Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
21. aprill 2022, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu X (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku hagi C vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks, tehingu alusel saadu tagastamiseks, X omandiõiguse tunnustamiseks ja kostja tahteavalduste andmiseks kohustamiseks
Tsiviilasja hind
30 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: X (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnnik (OÜ Andrus Õnniku Õigusbüroo, Lai 10, Pärnu linn, Pärnu linn, Pärnu maakond, e-post: [email protected]), lepingulised esindajad vandeadvokaat Hannes Toodu (e-post: [email protected]) ja vandeadvokaadi abi Piret Rummi (e-post: [email protected]) Kostja: C (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post: xxx); lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti (epost: [email protected])
Kohtuistung
16.04.2021, osalesid adv Toodu, adv Rummi, C ja adv Otti. Poolte nõusolekul menetlus jätkus kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X’i (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku hagi C vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks, tehingu alusel saadu tagastamiseks, X omandiõiguse tunnustamiseks ning kostja tahteavalduste andmiseks kohustamiseks osaliselt.
2.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X’i ja C vahel 19.01.2015 sõlmitud kinnisasja (registriosanumber xxxxxxx, katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, asukoht xxx) kinkeleping ja asjaõigusleping (Pärnu notar Kaia Krüger ametitegevuse raamatu nr 73).
3.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X’i (isikukood xxxxxxxxxxx) ja C (isikukood xxxxxxxxxxx) vahel 19.01.2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping (Pärnu notar Kaia Krüger ametitegevuse raamatu registri nr 73).
5.C (isikukood xxxxxxxxxxx) on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx II jaos C (isikukood xxxxxxxxxxx) omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx II jakku X’i (isikukood xxxxxxxxxxx, pankrotis) omanikuna sissekandmiseks. Kohtuotsus asendab C (isikukood xxxxxxxxxxx) tahteavaldusi.
6.Jätta rahuldamata X’i (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku hagi C vastu kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxx III jakku X kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ja kostja tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks.
7.Menetluskuludest jätta kostja C kanda tema enda menetluskulud täies ulatuses ning hageja menetluskuludest riigilõiv ja 90% hageja lepingulise esindaja kuludest. Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud osas, mida ei jäetud kostja kanda.
8.Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 5820 eurot.
9.Mõista Clt menetluskulude katteks välja X’i pankrotihalduri kasuks 5343 eurot (4293 eurot lepingulise esindaja kulud ja 1050 eurot riigilõivude katteks). Menetluskulud tuleb kostjal tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole nr EE337700771003620774.
10.Väljamõistetud menetluskuludelt on C kohustatud tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
11.Hagi tagamise abinõu - X’i (pankrotis; isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks kinnisasja, aadressiga xxx, kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxx kantud käsutamise keelumärge - jätta kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks, seejärel kustutada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.X pankrotihaldur Andrus Õnnik esitas 13.12.2019 Pärnu Maakohtule hagi C vastu tehingute tagasivõitmiseks. 25.09.2020 täpsustatud nõude kohaselt hageja taotleb: 1) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks: - X’i ja C vahel 19.01.2015 sõlmitud kinnistu (registriosanumber xxxxxxx, katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, asukoht xxx,) kinkeleping ja asjaõigusleping (Pärnu notar Kaia Krüger ametitegevuse raamatu registri nr 73); - X’i ja C vahel 19.01.2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping (Pärnu notar Kaia Krüger ametitegevuse raamatu registri nr 73). 2) tunnustada X omandiõigust kinnistule (registriosa number xxxxxxx, katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, asukoht xxx,) ja kohustada Ct tagastama kinnisasi (registriosa number xxxxxxx) X pankrotivarasse;
2-19-19603 3) kohustada C andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx II jaos C omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja asendada C tahteavaldus kohtuotsusega; 4) kohustada C andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx II jakku X omanikuna sissekandmiseks ning asendada C (isikukood xxxxxxxxxxx) tahteavaldus kohtuotsusega; 5) kohustada C andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx III jakku X kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ning asendada C tahteavaldus kohtuotsusega. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt Y (võlausaldaja) esitas 03.07.2019 kohtule pankrotiavalduse X (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Kohus 05.07.2019 määrusega võttis võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse ja 23.09.2019 määrusega määras ajutise halduri. Pärnu Maakohtu xx xx xxxx määrusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kuulutati välja X pankroti ning pankrotihalduriks nimetatiAndrus Õnniku.
3.Pankrotiavalduse esitamise põhjuseks oli see, et X ei täitnud jõustunud kohtulahendist tulenevaid rahalisi kohustusi võlausaldajale. 05.02.2019 jõustus tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2018 otsus, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu xx xx xxxx otsus võlgnikult võlausaldaja kasuks põhinõude 16 600 eurot, menetluskulude 7098 eurot ja viivise väljamõistmise kohta. Pankrotimenetluses ei ole olnud võimalik võlausaldaja nõuet täita, kuna võlgnikul puudub vara ja piisav sissetulek.
4.Võlausaldaja oli tsiviilasja nr x-xx-xxxxx aluseks oleva hagi esitanud 24.07.2013. Kohtumenetluse ajal, 19.01.2015, sõlmisid võlgnik ja kostja C kinkelepingu, mille punkti 3.1 kohaselt võlgnik kinkis talle kuulunud, xxx asuva xxx kinnisasja (registriosanumber xxxxxxx) koos selle oluliste osade ja päraldistega kostjale. Samal kuupäeval sõlmisid pooled ka isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe, millega seati X kasuks samale kinnistule isiklik kasutusõigus.
5.Võlgnik sõlmis kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kostjaga, kes oli X lähikondne. Kostja oli X elukaaslane ning Xl ja kostjal oli juba sel ajal olemas ühine laps, neil oli ühine majapidamine. Kinnistu võõrandamise tulemusel lõppes X omandiõigus ainsale sellisele varale, mille arvel oleks võimalik täita võlausaldaja nõudeid tema vastu. Sellega muutus X maksejõuetuks. Lepingu sõlmimise tõttu ei ole võlausaldaja saanud siiani täidetud oma nõudeid X vastu, sest Xl ei ole muid vahendeid või muud vara. Isikliku kasutusõiguse seadmisega koormasid pooled kinnistut sellise õigusega X kasuks, mis muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja kinnistu mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Seetõttu kahjustab 19.01.2015 leping võlausaldaja huve.
6.Lisaks on leping sõlmitud asjaolude järgi teadlikult eesmärgil vältida võlausaldaja nõuete täitmist ning seetõttu kahjustada võlausaldaja huve. Leping sõlmiti võlausaldaja poolt X vastu esitatud nõude üle peetava kohtumenetluse ajal (hagi esitati 24.07.2013, lõpplahend jõustus 05.02.2019). Xle oli ilmselgelt teada, et menetluse tulemuseks võib olla lahend, millega mõistetakse temalt võlausaldaja kasuks välja põhinõue, menetluskulud ja viivised, s.o kokku mitmekümne tuhande euro suuruses rahalisi kohustusi. Lisaks isikliku kasutusõiguse seadmisele kinnitasid pooled lepingus veel eraldi, et kinnisasi jääb poolte ühisesse valdusesse. Seega, sõltumata kinnistusraamatu omanikukande muutumisest, jätkas X kinnistu kasutamist täpselt samamoodi nagu enne lepingu sõlmimist. Eeltoodust võib järeldada, et Xl ei olnud tegelikult reaalset soovi kinnistut võõrandada. Lepingu eesmärk oli vältida võlausaldaja poolt kohtulahendist tuleneva võimaliku nõude täitmist kinnistu arvel. Isikliku kasutusõiguse seadmise tõttu (mis oluliselt piirab kinnistu omaniku õiguste realiseerimist ja samas ka vähendab kinnistu väärtus) on välistatud, et kinkeleping sõlmiti mingisuguse varasema väidetava võlakohustuse katteks. Isikliku kasutusõiguse seadmise täiendav negatiivne mõju kinnistu väärtusele ja võõrandamise võimalikkusele oli pooltele teada ning seda rakendati ka täiendava abinõuna, et oluliselt raskendada võlausaldaja poolt kinnistu arvel oma nõuete täitmist. Pärnu Maakohus ajutise halduri X pankrotimenetluses 23.09.2019. X ja kostja sõlmisid
2-19-19603 vaidlustatud tehingud 19.01.2015, s.o 4 aastat ja 8 kuud enne ajutise halduri nimetamist. Esineb pankrotiseadusest tulenev tehingu tagasivõitmise alus. 19.01.2015 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingu osas on täidetud kõik PankrS §-st 109 ja §-st 111 tulenevad kinkelepingu tagasivõitmise eeldused, s.o kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ning kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Sama lepinguga seati hageja kasuks kinnistule isiklik kasutusõigus, mis vähendab kinnisasja väärtust, samuti lepiti kokku, et kinnistu jääb võlgniku ja kostja ühisesse valdusesse. Seega tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldaja huve, sest võlgnik jäi tehingu tulemusel ilma ainsast varast, mille arvelt oleks olnud võimalik võlausaldajale nõuet täita.
