Muud

TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus leiab, et võlgniku taotletavat eesmärki ei ole võimalik avalduse menetlemisega saavutada. Võlgnik soovib pankroti väljakuulutamist ning kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Menetluse lõppeesmärgiks on kohustustest vabastamine. Kohus tegi käesolevalt Kohtute Infosüsteemi andmete alusel kindlaks, et võlgnik esitas 06.04.2017 avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-17-5519). Tartu Maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja 24.07.2017. Kohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse 01.12.2017 ning algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse. 24.01.2019.a määrusega keeldus kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ning lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 45 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui kohus on viimase kümne aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Kuna kohus otsustas võlgniku kohustustest vabastamise küsimuse üle alles 24.01.2019, so 3,5 aastat tagasi, siis ei saaks praegu esitatud avalduse alusel võlgniku suhtes nagunii otsustada kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohus märgib, et võlgniku suhtes ei saaks algatada ka võlgade ümberkujundamise menetlust, sest FiMS § 19 lg 4 kohaselt on selle menetluse algatamise üheks eelduseks samuti see, et võlgniku suhtes ei ole viimase 10 aasta jooksul enne avalduse esitamist otsustatud võlgniku kohustustest vabastamist. Kohus leiab, et pankrotimenetluse läbiviimine ilma selle jätkumenetluseta, so kohustustest vabastamise menetluseta ei ole samuti mõistlik, sest pankrotimenetlused ei ole tasuta menetlused ning kohtu hinnangul ei pea riik kandma kulu menetluste eest, mille lõppeesmärki ei ole võimalik saavutada. Võlgniku suhtes on seega igasugune maksejõuetuse menetlus hetkel perspektiivitu. Kohtu hinnangul ei ole pankrotimenetluse läbiviimisel perspektiivi, kuna võlgniku suhtes ei ole käesolevalt võimalik Pärast pankroti välja kuulutamist algatada kohustustest vabastamise menetlust ning selline asjaolu on juba praegu ette teada. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus võlgniku avalduse menetlusse võtmisest. Kohus selgitab, et võlgnik saab uue maksejõuetuse avalduse esitada alles pärast 24.01.2029, s.o ajal mil möödub 10 aastat viimasest kohustustest vabastamise küsimuse otsustamisest. Kohus selgitab avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tagajärgi: TsMS § 372 lg 6 näeb ette, et kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et seda ei ole olnud kohtu menetluses. Kuna kohus keeldub avalduse menetlusse võtmast, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel võlgniku kanda. Kuivõrd käesolevas menetluses ei ole puudutatud isikuid, kellel oleks menetluskulusid tekkinud, ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Kohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv kui avaldust ei võeta menetlusse. Kohus tuvastas, et võlgnik on avalduselt tasunud riigilõivu 10 eurot. Riigilõivu tagastamiseks tuleb võlgnikul esitada taotlus, milles on märgitud kellele ja millisele pangakontole tuleb riigilõiv tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.