UÜ ÄIKESETORM (pankrotis) pankrotimenetlus Võlausaldajate nimekirja kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. septembri 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ilmar Metsanurga määruskaebus OÜ LUMIRA määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja I (võlausaldaja I) Ilmar Metsanurk (isikukood XXXXXXXXXXX) Määruskaebuse esitaja II (võlausaldaja III) OÜ LUMIRA (registrikood 14583784), lepinguline esindaja advokaat Merili Laansoo Võlgnik UÜ
ÄIKESETORM
(pankrotis; registrikood 14976621; täisosanikud Carelica OÜ (registrikood 11926918; esindusõiguslikke isikuid ei ole registrikaardile kantud) ja MK Võsatööd OÜ (registrikood 14669706; juhatuse liige Talis Kottisse)) Võlgniku pankrotihaldur Indrek Lepsoo Puudutatud isikud/ võlausaldajad: Aleksei Saal (isikukood XXXXXXXXXXX) Maaelu Edendamise Sihtasutus (registrikood 90000245) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (registrikood 70005967) aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870) kohtutäitur Ivi Kalmet (isikukood XXXXXXXXXXX) Maksu- ja Tolliamet (registrikood 70000349) kohtutäitur Sirje Tael (isikukood XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ LUMIRA 17. oktoobri 2023. a tõendite kogumise taotlus rahuldamata.
Jätta Tartu Maakohtu 27. septembri 2023. a määrus muutmata.
3.Jätta Ilmar Metsanurga määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta OÜ LUMIRA määruskaebus rahuldamata.
5.Jätta Ilmar Metsanurga määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Ilmar Metsanurga kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
6.Jätta OÜ LUMIRA määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud OÜ LUMIRA kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetatuks lugemisest. Määrus loetakse pankrotiseaduse (PankrS) § 6 lg 3 esimese lause järgi kättetoimetatuks viie päeva möödumisel määruse postitamisest või selle e-toimikus nähtavaks tegemisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus kuulutas 9. jaanuari 2023 määrusega välja UÜ ÄIKESETORM (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Indrek Lepsoo (haldur). Teade pankroti väljakuulutamise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 9. jaanuaril 2023. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus 3. veebruaril 2023. Võlausaldajad olid kohustatud esitama oma nõuded haldurile hiljemalt 9. märtsil 2023. Haldur koostas esialgse võlausaldajate nimekirja ja teatas
10.aprilli 2023 Ametlikes Teadaannetes võimalusest tutvuda nimekirjaga ja esitada vastuväiteid kuni 10. maini 2023.
2.Haldur esitas 29. juunil 2023 maakohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja. Võlausaldajad esitasid nõudeid 551 789 euro 7 sendi ulatuses, sh 100 860 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu ja 450 929 eurot 7 senti PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõuetena; PankrS § 153 lg 1 p 3 järgu nõuded puuduvad. Võlgnik vastuväiteid nõuetele ei esitanud. Haldur esitas 10. mail 2023 vastuväite Ilmar Metsanurga (võlausaldaja I) kogu nõudele 100 000 eurot, Aleksei Saali (võlausaldaja II) kogu nõudele 40 000 eurot ja OÜ LUMIRA (võlausaldaja III) kogu nõudele 135 750 eurot. Haldur andis võlausaldajatele kuni 5. juunini 2023 aega esitada vastuväidete kohta seisukohti ja taotlusi ning pikendas 1. juunil 2023 võlausaldajate II ja III taotluse alusel tähtaega kuni 15. juunini 2023. Võlausaldaja I esitas 5. juunil 2023 seisukoha ja taotluse tõendite kogumiseks. Võlausaldaja II vastuväite kohta seisukohta ei esitanud. Võlausaldaja III esitas 5. juunil 2023 seisukoha ning taotluse pikendada tõendite esitamise tähtaega ja määrata see mitte varasemaks kui 16. juuni 2023, samuti taotluse tõendi kogumiseks.