7.Tagasivõitmise korras tuleb kehtetuks tunnistada ka 19.01.2015 sõlmitud kinkelepinguga samas lepingudokumendis võlgniku ja kostja vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping. Samamoodi kinkelepinguga on isiklik kasutusõigus seatud selle kohtumenetluse ajal, mille lahendist tuleneva nõude täitmata jätmise tõttu algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus ja kuulutati välja võlgniku pankrot. Võlgnik tegi tehingu oma lähikondsega PankrS § 117 mõttes. Kinnistule seatud isiklik kasutusõigus kahjustab selgelt võlausaldajat, kuna isikliku kasutusõiguse olemasolu vähendab väga oluliselt kinnistu väärtust ja raskendab märkimisväärselt kinnistu võõrandamise võimalusi. Ka juhul, kui sellise kinnistu võõrandamine õnnestub, ei ole võimalik selle eest saada rahalisi vahendeid, mille suurus ulatuks ligilähedalegi kinnistu väärtusele ilma isikliku kasutusõiguseta. Isikliku kasutusõiguse seadmine mõjutab seega ilmselgelt negatiivselt võlausaldaja huve. Isiklik kasutusõigus on seatud eesmärgiga tagada võlgnikule elukoht kinnistul, mida võlgnik asjaolusid arvestades tegelikult võõrandada ei soovinudki. Kinkeleping, millega võlgnik kaotas omandiõiguse kinnistule, sõlmiti selleks, et võlausaldaja ei saaks kinnistu kui võlgniku ainsa vara arvel täita oma nõudeid tema vastu. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu näol on tegemist täiendava abinõuga selleks, et võlausaldajal oleks veelgi keerulisem selle arvel oma nõudeid täita. Seega on ka isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu puhul täidetud lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eeldused (PankrS § 109 ja § 110 lg 1 punkt 4 ja lg 3).
8.Eeltoodu alusel X pankrotihaldur palub tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada X ja kostja vahel 19.01.2015 sõlmitud kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, tunnustada X omandiõigust kinnistule, kohustada kostjat tagastama lepingu alusel saadud kinnistu X pankrotivarasse ning kohustada kostjat andma selleks vajalikud nõusolekud ja asendada need kohtulahendiga.
9.PankrS § 119 lg 1 kohaselt on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Kostja sai tehingu alusel kinnistu omandiõiguse. Kui kohus tunnistab X ja kostja vahelise tehingu kehtetuks, siis tekib kostjal PankrS § 119 lg 1 alusel kohustus tagastada kinnistu omandiõigus X pankrotivarasse. Vastavalt TsÜS § 68 lg 5 kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Eeltoodust tulenevalt on kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamisel vajalik muuta omanikukandeid ja kustutada isikliku kasutusõiguse kanded kinnistusraamatus. Omanikukande muutmine eeldab kostja nõusolekuid. Hageja palub, et kohus kohustaks kostjat andma vastavad nõusolekud ja asendaks need kohtuotsusega.
KOSTJA VASTUS
10.Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täielikult vastu. Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu
2-19-19603 ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja on seisukohal, et pankrotihalduri haginõue võlgniku ja kostja vahel 19.01.2015 sõlmitud kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks on alusetu. Pankrotihaldur on hagiavalduses õigesti osundanud, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseadusest (RKTKo 3-2-1-163-11, p 38: „Esmalt märgib kolleegium, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist /---/“). Kõnes oleva kinkelepingu sõlmimise ajal 19.01.2015 kehtinud PankrS § 109 lg 1 sätestas, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110 - 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ning kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestas, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne PankrS §-s 111 lg 1 p 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ning kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Lähtudes PankrS §-st 109 lg 1, §-st 111 lg 1 p 2 ning kaasuvalt ka §-st 111 lg 2 ja 3, peavad PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks olema täidetud järgmised eeldused (mutatis mutandis RKTKo 3-2-1-163-11, p 39): a) lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on lepingul kasvõi osaliselt kinke iseloom; b) leping on sõlmitud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; c) kingisaaja oli võlgniku lähikondne; d) kinkeleping kahjustab võlausaldajate huve; e) kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ning ei muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kui asjas puudub kas või ükski ülalnimetatud eeldustest, ei ole võimalik panktorihalduri nõuet kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks rahuldada.
11.Pankrotihaldur on heitnud mitmel puhul hagiavalduses võlgnikule ette, et võlgnik sõlmis kostjaga kinkelepingu eesmärgiga (s.o täis teadlikku tahet) vältida võlgniku poolt võlausaldaja nõude täitmist. Pankrotihalduri arvates olevat võlgnikul esinenud seejuures ka tahtlus kahjustada võlausaldaja huve. PankrS-ga reguleeritud tagasivõitmise instituuti analüüsides on selge, et kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks ei ole asjaolu, et võlgnik sõlmis kinkelepingu eesmärgiga vältida võlgniku võlausaldaja nõude täitmist. Olenemata sellest kostja kinnitab, et temale teadaolevalt ei ole võlgniku eesmärgiks olnud vältida kinnisasja kinkega võlausaldaja nõude täitmist ning kahjustada võlausaldaja huve. Pankrotihalduri kõik vastupidised väited on otsitud, paljasõnalised ega põhine ühelgi tõendil.
12.Kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise vaidluse lahendamisel tuleb lahendada esmalt tõenduslik küsimus, kas tühistatav tehing kujutas enesest sisuliselt kinkelepingut. VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kostja väidab, et võlgnik ei andnud kostjale kinkelepingu eset üle tasuta, vaid hüvitisena võlgniku võlgade katteks kostja ees, tegemist ei olnud oma sisult kinkelepinguga ning selle lepingu tühistamine PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel ei saa tulla kõne alla.
13.Kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel tuleb lahendada õiguslike eelduste tähenduses samuti tõenduslik küsimus, kas kinkeleping kahjustas võlausaldajate huve (milline nõue tuleneb otseselt PankrS §-st 109 lg 1). PankrS § 111 lg 2 järgi on lubatav eeldada kinkelepinguga võlausaldajate huvide kahjustamist üksnes juhul, kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kui kinkeleping on sõlmitud varem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist,
2-19-19603 siis PankrS §-s 111 lg 2 sätestatud eeldus ei kehti. Võlausaldaja huvide kahjustamise tõendamiskoormis lasub pankrotihalduril. Kostja, tuginedes Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13; nr 3-2-1-50-17, p 11; nr 3-2-1-115-07, p 15; nr 3-2-1-43-07, p 9) leiab, et pankrotihaldur ei ole sisustanud hagi alust vastavate asjaolude ja tõendite väljatoomisega selle kohta, kuidas kahjustas võlgniku ja kostja vaheline kinkeleping 19.01.2015 võlausaldaja huvisid. Kostja väidab, et kinkelepingu sõlmimine ei saanud kahjustada võlausaldaja huve.
14.Kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel tuleb lahendada õiguslike eelduste tähenduses (PankrS § 111 lg 1 p 2) samuti tõenduslik küsimus, kas võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ning ei muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kostja väidab, et võlgnik oli kostjaga kinkelepingu sõlmimise ajal ning ka pärast seda maksejõuline.
15.Alusetu on ka pankrotihalduri nõue tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 19.01.2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping. PankrS § 110 lg 1 p 4 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Tulenevalt PankrS §-st 109 lg 1 ja §-st 110 lg 1 p 4 ning kaasuvalt ka PankrS §-st 110 lg 3 peavad PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks olema täidetud järgmised eeldused: a) tehing on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; b) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldaja huve; c) tehingu teine pool oli võlgniku lähikondne, kes teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldaja huve (PankrS § 110 lg 3 sätestab, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve). Kostja viitab ka siinkohal eespool osundatud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt saab „võlausaldaja huvide kahjustamisest“ kõneleda siis, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve, mille kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud, sest ainuüksi asjaolust, et toiming/tehing tehti PankrS tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve.
16.Kostja hinnangul puuduvad hagiavalduses igasugused faktiväited selle kohta, milles konkreetselt väljendus antud juhul isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimise tagajärjena võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja ei ole hagiavalduses väitnud, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisega võlgnik soovis võlausaldaja huvide kahjustamist ja/või nägi seda oma käitumise võimaliku tagajärjena ette. Riigikohus on oma lahendi RKTKo 3-2-1-62-12 p 10 selgitanud: „/---/ Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi /---/“). Hagiavalduses esitatud väide sellest, et isikliku kasutusõiguse seadmine kinnisasjale mõjutab negatiivselt võlausaldaja huve, on oma sisult üldine ning ei vasta küsimusele, kuidas konkreetselt kinnisasjale 19.01.2015 võlgniku kasuks kasutusõiguse seadmine võlausaldaja huve kahjustab. Arusaamatuks jääb, millest pärineb pankrotihalduril selline üldine teadmine.
17.Kostja väidab, et hagetav isikliku kasutusõiguse seadmise leping ei kahjustanud võlausaldaja huve. Kostja kinnitab, et kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimist ei ajendanud keegi kolmas isik või tema huvide eiramine. Kostja kinnitab, et teemadel, mis puudutasid või puudutavad võlgniku võlausaldajaid ja nende huve, ei ole kostja võlgnikuga mitte kunagi vestelnud. Kostja ei näe ka ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidanuks kostja ja võlgnik neil teemadel üldse vestlema. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta pankrotihalduri hagi täielikult rahuldamata.
