Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi hagi T. S. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
31,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas Kostja: T. S. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Kaisa-Maria Kubpart
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista kostjalt T. S. hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks leppetrahv kogusummas 30 eurot ja sissenõudmiskulu summas 1,5 eurot.
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
4.Jätta menetluskulud kostja T. S. kanda. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 30.11.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T. S. (kostja) 31,50 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule 22.12.2021 vastuväite. Pärnu Maakohtu 04.01.2022 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 26.01.2022 Harju maakohtule hagi kostja vastu 31,50 euro saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga xxxx (sõiduk)
vastutav kasutaja vähemalt alates 13.01.2016 kuni 16.12.2019. Sõidukit pargiti 16.12.2018 hageja opereeritavale parkimisalale ja sõiduki parkimise eest jäeti tasumata. Hagiavalduse esemeks on üks tasumata leppetrahvinõue summas 30 eurot ja sissenõudekulud 1,5 euro suuruses summas. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
3.Hageja esitas 07.03.2022 seisukoha kostja 28.02.2022 vastusele.
4.Hageja esitas 12.08.2022 seisukoha kostja 10.08.2022 lõppseisukoha ja menetluskulude osas.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja esitas vastuse hagiavaldusele 28.02.2022. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles nõudele vastu. Kostja ei ole parkimislepingu pooleks, kuivõrd kostja ei viibinud leppetrahvinõude esitamise ajal Eestis. 16.12.2018 ei juhtinud ega parkinud sõidukit kostja, mistõttu ei saa vastupidist eeldada ega parkimislepingu pooleks lugeda kostjat. Kostja kinnitab, et sõiduki parkimise ajal 16.12.2018 viibis kostja Saksamaal. Parkimislepingu tingimused on tõendamata ja hageja kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda mõistliku aja möödumise tõttu, samuti on leppetrahvi nõudmine hea usu vastane. Kostja on seisukohal, et sõiduki paiknemine 16.12.2018 Tartu mnt 1, Tallinn parkimisalal hageja nimetatud parkimistingimustel ei ole tõendatud. Lisaks on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda mõistliku aja möödumise tõttu. Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõudest, pannes 16.12.2018 vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Kostja sõidukit ei parkinud, mistõttu ei saanud kostja ka 16.12.2018 nõuet kätte. Seejuures edastas hageja 30.04.2021 nõude e-posti aadressile xxxx. Tegemist ei ole kostja e- posti aadressiga, nimetatud e-posti aadress ei ole aktiivne ning sinna saadetud e-kirjasid kohale ei toimetata. Kostja sai nõudest teada alles 02.12.2021 makseettepaneku tegemise järgselt.
Kostja esitas 10.08.2022 lõppseisukohad ja menetluskulude nimekirja.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.
9.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
10.Kohus tuvastab järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. 1) Kostja oli sõiduki registreerimisnumbriga leppetrahvinõude esitamise ajal (dtl 41).
xxxx
omanik/vastutav kasutaja
2) Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn parklas oli nähtav parkimistahvel, parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumisel oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi (dtl 35-40). 3) Sõiduk registreerimisnumbriga xxxx oli 16.12.2018 pargitud Tartu mnt 1 parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 32-34). 4) Hageja tegi päringu maanteeametisse sõiduki registreerimisnumbriga xxxx andmete teadasaamiseks (dtl 41) ja saatis kostjale kohtueelselt nõudekirja leppetrahvi tasumiseks (dtl 42).
11.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnates poolte seisukohti, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
12.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.
13.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
14.Hageja heidab kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada VÕS § 108 järgi. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv
leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust.
15.Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 32-1-75-10, p 14). Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavas parklas olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse (dtl 36). Hageja esitas tõendid parkimistingimuste ja parkimistahvlite olemasolust nii leppetrahvi tegemise päeval kui muudel hetkedel. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel 16.12.2018 Tartu mnt 1, Tallinn parklas parkimisel. Kostja ei ole tõendanud, et ajal, mil ta sõidukit parkis, oleksid parkimistahvlitel/automaatidel olnud teistsugused tingimused, mis välistaksid hageja leppetrahvi nõude.
