, PT tagas kostja kohustuste täitmist ja hageja omandas optsiooni GIFT osa omandamiseks kuni 12,5% osakapitalist; - laenulepingu p-s 12.6. leppisid pooled kokku, et kostja kohustub muutma GIFT põhikirja selliselt, et ühingu osad oleks vabalt võõrandatavad ilma teiste osanike ostueesõiguseta, kuid kostja rikkus seda kohustust; - 24.11.2017 sõlmitud käsunduslepingu alusel kohustus Leetranna Halduse OÜ (Leetranna) omandama hagejale osalusi ja investeeringud erinevates juriidilistes isikutes; - 30.11.2017 võõrandas GIFT osanik Hansabonus Leetrannale GIFT osa (nimiväärtusega 51 eurot); - 22.12.2017 kanti Leetranna GIFT osanike nimekirja; - müügilepingu kohaselt kohustus Hansabonus esitama müügilepingu GIFT juhatusele ning juhatust ja osanikke ostueesõigusest teavitama, kuid ei teinud seda; - 29.05.2018 kandis Leetranna käsunduslepingu alusel GIFT osa hagejale; - PT oli mõlemast müügilepingust ja käsunduslepingust 2018. a kevadel teadlik. Seoses kostja poolt GIFT osa ostueesõiguse teostamisega tugines hageja järgmistele asjaoludele: - 24.11.2020 teavitas GIFT juhatus osanikke ostueesõiguse teostamise võimalusest;
2(10)
09.12.2020 esitas kostja Hansabonusele ostueesõiguse teostamise avalduse osa omandamiseks müügilepingu alusel; - 15.12.2020 saatis juhatus GIFT osanikele otsuse eelnõu osade Nasdaq CSD SE poolt peetavast väärtpaberite registrist (väärtpaberite register) kustutamiseks ning 28.12.2020 võeti vastav osanike otsus vastu koosolekut kokku kutsumata; - 30.12.2020 notariaalse lepinguga võõrandas Hansabonus ja andis kostjale GIFT osa (nimiväärtusega 51 eurot) omandi üle ning vastav avaldus esitati äriregistrile. -
1.2.Kostjal ei olnud ÄS § 149 lg 2 kohaselt võimalik müügitehingu suhtes ostueesõigust teostada. Osanikel saab ostueesõigus olla üksnes juhul, kui osa võõrandatakse kolmandale isikule, mitte teisele osanikule. 30.11.2017 müügitehingu tegelikuks eesmärgiks oli osa omandamine hageja poolt. 30.12.2020 seisuga ei olnud Hansabonus enam osa omanik, seega ei olnud tal õigust ka osa kostjale võõrandada ega üle anda. Kuna kostja ei täitnud oma laenulepingust tulenevat kohustust ega muutnud GIFT põhikirja selliselt, et ostueesõigus oleks GFT osade võõrandamisel välistatud, siis ostueesõigus eksisteeris põhikirjas edasi kostja rikkumise tulemusena. Olukorras, kus kostja väidetav õigus põhineb tema enda eelneval lepingut rikkuval käitumisel, on kostja vastava õiguse minetanud või on selle teostamine vastuolus hea usu põhimõttega.
1.3.Juhul, kui kostjal oli ostueesõigus, on kostja 09.12.2020 seisuga teostanud seda hilinenult (ÄS § 149 lg 2), st enam kui kolm aastat peale osa võõrandamist. Võimalikust ostueesõigusest on kostja olnud teadlik juba ligikaudu kolm aastat, kuid ta ei tundnud varem selle vastu huvi.
