Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. september 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-10973
Tsiviilasi
A.P. Kaubatrans OÜ hagi Tiit Mölleri vastu kahju hüvitamiseks ja Tiit Mölleri hagi A.P. Kaubatrans OÜ vastu töövaidluses 0 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. septembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.P. Kaubatrans OÜ apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/tööandja: A.P. Kaubatrans OÜ, rk 10298294, seaduslik esindaja: juhatuse liige Peep Laumets, lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rene Hallemaa Vastustaja/töötaja: Tiit ik XXXXXXXXXXX, lepinguline esindaja: Eva Panksepp
Möller,
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 23. septembri 2021. a otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata, kuid täiendada selle põhjendusi.
2.Jätta A.P. Kaubatrans OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.P. Kaubatrans OÜ kanda.
Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaksmääramata, kuna hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tiit Möller (töötaja) esitas 25. veebruaril 2020 töövaidluskomisjonile (edaspidi „TVK“) avalduse A.P. Kaubatrans OÜ (tööandja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja töölepingu 20. märtsil 2020 töötajapoolse ülesütlemisega lõppenuks lugemise tuvastamiseks, töötamise registri kande muutmiseks, töötasu 1014,32 euro (bruto), puhkusehüvitise 74,72 euro (bruto), välislähetuse päevaraha 400 euro (neto) ning viiviste väljamõistmiseks. A.P. Kaubatrans OÜ esitas 16. märtsil 2020 TVK-le Tiit Mölleri vastu avalduse kahju hüvitamiseks summas 1199,95 eurot (neto) ning kahjuhüvitiselt arvestatud viivise väljamõistmiseks. Lisaks esitas tööandja taotluse vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. TVK rahuldas 2. juuli 2020. a otsusega töötaja avalduse täies ulatuses ja tööandja avalduse osaliselt. TVK luges tuvastatuks, et tööandja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 ning TLS § 88 lg 1 p 7 alusel on tühine ja tööleping lõppes TLS § 85 lg 1 alusel 20. märtsil 2020, tegi otsustuse töötamise registri kande kohta, mõistis töötaja kasuks välja töötasu 1014,32 eurot (bruto), puhkusehüvitise 74,72 eurot (bruto) ning rahuldas töötaja esitatud välislähetuse päevaraha nõude summas 400 eurot (neto) ja mõistis töötaja kasuks välja viivised. TVK jättis rahuldamata tööandja kahju hüvitamise nõude summas 837,47 eurot (neto), rahuldas tööandja kahju hüvitamise nõude summas 362,48 eurot (neto) ja mõistis töötajalt välja viivised. TVK tasaarvestas välislähetuse päevaraha tööandja kahju hüvitamise ja viiviste nõudega ning mõistis tööandja kasuks välja välislähetuse päevaraha 34,43 eurot (neto).
2.Tööandja taotles töötaja avalduse täies ulatuses läbi vaatamist hagimenetluses. Lisaks palus tööandja mõista töötajalt enda kasuks välja tööülesannete täitmisega tekitatud kahju 837,37 eurot ja viivised alates 26. veebruarist 2020. Töötaja hagi
3.Töötaja hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. novembril 2018 tähtajatu töölepingu. Töötaja ütles töölepingu 19. veebruaril 2020 korraliselt üles ja palus end töölt vabastada alates
20.märtsist 2020. Tööandja sai ülesütlemisavalduse kätte 19. veebruaril 2020. Tööandja esitas 20. veebruaril 2020 töötajale töölepingu erakorralise ülesütlemise teate koos kahju hüvitamise nõudega ja jättis lõpparve maksmata põhjendusega, et tasaarveldab töötaja töötasu oma kahjunõudega. Töölepingu ülesütlemisel tugines tööandja TLS § 88 lg 1 p-dele 5 ja 7. Tööandja põhjenduste kohaselt kasutas töötaja tööandja nõusolekuta ettevõtte rahalisi
