Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. juuli 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-112397
Tsiviilasi
Osaühingu Aktiva Finants hagi Agu Jürgensoni vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4 eurot 2 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Agu Jürgensoni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Agu Jürgenson (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Annika Kiisk Vastustaja (hageja): Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2022. a otsus osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis Agu Jürgensonilt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja viivise 4 eurot 2 senti ning jaotas menetluskulud.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi viivise 4 euro 2 sendi saamiseks rahuldamata ja menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda.
4.1.Võtta vastu Osaühingu Aktiva Finants osaline loobumine võlgnevuse 77,80 euro nõudes ning lõpetada menetlus põhinõude 64,99 euro osas ja viivise 12,81 euro osas.
4.2.Jätta hagi viivise 4 euro 6 sendi ja sissenõudmiskulude 20 euro saamiseks rahuldamata.
4.3.Jätta menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1 Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 27. juulil 2021 Tartu Maakohtule hagi Agu Jürgensoni (kostja) vastu põhivõla 64 euro 99 sendi, viivise 15 euro 36 sendi, sissenõudmiskulude 20 euro ja viivise 8% aastas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 19. juulil 2017 seadmete kasutuslepingu nr XXXXXXX. Telia Eesti AS võimaldas kostjale teenuste kasutamist ja esitas kostjale igakuiselt arveid. Kostja jättis kolm arvet (arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 26 eurot 98 senti maksetähtajaga 20. juuli 2018, arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 26 eurot 98 senti maksetähtajaga 20. august 2018, arve nr XXXXXXXXXXXXX summas 11 eurot 3 senti maksetähtajaga 20. september 2018) tasumata, kokku 64 eurot 99 senti. Telia Eesti AS ütles sõlmitud lepingud üles 13. augustil 2018. Telia Eesti AS loovutas nõude 9. detsembril 2020 hagejale. Hageja saatis kohtuväliselt kostjale kaks meeldetuletuskirja, kuid kostja ei tasunud võlgnevust. Hageja nõuab sissenõudmiskulu 20 euro hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt viivist 8% aastas iga arve maksetähtajale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni kokku 15 eurot 36 senti (arve nr XXXXXXXXXXXXX eest 6 eurot 52 senti, arve nr
XXXXXXXXXXXXX
eest 6 eurot 33 senti, arve nr XXXXXXXXXXXXX eest 2 eurot 51 senti). Hageja esitas 25. oktoobril 2021 Telia Eesti AS-i esindaja poolt allkirjastatud kinnituskirja nõude loovutamise kohta hagejale. Hageja palus Telia Eesti AS-ilt kinnitust, kas ta on saanud kostja tehtud makse. Telia Eesti AS-i esindaja teatas, et kostja tasus 64 eurot 99 senti, aga Telia tagastas selle kostjale 30. detsembril 2020 põhjusel, et nõue on loovutatud. Hageja hinnangul ei ole kostja võlga tasunud.
Kostja tasus 10. novembril 2021 hagejale 77 eurot 80 senti. Hageja esitas 3. veebruaril 2022 hagist osalise loobumise avalduse 77 euro 80 sendi nõude osas. Hagejal on jätkuvalt nõue osaliselt tasumata viivise 4 eurot 6 senti, võla sissenõudmiskulude 20 euro ja menetluskulude osas.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjale ei ole nõude loovutamise teatist saadetud. Hagiavalduse lisas 4 esitatud nõude loovutamise teatis on allkirjastamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta on omandanud nõude loovutamise teel. Kostja tasus 28. detsembril 2020 põhinõude 64 eurot 99 senti, mille Telia Eesti AS temale tagastas. Kostja leidis, et ta tasus 64 eurot 99 senti põhjendatult Telia Eesti AS-ile, sest hageja ei ole esitanud tõendeid nõude loovutamise kohta. Kostja esindaja pöördus hageja poole 3. novembril 2021 palvega, et hageja edastaks uue võlausaldaja arvelduskonto, kuhu kostja saaks kanda põhinõude ja viivise kokku 77 eurot 80 senti. Hageja pole vastavaid andmeid esitanud. Kostja käsitles seda kui võlausaldaja vastuvõtuviivitust. Pärast 28. detsembrit 2020 arvestatud viivise nõue on alusetu. Kostja esitas vastuväited sissenõudmiskuludele. Kostja tasus 3. novembril 2021 hagejale 77 eurot 80 senti.