18.Vastuseks hageja 25.09.2020 hagi terviktekstile kostja 27.10.2020 vastuses leiab, et X pankrotihaldur Andrus Õnniku poolt advokaadi vahendusel esitatud hagiavaldus ei vasta jätkuvalt
2-19-19603 TsMS §-s 363 hagiavaldusele sätestatud protsessuaalsetele nõuetele määral ja viisil, mis võimaldaksid hagi rahuldamist. Kostja hinnangul ei ole pankrotihaldur endiselt sisustanud hagi alust asjaolude ja tõenditega, mis võimaldaksid Riigikohtu praktikat arvestades tõenduslikult tuvastada, et hagetavate lepingute sõlmimisega on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve. Kostja jääb asja menetluses varasemalt kõnes ja kirjas esitatud vastuväidete juurde, ta ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täielikult vastu. Kostja on seisukohal, et hagi on põhjendamatu ja palub jätta see täies ulatuses rahuldamata, poolte menetluskulud jätta hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Kohus, tutvunud põhjalikult poolte esitatud kirjalike seisukohtadega, arutanud asja pooltega kohtuistungitel, kuulanud tunnistajana üle pankrotivõlgniku X ja võtnud kostjalt ütlused vande all, igakülgselt ja objektiivselt uurinud asjas esitatud/poolte taotlusel kohtu poolt kogutud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
20.Hageja taotleb tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada X ja C vahel 19.01.2015 notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning vastavad asjaõiguslepingud. Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - Y esitas Pärnu Maakohtule 24.07.2013 X vastu rahalise nõudega hagiavalduse, tsiviilasi nr x-xx-xxxxx; - Pärnu Maakohus rahuldas Y hagi 04.01.2017 kohtuotsusega, millega mõistis Xlt Y kasuks välja põhivõla 16 600 eurot, menetluskulud 7098 eurot ja viivised. Maakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu xx xx xxxx otsuse jõustumisega 05.02.2019. - Võlgnik kohtulahenditest tulenevaid kohustusi ei ole täitnud. - 19.01.2015, s.o tsiviilasja nr x-xx-xxxxx kohtumenetluse ajal, sõlmisid X ja C notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepingu, millega X kinkis talle kuulunud, xxx kinnisasja (registriosa number xxxxxxx) Cle ning X kasuks seati samale kinnisasjale isiklik kasutusõigus. - Y esitas 03.07.2019 Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse X pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr x-xx-xxxxx). - Kohus võttis võlausaldaja pankrotiavalduse 05.07.2019 määrusega menetlusse, 23.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx määras ajutise halduri ning xx xx xxxx määrusega kuulutas välja X pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Andrus Õnniku. - Tsiviilasja nr x-xx-xxxxx kohtuotsusest Yle tulenevaid rahalisi nõudeid X vastu ei ole pankrotimenetluses õnnestunud täita, kuna Xl puudub vara ja piisav sissetulek. - X ja C on (endised) elukaaslased, neil on ühine laps. Seega pankrotiseaduse § 117 lg 1 p 2 ja lg 3 tähenduses on kostja C X lähikondne.
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatud kinkeleping on käsitatav vara tasuta üleandmisena või on tegemist seltsingupanuse tagastamisega seltsingu lõpetamisel või on kinnistu kostja omandisse antud võlgniku rahalise kohustuse katteks. Samuti vaidleb kostja vastu sellele, et kinkelepingu tagajärjel muutus X maksejõuetuks ning et kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse leping kahjustavad võlausaldaja huve.
22.Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (RKTKo nr 3-2-1-163-11, p 23). Võrreldes vaidlusaluse kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu 19.01.2015 vormistamise ajaga, ei ole pankrotiseaduses tehingu (sh kinkelepingu) tagasivõitmisele kohalduv reeglistik (§-id 109 – 111 ja 117 -119) oluliselt muutunud.
23.PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti
2-19-19603 väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. See tähendab, et sõltumata sellest, millise tehinguga on tegemist, on enne pankroti väljakuulutamist tehtud tehingu tagasivõitmise üheks peamiseks eelduseks see, et tehing kahjustab võlausaldajate huve. Riigikohus on mitmetes lahendites (vt näiteks RKTKo 24.mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5017, p 10) väljendanud seisukohta, et „PankrS § 109 lg‐s 1 on silmas peetud pankrotimenetluse võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt PankrS § 2 esimene lause).“ Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas konkreetsed võlausaldajad olid olemas kinkimise ajal (RKTKo 03.novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 12; RKTKo 02.juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12).
24.Kinkelepingu tagasivõitmist reguleerib täiendavalt PankrS § 111, mille esimese lõike 2. punkti kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Asjas ei ole vaidlust, et lähikondsete vahel sõlmitud kinkelepingu tagasivõitmisel ei ole oluline tehinguosaliste teadmine sellest, et tehing kahjustab võlausaldajaid. PankrS § 111 lg-st 2 tulenevalt kinkelepingu tagasivõitmiseks piisab võlausaldajate huvide kahjustumise faktist ning tehingu võlausaldajate huve kahjustavat toimet eeldatakse, kui tehing on tehtud kuni 1 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kuna praegusel juhul sõlmiti kinketehing rohkem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist, siis võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus ei kehti, vaid hagejal tuli seda fakti tõendada. Kostjal omakorda oli võimalik tõendada, et kinkija (võlgnik) jäi ka pärast kinkelepingu sõlmimise maksejõuliseks.
25.Kohus leiab, et hageja esile toodud faktiliste asjaoludega on põhjendatud ja esitatud tõenditega tõendamist leidnud, et vaidlustatud kinkeleping kahjustas võlausaldajate huve. Seejuures juba tehingu tegemise ajal võlgnik pidi olema võimaliku võlausaldaja olemasolust teadlik. Ei saa olla vaidlust, et X pankrotimenetluses on võlausaldaja nõuded olulises ulatuses täitmata võlgnikul vara puudumise tõttu. Võlgnikule kuulunud kinnisasja kostjale võõrandamise järel ei jäänud Xle muud vara, mille arvelt võlausaldaja nõuet rahuldada. Kinkelepinguga võlgnik võõrandas talle kuulunud ainsa kinnisasja, tehing tehti võlausaldaja Yi poolt võlgniku vastu esitatud rahalise nõudega hagi kohtumenetluse ajal. Kuna võlgnik tema kahjuks tehtud kohtuotsust ka pankrotihoiatusel ei täitnud, esitas Y võlgniku vastu pankrotiavalduse, kuid ei ole saavutanud oma nõude rahuldamist. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et X ja C vahel 09.01.2015 sõlmitud kinkeleping vaieldamatult kahjustab X võlausaldaja huve.
26.Samuti ei ole kostja tõendanud, et võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinketehingu tõttu. PankrS § 111 lg 1 p-st 2 tulenevalt lasus selle tõendamise kohustus kostjal. Kostja taotlusel tunnistajana üle kuulatud pankrotivõlgnik X andis vastuolulisi ütlusi (II kd, lk 105 – 108). Esmalt X põhjendas kinkelepingu tegemise vajadust sellega, et kooselu lõppemisel tal ei olnud raha Ct välja osta, kuid pooltel oli kokkulepe, et see, kes rohkem panustas, saab maja; rohkem oli panustanud C; seltsingu lõpetamisel oli C Xle enda panuse suuruseks öelnud 35 000 eurot. Samuti X põhjendas koos kinkelepinguga isikliku kasutusõiguse seadmise vajadust sellega, et lahku minnes ei olnud tal kuskil olla, sest ta oli sel ajal Soomes tööl; ta ei tulnud selle peale, et endale korter või maja osta; isikliku kasutusõiguse määrasid, sest Xl pole vanemaid ja kui midagi juhtub, siis ei ole Xl kuskil olla; C tuli talle vastu, et kui häda käes, siis on Xl koht, kus olla. X
2-19-19603 kinnitas, et tal ei ole kuskile mujale minna. X sellistest ütlustest saab mõistlikult järeldada, et kinnistu kinketehingu vormistamise ajal puudus Xl majanduslik võimekus tasuda Cle väidetavat 35 000 euro suurust võlgnevust ning pärast kinnistu kinketehingut endale Eestis muud elamispinda soetada. Eelnevaga vastuolus X tunnistajana ütlusi andes väitis, oli tal oli 2015.aastal kinkelepingu tegemise ajal olemas 70 000 eurot sularahas. Kinnistu väärtuseks on pooled kinkelepingus hinnanud aga 30 000 eurot (I kd, lk 20 pöördel) ning C vande all antud ütlustest (II kd, lk 101-104) nähtuvalt hindas C enda panuseks u 27 500 eurot, millest 20 000 eurot oli kinnistu haljastamise kulu. Seega, kui vastaks tõele, et X ei muutunud kinklepingu tagajärjel maksejõuetuks ning et tal oli kinkelepingu tegemise ajal 70 000 eurot sularahas, ei saa tõene olla väide, et kinketehing tehti üksnes seetõttu, et Xl ei olnud raha C panuse välja maksmiseks. 70 000 euro olemasolu korral oleks Xl olnud võimalik Cle tema panuse eest hüvitist maksta ja jätkunuks ka Yi nõude tasumiseks, lisaks oleks Xle säilinud kinnisasja omandiõigus. Kohus leiab, et X vastuolulised ütlused, samuti X poolt istungil kohtule avaldatu, et ta Yi nõuet ei tunnista ega pea ennast tema ees võlglaseks, lubavad järeldada, et tehingute tegelik eesmärk oligi vältida Yi nõude rahuldamist X vara arvelt.
27.Ükski muu asjas esitatud tõend ei tõenda X väiteid, et tal oli kinkelepingu sõlmimise ajal 70 000 eurot sularaha ning ta ei muutunud kinketehingu tagajärjel maksejõuetuks. X ütluste kohaselt pärines raha firma lõpetamisest, lisaks enne kinkelepingut võttis ta 2014.a lõpus või 2015.a OÜ-st Xxxxxxxx dividende umbes 50 000 eurot kindlasti. X ütluste kohaselt oli tal palju raha; enne 2015.aastat oli tal see raha olemas, kuid ta ei mäleta, kas sai selle raha pangaülekandega ja võttis pangakontolt välja; 2014.aasta lõpus dividendide osas oli osanike otsus; dividendide maksmine toimus tavaliselt nii, et osanikud helistasid üksteisele, leppisid päeva kokku, said kokku, leppisid kokku, võeti maksud maha ja siis igaüks võttis oma osa välja. Hageja osundas, et OÜ Xxxxxxxx viimane majandusaasta aruanne esitati 2012.aastal 2011.aasta kohta. X ei osanud tunnistajana ütlusi andes vastata, miks hiljem majandusaasta aruandeid ei esitatud, kuid kinnitas, et tema oli selle äriühingu juhatuse liige ja osanik. Äriregistri andmetest ei nähtu osanike otsust OÜ Xxxxxxxx lõpetada, seega ei saa tõesed olla X ütlused ka selle kohta, et ta sai raha ettevõtte lõpetamisest.