vahendeid mittesihipäraselt, tekitas töökohustuste täitmiseks kasutatud tööandja haagisele vigastusi ning viibis liikluses avariiohtliku sõidukiga. Töötaja leiab, et tööandjal ei olnud ülesütlemiseks seadusest tulenevalt alust ja töötaja poolt juba üles öeldud lepingut ei saanud tööandja enam omakorda üles öelda. Kehtiv on töölepingu töötajapoolne ülesütlemine alates
20.märtsini 2020. Tööandja oleks pidanud kuni selle ajani kindlustama töötajat tööga ja maksma keskmist töötasu. Töötaja taotleb ajavahemiku eest 20. veebruar–20. märts 2020 saamata jäänud töötasu 584 euro ja viivise väljamõistmist. Töölepingu lõppemisega muutuvad sissenõutavaks kõik töösuhtest tulenevad nõuded. TLS § 84 lg 1 järgi pidanuks tööandja maksma töötajale välja lõpparve, kuid ei ole seda teinud. Töötaja ei ole andnud nõusolekut tasaarvelduseks, seetõttu on lõpparve kinnipidamine lubamatu. Töötaja lõpparve summas 905,04 eurot muutus sissenõutavaks 20. veebruaril 2020, seega on töötajal õigus nõuda viivist. Töötaja hinnangul on materiaalse vastutuse leping TLS § 75 lg-st 2 tulenevalt kehtetu.
4.Tööandja palus jätta rahuldamata töötaja hagi lõpparvet 905,04 eurot (bruto) ületavas osas ja viivisenõuet 11. oktoobri 2020. a seisuga 46,49 eurot ületavas osas. Tööandja palus jätta rahuldamata töötaja esitatud tuvastusnõuded ning nõude töötamise registri kannete muutmiseks. Lisaks palus tööandja tasaarvestada töötaja nõue rahuldatud osas tööandja nõudega. Tööandja leidis, et tal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles kuni töölepingu lõppemiseni. Tööleping oli ülesütlemise ajal kehtiv. Tööandja ütles töötajaga sõlmitud töölepingu üles usalduse kaotamise ja tööandja vara ohtu asetamise tõttu. Tegemist ei olnud töötaja esmakordsete rikkumistega ning 500 euro ulatuses tööandja rahaliste vahendite kuritarvitamine ei ole väike rikkumine. Edasise kahju vältimiseks pidas tööandja ainuvõimalikuks lõpetada töötajaga sõlmitud tööleping ilma etteteatamistähtaega järgimata. Juhul, kui tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine loetakse tühiseks, on tööandja hinnangul põhjendatud vähendada väljamõistetavat hüvitist nullini. Saamata töötasu puhul tuleb arvestada sellega, et kuigi töötaja hinnangul kehtis pärast tööandja ülesütlemisavalduse esitamist tööleping edasi, ei ilmunud ta tööle ega andnud märku, et on valmis töökohustusi täitma. Tööandja ei vaidlusta töötaja esitatud nõuete arvutuskäiku. Tööandja hagi
5.Tööandja hagiavalduse kohaselt tekitas töötaja tööandjale kahju kokku 1199,95 eurot nelja episoodiga. Arvestades TVK poolt rahuldatud nõuet soovib tööandja töötajalt välja mõista kahju hüvitamiseks 837,37 eurot (neto). Lisaks palub tööandja mõista töötajalt välja viivised alates töövaidluskomisjonile kahjunõude esitamisest 26. veebruaril 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni kindla summana 37,83 eurot (arvestades töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud nõuet 40,92-3,09 = 37,83 eurot) ning alates hagiavalduse esitamisest 30. juulist 2020 seaduses sätestatud määras. Tööandja esitas 26. veebruaril 2020 töötajale TLS § 78 lg 1 kohaselt ettepaneku vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks, millele töötaja ei vastanud.
6.Töötaja vaidles tööandja hagile vastu.
