Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. september 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-125466
Tsiviilasi
Osaühingu Aktiva Finants hagi Erki Madisson vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
660 eurot 61 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja: Osaühing Aktiva Finants, rk 10746479, lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Vastustaja/kostja: Erki Madisson, ik
XXXXXXXXXXX
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a otsus osas, milles maakohus jättis hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 660 euro 61 sendi ulatuses rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada. Samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
2.Sõnastada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a otsuse tervikresolutsioon järgmiselt:
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Erki Madissoni kanda.
5.Mõista Erki Madissonilt osaühingu Aktiva Finants kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 455 eurot (sh riigilõiv 275 eurot ja esindajakulu 180 eurot) ning ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 355 eurot (sh riigilõiv 175 eurot ja esindajakulu 180 eurot), s.o kokku 810 eurot. Menetluskulud saab tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 712669522.
6.Väljamõistetud maakohtus kantud menetluskulude summalt (455 eurot) tuleb Erki Madissonil tasuda osaühingule Aktiva Finants viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 16. augustil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Erki Madissonilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kohtul ei õnnestunud kostjale makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 11. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1454,32 eurot, intressi 145,05 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras, s.o 825,87 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt kuni selle kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 10. jaanuaril 2019 krediidikonto lepingu laenulimiidiga 1500 eurot. Kostja kohustus tasuma lepingus kokkulepitud intressi 39,98% aastas ja viivist lepingus intressimääraga võrdses määras. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu 10. juunil 2020 üles ja loovutas nõude kostja vastu 11. juunil 2020 hagejale. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta.
2.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ning mõistis Erki Madissonilt osaühingu Aktiva Finants kasuks välja põhivõla 1454 eurot 32 senti, intressi 145 eurot 5 senti, viivise 165 eurot 26 senti ja sissenõudekulud 50. Maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata 660 euro 61 sendi osas. Maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhinõudelt 1454 eurolt 32 sendilt alates 12. novembrist 2021 põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 323 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Maakohus leidis, et hageja põhinõue, intressinõue ja võla sissenõudmise kulude nõuded on põhjendatud, kuid hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Hageja soovis viivist põhivõlalt 1454 eurolt 32 sendilt lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni (s.o perioodi 11. juuni 2020 kuni 11. novembri 2021 eest) summas 825 eurot 87 senti, viivisemääraks on 39,98% aastas. Maakohus märkis, et kostja ja Placet Group OÜ vaheline krediidikonto leping nr XXXXXXXXX on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (nt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Selle seisukoha kohaldamist ei välista asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud. Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust. Seadusjärgne viivisemäär oli kõnealusel perioodil 8% aastas. Viivise määr 39,98% aastas ületab seadusjärgset määra peaaegu 5-kordselt. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et viivis perioodi 11. juuni 2020 kuni 11. novembri 2021 eest kuulub rahuldamisele seadusjärgses määras, summas 165 eurot 26 senti. Alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud viivis kuulub rahuldamisele samuti seadusjärgses määras.
Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda. Maakohus leidis, et põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv summas 225 eurot, menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja õigusabikulud 180 eurot, kokku 425 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja mõista 323 eurot koos viivisega menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 1. veebruaril 2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 660 euro 61 sendi ulatuses (resolutsiooni p 3) ja osas, millega maakohus jättis menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras, jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 275 eurot ja hageja õigusteenuse kulu 480 eurot. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 39,98% aastas. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõudmise rahuldamata. Hageja leiab, et maakohus rikkus TsMS § 175 lg 1 ning § 436 lg 1, jättes menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda. Hageja hinnangul rikkus maakohus diskretsioonipiire sellega, et ei võtnud arvesse kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hageja on seisukohal, et hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 4 tunni ulatuses oli põhjendatud ning vajalik.
5.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 660 euro 61 sendi ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi vastavas osas. Sellega seoses muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes asja sisulise lahendamise osas, täpsemalt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras. Muus osas, sh osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ja kostja viivisekokkulepe on tühine, kuna viivise määr 39,98% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära peaaegu 5-kordselt. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata eelduslikult tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär 39,98% aastas. Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,98% aastas. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva asja lahendamisel ei saa juhinduda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus
poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooltevaheline vaidlus oli alguse saanud üürilepingust ning pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus selgitab, et eelnevast ei tulene, nagu ei oleks tarbijakrediidilepingust tuleneval viivisenõudel üldse piire. VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis 10. jaanuaril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 49,00% aastas. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2018, mis oli panga teate järgi 20,01%. Kostja sõlmitud lepingust ega lepingu lisast nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,01 x 3 = 60,03%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
9.Ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, seega ei kohaldu TsMS § 657 lg 2 ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt lisaks maakohtu väljamõistetud viivisele välja 660 eurot 61 senti, seega kokku perioodi 11. juuni 2020 kuni
11.novembri 2021 eest 825 eurot 87 senti.
10.Maakohus jättis menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
11.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 425 eurot (riigilõiv 225 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja esindajakulu 180 eurot (ilma käibemaksuta)). Apellatsioonkaebuses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 275 eurot ja esindaja kulu 480 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust hageja õigusabikulude kindlaksmääramisel praegusel juhul õiguspäraselt teostanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendati tagaseljaotsusega, on põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 1,5 tundi (1,5 x 120 €). Hageja on maksekäsu kiirmenetluses ja maakohtu menetluses tasunud riigilõivu kokku 275 eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel 225 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi oleks hageja pidanud apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 175 eurot,
mille ringkonnakohus loeb vajalikuks menetluskuluks (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2). Enamtasutud riigilõivu tagastamise korda on ringkonnakohus selgitanud 23. veebruari 2022. a määruses. Ringkonnakohtule esitatud menetlusnimekirja kohaselt on hageja õigusabikulud apellatsioonimenetluses 600 eurot. Hageja esindaja on osutanud õigusabi 5 tunni ulatuses, millest 1 tund kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile, 3 tundi apellatsioonkaebuse koostamisele ja esitamisele ning 1 tund 15. augusti 2022. a kohtumäärusega tutvumisele, seisukoha ja menetluskulude nimekirja esitamisele. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1,5 tundi (TsMS § 175 lg 1). Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad oleks esindaja saanud esitada lühemalt, kuivõrd tegemist on kokkuvõttes ühe kitsa õigusliku küsimusega. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Hageja on esitanud samasisulisi kaebusi mitmes teises tsiviilasjas. Seetõttu loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks maakohtu otsusega tutvumisel 20 minutit, menetluskulude nimekirja koostamisel 10 minutit ja apellatsioonkaebuse koostamisel 1 tund. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 180 eurot (ilma käibemaksuta)(1,5 x 120 eurot). Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 455 eurot (sh riigilõiv 275 eurot ja esindajakulu 180 eurot) ning ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 355 eurot (sh riigilõiv 175 eurot ja esindajakulu 180 eurot), s.o kokku 810 eurot. Maakohtus kantud menetluskulude summalt (455 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonimenetluses ei ole hageja vastavat taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.