28.X ütluste kohaselt OÜ-st Xxxxxxxx dividendide väljavõtmisel peeti esmalt kinni maksud ja seejärel maksti dividendiraha osanikele välja. Kostja taotlusel Maksu- ja Tolliametist välja nõutud andmetest (II kd, lk 114) nähtub, et kostja nimetatud ajavahemikul 01.01.2008 – 31.12.2014 on OÜ Xxxxxxxx (kustutatud, registrikood xxxxxxxx) deklareerinud dividendide maksmist ainult 2008.aastal ja summas 100 000 Eesti krooni (s.o 6391,16 eurot), 2009. – 2014. aastal ei ole dividendide maksmist deklareeritud.
29.Kohus leiab, et esitatud tõendid lükkavad ümber X ütlused selle kohta, et 2015.a tehingute ajal oli tal palju sularaha, mis pärines ettevõtte dividendidest. Esiteks on 2008.a deklareeritud dividendide summa nii väike, et Xl kinketehingu ajal väidetavalt olemas olnud 50 000 - 70 000 eurot ei saanud sealt pärineda. Teiseks ei ole usutav, et 2008.a makstud dividendidest saadud raha oli Xl alles ka veel 2015.aastal. Asjaoludest nähtub pigem vastupidine - X tunnistajana ütlusi andes mitmel korral märkis, et pärast 2012. või 2013.aastal Cst lahkuminekut võttis ta Clt kogu aeg raha, C pani kõik kirja; X on Clt küsinud raha isiklikuks tarbeks, ta jäi juba krooni ajal Cle võlgu. Eesti Vabariigis tuli euro käibele 01.01.2011, seega X ütlustest järeldub, et tal ei olnud enne 19.01.2015 kinketehingut vähemalt 4 aasta jooksul olnud piisavat sissetulekut ega muud vara, et krooni ajal Cle võlgu jäänud summasid tagasi maksta. Kostja enda tõendid kinnitavad, et juba enne kinkelepingu sõlmimist (aga kindlasti tehingu tegemise ajal) oli X kui mitte maksejõuetu, siis vähemalt makseraskustes ja kinnistu kinkimisega muutis X end täiesti varatuks. Kostja ei ole suutnud ümber lükata hageja väidet, et kinkelepingu tagajärjel jäi X varatuks ja muutus maksejõuetuks. Kokkuvõtlikult kohus on asjas kogutud tõendite alusel seisukohal, et kostja ei ole PankrS § 111 lg
2-19-19603 1 p 2 kohaselt tõendanud, et Xl oli 19.01.2015 kinkelepingu sõlmimise ajal suurem rahasumma või muud likviidset vara, ehk et X oli ka kinketehingu järel maksejõuline.
30.Asjas ei ole tõendamist leidnud ka kostja väide, et kinkeleping on näilik ning et tegemist ei olnud kinnisasja tasuta üleandmisega Cle (kinkega), vaid kinnistu anti Cle üle kas seltsingupanuse tagastamisena või Xl C ees olevate rahaliste kohustuste katteks. Kostja väidetel oli poolte vahel seltsingu kokkulepe, kooselu lõppemisel seltsing lõpetati ning kinkelepinguga pidasid pooled silmas Cle tema panuse hüvitamist. Kohtupraktikas on mitteabielulises kooselus elavate paaride puhul ühise eluaseme soetamiseleremontimisele tehtud kulutusi seltsingupanustena tunnustatud. Riigikohus on mitmetes lahendites väljendanud ka seisukohta, et „Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20).“ Tunnistajana üle kuulatud X ütlused ja kostja C vande all antud ütlused selles asjas aga ei veena kohut, et X ja C vahel oli seltsingu kokkulepe, et nende kooselu lõppes enne 19.01.2015 kinketehingut, et kooselu lõppemisel seltsing likvideeriti ja et kinketehinguga võõrandati kinnistu Cle seltsingupanuse katteks.
31.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 kohaselt seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed (VÕS § 581 lg 2). VÕS § 589 ja 600 sätted näevad ette, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Seltsingu likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. Seltsinguvara tuleb likvideerimisel müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tagastamiseks.
32.Esiteks ei ole kindlalt tõendatud, et C ja X kooselu oli 19.01.2015 kinketehingu ajaks lõppenud. Kostja väited seltsingu lõppemise ja kinketehinguga seltsingupanuste tagastamise/vara jagamise kohta on otsitud, tagantjärele kunstlikult loodud õiguslik konstruktsioon. Cl ja Xl on ühine poeg D, sündinud xx xx xxxx.a. X tunnistajana ülekuulamisel väitis, et kooselu lõppemise aega ta ei mäleta, arvas, et võis olla 2013.a. Pärast kooselu elas ta [oma eelmisest kooselust sündinud] poja juures; xxx talus on käinud peale kinkelepingu sõlmimist; kuna C oli Soomes tööl, siis on X seal käinud nende ühise lapse juures; lapsel hakkas koduõpe ka ja X on seal tihti, aga kui C tuleb, siis läheb ära; elatisega on olnud probleeme. X ütluste kohaselt on talle peale 2015.aastat xxx aadressil dokumente kätte toimetatud, sest tal pole teisi aadresse olnud; sealt teab, et saab vähemalt kätte, sest ta ei tea, kus ta alati on. X sõnul 2016.a ta ei elanud C-ga koos. C vande all andis ütlusi (II kd, lk 101-103), et kooselu Xga algas 1999.aastal; 2013.a detsembris oli suhte poolest kõik, aga nad elasid ühiselt edasi majas; maja ei olnud 2013.a veel valmis, aga oli renoveeritud; majas oli 4 tuba ja köök, kus elas 4 inimest: lisaks Cle, Xle ja nende ühisele pojale elas majas ka X laps. Pärast X ja C kooselu lõppemist elati ühes majas, aga eraldi, ei olnud ühist toidulauda, kõik olid oma rahakoti peal ja magamistuba ka ei jaganud. X ei ole elatist maksnud, aga lapsega seotud kulud tegid C ja X täpselt pooleks; igaüks käis eraldi söömas, nii nagu koju tuldi, ei olnud ühist õhtusööki. C andis vande all ütlusi, et 2013.a detsembris lõppes kooselu, aga tehing tehti 2015.a, sest nad elasid ühise katuse all edasi ja 2014.a said veel omavahel läbi, aga lapse kasvatamise teema läks keeruliseks ja halvasti hakkasid suhtlema; lapse tõttu otsustasid, et kolivad välja ja lõpetavad kõik ära.
2-19-19603 Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus X ja C ei saanud isegi lapse elatise suuruse osas kokkuleppele ja C sõnul just see oli põhjuseks, miks nad enam ühte majja elama ei mahtunud, nõustus X 2015.a sõlmima kinkelepingu, millega annab sisuliselt kogu oma vara üle Cle.
33.C ütlused tema ja X elukorralduse kohta pärast kooselu väidetavat lõppemist on osalt vastuolus nii C enda kui ka X ütlustega. C väitis ütlustes esmalt, et 2015.a tehingu järel X jäi kinnistule elama, sest tal ei olnud kusagile minna; C hakkas Soomes tööl käima. C edasistes ütlustes väitis, et X elas siiski mujal ning neil oli kokkulepe, et kui C on Soomes tööl, siis X läheb maale last vaatama. Veidi hiljem C aga ütluste andmise käigus väitis, et veel 2016.aastal elasid xxx kinnistu majas nii X kui X selleks ajaks täisealine laps. X ise ütles tunnistajana ülekuulamisel, et pärast 2015.a tehingut on ta kinnistul käinud ainult siis, kui Ct seal ei ole.
34.C ja X poolt kooselu lõppemise ja selle aja kohta antud ütluste tõepärasuses tekitab kahtlusi ka see, et C 21.10.2016.a kohtuistungil tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx (Yi hagi X vastu) tunnistajana ülekuulamisel (II kd, lk 72) kinnitas, et kostja X on tema elukaaslane. Selle kohta käesolevas asjas vande all ütluste andmisel C esmalt selgitas (II kd, lk 103), et 2016.a istungil ütles, et X on tema elukaaslane, kuna nad elasid ühes majas; seal istungil ei lahatud tema elu ja nad elasid ühises majas. Samas C väitis, et 2014.aastast ei ela enam ühes majas, sest lapse elatises ei saanud kokkuleppele; alates 2014.a lõpust ei ela enam ühes majas ja ütles 2016.a, et X on elukaaslane, sest X-l on õigus seal elada ja käia.