MAAKOHTU OTSUS
7.Tartu Maakohus rahuldas 23. septembri 2021. a otsusega hagid osaliselt, mõistis A.P. Kaubatrans OÜ-lt Tiit Mölleri kasuks välja 905,04 eurot, Tiit Möllerilt A.P. Kaubatrans OÜ kasuks välja 218,43 eurot ning tasaarvestas nimetatud ja töövaidluskomisjoni 2. juuli 2020. a otsusega nr 4-1/475/20 välja mõistetud summad.
Maakohus mõistis A.P. Kaubatrans OÜ-lt Tiit Mölleri kasuks tasaarvestuse tulemusena välja 321,04 eurot ja viivise sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
22.veebruarist 2020 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et tööandjapoolne töölepingu ennetähtaegne ülesütlemine on kehtiv ning tööleping lõppes 20. veebruaril 2020. Kuna tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on kehtiv, jättis maakohus rahuldamata töötaja nõude tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja tuvastada, et poolte vaheline tööleping lõppes alates 20. märtsist 2020 TLS § 85 lg 1 alusel. Maakohus selgitas, et kohtul ei ole pädevust teha kandeid töötamise registrisse. Maakohus jättis rahuldamata ka töötaja taotluse ühe kuu töötasu 584 euro väljamõistmiseks., kuid rahuldas töötaja nõude töötasu 430,32 euro, puhkusehüvitise 74,72 euro ja lähetuse päevaraha 400 euro, kokku 905,04 euro (bruto) ulatuses. Maakohus tuvastas, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist, kuid piiras väljamõistetava kahjuhüvitise ühe kuu töötasuga. Kuna TVK mõistis töötajalt tööandja kasuks välja põhivõla ja viivise kokku 365,57 eurot, mõistis maakohus töötajalt välja veel 218,43 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte nõuded TsMS § 445 lg 1 alusel. Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täielikult poolte endi kanda. Maakohus märkis, et rahuldab mõlema poole hagid osaliselt ja mõlemal poolel on esindaja. Tööandja esindaja on vandeadvokaat, s.t tööandja menetluskulud on eelduslikult suuremad, aga kohus rahuldab töötaja rahalise nõude suuremas ulatuses. Samas jätab kohus rahuldamata töötaja tuvastushagid. Seega on poolte menetluskulude nende endi kanda jätmine õiglane lahendus. Kuna maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda, ei olnud põhjust määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED.
8.Tööandja esitas 25. oktoobril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Tööandja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta 88,9% menetluskuludest töötaja kanda ning 11,1% menetluskuludest tööandja kanda. Alternatiivselt palub tööandja jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud palub tööandja jätta töötaja kanda. Tööandja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus võttis menetluskulusid jagades arvesse asjaolu, et rahuldas mõlemad vastastikused hagid osaliselt ning töötaja rahalise nõude suuremas ulatuses. Maakohus jättis aga tähelepanuta asjaolu, et töötaja rahuldatud nõude ulatuses ei ole vaidlust olnud ning tööandja võttis selle omaks alates töövaidluskomisjonile esitatud esimesest menetlusdokumendist. Menetluskulud on tekkinud ülejäänud nõuete menetlemise tõttu, millest vaidluse all olnud töötaja nõuded jäid 100% rahuldamata ning tööandja nõuded rahuldati 50% ulatuses. Maakohus lähtus menetluskulu jaotuse otsustamisel ebaõigesti ja põhjendamatult kohtusse esitatud nõuete ulatusest, mitte aga nõuete ulatusest, mida tegelikult pärast nõuete õigeksvõttu menetleti. Maakohtus oli vaidluse all rahaline nõue 1704,99 euro ulatuses. Tööandja poolt vaadates rahuldas maakohus esitatud nõudest 63,9% ja jäeti tervikuna rahuldamata töötaja mitterahaline nõue, mille osakaal on vaidluse sisu ja menetluskulude tekkimist arvestades on tööandja hinnangul mitte vähem kui 25%. Tööandja hinnangul on põhjendatud jaotada menetluskulud selliselt, et tööandja kanda jääb 11,1% menetluskuludest ja töötaja kanda jääb 88,9% menetluskuludest. Tööandja menetluskulud apellatsiooniastmes on 562,5 eurot õigusabi eest (4,5 tundi x 125 