3.Võlausaldaja I esitas nõudeavalduse 100 000 eurot, mis tuleneb 10. septembri 2019. a võlatunnistusest. Selle järgi annavad Scandor OÜ (Scandor) ja Ventofor OÜ (Ventofor) solidaarselt võlatunnistuse võlausaldajale I 100 000 euro maksmiseks. Õigustatud isik
võlausaldaja I on vahendanud Jõeveere Talu OÜ (Jõeveere Talu) poolt Ventofori 100% osaluse müüki Scandorile. Osapooled on leppinud müügitehingu vahendustasuna kokku 100 000 eurot, mis makstakse võlausaldajale I välja viie aasta jooksul. Võlatunnistuse kokkuleppe kohaselt kohustuvad Scandor ja Ventofor mh: maksma võlausaldajale I 100 000 eurot hiljemalt
10.septembril 2024 (A); võlausaldaja I võib nõuda 100 000 euro tasumist Scandorilt ja Ventoforilt ühiselt või isikutelt eraldi vastavalt oma soovile, Scandor ja Ventofor vastutavad võla tasumise eest solidaarselt (D). Võlatunnistuse on allkirjastanud nii Scandori kui Ventofori esindajana juhatuse liige Talis Kottisse. Võlausaldaja I nõue ja võlgniku kohustus tuleneb võlatunnistusest võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 alusel ning sellest piisab nõude tunnustamiseks. Ventofori osa väärtus ei olnud kindlasti 2680 eurot, haldur on ajanud segamini ettevõtte põhikapitali ja väärtuse. Võlausaldaja I taotleb vahendustasu põhjendatuse küsimuses määrata kindlaks Ventofori väärtus müügilepingu sõlmimise ajal ja koguda selleks vastavaid tõendeid, sh võtta asja juurde Killukese kinnistu tagasivõitmise tsiviilasja materjalid. Ventofor oli tegutsev ja potentsiaalikas ühing, mistõttu anti pikem tähtaeg raha tasumiseks. Müüdi toimiv ettevõte koos eesmärgiga saavutada oluline turupositsioon jaemüügis ja luua oma tootmisüksus.
4.Võlausaldaja II esitas nõudeavalduse 40 000 eurot. Avalduse kohaselt esitas Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) võlausaldaja II vastu tsiviilasjas nr 2-22-19457 hagi võla väljamõistmiseks, nõue tuleneb Ventofori laenulepingu käendusest. Kogulaen oli 80 000 eurot ja võlausaldaja II käenduse maksimumvastutus 40 000 eurot. Tõenäoliselt peab võlausaldaja II alluma käendusest tulenevale kohustusele ja omandab seega võlgniku vastu tagasinõude maksimumsumma ulatuses.
5.Võlausaldaja III esitas nõudeavalduse 135 750 eurot, millest 45 000 eurot on põhisumma, 45 000 eurot viivis, 15 750 eurot intress, 15 000 eurot leppetrahv, 15 000 eurot viivis leppetrahvilt. Võlausaldaja III nõue tugineb tema õiguseellase OÜ LMR CAPITAL (LMR Capital, laenuandja; ühines 3. mail 2019 võlausaldajaga III) ja Ventofori (laenusaaja) vahel
25.mail 2017 sõlmitud laenulepingust. Avaldusele on lisatud 25. mai 2017. a laenuleping, pangakonto väljavõte ja laenulepingu 21. detsembri 2017. a lisa. Laenuleping ei ole tühine. Haldur ei ole sisustanud, kuidas eelistas võlausaldaja II kui võlausaldaja III ja Ventofori toonane juhatuse liige isiklikke huve osaühingu huvidele. Selliseid asjaolusid ei esine. Tegu oli turuhinnast oluliselt soodsama laenuga. Lisaks oli osanike nõusolek olemas. Ventofori osanikud olid laenulepingu sõlmimise ajal võlausaldaja III ja Empreste OÜ. Võlausaldaja III kinnitusel oli tema nõusolek olemas, kuid ta vajab tõendi esitamiseks täiendavat aega, sest dokument on kuus aastat vana. Empreste OÜ nõusolek ei ole võlausaldaja III valduses ja ta taotleb selle väljanõudmist Empreste OÜ-lt. Laenulepingu lisa sõlmis 21. detsembril 2017 Ventofori juhatuse liige võlausaldaja I, kes oli alates
18.oktoobrist 2017 Ventofori osaniku Jõeveere Talu juhatuse liige. Seega on selge, et osanikud on laenulepingu vähemalt pärast heaks kiitnud. Nõue ei ole osaliselt tasaarveldusega lõppenud. Kohus tunnistas kinnistu müügilepingu tühiseks ja kinnistu on endiselt võlgniku kui Ventofori õigusjärglase omandis. Kuivõrd Ventoforil puudus õigus nõuda 15 000 euro tasumist, ei olnud tasaarvelduseks vajalikud eeldused täidetud ja tasaarveldus ei toimunud. Seega ei vähene tasaarvestuse tõttu ka intressi- ja viivisenõue. Võlausaldaja III ei ole leppetrahvinõuet kaotanud. Laenulepingu lisa p-s 3 lepiti kokku, et laenu tagastamata jätmine toob kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse, mitte võlausaldaja III õiguse leppetrahvi nõuda. Seega puudus võlausaldajal III kohustus täiendavalt leppetrahvi nõuda. Võlausaldaja III on 2021. a alguses siiski nõude, sh leppetrahvinõude esitanud. Võlausaldaja III palub pikendada tõendi esitamise tähtaega, sest nõue esitati paberkandjal ja tegu on ca kaks aastat tagasi saadetud kirjaga. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur.