16.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli pargitud sõiduki omanik leppetrahvinõude esitamise ajal. Kostja pole esitanud asjaolusid, et keegi teine oleks sõidukit parkinud, ega tõendanud, et sõiduk oli kellegi teise käes parkimislepingute kehtivuse ajal. Samuti Tartu mnt 1, Tallinn parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel (dtl 36). Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja kohustuseks on tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna sõidukit hagis märgitud ajal ja
kohas parkis. Vastasel juhul tuleb lugeda parkimislepingu pooleks sõiduki omanikku/vastutavat kasutajat (nt vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Kostja esitas tõendi, millest nähtuvalt ei viibinud kostja vaidlusalusel kuupäeval Eestis, kuid kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalustel päeval (16.12.2018) kasutas autot ja parkis selle hagis nimetatud parklasse teine isik. Seega ei ole kostja tõendanud, et hagiavalduses loetletud ajal kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
17.Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvide maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus tuvastas, et parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 30 eurot. Lepingu kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuma parkimise eest. Kostja sõiduk oli pargitud ühel korral hageja parkimisalale, kuid parkimistasu oli jäetud tasumata. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti kostja parkimisalale parkimistasu maksmata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud parkimislepingut, jättes parkimistasu maksmata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
18.Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).
19.Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele, on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (RKTKo 2-17-117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
20.Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatise vahetult pärast rikkumise tuvastamist. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatisel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada. Kohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda selles, et leppetrahvi teatisel sisaldus sama leppetrahvinõude, mis on tõenditena lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt rakse sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Isegi kui hageja esitaks menetluses teatise (leppetrahvinõude) sõidukile paigutatuga identsel kujul (st samast materjalist paberil ja samas formaadis), ei annaks see teatisele kui tõendile eelduslikult paremat kvaliteeti või suuremat kaalu. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist.
21.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 30 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Poolte vahel oli sõlmitud leping, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu tekkinud leppetrahvi nõue suurusega 30 eurot. Seega on põhjendatud hageja leppetrahvinõue summas 30 eurot.
22.Hageja nõuab lisaks kostjalt kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p 1 kokku sissenõudmiskulu hüvitamist, summas 1,50 eurot. Sissenõudmiskuludesse 1,50 eurot on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohus tuvastab, et hageja on kostjale saatnud tasulise meeldetuletuskirja pärast lepingu lõppemist e-posti teel (dtl 42). Teade on saadetud kostja rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadressil. Kostja on esitanud
vastuväited, mille kohaselt e-posti aadress [email protected] ei ole kostja e-posti aadress, nimetatud e-posti aadress ei ole aktiivne ning sinna saadetud e-kirjasid kohale ei toimetata. Kohus leiab, et kirja edastamine kostja rahvastikuregistrisse märgitud e-posi aadressile on mõistlik viis selle edastamiseks. Vastavalt rahvastikuregistri seadusele on isik kohustatud tagama oma kontaktandmete olemasolu ja õigsuse rahvastikuregistris käesolevas seaduses sätestatu kohaselt (§ 98). Kostja kehtiv e-posti aadress alates 10.03.2011 on rahvastikuregistris mh ka xxxx. Kontaktandmete vahetamisel rahvastikuregistri kande muutmata jätmine on kostja riisiko. Seega on kostjale saadetud meeldetuletuse osas hageja sissenõudmiskulude 1,50 euro hüvitamise nõue põhjendatud ja tõendatud.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
24.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus ei pea menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks käesolevas otsuses menetluskulude koosseisu kindlaks määrata. Kohus määrab menetluskulud vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
EDASIKAEBAMINE
26.Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
27.Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
28.Vastavalt TsMS 442 lg-le 10 võib maakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama.
29.Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
(digitaalselt allkirjastatud) Priit Kama kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.