35.Samuti C vande all ütlusi andes kinnitas, et 2017.a oli Cl ja Xl ühiseid ettevõtmisi. Kohus leiab, et ka see kinnitab poolte kooselu tegelikku jätkumist. Hageja esitas kirjaliku tõendina Pärnu Postimehes xx xx xxxx avaldatud artikli „xxx“. Selles artiklis kirjeldatud asjaolude kohaselt olid osaühingule xxxxxx kuuluvad veised pääsenud lahti ja kahjustanud külaelanike vara. Osaühingu ainus juhatuse liige ja osanik on C, kes jäi kolme päeva jooksul telefonitsi ajakirjanikele tabamatuks, kuid tema isiklikule meiliaadressile küsimuste saatmise järel võttis ajakirjanikuga telefoni teel ühendust X, kes tutvustas end ühe omanikuna ja rääkis muu hulgas, kuidas tema töötaja käis labida ja rehaga pakkuma abi kahjustatud kinnistu omanikele. X tunnistajana antud ütlused selle sündmuse ja ajakirjaniku poolt artiklis kajastatu kohta ei ole samuti veenvad. X väitis tunnistajana ütlusi andes, et temal ei ole mingit pistmist C osaühinguga; X oli olnud seal lähedal rannas, kui C Soomest helistas ja palus minna vaatama, kas loomad on lahti pääsenud. Mõistlikult võib eeldada, et kui Cl on Eestis loomapidamisettevõte, aga ta ise on tööl Soomes, siis on tal palgatud töötaja(d), kes C äraoleku ajal loomade heaolu ja järelevalve eest vastutavad ning kellele C saab vajadusel helistada. Sellest, et C helistas Xle, võib järeldada, et X oligi see töötaja, kes C eemaloleku ajal loomade eest vastutas. 2017.a augustiks oli I astme kohus juba teinud tsiviilasjas x-xx-xxxxx kohtuotsuse X kahjuks ning ei ole välistatud, et soov vältida kohtuotsuse jõustumise korral selle täitmist X vara ja sissetulekute arvel on põhjuseks, miks X töösuhet või tegelikku osalust osaühingus xxxxxx ametlikult kuskil ei kajastatud.
36.X pankrotiasjas (tsiviilasi nr x-xx-xxxxx) ajutise pankrotihalduri 11.10.2019 koostatud aruandest (I kd, lk 26 – 33) nähtub, et X on ajutise halduri päringule vastates ja hilisemas telefonivestluses haldurile teatanud, et varem kuulus talle elamispind, mis vormistati ümber 4 aastat tagasi, kuna 2001.aastal oli sõlmitud kirjalik kokkulepe; X elab lapse emale (Cle) kuuluval elamispinnal koos nende ühise x-aastase lapsega; tal puudub püsisissetulek, toitlustus on kodus aitamise eest; tema elukohaks on xxx. Ajutine haldur aruandes on välja toonud, et X elukohaks registris on alates 26.01.1993 ja aruande koostamise seisuga (11.10.2019) xxx. Perioodil 12.01.2015 – 12.01.2016 on X sideaadressiks olnud xxx, kuid asjas ei ole vaidlust, et ka X vahepeal töötas Soomes. Pankrotivõlgniku Soome aadressist ei saa järeldada kooselu lõppemist.
37.Hageja esitatud kirjalikest tõenditest nähtub samuti, et X pankrotimenetluses tsiviilasjas nr x11
2-19-19603 xx-xxxxx on C ja X ühiselt allkirjastanud taotluse (II kd, lk 62 – 64) pankrotivarast elatise määramiseks lapsele ja Xle. Taotlusele on lisatud C käsikirjaliselt allkirjatatud avaldus (II kd, lk 66), milles C avaldab seoses X pankrotimenetlusega muu hulgas, et „alates 2014.aasta sügisest on meie omavahelised suhted Xga jahenenud ja kooselamine on tingitud vaid soovist lapsele kindlustada nii ema kui isa kohalolek. Kindlustamaks lapse normaalset eluolu, on vastastikusel kokkuleppel määratud Xle nn alimendid lapse kasuks.“ X ja C on erinevates menetlustes kooselu lõppemise või kestmise kohta esitanud väiteid ilmselgelt eesmärgiga kindlustada oma menetluslikku positsiooni ja saavutada parim majanduslik kasu. Pankrotivõlgnik X tunnistajana ülekuulamisel avaldas, et jõustunud kohtulahendile vaatamata ta ei tunnista pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Yi nõuet. Kohtul on kujunenud veendumus, et kostja C ja pankrotivõlgnik X mõlemad on huvitatud sellest, et kinnistut ei arvataks pankrotivara hulka ja selle arvelt ei oleks võimalik tasuda võlausaldaja nõudeid ega pankrotimenetluse kulusid. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed C ja X praeguses asjas antud ütlused selle kohta, et 2015.a tehingute ajaks oli nende kooselu lõppenud ja et kinkelepinguna vormistatud tehingu tegelik eesmärk oli seltsingu lõppemise tõttu kostjale seltsingupanuse (või muul alusel X poolt talle võlgnetava raha) tagastamine.
38.Seltsingukokkuleppe olemasolu ei saa automaatselt järeldada sellest, et pooled elasid koos Xle kuuluval kinnistul ja seal oli nende ühine kodu. Konkreetsete faktiliste asjaoludega ei ole sisustatud ega tõendatud, et pooltel oleks olnud ühine majanduslik eesmärk ja kokkulepe ühise kodu rajamiseks seltsingupanuste tegemise osas. Pankrotivõlgnik tunnistajana ülekuulamisel väitis, et kokkulepe oli suuline. Pankrotihaldurile on võlgnik aga teatanud, et kokkulepe Cga oli kirjalik. Väidetud kirjalikku kokkulepet Cga ei ole esitatud pankrotihaldurile ega kohtule. C vande all andis seltsingu kokkuleppe kohta järgmisi ütlusi (II kd, lk 101): „Kooselu algas juba juunis1999.a, algul ei olnud ühist eesmärki, aga siis läks ühiseks eesmärgiks, mis tekkis 1999.a. Eesmärk oli maja korda teha, sest maja oli halvas seisus. Oli kodu loomise mõte, mitte et teeme maja korda ja müüme maha. Minu panus majja oli suurem. X sai 30 000 EEK minu käest. See oli talle laenuks ja tema ütles, et tema ei näe, et majja rohkem investeeriks. Maja kuulus Xle ja mingiks ajaks sai sellest ühine kodu. 2013.a detsembris oli suhte poolest kõik, aga meil oli ühine laps. 2013.a detsembris ei olnud maja valmis, aga maja oli renoveeritud, katus vahetatud, vanale laudale ümbrised teinud, kuuri tegin. Ühine eesmärk oli algul kodu loomine, aga see läks nahka. 2013.a lõppes kooselu ja kuna mina olin nii palju raha pannud, siis pidime vara jagama. See, mis mina panustasin, siis ta kinkis selle mulle. See oli vara jagamine.“ Seega kostja ise tunnistab, et X rahaline panus väidetavasse ühise kodu loomise eesmärki piirdus kostjalt laenuks saadud 30 000 krooniga. Faktiliselt on X algusest peale kinnistul asuva elamu renoveerimise ja ühise kodu rajamisse enda poolt panustamise välistanud ning seega see ei saanud olla poolte ühine eesmärk. Halvas seisus (elamiskõlbmatu) eluhoonega kinnistu, millele väidetavalt hakati seltsingukokkuleppe alusel ühist kodu rajama, kuulus võlgnikule. Iseenesest ei ole välistatud seltsingusse sellisel viisil panustamisega, kuid asjaolud kogumis ei tõenda seltsingukokkuleppe olemasolu. Väidetavalt parendas kostja elamut oma vahenditega. Kostja vande all ütlustest saab aga järeldada, et kostja on X kinnistul asuva elamu parendamiseks vähemalt 30 000 krooni ulatuses teinud kulutusi Xle antud laenuna, mille X pidi kostjale tagasi maksma. Võlgnikule laenu andmist ei saa samaaegselt käsitada kostja seltsingupanusena.
39.Seda, et seltsingukokkulepet tegelikult C ja X vahel ei olnud, saab järeldada ka X tunnistajana antud ütlustest (II ld, lk 105-106) selle kohta, et kinnistu varem kuulus talle, aga C.l oli võimalik sinna panustada; 2007-2008 hakkas asi pihta, täpset aastat ei mäleta; maja oli algul elamiskõlbmatu, plaan oli maja endale elamiseks ehitada; kinkelepingu algatus oli C mõte, ta tahtis olla kindel, et selle raha, mis ta alla pani, saab ta ka tagasi ja X oli sellega nõus, sest Xl ei olnud raha, et C osa välja maksta; tal ei olnud ka mõtet seda teha, sest X ei plaaninud sinna elama jääda; kohe kooselu alguses ei olnud kokkulepet rahaliste panuste osas. Tükk maad enne 2013.a lahkuminekut oli neil see kokkulepe 10 aastat või rohkemgi. X tegi ka panuseid majja, sest alguses hakkasid koos tegema maja korda. Mingi aasta või kaks, siis X vaatas, et nii ei saa, tema rohkem
2-19-19603 ei panustanud ja siis tuli suuline kokkulepe ja C hakkas rohkem asju ostma. See tähendab, et X juba kooselu ajal loobus kinnistu renoveerimisse panustamast, kuid nõustus sellega, et C sellega üksi edasi tegeles. Ka X ütlustest seega järeldub, et pooltel tegelikkuses ei olnud kokkulepet ühise eesmärgi saavutamiseks ühiselt panustada.
40.Samuti kostja tõi esile, et kõige rohkem, umbes 20 000 eurot, on tal kulunud kinnistu haljastusele. Isegi seltsingukokkuleppe olemasolu korral ei ole haljastuse rajamine käsitatav ühise kodu rajamisena ega seltsingupanusena, mille tagastamist hageja võiks seltsingu lõppemisel nõuda. Seda enam, et kostja väidetel ei olnud maja kooselu lõppemise ajaks veel valmis. Haljastusele kulude tegemine ei aita kaasa elamu elamiskõlblikuks muutmisele, s.t väidetud seltsinglaste ühise majandusliku eesmärgi - ühise kodu rajamine - saavutamisele. C ja X ütlustest pigem järeldub, et kostja tegi neid kulusid nagu enda kinnisasjale, sest võlgnik oli lubanud kinnistu Cle võõrandada (eeldades selliste väidete õigsust, mida kohus ei eelda).