6.Pärast nõude esitamist loobus kohtutäitur Ivi Kalmet nõudest 228 eurot (nõudeks jäi 73 eurot 8 senti) ja kohtutäitur Sirje Tael nõudest 1260 eurot (nõudeks jäi 72 eurot).
7.Halduri vastuväited võlausaldaja I nõudele olid järgmised. Võlatunnistus on näilikkuse tõttu tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-d 1, 2). Võlausaldaja I, Scandor ja Ventofor soovisid võlatunnistuse vormistamisega kunstlikult tekitada võlausaldajale I nõude. Tegelikult ei ole võlausaldaja I osa müüki vahendanud ega Scandor ja Ventofor võlausaldajale I 100 000 euro suurust vahendustasu lubanud. Võlatunnistuse abil üritavad võlausaldaja I, Scandor ja Ventofor jätta mulje sellise tehingu olemasolust, mida tegelikult ei ole kunagi tehtud.
2.septembri 2019 müügilepingu p 3.1 kohaselt müüs Jõeveere Talu Ventofori osa nimiväärtusega 2680 eurot Scandorile hinnaga 2680 eurot. Vahendustasu on müügihinnast enam kui 37 korda suurem, osa väärtusega võrreldes täiesti ebamõistlik ja majanduslikult põhjendamatu. 2017. a majandusaasta aruande kohaselt ületasid Ventofori kohustused varade väärtust 111 978 euro (277 559 - 165 581) võrra ja 2017. a majandusaasta lõppes kahjumiga 120 066 eurot, seega oli Ventofor müügilepingu sõlmimise seisuga sisuliselt maksejõuetu. Scandor deklareeris 2019. a majandusaasta aruandes küll raha 41 389 eurot, kuid puudus rahalisi vahendeid genereeriv sisuline majandustegevus (2019 müügitulu oli vaid 3104 eurot). Puudub mõistlik põhjus eeldada, et Scandor ja Ventofor olid ka tegelikult nõus maksma maksejõuetu äriühingu osa müügi vahendamise eest sellist vahendustasu ja võtma kohustuse, mida ei olnud suutelised täitma. Scandor ei ole võlatunnistusest tulenevat väidetavat kohustust oma 2020. ja 2021. a majandusaasta aruannetes kajastanud, sealjuures 2020. a majandusaasta aruande allkirjastas Talis Kottisse. Võlausaldajal I puuduvad osa müügilepingu vahendamiseks ning 100 000 euro suuruse vahendustasu saamise õigustamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Samuti puuduvad andmed, millest nähtuks, et ta tegutseb äriühingute osade vahendamise valdkonnas. Võlatunnistusest tulenevalt pidanuks võlausaldaja I, Scandori ja Ventofori vahel olema maaklerilepingul (VÕS § 658) rajanev võlasuhe. Võlausaldaja I allkirjastas müügilepingu Jõeveere Talu kui müüja volitatud esindajana. Esitatust ei selgu, miks pidanuks Scandor ja müügilepingu esemeks olnud Ventofor võtma endale kohustuse maksta vahendustasu müügilepingu teise poole esindajale. Jõeveere Talu esindajana ei olnud võlausaldajal I võimalik tegutseda Scandori ja Ventofori huvides. Kehtivuse korral oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Ventoforil puudus eeltoodud asjaoludel võlg, mida tunnistada. Võlausaldajal I puudub ka VÕS § 668 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda Scandorilt ja Ventoforilt vahendustasu maksmist, sest ta tegutses müügilepingu teise poole esindajana, st vahendatud tehingu teise poole kasuks. Võlausaldaja I ei ole tõendanud, et müügilepingu teise poole kasuks tegutsemine oli kooskõlas tema, Scandori ja Ventofori väidetava kokkuleppega. Võlausaldaja I seisukohast võib järeldada, et tema enda hinnangul ei ole vaja osa võõrandamiseks erilisi teadmisi ja oskusi, mis veelgi enam kinnitab vahendustasu ebamõistlikkust. Kui Ventofor oli suure väärtusega, siis jääb arusaamatuks, miks osa müüja, keda esindas võlausaldaja I, oli nõus osa võõrandama nimiväärtusega. Võõrandamislepinguga samal päeval sõlmiti ka ühinemisleping, millega Ventofor ühines Arkason OÜ-ga; 1. jaanuari – 30. septembri 2019 bilansist nähtub, et Ventofori kohustused ületasid vara 1. jaanuari 2019 seisuga 151 440 euro 40 sendi võrra (338 148,66 - 186 708,26) ja 30. septembri 2019 seisuga 186 751 euro 26 sendi võrra ehk rohkem kui 2017. a majandusaasta aruande kohaselt. Kuigi ettevõtte väärtuse hindamisel saab arvesse võtta mh ka tulevikuperspektiivi, ei saa pidada ettevõtet väärtuslikuks, kui see on sisuliselt maksejõuetu ja tegevuse kasumlikkuse perspektiiv on rajatud üksnes üldsõnalistele lootustele. Võlausaldaja I ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis võiks muuta vähemalt usutavaks, et Ventoforil olid võimalused ja reaalne plaan