1.4.Kui kohus leiab, et kostjal oli alus ostueesõiguse kasutamiseks, pole kostja osa siiski ostueesõiguse teostamise kaudu omandanud (VÕS § 244 lg 1 mõttes). Müügilepingu kohaselt leppisid Hansabonus ja Leetranna kokku, et osa läheb ostjale üle peale ostja kandmist osanikuna väärtpaberite registri peetavasse osanike nimekirja. Nimetatud nimekirja kostjat osa omanikuna ei kantud ning müügilepingus sätestatud tingimustel osa seega kostjale üle ei antud. Kostja ja Hansabonus leppisid 30.12.2020 lepingus hoopis kokku, et osa läheb kostjale üle GIFT osade kustutamisel väärtpaberite registrist.
1.5.Olenemata ostueesõiguse teostamise kehtivusest või kehtetusest on hageja GIFT osa 29.05.2018 müügitehinguga heauskselt omandanud ning 30.12.2020 ei olnud Hansabonusel enam õigust seda kostjale võõrandada. EVKS § 9 lg 2 sätestab, et kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks. Hageja omandas osa tuginedes väärtpaberite registri kandele, mistõttu oli 30.12.2020 tehingu näol tegemist õigustamatu käsutusega. Hageja palub kohtul tunnustada tema omandiõigust GIFT nimiväärtusega 51 eurot, sest kostja ei ole kehtivalt osa omandanud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
2.1.30.11.2017 müügileping ei ole näilik. Hansabonus ja Leetranna sõlmisid müügilepingu (VÕS § 208 lg 1 mõttes) osa suhtes, mida koormas ostueesõigus. Leping on täidetud nii osa üleandmise kui ostuhinna tasumise osas. Hageja ja Leetranna vahel sõlmitud käsundusleping vastab komisjonilepingu tunnustele (VÕS § 692 lg 1 mõttes). Kuna tegemist on ostukomisjoniga ja
3(10)
komisjonär omandab eseme enda nimel, saab ta tehinguga müügilepingu kohaselt kõigepealt ise komisjoni eseme omanikuks.
2.2.Ostueesõigust teostati tähtaegselt. Hageja poolt viidatud e-kirjadest nähtuvalt ei ole PT arutanud 30.11.2017 tehingu tingimusi ja neid ei ole talle ka teatavaks tehtud. PT ei olnud teadlik lepingu olulistest tingimustest nagu seda on müügihind, selle tasumise tähtajad, kõrvalkohustused jne. Osaühing Hansabonus esitas müügilepingu alles 16.11.2020. Kuna ostueesõigust teostati 09.12.2020, jääb see ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud ühekuulise tähtaja piiresse.
2.3.Laenulepingu p-s 12.6 kokkuleppe sisuks ei olnud ära hoida ostueesõiguse teostamist kostja poolt, kui keegi osanikest peaks osa võõrandama, vaid maandada hageja optsiooni teostamisega seotud riske. Nimetatut kinnitavad hagejat nõustanud advokaadi ja seadusliku esindaja 10.06.2015 ja 08.09.2015 e-kirjad. Põhikirja kohaselt on ostueesõigus välitatud, kui osa võõrandab kostja. Põhikiri sätestab seega selle, milles pooled kokku leppisid. Hageja leppis sellises sõnastuses põhikirjaga ja tõstatas esmakordselt põhikirja küsimuse alles 09.09.2020 nõudekirjas PT-le, nõudes põhikirja muutmata jätmise tõttu leppetrahvi. Hageja käitumine on vastuoluline, kuna hageja jättis kostjale mulje, et aktsepteerib põhikirja sõnastust ja teadis, et põhikiri täidab tegelikult poolte tegeliku tahte ja eesmärgi. Hageja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus.
2.4.Kostja sai 30.11.2017 osa omanikuks. 30.11.2017 müügilepingus sätestatakse osa omandi ülemineku tingimused ehk tegemist on käsutuslepinguga. Seega ei muutunud see kostjale siduvaks ja ta võis tema ja müüja vahel tekkinud müügilepingust tulenevalt nõuda osa üleandmist viisil, mis sellel ajal on võimalik.