41.Kohus leiab, et tõendatud ei ole ka kostja väidetava rahalise panuse suurus, väidetavalt mille katteks pankrotivõlgnik oma kinnistu 2015.a kinkelepinguga talle võõrandas. Tunnistajana ütlusi andes X kinnitas samuti (II kd, lk 107), et tema ei tea, kui palju C sinna kulutas; C ei näidanud talle igat tšekki, igat asja; seltsingu jagamisel C ütles Xle oma panuse suuruse ja see oligi umbes 50 000 eurot, no ütleme 35 000; X enda panust C ei olnud välja arvutanud. X sõnul ta ei ole sorkinud, et C näitaks igat penni, kui palju või mida ta tegi; X nägi, et on tehtud; ei osanud tol ajal küsida, et kuule elukaaslane, palju see maksis. C vande all ütlusi andes (II kd, lk 101-104) hindas tema poolt kinnistusse panustatud summa suuruseks 7500 eurot + 20 000 eurot, millest 20 000 eurot on kulud haljastusele.
42.Kostja kulude tõendamiseks kohtule esitatud tõenditest ainult 11.06.2006 maksekorraldus kostja kontolt tasutud Ruukki Products AS-ile 1589,32 EEK tasumise kohta (II kd lk 21) tõendab tasumist kostja vahenditest – ei ole alust kahelda, et kostja kontol oli tema enda raha. Kõiki ülejäänud kulutusi tõendab kostja sularahaarvetega (I kd, lk 189 – 199; II kd, lk 2 – 45, 52, 54), mille põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kelle rahast need kulud tegelikult tasuti. Trükitud sularahaarvetele on maksja nimi C ühe ja sama käekirjaga juurde kirjutatud, ka siis, kui trükitud arvel on märgitud, et ostja on identifitseerimata. Ilmselgelt ei ole kirjeid teinud arve väljastaja, vaid kostja ise. Mõnel dokumendil (II kd, lk 29, 32) on märgitud ostmisel kasutatud Partnerkaardi number, kuid kohtule ei ole esitatud andmeid, kellele sellise numbriga kaart välja oli antud. Ühelt dokumendilt (esitatud kohtule loetamatu fotokoopiana (II kd, lk 20)) on võimalik välja lugeda, et trükikirjas tekstile on ostja nimeks käsitsi juurde kirjutatud „FIE C“. Müüja poolt on ostja nimi C ostudokumendile märgitud paaril üksikul korral – 10.05.2005 ToruJüri OÜ sularahaarve summas 403 krooni (I kd, lk 190) ja OÜ Baum 11.05.2005 jaemüügiarve summas 257 krooni (I kd, lk 192). Ükski ostudokument ega panga maksekorraldus ei tõenda dokumendil kajastatud kulu seost Xle kuulunud xxx kinnistuga.
43.X väidetel pidas C täpset arvestust, kirjutas üles kõik kinnistule tehtud kulutused ja Xle raha andmised. Kohtule selliseid üleskirjutusi või arvestusi esitatud ei ole. Esitatud sularahatšekkidel ja -arvetel olevate kuupäevade järgi on suurem osa ostudest tehtud kuni 2007.aastani (kaasa arvatud). Hilisemad on ainult 31.12.2013 järelmaksuleping (II kd, lk 53, lepingust ei nähtu, mida osteti); 2014.aastast mööbli ostmise dokumendid (II kd, lk 47 – 48, 52), 02.05.2014 osamaksetega tasumise müügilepingu raamleping (II kd, lk 49; müüja Hansapost OÜ, ei ole teada, kas ja mida lepingu alusel osteti). Seega jäid kulutused suuremas osas perioodi 2007-2008, mil X ütluste kohaselt kinnisasja renoveerimine alles pihta hakkas, paari aasta pärast X loobus panustamast. Kui vastab tõele, et kohtule esitatud tõenditel märgitud kulud kandis C, siis nendest samadest tõenditest järelduvalt ka C pärast 2007.aastat kinnistule olulisi kulutusi ei teinud.
2-19-19603
44.Sularahas tehtud kulude põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kelle vahendite arvelt tegelikult maksti. Kostja C andis vande all muu hulgas ütlusi, et kogu kooselu ajal toimetasid nad sularahaga; X tõi sularaha, kui C-l oli vaja. Samuti otsuses varem tsiteeritud C ütluste kohaselt andis ta sel ajal Xle vähemalt 30 000 krooni laenu, krooniajast pärit võlgnevust Cle nimetas ka X ise (kuigi ei osanud öelda summat). Asjas olemas olevate tõendite kogum lubab järeldada, et pooled elasid küll ühiselt Xle kuuluval kinnistul ja C võis ka organiseerida remonditööde tegemist, kuid raha selleks tõi X või kandis C oma vahendite arvelt kulutusi laenuna Xle. Samuti on kostja esitanud 2017.a järelmaksulepingu (II kd, lk 51), aga mitu aastat pärast kinketehingut tehtud kulud ei tõenda kostja panust ega pankrotivõlgniku eest kantud kulusid, väidetavalt mille katteks X kostjale 2015.a kinnistu võõrandas. Kostja panusena ei ole käsitatav sularahaarve (II kd, lk 17), millele on käsikirjas tehtud märge „Kaup saamata“.
45.Kui pooltel ka oli seltsingu kokkulepe, siis sõltumata sellest, kes kulusid kandis, ei saa seltsingupanusena käsitada kuni 2007.a tehtud kulusid sanitaarremondile (tapeet (I kd lk 185-186), bordüür, tapeedikliister jms kulud) ega igapäevases olmes kasutatavate asjade ja esemete (duširiiul, wc-hari (II kd. lk 12), erinevad valgustid ja paberikorv (II kd, lk 3, 11, 23), grillšašlõkivann (II kd, lk 7)) ning kooselu lõppemise ajal või pärast seda mööbli ((II kd, lk 47 – 48, 52) ostmist, mida on võimalik kinnistult ära viia. Seltsingu eesmärgina nimetatud ühise kodu rajamisena tuleb eelkõige mõista elamu elamiskõlblikuks remontimist. Kostja dokumentidest nähtuvad kulud enamjaolt ei ole seotud elamu elamiskõlblikuks muutmisega, elamu säilimise tagamisega ega püsiva parendamisega. Näiteks siseviimistlus vajab teatud aja järel uuendamist/värskendamist ning igakordselt siseviimistlusele tehtud kulud ei ole seltsingupanusena sellise püsiväärtusega, mille tagastamist (kümneid) aastaid hiljem seltsingu lõppemisel nõuda. Kostja on väidetavate panuste tegemise ajal kinnistul ise elanud, kasutanud sanitaarremondi vilju ja ostetud esemeid vähemalt 6-7 aasta jooksul (kulude tegemisest 2007-2008 kuni poolte kooselu väidetava lõppemiseni 2013 – 2014.a) ehk selles osas saanud oma panuse väärtuse kasutuseelisena juba hüvitatud.
46.Kapitaalsemate ehitustööde jaoks kasutatava materjali kogused on väikesed: 06.11.2006 ostetud liiv 4 kotti (á 25 kg) (II kd, lk 14); 11.11.2006 Kivex plaat (II d, lk 15) - sularahaarvel on kogus 1, ka hinnast 1146,6 krooni ei saa järeldada suuremat kogust. 17.08.2006 ostetud 1 pakk laeplaati (4,32 m2). 17.06.2006 on tellitud ainult 1 pvc aken (II kd, lk 16). 11.10.2006 makstud Ruukki Products OÜ-le 1589,32 EEK (II kd, lk 21), maksekorraldusel on käsikirjaline märge „katuseplekk“. Samal 2006.aastal on Cle esitatud arve 10 000 EEK haljastusprojekti eest ja 2007.a on Katusetark OÜ esitanud arve summas 35 407,03 EEK. Nende summade võrdluse põhjal võib eeldada, et suurusjärgus 1580,32 krooni ei saa olla elamu katusematerjali maksumus, pigem on tegemist ühe aknaplekiga.
47.Kõigele eeltoodule lisaks ei ole esitatud tõendite põhjal võimalik kindlaks teha, et need kulud on üldse seotud Xxx taluga. C ja X ütlusi andes väitsid, et Xxx kinnistu elamu oli elamiskõlbmatu. Elamiskõlbmatus elamus ilmselt ei vahetata aknaid ühe kaupa, see oleks ka majanduslikult ebasoodne. Dokumentides kajastatud ühe akna ja u 4 m2 laeplaadi ostmine viitab pigem korteri remondile. C ütlusi andes (küll võlgniku kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise põhjendamise kontekstis) tõi esile, et Xxx talu lähedal on ka C ema talu. 05.06.2007 Katusetark OÜ arvel 35 407,03 EEK on kauba nimetus märgitud lühenditena Vilo PE ja selle juures ilmselt värvikoodid, detailide pikkusmõõdud ja tükiarv. Pikkusmõõdud 5,2 m – 6,05 m ja äriühingu nimi Katusetark lubavad järeldada, et tegemist on katusedetailidega. Arvele on aga käsikirjaliselt märgitud „M. 14 000.-, C 21 407.-“ Nende kahe numbri summa on täpselt arvel näidatud materjali maksumus koos käibemaksuga. Rahvastikuregistri andmetel on M. kostja ema nimi, seega on võimalik, et tegemist on kostja ema kinnistu jaoks ostetud katusematerjaliga.