kasumlikult tegutsemiseks. Ventofor oli maksejõuetu nii osa müügi ajal kui juba varem. Võlausaldaja I viidatud tsiviilasjas nr 2-20-1448 (Eesti Vabariigi hagi võlgniku ja võlausaldaja III vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tehingu alusel saadu üleandmiseks) oli tagasivõidetavaks tehinguks 30. mai 2019 müügileping, millega läks Ventofori omandist välja Killukese kinnistu. Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2022 otsusest nähtuvalt leiti tsiviilasjas, et Ventofor muutis ennast 30. mail 2019 varatuks ning võlausaldaja I ütlused ei ole piisavad, et tõendada reaalse vara olemasolu vähemalt sellises väärtuses, et täita mõistliku aja jooksul ilma pikemate toiminguteta hageja maksunõue.
8.Halduri vastuväited võlausaldaja II nõudele olid järgmised. Võlausaldajal II ei ole võlgniku vastu käenduslepingust tulenevat nõuet. Tagasinõudeõiguse annab VÕS § 152 lg 1, kui käendaja täidab põhivõlgniku kohustuse. Nõudeavaldusest ei nähtu, et võlausaldaja II oleks käendajana võlgniku kohustuse täitnud, seega ei ole käendusega tagatud MES-i võimalikud nõuded võlausaldajale II üle läinud. Võlausaldaja II saaks käenduse alusel rahuldatud võlgniku kohustuse ulatuses astuda pankrotimenetlusse MES-i asemel pärast seda, kui ta on kohustuse ka tegelikult täitnud. MES on esitanud võlausaldaja käendusega tagatud nõude võlgniku pankrotimenetluses 100 860 eurot.
9.Halduri vastuväited võlausaldaja III nõudele olid järgmised. Laenuleping on äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3 järgi tühine, sest selle allkirjastas mõlema poole esindajana võlausaldaja II, kes oli laenuandja ainus juhatuse liige ja ainuosanik ning laenusaaja juhatuse liige, ja nõudeavaldusest ei nähtu, et Ventofori osanik oleks andnud nõusoleku laenulepingu sõlmimiseks. Riigikohtu praktika kohaselt laieneb ÄS § 181 lg 3 ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik (RKTKo,18.12.2019, 2-17-10474, p 24). Laenulepingu tühisust ei kõrvalda ÄS § 181 lg 3 teine lause koosmõjus ÄS § 317 lg-ga 1. ÄS § 317 lg 1 p 6 järgi on igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks ka laenu võtmine, mis ületab selleks majandusaastaks ettenähtud summat. Nõudeavaldusest ei nähtu, et laenuleping oleks sõlmitud Ventofori 2017. a majandusaastaks ettenähtud summa piires. Laenulepingu tühisusest tulenev alusetu rikastumise nõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kui laenuleping ei ole tühine või alusetu rikastumise nõue aegunud, on nõue osaliselt lõppenud tasaarvestusega. 3. juuni 2019 tasaarvestuskokkuleppe kohaselt võlausaldaja III laenulepingust tulenev 45 000 euro suurune põhinõue Ventofori vastu tasaarvestatakse võlausaldaja III ja Ventofori vahel sõlmitud kinnistu müügilepingust tuleneva Ventofori 15 000 euro suuruse nõudega võlausaldaja III vastu. Sellest tulenevalt vähenesid nii põhi-, intressi- kui viivisenõue. Leppetrahvinõude on võlausaldaja III kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel, sest esitas selle esmakordselt 30. jaanuaril 2023 ehk rohkem kui kaks aastat pärast tekkimist. Nõue on ka ebamõistlikult suur ja haldur palub vähendada selle nullini. Arvestades nõutava viivise suurust ja võlgniku majanduslikku seisundit, puudub võlausaldaja õigustatud huvi leppetrahvi nõudmiseks. Leppetrahvilt ei saa nõuda ka viivist. Leppetrahvi tasumise aega ei ole kindlaks määratud, võlausaldaja III esitas leppetrahvinõude esmakordselt pankrotimenetluses, kuid pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse viivisearvestus (VÕS § 113 lg 2, PankrS § 35 lg 1 p 6).