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus võttis 11. märtsi 2022. a otsusega vastu hagist osalise loobumise 77 euro 80 sendi osas ning lõpetas selles osas menetluse. Kohus tegi sisulise otsuse viivise nõude ja sissenõudmiskulude hüvitise osas, rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 4 eurot 2 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 75 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni, muud menetluskulud jäid poolte endi kanda. Hageja esitas 3. veebruaril 2022 osalise hagist loobumise avalduse 77 euro 80 sendi nõude osas (põhinõue 64 eurot 99 senti ja viivis 12 eurot 981 senti), sest kostja on 10. novembril 2021 vastava summa tasunud. Maakohus võttis hagist osalise loobumise vastu (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 429 lg 1). Pooled vaidlevad nõude loovutamise üle. Menetluse kestel esitas hageja endise võlausaldaja teavituse nõude loovutamise kohta. Teade esitati hageja 25. oktoobri 2021 seisukoha lisas nr 1 (dtl 77). Kohus selgitas, et üldise põhimõtte kohaselt on loovutamisleping vormivaba (oleneb põhilepingust), kuid teade võlgnikule nõude loovutamisest peab olema kirjalik (vt Võlaõigusseaduse kommentaarid I, lk 833 p 4.2.1 c, VÕS § 172, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 78 või § 80 lg 1) ja allkirjastatud, vastasel juhul on võlgnikul õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole endine võlausaldaja enne 25. oktoobrit 2021 esitanud teateid nõude loovutamise kohta. Uue võlausaldaja teatel nõude loovutamise kohta ei ole õiguslikku tähendust, v.a juhul kui koos teatega esitatakse võlgnikule VÕS § 168 lg-s 2 nimetatud loovutamisdokument ehk loovutamisleping või endise võlausaldaja poolt uuele võlausaldajale antud teade loovutamise kohta (vt nt Võlaõigusseaduse kommentaarid I, lk 851, p 3.1.2). Kohtu hinnangul ei ole hagile lisatud nõude loovutamise teade korrektne, sest sealt ei nähtu, kes teate on välja andnud, st „Telia Eesti AS esindaja“ on üldine ning selle põhjal ei saa veenduda, et just Telia Eesti AS on teate väljastanud (kes oli esindaja ja kas tal oli volitus esindada), samuti puudus allkiri. Nõude loovutamiseks ei saa pidada ka esialgse võlausaldaja kirju, et neil on õigus loovutada, kuid milles pole kirjas, et nõue on reaalselt loovutatud (dtl 95). Kohtu hinnangul on korrektne nõude loovutamise teade esitatud 25. oktoobril 2021 ning sellest hetkest saab lugeda, et kostjale on teatatud nõude loovutamisest. Hageja nõuab osaliselt viivist, mida kostja ei tasunud. Viivist on hageja arvestanud seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Hagiavalduse esitamise seisuga 27. juuli
2021 oli viivis 15 eurot 36 senti. Hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 10. novembrini 2021 lisandus viivis 1 euro 51 senti, kokku 16 eurot 87 senti. Kostja tasus viivist 12 eurot 81 senti. Viivise võlgnevus on 4 eurot 6 senti. Viivise arvestus on korrektne. Asja materjalidest nähtuvalt edastas hageja kostjale alles 10. novembril 2021 e-kirja (dtl 124), milles teatas makse tegemiseks vajaliku pangakonto numbri ja viitenumbri. 3. novembri 2021 kostja e-kirjas (dtl 82) palus kostja arveldusarve andmeid, et teha hagejale ülekanne. Kuna kohtule ei ole kummagi poole poolt esitatud tõendina ühtegi e-kirja, et hageja oleks pangakonto andmed esitanud enne 10. novembrit 2021, siis ei saa järeldada, et kostja tegi makse
3.novembril 2021. Kohus leidis, et kostja tasus põhivõlgnevuse ja osaliselt viivise hagejale
10.novembril 2021. Kostja oli seisukohal, et ta ei pea maksma viivist pärast 28. detsembrit 2020, mil ta tasus esialgsele võlausaldajale põhinõude, sest ta täitis nõude õigele võlausaldajale. Kostjale teatati nõude loovutamisest alles 25. oktoobril 2021. Kostja leidis, et võlausaldaja on vastuvõtuviivituses ning viitas mh VÕS §-le 172. Kohus selgitas, et VÕS § 172 reguleerib nõude täitmisest keeldumist uuele võlausaldajale, kui kostjat ei teavitata nõude loovutamisest. Tegemist ei ole võlausaldaja vastuvõtuviivitusega. Nõude loovutamisest teavitamata jätmine ei peata viivise arvestust ega lõpeta seda. Kui põhinõuet ei täideta, siis jätkub viivise arvestus, sest rahalise nõude täitmata jätmine ei ole vabandatav. Oluline on siin see, et kuni kostjat pole teavitatud nõude loovutamisest, tuleb kostjal täita endisele võlausaldajale ja uuele võlausaldaja maksmine lükkub edasi kuni teate esitamiseni. Seega võis võlgnevust ja viivist kuni 25. oktoobrini 2021 nõuda esialgne võlausaldaja ning pärast seda alles hageja. Kostja käitus 28. detsembril 2020 õigesti kui maksis võlgnevuse Teliale, kuid kuna Telia maksis raha tagasi, siis sisuliselt jäi võlgnevus üles. Võlausaldaja vastuvõtuviivituseks VÕS § 119 lg 1 alusel saab pidada aega, kui raha oli õigustatult Telia käes, s.o 28. detsember 2020 - 30. detsember 2020 (dtl 66, 78). Selle perioodi eest ei ole põhjendatud nõuda viivist. Kohtu materjalidest ei nähtu, et kostja oleks proovinud Teliale uuesti võlgnevust maksta ning eluliselt ei ole usutav, et kostja ei vaata oma pangakonto seisu ega huvitu sellest pea aasta aega ning märkab alles 2021. a novembris, et Telia maksis raha tagasi. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt, sest sealt tuleb maha arvestada seadusjärgne viivis 0,04 eurot perioodi 28. detsember 2020 - 30. detsember 2020 eest, mil põhivõlgnevus oli õigustatult esialgse võlausaldaja käes. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 4 eurot 2 senti (4,06-0,04). Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulude hüvitis põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Maakohus oli seisukohal, et õiglane on poolte menetluskulud kõikide nõuete osas TsMS § 168 lg 5, § 162 lg 4 ja § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda hageja tasutud riigilõivu osas, kuid muud kulud jätta poolete endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohtu hinnangul on menetlus mõlema poole käitumise tõttu kestnud kauem kui pidanuks. Kohus leidis, et kostja ei käitunud heas usus, mistõttu tekkisid hagejal kohtu poole pöördumisega menetluskulud. Samas ei ole hageja käitumine vähendanud menetluskulusid, vaid on tekitanud neid põhjendamatult juurde. Kuigi kostja tasus nõude suuremas osas pärast hagi esitamist, võinuks hageja esitada võimalikult varakult nõuetekohase nõude loovutamise teate (nt hagi lisana). Lisaks ülaltoodule ei rahuldanud kohus ülejäänud nõudeid täies ulatuses, jättes sissenõudmiskulud rahuldamata ning rahuldas viivise summas 4 eurot 2 senti. Nimetatud asjaolu tõttu tuleb hageja esindaja kulud jätta tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal on õigus keelduda viivise tasumisest võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu perioodil 31. detsember 2020 - 10. november 2021. Kuni 10. novembrini 2021 esines võlausaldaja vastuvõtuviivitus. Endine võlausaldaja ei teavitanud kostjat nõude loovutamisest enne 25. oktoobrit 2021. Kostja tasus põhjendatult võla 28. detsembril 2020 Telia Eesti AS-ile (VÕS § 169 lg 1). Ühtegi teadet raha tagastamisest kostjale ei esitatud. 10. novembril 2021 teatas hageja kostjale arvelduskonto andmed. Kostja tasus võlgnevuse. Ekslik on kohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav, et isik ei vaata oma pangakonto seisu ega huvitu sellest pea aasta aega. Isikul ei ole kohustust oma arvelduskonto seisu vaadata. Kostja oli teadmisel, et ta on võla tasunud õigele võlausaldajale. Kohus on jätnud analüüsimata VÕS § 113 lg 4 kohaldumise. VÕS §-st 172 tulenes kostja õigus keelduda kohustuse täitmisest senikaua, kuni talle väljastati Telia Eesti AS-i poolt dokument nõude loovutamise kohta ning VÕS § 113 lg 4 alusel ei pea võlgnik tasuma selle aja eest viivist.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt nõude loovutamisest teavitamise üle. Hageja ei nõustu, et esmakordselt teavitati kostjat nõude loovutamisest kohtumenetluses kinnituskirja esitamisega 25. oktoobril 2021. Telia Eesti AS edastas kostjale nõude loovutamise teate postiaadressile 9. detsembril 2020. Enne kohtumenetluse algust ja kohtumenetluse ajal edastas hageja kostjale e-kirja teel teavitusi nõude loovutamisest ning võlateatisi kuupäevadel 11. detsember 2020, 14. detsember 2020, 11. jaanuar 2021, 8. veebruar 2021, 8. märts 2021 ja 5. aprill 2021. Samuti on kostjat teavitatud sõnumitega kuupäevadel 22. detsember 2020, 19. jaanuar 2021 ja 23. veebruar 2021. Kõikides eeltoodud teavitustes oli esitatud ka arvelduskonto number, kuhu kostjal tuleb võlgnevus tasuda. Võlgnikul on õigus esitada uuele võlausaldajale nõude suhtes samu vastuväiteid, mis esialgsele võlausaldajale. VÕS §-s 171 on välja toodud asjaolud, milliseid vastuväiteid saab võlgnik uuele võlausaldajale esitada. Seega ei saa kostja esitada vastuväiteid, mis tingimustel oli nõude loovutus esialgse ja uue võlausaldaja vahel sõlmitud, sest nõude sisu jäi samaks ning hageja/uus võlausaldaja nõuab nõudeid, mille nõudmise õigus oli ka esialgsel võlausaldajal. Kostja sai kõige hilisemalt teada hagejast kui nõude omanikust vähemalt makseettepaneku kättesaamisest käesolevas tsiviilasjas, kus nähtuvad võlausaldaja andmed. Kostja käitus pahauskselt tasudes võlgnevuse põhisumma pärast teavituste saamist Telia Eesti AS-ile. Rahalise nõude täitmata jätmine ei ole vabandatav ning viivise arvestus ei peatunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
7.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud maakohtu
otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 4 eurot 2 senti ja määras kindlaks menetluskulud. Ülejäänud osas, st osas, milles maakohus võttis vastu hageja osalise hagist loobumise ning jättis rahuldamata hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude ja 4 sendi viivisenõude, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, st maakohtu otsus on selles osas jõustunud.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude, mis tuleneb Telia Eesti AS-i ja kostja sõlmitud lepingust, mille hageja on saanud loovutamise teel. Pooled ei vaidle enam nõude loovutamise kehtivuse üle ega ka kostja lepingujärgsete kohustuste suuruse üle. Sisuliselt vaidlevad pooled üksnes selle üle, kas asjaolu, et kostja tasus 28. detsembril 2020 võla esialgsele võlausaldajale, välistab hageja nõude rahuldamise.