48.Asjas ei ole tõendeid, et X võlgnes Cle raha muu kui väidetud seltsingukokkuleppe alusel. C ja X vaheliste rahaliste tehingute kohta puuduvad objektiivsed tõendid. X tunnistajana antud ütlused selle kohta on üldsõnalised ja ebamäärased. X ütluste kohaselt ta võttis C käest raha kogu
2-19-19603 aeg ja C pani kirja; C andis talle raha, sai vanaemalt ja võttis pangalaenu. X teab, et C võttis õppelaenu ja vanaema toetas teda rahaliselt, samas X ei teadnud, kas C andis talle laenu õppelaenu arvelt, X ei teadnud, kui palju C õppelaenu võttis. C poolt väidetavalt peetud võlaarvestust ei ole kohtule esitatud. X ei nimetanud ka summat, mida ta väidetavalt juba krooniajast Cle võlgnes. Samuti ei teadnud X C kinnistu renoveerimisse panustatud raha summat, väidetavalt nõustus C nimetatud summaga. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et inimene ei mäleta umbkaudseltki kohustuste summat, mille katteks ta on ära andnud oma ainsa kinnisasja või soostub teise isiku paljasõnaliste väite peale oma varas tasuta loobuma.
49.Kohtule esitatud tõendite kohaselt on C pangakontolt tasutud X maa erastamise korraldamise kulud (100 krooni), maa erastamise maksumus (5570 EEK) ja kinnistusraamatusse kandmise riigilõiv 140 EEK (I kd, lk 173 – 181), kuid see 371,33 euro suurune kohustus ei õigustaks kinnisasja tasuta võõrandamise tehingut. C ei ole ka tuginenud sellele, et kinnistu anti talle üle pankrotivõlgniku eest tasutud kulude katteks. Kinnitamaks oma väidet, et ta andis 30 000 krooni X-le laenu, ei ole C esitanud peale enda vande all antud ütluste muid tõendeid. X ütluste kohaselt käis C koolis ja võttis õppelaenu enne nende ühise lapse sündimist 2009.aastal. C ütlustest järelduvalt 30 000 krooni laenu andmine toimus juba poolte kooselu ja Xxx elamu remontimise ajal. Samas C vande all ütlusi andes kinnitas, et kooselu ajal majandati sularahas, X tõi kogu aeg sularaha, kui Cl oli vaja. Kõiki neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates ei ole välistatud, et X tegelikult on väidetava võlgnevuse C ees tasunud enne 2015.a tehingut. Lisaks kohus leiab, et X on ilmselgelt huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks, mistõttu ei ole tema ütlused tema ja C vaheliste rahaliste kohustuste kohta tõendina kohtu jaoks ka usaldusväärsed.
50.Kokkuvõttes: tõendatud ei ole poolte vahel seltsingusuhte olemasolu ega kostjal mistahes alustel selliste rahaliste nõuete olemasolu X vastu, mille katteks oleks olnud põhjendatud Xxx kinnistu võõrandamine Cle ja mis välistaksid tehingu tagasivõitmise hagi rahuldamise. Kohus rahuldab X pankrotihalduri Andrus Õnniku hagi C vastu ning tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks X ja C vahel 19.01.2015 sõlmitud Xxx kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) kinkelepingu.
51.Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue tunnistada kehtetuks X ja C vahel 19.01.2015 notariaalselt tõestatud tehing Xxx kinnisasja (registriosa nr xxxxxxx) koormamiseks X kasuks isikliku kasutusõigusega. PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). X pankrot kuulutati välja xx xx xxxx, s.o vähem kui viis aastat pärast Isikliku kasutusõiguse seadmise tehingut. Kostja C kui võlgniku endine elukaaslane ja ühise lapse ema on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisega koormasid tehinguosalised kinnistut X kasuks sellise õigusega, mis muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja kinnistu mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Seega kahjustab see tehing võlausaldajate huve. Tehingu tegemise ajaks oli rohkem kui aasta kestnud võlgniku ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Yi vaheline kohtuvaidlus, mis oli alanud enne poolte kooselu väidetavat lõppemist 2013.a lõpus või 2014.a. C osales sealses menetluses tunnistajana ning pidi olema vaidlusest teadlik. Cle oli teada, et Xl ei ole peale Xxx kinnistu muud vara. Keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et kinnistu koormamine kolmandate isikute õigustega, mis kantakse kinnistusraamatusse, võivad saada kinnistu müümisel takistuseks. C pidi olema teadlik, et koos kinkelepingu sõlmimisega kinnistu võõrandaja X kasuks tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine kahjustab X võlausaldaja huve. Eeltoodu alusel kohus tunnistab koos kinktehinguga tagasivõitmise korras kehtetuks ka 19.01.2015 isikliku kasutusõiguse seadmise tehingu.
52.Pankrotihaldur on hagi terviktekstis nõude täpsustamisel C tehingu alusel saadud vara pankrotivarasse tagastamiseks kohustamise nõude sõnastusse lisanud X omandiõiguse tunnustamise nõude. Hagiavaldusest ei nähtu põhjendusi ega asjaolusid, millest saaks järeldada
2-19-19603 hageja teadlikku soovi esitada asjaõiguslikku omandiõiguse tunnustamise nõuet. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-te 1 ja 2 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õiguslikku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Hageja ei ole faktiliste asjaoludega sisustanud omandiõiguse tunnustamise nõuet ega põhistanud selle esitamise vajadust. Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi esitamise eesmärk on saada võlgniku omandisse tagasi vara, mille arvel oleks võimalik rahuldada pankrotivõlausaldajate nõudeid ja katta pankrotimenetluse kulusid. PankrS § 119 lg-st 1 tuleneb, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Hagejal ei ole vajadust lisaks tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele eraldi nõuda X omandiõiguse tunnustamist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.04.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-7541 (p 18) on märgitud, et „Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 15). Seega, lähtudes PankrS § 119 lg-st 1, oli tagasivõitmise hagi rahuldamise järel kostjal kohustus tagastada võlgnikule korteriomandite I-III mõttelised osad, andes nõusoleku vastava asjaõigustehingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks.“ Praeguses asjas tuleb seega kinketehingu kehtetuks tunnistamise nõude rahuldamise järel rahuldada ka pankrotihalduri nõue kohustada Ct tagastama kinnistu X pankrotivarasse. Kohus nõustub Riigikohtu tõlgendusega, et kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadud kinnisasja tagastamine seisneb omandiõiguse pankrotivõlgnikule tagasi andmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omandiõiguse muudatuste kohta kinnistusraamatus kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmises. Hageja ongi taotlenud kohustada kostjat sellised tahteavaldused tegema ning seadus võimaldab kostja tahteavaldused asendada kohtuotsusega. Seega hagiavalduse esitamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks ei vaja hageja kohtuotsust X omandiõiguse tunnustamise kohta. Kohus ei ole omandiõiguse tunnustamise nõuet menetlusse võtnud ega seda faktiliselt menetlenud. Hageja on alles lõppseisukohtades nimetanud seda nõuete loetelus eraldiseisva nõudena. Kohus peab seda ekslikuks sõnastuseks ning seetõttu ei tee omandiõiguse tunnustamise kohta otsustust kohtuotsuse resolutsioonis.
53.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. PankrS § 119 lg 1 järgi kostja on kohustatud kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadud kinnisasja tagastama pankrotivõlgniku omandisse. Samuti on kostja seaduse - AÕS § 641 ja KRS § 341 lg 1 - alusel kohustatud tegema tahteavaldused kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja andma nõusolekud kinnistusraamatus omandiõiguse kannete muutmiseks. Nendel põhjendustel kohus rahuldab hageja nõuded kohustada Ct tagastama kinnisasja X pankrotivarasse ning tegema tahteavaldused omandiõiguse üleandmise asjaõigustehingu
2-19-19603 sõlmimiseks, kinnistusraamatus C omandiõiguse kohta tehtud kande kustutamiseks ja X omandiõiguse kohta kande tegemiseks. Jõustunud kohtulahend asendab C tahteavaldused.
54.Kohus leiab, et C ei ole seaduse järgi kohustatud andma nõusolekut X kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust. KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on isikliku kasutusõiguse kustutamisel KRS § 341 lg 1 mõttes puudutatud isikuks isikliku kasutusõiguse omaja X. Isikliku kasutusõiguse kustutamine ei kahjustaks C kinnistusregistriossa kantud õigust isegi juhul, kui C jääks edasi kinnisasja omanikuks. Kuna C ei ole seaduse järgi kohustatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks nõusolekut andma, ei saa hageja seda temalt nõuda ega kohus Ct sellise tahteavalduse andmiseks kohtuotsusega kohustada. Selle nõude osas kohus jätab hagi rahuldamata, mis tähendab, et hagi rahuldatakse osaliselt.
55.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus on selles asjas 17.12.2020 määrusega hagi tagamiseks seadnud vaidlusalusele kinnisasjale käsutamise keelumärke X kasuks. Kohus jätab hagi tagamise abinõu kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks, hagi tagamise korras kinnistusregistriossa nr xxxxxxx kantud käsutamise keelumärke võib kustutada koos jõustunud kohtuotsuse alusel tehtavate kannetega omandiõiguse muutmise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
56.TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus hagi põhilises osas rahuldas ning hagiavalduse esitamisel silmas peetud eesmärk – tunnistada tehingud kehtetuks ning saada pankrotivarasse tagasi koormatistest vaba kinnisasi – on selle kohtuotsuse alusel saavutatud. Rahuldamata jäi ainult nõue kohustada kostjat andma nõusolek isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Arvestades hagi osaliselt rahuldamise ulatust, peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskuludest kostja kanda hagi esitamisel tasutud riigilõivu ning 90% hageja põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest ning jätta kostja kanda ka tema enda kulud. Hageja kulud osas, mida ei jäetud kostja kanda, jäävad hageja enda kanda.