2.5.Isegi kui heauskne omandamine on väärpaberite registri andmete alusel võimalik, ei ole hageja heauskne, sest ta ei lähtunud osa omandamisel nendest andmetest. Hagi kohaselt omandas Leetranna osa hageja huvides ja hageja juhiste järgi, hoidis seda hageja juhiste järgi ja andis selle hagejale üle. Seega lähtus hageja osa omandamisel hoopis oma komisjonilepingust Leetrannaga. Lisaks hageja osanikuna teadis või vähemalt pidi teadma, et omandades 29.05.2018 vaidlusaluse osa Leetrannalt, rikutakse sellega ostueesõigust. Osanikuna teadis hageja ka, et juhatus ega Hansabonus ei ole teisi osanikke osa võõrandamisest teavitanud. Samal ajal teadis hageja osa võõrandamisest Hansabonuse poolt, sest enda väitel oli ta ise andnud selleks Leetrannale käsundi. Seega ei ole heauskne omandamine võimalik. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 23.03.2022 otsusega hagi ja tuvastas hageja omandiõiguse GIFT osale nimiväärtusega 51 eurot, mis on kantud GIFT osanike nimekirjas kostja nimele ning kohustas kostjat andma nõusoleku (tegema tahteavalduse) GIFT osanike nimekirjas muudatuste tegemiseks, millega hageja kantakse GIFT osanike nimekirjas GIFT osa nimiväärtusega 51 euro omanikuna kostja asemel. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud 3310,50 eurot ning kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt viivist § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
3.1.Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel järgmised asjaolud: - hageja on alates 27.10.2017 GIFT osa nimiväärtusega 26 eurot omanik; - kostja on GIFT enamusosanik; - kostja ainuosanik ja juhatuse liige PT on ka GIFT juhatuse liige; - hageja sõlmis 24.11.2017 Leetrannaga raamkäsundi, millega Leetranna kohustus omandama hageja igakordsel juhisel ja arvel hagejale osalusi ja investeeringuid; 4(10)
- Leetranna omandas 30.11.2017 Hansabonuselt GIFT osa nimiväärtusega 51 eurot; - Leetranna ja Hansabonuse 30.11.2017 müügilepingu kohaselt pidi müüja esitama müügilepingu GIFT juhatusele teiste osanike teavitamiseks, kuid ei teinud seda; - Leetranna kanti väärtpaberi registri osanike nimekirja 22.12.2017; - hageja omandas 29.05.2018 Leetrannalt 51 euro suuruse osa; - GIFT juhatus teavitas osanikke ostueesõiguse teostamise võimalusest 24.11.2020; - kostja esitas 09.12.2020 Hansabonusele notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse osa omandamiseks; - 09.12.2020 esitas kostja notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse, s.o ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest; - 30.12.2020 tõestas notar Hansabonus ja kostja GIFT osa võõrandamise ja üleandmise kokkuleppe ning esitas vastava avalduse äriregistrile; - PT ja seega nii kostja kui ka GIFT juhatus teadsid, et 30.11.2017 osa võõrandamisel Leetrannale oli osa omandamise taga hageja, ning Leetranna võõrandas osa 29.05.2018 hagejale, kuid PT ei olnud teadlik tehingu olulistest tingimustest, mh hinnast; - PT oli teadlik ka sellest, et Leetranna poolt 30.11.2017 osa omandamise taga on hageja, kuid ei olnud teadlik tehingu sisust, sh selle olulistest tingimustest; - väärtpaberi registri andmetel kuulus hagejale GIFT osa nimiväärtusega kokku 77 eurot kuni 06.01.2021; - GIFT kustutati 05.01.2021 väärtpaberite registrist; - äriregistrile andmetel kuulub hagejale alates 06.01.2021 GIFT osa nimiväärtusega 26 eurot.