eurot käibemaksuta). Tööandja palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Töötaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud tööandja kanda. Asjaolu, et tööandja tunnistas töötaja lõpparve väljamaksmise nõuet algusest peale, ei anna alust menetluskulu jätmiseks suuremas osas töötaja kanda. Tööandja jättis töötajale lõpparve välja maksmata ja töötaja oli sunnitud selle kättesaamiseks pöörduma töövaidluskomisjoni poole. Tööandja oli ilmselgelt jõupositsioonil, kui tasaarveldas töötaja lõpparve oma nõudega, mille esitas töötajale alles siis, kui viimane otsustas töölt lahkuda. Tööandja jättis töötaja rahaliselt keerulisse olukorda ning on kasutanud seda raha käesoleva ajani enda huvides. Seega on tööandja poolt töötaja nõude tunnistamine pelgalt deklaratiivne ega anna alust jätta menetluskulu oluliselt suuremas osas töötaja kanda. Töötaja palub ringkonnakohtul arvesse võtta ka poolte majanduslikku ebavõrdsust: tööandja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes on aastaid korraldanud rahvusvahelisi vedusid ja kelle sissetulekud võimaldavad teha märkimisväärseid kulutusi õigusabile, samas on töötaja eraisik, kes elatub ainult oma töötasust. Tööandja õigusabikuludest oleks suurem osa tekkimata jäänud, kui ta oleks töötajale lõpparve õigel ajal välja maksnud, sest ainuüksi see asjaolu põhjustaski töötaja soovi pöörduda töövaidluskomisjoni poole.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse tühistamiseks alust, kuid maakohtu otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse kohta tuleb kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 21 täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 alusel üksnes menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud, st poolte nõuete osas, on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire, jättes menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Maakohus põhjendas menetluskulude jaotust järgmiselt: kohus rahuldab mõlema poole hagid osaliselt. Mõlemal poolel on esindaja. Tööandja esindaja on vandeadvokaat, s.t tööandja menetluskulud on eelduslikult suuremad, aga kohus rahuldab töötaja rahalise nõude suuremas ulatuses. Samas jätab kohus rahuldamata töötaja tuvastushagid. Seega on poolte menetluskulude nende endi kanda jätmine õiglane lahendus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning märgib, et vaidlus oli töötaja ja tööandja vahel, töötaja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse, töölepingu lõpetamise aja ja töötamise registrikannete osas rahuldati. Maakohtus vaidlesid pooled vastastikku esitatud hüvitise nõuete põhjendatuse ja suuruse üle.
12.Tööandja väitel rahuldas maakohus tema vastu esitatud töötaja nõude üksnes ulatuses, milles ta ei ole menetluse kestel töötaja nõudele vastu vaielnud. Tööandja sõnul on ta nõude (eelduslikult summas 905,04 eurot) omaks võtnud. Ringkonnakohus märgib, et menetluses saab faktiväiteid omaks võtta (TsMS § 231 lg 2), kuid nõude võis tööandja õigeks võtta. Tööandja võis soovi korral teha maakohtule selgesõnalise avalduse ja sellisel juhul oleks töötaja nõue rahuldatud õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 alusel. Õige on ka töötaja seisukoht, et tööandja oleks saanud töötaja nõude täita ilma kohtulahendita, kui ta sellele vastu ei vaielnud. Asja materjalidest nähtub, et tööandja esitas töötaja vastu nõude 837,37 eurot ning menetluse käigus tegi ettepaneku nõuded vastastikku tasaarvestada (905,04 ja 837,37), mille tulemusena oleks tööandja pidanud töötajale tasuma 67,67 eurot. Töötaja sellega ei nõustunud. Kohtulahendi järgi rahuldas maakohus poolte vastastikused nõuded ja tasaarvestuse tulemusena peab tööandja tasuma töötajale 321,04 eurot.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel tööandja kanda. Töötaja tähtaegselt menetluskulude nimekirja ei esitanud, seetõttu puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.