57.TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 kohaselt kohus määrab otsuses koos kulude jaotusega kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse menetlusosaliste esitatud menetluskulude nimekirjade ja toimiku materjalide alusel. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on muu hulgas menetlusosaliste lepinguliste esindajate kulud (TsMS § 144 p 1).
58.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv hagiavalduselt 1000 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot ning lepingulise esindaja kulud 6354 eurot. Hageja kinnitab, et kõik menetluskulud on kantud seoses selle tsiviilasjaga. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on menetluskulud arvestatud käibemaksuta. Lepingulise esindaja ajakulu hagejale õigusabi osutamiseks on kokku 51 tundi, esindaja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta, kokku 6120 eurot. Samuti taotleb hageja esindaja sõidukulude hüvitamist 234 eurot (10.09.2020, 16.02.2021 ja 16.04.2021 sõidud kohtuistungitele, iga kord 260 km marsruudil Tallinn-Pärnu-Tallinn, tariif 0,3 eurot/km). Kokku palub hageja määrata hüvitatavate kulude suuruseks 7404 eurot, mõista see summa kostjalt välja ja kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist. Hageja taotleb märkida menetluskulude taotluse kohta tehtava lahendi resolutsioonis, et väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole nr EE337700771003620774.
59.Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu, leides, et hageja taotletud menetluskulud on ilmselt ülepaisutatud, sest eri aegadel esitatud hagiavaldused ja muud hageja seisukohti väljendavad menetlusdokumendid retsiteerivad sisuliselt samu mõttekäike ja käsitlusi ning on
2-19-19603 sellistena koostatud eeskätt formaalsetel menetluslikel eesmärkidel. Kostja hinnangul ei ole võimalik lugeda ka istungite protokolle nii suure ajakuluga, kui väidab seda hageja teinud olevat. Kostja palub määrata hageja menetluskulud kindlaks kohtu poolt ainult põhjendatuks loetud ulatuses. Hagi rahuldamata jätmisel või osalisel rahuldamisel palub kostja jätta hageja menetluskulud tema enese kanda.
60.Kohus, tutvunud hageja esitatud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et hageja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Vaieldamatult on põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks riigilõiv, mille tasumine on kohtusse pöördumise eelduseks. Hageja esitatud hagi tagamise taotluse kohus rahuldas, seega ka hagi tagamise riigilõivu peab kostja hagejale hüvitama. Tsiviilasja hinnaks on vara vaatuse järgi 30 000 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS§ 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli tsiviilasja hinnaga kuni 50 000 eurot tasuda riigilõivu 1000 eurot. Hagejal tulnuks samas summas tasuda riigilõivu ka juhul, kui rahuldamata jäetud nõuet ei oleks esitatud. Seetõttu on põhjendatud ja õiglane jätta kogu hageja poolt asjas tasutud riigilõiv kostja kanda.
61.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohtupraktika kohaselt saab põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Hagejat esindanud vandeadvokaadi tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on kooskõlas kohtupraktikas tunnustatud lepingulise esindaja tunnitasumääradega.
62.Kohus leiab, et asja sisu ja mahukust, menetluses esitatud dokumentide, sh hageja lepingulise esindaja koostatud menetlusdokumentide, sisu ja mahtu arvestades on hageja esindaja ajakulu selle asjaga tegelemiseks põhjendatud ja vajalik 37,80 tunni ulatuses järgmiselt: - hagiavalduse koostamisega seotud toimingutele (materjalidega tutvumine, hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse vormistamine, lisade ettevalmistamine ja kohtule esitamine) kokku 6 t 30 min; - kostja vastuse ja määruskaebusega tutvumine, analüüs ja seisukoha kujundamine 48 min; - kostja määruskaebusele ja menetluskulude tagatise nõudele vastuse koostamise ajakulu 6 t 18 min. - esindus (adv Toodu) 10.09.2020 istungil 54 minutit; - istungi protokolliga tutvumine, nõuete täpsustamine ja täiendamine ning hagiavalduse tervikteksti koostamine ja kohtu esitamine (kulude aruandes 23.09 – 25.09.2020 toimingud) kokku 3 tundi (taotletud 5 t 42 min asemel). Kohus nõustub kostja vastuväitega, et istungi protokolliga tutvumine suurt ajakulu ei nõudnud, nõude täpsustamisel hagi tervikteksti põhjendustes hageja esindaja kordas varem esitatud seisukohti, olulises mahus täiendusi ei ole. - kostja 27.10.2020 vastusega tutvumine ja seisukoha kujundamine 10 minutit. Kulude aruandes 29.10.2020 -30.10.2020 näidatud kostja vastuse peale seisukoha koostamise ja kohtule esitamise ajakulu (ajakulu näidatud koos kostja vastusega tutvumisega, kokku 4,4 tundi) ei ole põhjendatud ega vajalik ajakulu, mida kostja peaks hagejale hüvitama. Kohus ei ole hagejalt kostja 27.10.2020 vastuse kohta arvamust küsinud. Kostja vastuses ei olnud ka esitatud mingeid sisulisi vastuväiteid ega uusi asjaolusid, mille tõttu oli hagejal oma menetlusõiguste tagamiseks vajalik reageerida ja kirjalik seisukoht esitada; - esindus 16.02.2021 istungil (adv Toodu) 1 t 36 min;
2-19-19603 - toimiku materjalide ja võimalike tõendite esitamise vajaduse analüüs, tõendite kogumine ja seisukoha koostamine uute tõendite esitamise kohta (10.03.2021 ja 19.03.2021 toimingud) 2 t ja 30 min; - seisukoha koostamine (25.-26.03.2021) kokku 4 t 48 min; - kostja 30.03.2021 seisukohaga tutvumine, analüüs, seisukoha kujundamine 1 t; - ettevalmistus istungiks (15.04.2021 -16.04.2021) põhjendatud ja vajalik 2 tunni ulatuses. Arvestades, et viimase kuu jooksul enne istungit oli hageja esindaja korduvalt toimiku materjale analüüsinud ja üle vaadanud ning koostanud kirjaliku seisukoha, vaevalt kaks nädalat enne istungit tutvunud kostja viimase seisukohaga ning taas olukorda analüüsinud, siis asja mahtu arvestades oli istungiks ettevalmistumise piisav aeg 2 tundi; - esindus 16.04.2021 istungil 2 tundi 30 min. Kulu aruandes on näidatud kahe esindaja ajakulu, kokku 5 tundi. Kohus leiab, et mitme esindaja saatmine istungile on hageja õigus, kuid ei olnud vajalik ning hageja ei saanud mõistlikult eeldada, et kostja mõlema esindaja osalemise kulud hagejale hüvitab; - 16.04.2021 toimunud istungi protokolliga tutvumine 36 min. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega protokolliga tutvumise ajakulu ülepaisutatusse kohta. Protokoll sisaldab tunnistaja ja kostja vande all antud ütlusi ja helifaili. - lõppseisukohtade koostamine 6 tundi. Lõppseisukohad sisaldavad tõendite analüüsi, kohus ei nõustu kostjaga, et hageja kordab varasemaid seisukohti ning ajakulu on ülepaisutatud. - menetluskulude nimekirja koostamine 30 min. Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta), on hageja lepingulise esindaja õigusabi osutamisele kulutatud vajaliku ja põhjendatud aja eest tasu 4536 eurot (=37,80 x 120).
63.Hageja taotleb hüvitada ka lepingulise esindaja sõidukulud 10.09.2020, 16.02.2021 ja 16.04.2021 istungitele 234 eurot (3 x 78 eurot). Hageja esindaja on sõidukulu arvestanud tariifiga 0,3 eurot/km, teekonna pikkus advokaadibüroo asukohast Pärnusse marsruudil Tallinn-PärnuTallinn 260 km.
64.Riigikohus on leidnud, et sõidukulude hüvitamisel saab lähtuda analoogia korras valitsuse määrusest, millega on kehtestatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord (vt Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15, p 70 jj). Hageja lepingulise esindaja taotletud sõidukulu 0,3 eurot/km vastab siiani kehtiva Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ § 5 sätestatud hüvitise piirmäärale.
65.Eeltoodu alusel kohus määrab hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike kulude suuruseks kokku 4770 eurot (=4536 + 234). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 90% ehk 4293 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 5343 eurot (4293 eurot lepingulise esindaja kulud ja 1050 eurot riigilõivude katteks).
66.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel kohus märgib otsuses, et väljamõistetud menetluskuludelt on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Heli Käpp Kohtunik
(Allkirjastatud digitaalselt)
Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 kohtuotsuse resolutiivosa:
RESOLUTSIOON
2-19-19603
1.Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades viidatud otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktide 10.110.3 alapunktides märgitule.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
4.Rahuldada hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 eurot ja mõista see summa kostjalt C hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku kasuks välja.
5.Rahuldada hageja taotlus menetluskulude tasumise korra kindlaksmääramiseks osaliselt. Eelmises punktis 4 välja mõistetud menetluskulu hüvitis tuleb tasuda Murula Advokaadibüroo OÜ pangakontole EE712200221066946136. Mõista kostjalt C-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata riigilõiv 1200 eurot, mis tuleb tasuda 24 kuu jooksul 50 euro suuruste osamaksetena selliselt, et esimene osamakse tuleb tasuda 28. oktoobril 2022 ja järgmised osamaksed 30 päeva jooksul eelmise osamakse tasumise tähtpäevast. Tunnistada riigilõivu väljamõistmise osas otsus viivitamata täidetavaks. Tähtpäevaks tasumata riigilõivu summalt tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.