3.2.Hageja ei tugine mitte tehingu näilikkusele (TsÜS § 89 tähenduses), vaid leiab, et tulenevalt tema ja Leetranna vahel sõlmitud raamkäsundist on müügilepingu tagajärjel osade omanik hageja, mitte Leetranna. Hageja ja Leetranna 24.11.2017 käsunduslepingust tulenev sisesuhe ei mõjuta GIFT osanike seadusest tuleneva ostueesõiguse tekkimist. Maakohus viitas raamkäsundi punktidele 1, 2 ja 5. Kuigi pooled olid omavahel kokku leppinud, et Leetranna omandab osalusi hageja jaoks ja huvides, omandas ta neid siiski enda nimel. Hansabonuse ja Leetranna osa müügilepingu kohaselt oli osade ostja Leetranna ja lepingu eesmärk oli Hansabonuse poolt müüa ja Leetranna poolt osta GIFT osa nimiväärtusega 51 eurot. Lepiti kokku, et osaga seotud õigused ja kohustused lähevad üle ostjale, s.o Leetrannale. Osad ongi Leetrannale üle antud ning väärtpaberite registri kohaselt oli osa omanik Leetranna. Hageja esitas küll tõendid selle kohta, et ostu finantseeris tema, kuid sellest ei järeldu, et tegemist oleks olnud osanike tehinguga, millele ostueesõigus ei kohaldu. Hageja ei suutnud selgitada, mil viisil mõjutab tema ja Leetranna omavaheline sisesuhe GIFT osanike ostueesõigust. Hageja ei toonud esile ka seda, et GIFT osanikud, välja arvatud kostja, oleksid sellisest raamkäsundist üldse teadlikud olnud. Tehingu sõlmimisel ei vaielnud Leetranna iseenesest vastu notariaalse lepingu sätetele, mis nägid ette teiste osanike ostueesõiguse teostamist puudutavad kohustused, sh müüja kohustuse edastada müügileping GIFT juhatusele. Raamkäsundi näol võib tegemist olla komisjonilepinguga VÕS § 692 mõistes. Raamkäsund reguleeris hageja ja Leetranna vahelisi õigussuhteid, kuid nimetatust ei saa järeldada, et raamkäsundiga oleksid olnud seotud GIFT osanikud. Kui osa ostis Leetranna, ei saanud selle omanikuks saada hageja. Hageja ei saanud 30.11.2017 osa omanikuks.
3.3.30.11.2017 müügitehing oli tehing kolmanda isikuga, mille suhtes tekkis GIFT teistel osanikel ÄS § 149 lg 2 alusel ostueesõigus.
5(10)
Kostja teostas ostueesõigust tähtaegselt (ÄS § 149 lg 2 mõttes). Tähtaja kulgema hakkamiseks ei piisa üksnes tehingu toimumisest teadmisest, vaid see eeldab, et teised osanikud teavad ka kõikidest nendest tingimustest, mis on olulised otsustamaks, kas osanik soovib konkreetsesse tehingusse astuda ostja asemel temaga kokku lepitud tingimustel. Muuhulgas kuulub selliste tingimuste hulka ostuhind. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks enne 16.11.2020 ostuhinnast teadnud. Seega olukorras, kus kostja tehingu olulisi tingimusi ei teadnud, ei saanud temalt oodata ostueesõiguse teostamist ja sellega seotud kohustuste võtmist.
3.4.Kostja ei omandanud ostueesõigust läbi oma kohustuste rikkumise, mis välistaks ostueesõiguse teostamise. Laenulepingu p-st 12.6 ei tulenenud kostjale üleüldist kohustust välistada GIFT põhikirjaga ostueesõiguse tekkimine, vaid hagejal oli õigus omandada kostjalt talle antud laenu arvelt osalus GIFT-s. Selle õiguse realiseerumise tagamiseks tuli välistada teiste osanike ostueesõigus optsiooni teostamise olukorras, kus kostja võõrandab osad hagejale. Laenulepingust ei tulene kohustust välistada GIFT osanike ostueesõigus muudel juhtudel. Sellele viitab ka pooltevaheline lepingu sõlmimisele eelnenud kirjavahetus. Tõenditest ei järeldu, et kostja oleks võtnud kohustuse või hageja oleks soovinud või et pooled oleksid kokku leppinud, et kostja võtaks kohustuse välistada ostueesõigus ka muudes olukordades. Kuna põhikirja muudeti vastavalt p-le 12.6 kaks päeva enne laenulepingu allkirjastamist ja hageja allkirjastas lepingu, vastas põhikiri ilmselt ka hageja tahtele ja poolte eesmärgile.