9.VÕS § 169 lg 1 kohaselt, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Nendest sätetest tuleneb, et seni, kuni Telia Eesti AS ei olnud kostjale nõude loovutamisest kirjalikult teatanud või hageja polnud kostjale andnud Telia Eesti AS-i väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, võis kostja kohustuse täita Telia Eesti AS-le. Seda vaatamata sellele, kas nõue oli selleks ajaks hagejale loovutatud.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et algne võlausaldaja oleks kostjat nõude loovutamisest enne kohtumenetlust teavitanud või, et hageja oleks enne kohtumenetlust kostjale edastanud Telia Eesti AS-i väljastatud dokumendi nõude loovutamise kohta. Hageja on tuginenud sellele, et Telia Eesti AS edastas kostjale posti teel hagi lisana 4 esitatud teate. Tegemist on allkirjastamata pdf-failiga, mille puhul ei ole võimalik tuvastada, kes selle koostas. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see teade oleks kostjale postiga saadetud ja kostja oleks selle kätte saanud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja teavitamiseks nõude loovutamisest ei piisanud sellest, et hageja saatis kostjale sellekohaseid e-kirju. VÕS §-st 172 tuleneb selgelt, et võlgniku teavitamiseks on vajalik algse võlausaldaja väljastatud dokumenti. See on ka mõistlik, sest vastasel juhul võiks igaüks võlgnikule kirjutada, et on saanud tema vastu nõude loovutamise teel ning võlgnikul poleks kindlust selles, kas ta täidab kohustuse õigele isikule. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et algse võlausaldaja kirjad, milles on enne nõude loovutamist kostjat hoiatatud võimalusest, et tulevikus võidakse nõue loovutada, ei ole samuti VÕS § 172 kohane loovutamisdokument.
11.Maakohus on jõudnud iseenesest ka õigele järeldusele, et eeltoodust tulenevalt võis kostja
28.detsembril 2020 täita kohustuse Telia Eesti AS-le. Põhjendamatu on aga maakohtu seisukoht, et kuna Telia Eesti AS kandis kostjale raha tagasi, jäi kostja kohustus alles. VÕS § 186 p 1 kohaselt lõppeb võlasuhe kohase täitmisega. Seega olukorras, kus kostja tasus võla õigele isikule, lõppes tema kohustus selles ulatuses. Seda ei muuda asjaolu, et Telia Eesti AS kandis kostjale saadud raha tagasi. Kuivõrd kostja võis võla Telia Eesti AS-le tasuda, ei olnud Telia Eesti AS-l ka alust täitmise vastuvõtmisest keelduda. VÕS § 113 lg 1 võimaldab nõuda viivist üksnes aja eest, mil võlgnik on rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Pärast kohustuse kohast täitmist võlgnik enam viivituses ei ole ning viivist nõuda ei saa. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja viivisenõude aja eest pärast kohustuse täitmist, tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja jätta hageja nõue viivise saamiseks aja eest pärast 28. detsembrit 2020 rahuldamata.
12.Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel hageja kanda. Olukorras, kus kostja oli hagis
esitatud nõude enne hagi esitamist kohaselt täitnud, ei ole põhjendatud kohaldada TsMS § 168 lg-t 5, vaatamata sellele, et kostja tasus hagis esitatud nõude ka kohtumenetluse ajal. Kuivõrd maakohus kostja menetluskulude suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 kohaselt ka ringkonnakohus. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.