3.5.Kostja on minetanud õiguse ostueesõigust teostada, kuna ostueesõiguse teostamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja teadis alates 2017. aastast 30.11.2017 tehingu toimumisest. Hiljemalt 2018. aasta kevadel oli talle teada vähemalt ka see, et võõrandati 2% osa GIFT-st ja selle lõppomanikuks sai hageja. Kostja ei ole osundanud ühelegi tehingu olulisele tingimusele, peale hinna, millest ta algusest peale teadlik ei oleks olnud. Kostja on rõhutanud vaid seda, et talle ei edastatud müügilepingut enne 2020. aastat, kuid ta ei ole millegagi põhjendanud ostueesõiguse teostamise vastu huvi tekkimist alles aastaid pärast tehingu toimumist. Tulenevalt ÄS § 149 lg-st 2 on müüja, mitte ostueesõiguslase kohustus, hoolitseda selle eest, et müügileping teiste osanikeni jõuab. Nimetatust ei tulene aga ostueesõiguslasele kui õigustatud isikule õigust jääda oma õiguste ja kohustuste teostamisel ise tegevusetuks. Müügilepingu edastamise kohustuse rikkumine ei anna ostueesõiguslasele õigust tekkinud olukorda pahatahtlikult ära kasutada. Nii VÕS § 250 kui ÄS § 149 ja § 229 tulenevat ostueesõiguse teostamise tähtaega arvestades peab ostueesõiguslase poolt tehingusse astumise soov olema selge võimalikult lühikese aja jooksul. See on vajalik õigusselguse ja tehingupooltele kindluse tagamiseks. Kostja oli tehingust teadlik, kuid ei viidanud kordagi soovile ostueesõigust teostada või müügilepingut saada. Sellest järeldub, et kostjal ei olnud sel ajal ilmselt ostueesõiguse teostamise huvi. Ligi kolm aastat pärast tehingu tegemist tuginemine sellele, et talle ei olnud esitatud müügilepingut, olemata samas võtnud isegi ühtegi abinõud, et müügilepingut saada, on vastuoluline ja kuritarvitab seaduses sätestatud õigusi. Kostja selline käitumine ei vasta ostueesõiguse ega ostueesõiguse teostamist puudutava regulatsiooni olemusele ega mõttele ning on seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega. Ostueesõiguse teostamise ajaks, s.o detsembriks 2020, olid poolte suhted muutunud konfliktseks. Samas ei ole optsioonilepingu üle tekkinud erimeelsuste olemasolu piisav tuvastamaks, et kostja teostas ostueesõigust hageja kahjustamise eesmärgil ja tingituna hageja poolt esitatud nõuetest.
3.6.Kuna kostja oli minetanud ostueesõiguse teostamise õiguse, ei toonud ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine kaasa seaduses sätestatud tagajärgi, s.o tema astumist
6(10)
müügilepingusse ostja asemele VÕS § 244 lg 1 alusel ega Leetranna ja hageja vahel 29.05.2018 sõlmitud võõrandamislepingu tühisust VÕS § 244 lg 6 alusel. GIFT osa, nimiväärtusega 51 eurot, omanik on endiselt hageja. Seega on tuvastatud hageja omandiõigus vaidlusalusele osale. Selleks, et hagejal oleks võimalik teostada osast tulenevaid õigusi, peab omandisuhteid õigesti kajastama ka osanike nimekiri. ÄS § 149 ja § 150 kohaselt toimub osa võõrandamisel osast tulenevate õiguste üleminek omandaja ja võõrandaja kokkuleppel. Osaühingu suhtes loetakse osa võõrandamine toimunuks ja osanik vahetunuks ÄS § 150 lg 1 järgi alles pärast osaühingule võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist. Osanike nimekirjas andmete muutmiseks peab ÄS § 150 lg 1 kohaselt avaldama tahet eelkõige isik, keda osaühing on seni osanikuna tunnustanud ehk kostja. Hagejal on seega õigus kostjalt nõuda tahteavalduse andmist osanike nimekirjas vastavate muudatuste tegemiseks. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja ei nõustu maakohtu põhjendusega, mille kohaselt puudub vaidlus, et hageja omandas 29.05.2018 Leetrannalt 51 euro suuruse GIFT osa. Pooled vaidlesid, kas osa on kehtivalt omandatud. Maakohus leidis õigesti, et kostjal oli õigus teostada ostueesõigust ning kostja teostas ostueesõigust tähtaja jooksul. Küll aga ei nõustu kostja sellega, et ostueesõigust teostades rikkus kostja hea usu põhimõtet. Kostja ei vaidlusta, et teadis 30.11.2017 tehingust juba 2017. a lõpus ning 2018. a kevadel oli ta teadlik, et tehingu esemeks oli 2% suurune GIFT osa. Maakohus on aga põhjendamatult pisendanud võõrandatava eseme hinna kui tingimuse olulisust. Tegemist on lepingu põhitingimusega. Ükski mõistlik isik ei teostaks ostueesõigust teadmata kokku lepitud eseme hinda.
4.2.Käesolevas asjas ei rakendu mitte VÕS §-s 249 sätestatud teavitamise kord, vaid ÄS § 149 lgs 2 märgitud erikord, mis eeldab lepingu esitamist juhatusele, kes seejärel teavitab teisi osanikke. Maakohus asus seisukohale, et kostja oleks pidanud ostueesõiguse teostamise soovist teatama juba tehingust teadasaamise ajal. See seisukoht ei põhine seadusel, sest ostueesõiguse teostamise soovist saab pool teavitada üksnes tahteavaldusega, mille esitamine juba iseenesest kujundab ümber pooltevahelise õigussuhte. Sellise tahteavalduse tegemist ei saa isikult eeldada, kui talle ei ole temast mittesõltuvalt põhjustel tehtud teatavaks lepingu tingimusi. Maakohus märkis, et olukorras, kus müüja ei täida müügilepingu esitamise kohustust, on juhatusel õigus nõuda müügilepingu esitamist, kuid kostja esitas sellise nõude alles 20.07.2020. Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et ta nõudis Hansabonuse esindajalt DH-lt lepingu esitamist mitmel korral, kuid viimane jättis selle nõude täitmata. Samuti jättis kohus arvestamata tõendina esitatud DH kirjaliku seletuse.
4.3.Kostja seaduslik esindaja PT, kes oli ühtlasi GIFT seaduslik esindaja, ei omanud muud võimalust kui aktsepteerida hagejat osanikuna. Enne 15.12.2020 olid osad registreeritud väärtpaberite registris (ÄS § 182 lg 3). Sel ajal puudus juhatusel võimalus sekkuda osanike nimekirja koostamisse või pidamisse. Otsuses ei ole välja toodud ühtegi tehingut või toimingut, millega kostja oleks avaldanud, et ta ei soovi ostueesõigust teostada. Kohus ei tuvastanud vastuolulist käitumist, mis on TsÜS § 138 ja VÕS § 6 rakendamise eelduseks. Lisaks on kostja
7(10)
hinnangul ilmne, et kohus on hea usu põhimõtet rakendanud liiga kergekäeliselt ning asjaomaseid fakte tuvastamata. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Hagi rahuldamise aluseks omandiõiguse tunnustamise osas saab olla TsMS §368 lg 1, tahteavalduse tegemise osas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja tahteavalduse asendamise osas kohtuotsusega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1. Kuna pooled ei vaidle praeguse otsuse p-s 3.1 kajastatud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, v.a kas hageja omandas kehtivalt 29.05.2018 Leetrannalt 51 euro suuruse GIFT osa, võtab ringkonnakohus ülejäänud asjaolud aluseks asja lahendamisel.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud Leetranna ja Hansabonuse 30.11.2017 müügitehing osanike vaheline tehing, hageja sai GIFT osa omanikuks 29.05.2018 ning kostja tegi ostueesõiguse teostamise avalduse 30.11.2017 müügilepingu osas tähtaegselt. Maakohus on nimetatud osas otsust piisavalt põhjendanud ja asjaoludest õiged järeldused teinud. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
9.Koleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et ostja ei omandanud ostueesõigust läbi oma kohustuste rikkumise, mis välistab ostueesõiguse teostamise.
9.1.Laenulepingu p 12.6 esimese lause kohaselt pidi kostja tagama, et hiljemalt lepingu sõlmimise päevaks on ühing võtnud vastu otsuse, millega välistatakse ühingu põhikirjas teiste osanike ostueesõigus osa võõrandamisel kolmandale isikule. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et laenulepingu p-st 12.6 tulenes kostjale kohustus välistada GIFT põhikirjaga ostueesõiguse tekkimine üksnes juhul, kui kostja võõrandab osaluse hagejale.
9.2.Ringkonnnakohus ei nõustu maakohtuga, et poolte kirjavahetusest ja poolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist on tuvastatav poolte selline tahe laenulepingu sõlmimisel. Maakohus tuvastas VÕS-s 29 toodud lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades õigesti, et hageja esindaja pööras laenulepingu ettevalmistamisel 10.06.2015 tähelepanu sellele, et kuna optsiooni realiseerimise korral toimub sisuliselt ikkagi osa müük, tekib osteesõiguse risk, mis tuleks kas põhikirjaga välistada või seada osa võõrandamisele mingi tingimus (tl 131). Hageja esindaja kirjutas 08.09.2015 pooltele saadetud e-kirjas (tl 132), et laenulepingu notari ettevalmistatud projekti on muudetud selliselt, et GIFT põhikirja muudetakse ostueesõiguse osas juba enne lepingu sõlmimist. Maakohus järeldas õigesti hageja 08.09.2015 e-kirjast, et hagejale oli teada ka see, et uue põhikirja projekt nägi ette, et ostueesõigus on välistatud üksnes kosjta osa võõrandamise korral, mitte ülejäänud osade võõrandamise korral. Samas nähtub nähtub samast e-kirjast, et hageja saatis paranduste ja kommentaaridega lepingute tekstid ning soovitas muuta põhikirja nii, nagu 8(10)
laenuleping ette nägi, st et ostueesõigust ei ole sõltumata sellest, kes osa võõrandab. Nimetatust saab teha järelduse, et hageja tahe laenulepingu sõlmimisel oli kaotada ostueesõigus kõigi osanike osade võõrandamisel ja ta väljendas seda nii 10.09.2015 laenulepingus kui selle sõlmimise eelselt 08.09.2015 e-kirjas. Kostja ei ole esitanud nimetatud asjaolu ümberlükkavaid tõendeid. Hageja väljendas oma tahet ja kostja pidi sellest olema teadlik (VÕS § 29 lg 3 mõttes). 08.09.2015 GIFT põhikirjast (tl 119) nähtuvalt kostja laenulepingus kokkulepitud viisil põhikirja ei muutnud ja põhikirja p-s 5 sätestati, et kostjale kuuluva GIFT osa võõrandamisel ei ole teistel osanikel ostueesõigust ning muul juhul säilib osanike seadusest tulenev ostueesõigus. Asjaolust, et laenulepingu p 12.6 nägi ette, et põhikirja muudatused pidid olema sisse viidud hiljemalt laenulepingu sõlmimise päevaks, seda muudetigi enne laenulepingu allkirjastamist ja hageja allkirjastas laenulepingu, ei saa teha järeldust, et põhikiri vastas sellisel kujul poolte laenulepingus kokkulepitule. Põhikirja muutmine oli kostja kontrolli all. Asjaolu, et hageja GIFT põhikirja sõnastusest hoolimata laenulepingu allkirjastas, ei võta hagejalt õigust tugineda kostja kohustuse rikkumisele praeguses vaidluses. Pikka aega põhikirja muutmata jätmise eest leppetrahvi nõudmata jätmine võib omada tähendust leppetrahvi vaidluses, kuid ei anna alust pidada hageja käitumist vastuoluliseks.
9.3.Kolleegium muudab maakohtu põhjendusi ja leiab, et kostja 30.11.2017 osa võõrandamise tehingu suhtes ostueesõiguse teostamine 09.12.2020 on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kostja oleks oma laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud ja GIFT põhikirja muutnud, siis ei oleks kostja saanud ostueesõigust teostada. Olukorras, kus isiku väidetav õigus põhineb tema enda eelneval lepingut rikkuval käitumisel, on kostja ostueesõiguse teostamine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2 mõttes).
9.4.Kokkuvõttes on õige maakohtu seisukoht, et kostja oli minetanud ostueesõiguse teostamise õiguse ja avalduse esitamine ei toonud kaasa seaduses sätestatud tagajärgi, s.o tema astumist müügilepingusse ostja asemele VÕS § 244 lg 1 alusel ega Leetranna ja hageja vahel 29.05.2018 sõlmitud võõrandamislepingu tühisust VÕS § 244 lg 6 alusel. GIFT vaidluse all oleva osa (nimiväärtusega 51 eurot) omanik on endiselt hageja. Eeltoodu tõttu rahuldas maakohus õigesti hagi.
9.5.Eelnevast tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähendust, kas kostja oleks pidanud ostueesõiguse teostamise soovist teatama juba tehingust teadasaamise ajal, ilma selle hinda teadmata. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut apellatsioonkaebuse vastavasisulistele väidetele ega hinda DH kirjalikku seletust.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes.
10.1.Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb kostjalt lepingulise esindaja kulude katteks 2269,20 euro (koos käibemaksuga), millele lisandub istugil osalemise kulu, väljamõistmist. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine 8 h 15 min, telefonivestlus kohtuga, ekspertiisi osas maksekorralduse esitamine kliendile ja ettevalmistus kohtuistungiks 3 h. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
9(10)
10.2.Apellant vaidles vastu vastustaja menetluskulude taotlusele osas, mis puudutas 25.07.2022 menetlustoimingut (telefonivestlus kohtuga, ekspertiisi osas maksekorralduse esitamine kliendile). Apellandi hinanngul ei seonud nimetatud kulu praeguse kohtumenetlusega.
10.3.Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu, olulises osas juba maakohtus esitatud väidete kordamist, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu põhjendatuks 6 h ulatuses, kohtuistungiks ettevalmistumist 2 h ulatuses. Kohtuistung kestis 1 h 8 min ja esindaja sellel osalemise kulu on vajalik ja põhjendatud. Telefonivestlus kohtuga ja ekspertiisi osas maksekorralduse esitamine kliendile ei ole toimunud praeguses menetluses, mistõttu ei kuulu hüvitamisele vastav toiming 12 min ulatuses. Tunnihind 155 eurot, millele lisandub käibemaks, on vaidluse asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 9 h ja 8 min eest 1726,21 eurot.
10.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.5.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.