MAAKOHTU LAHEND
10.Tartu Maakohus kinnitas 27. septembri 2023. a määrusega võlausaldajate nimekirja, jättis võlausaldaja I ja III 5. juuni 2023. a tõendite kogumise taotlused rahuldamata, ning jättis võlausaldaja I nõude 100 000 eurot, võlausaldaja II nõude 40 000 eurot ja võlausaldaja III nõude 135 750 eurot võlgniku pankrotimenetluses täielikult tunnustamata. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda.
11.Maakohus lahendas halduri vastuväited võlausaldaja nõuetele. Maakohus märkis, et võlausaldajate I-III nõuded seonduvad Ventoforiga tehtud tehingutega. Vaidlust ei ole, et võlgnik on Ventofori üldõigusjärglane – 10. oktoobril 2019 ühines Ventofor Arkason OÜ-ga, kes 15. juulil 2020 ühines võlgnikuga. Võlausaldaja I taotlus ja nõue
12.Maakohus leidis, et võlausaldaja I tõendite kogumise taotlus koguda vahendustasu põhjendatuse kinnituseks tõendeid Ventofori väärtuse kohta, sh võtta asja juurde ilmselt tsiviilasja nr 2-20-1448 materjalid ja koguda asja juurde võlausaldaja I tunnistajana antud ütlused, ei ole põhjendatud, ja maakohus jättis selle rahuldamata. Võlausaldaja I ei ole vaatamata sellele, et oli väidetavalt väga hästi kursis osa väärtuse ja äripotentsiaaliga, esitanud ühtegi konkreetset asjaolu Ventofori väidetava väärtuse, tegevuse, äriplaani ja potentsiaali kohta, mille tõendamiseks ta tõendeid koguda palub. Samuti ei ole taotletavad tõendid piisavalt määratletud, põhjendatud ei ole üldine taotlus koguda tõendeid ja mh võtta asja juurde kogu teise tsiviilasja materjal. Kohtul puudub kohustus otsida teise tsiviilasja toimikust nõudeavalduses toodud väidete tõendamiseks võlausaldajale I sobivaid asjaolusid ja tõendeid. Kuna tõendite kogumine ebamääraste ja üldsõnaliste väidete kohta ei ole põhjendatud, ei pidanud kohus vajalikuks anda võlausaldajale I võimalust kogutavaid tõendeid konkretiseerida. Seoses tunnistajana antud ütluste tõendina kogumise kohta märkis kohus, et kui võlausaldajal I on andmeid Ventofori osa väärtuse ja äripotentsiaali kohta, mida ta on teises tsiviilasjas ülekuulamisel avaldanud, saanuks ta need vahetult esitada ka käesolevas asjas oma nõude alusena.
13.Maakohus leidis võlausaldaja I nõude osas, et võlgnikul ei ole 10. septembril 2019 sõlmitud võlatunnistuses nimetatud kohustusi võlausaldaja I ees. Võlatunnistus sõlmiti näilikult eesmärgiga jätta mulje võlgnikul kohustuse olemasolust võlausaldaja I ees. Maakohus nõustus, et 100 000 euro suurune vahendustasu 2680 eurot maksva osa eest ning nii Scandori kui Ventofori poolt sellise kohustuse võtmine mh nende majanduslikku seisu ning müügitehingu osalisi ja asjaolusid arvestades on ebaloogiline, majanduslikult põhjendamatu ja eluliselt ebausutav. Kui võlausaldaja I hinnangul oli Ventofor suure väärtusega, on teadmata, miks osa müüja – keda esindas võlausaldaja I – oli nõus selle võõrandama nimiväärtusega. Nii Ventofori 2017. a majandusaasta aruande kui halduri andmetel seoses Ventofori ühinemisega koostatud 1. jaanuari – 30. septembri 2019 bilansi järgi ületasid kohustused vara rohkem kui 100 000 euro võrra ning Ventofor oli sisuliselt maksejõuetu. Puudub mõistlik põhjus eeldamaks, et Scandor ja Ventofor olid ka tegelikult valmis võtma kohustuse, mida nad ei olnud suutelised täitma ei kohustuse võtmise ajal ega tulevikus. On alust arvata, et väidetav vahendustasu maksmise kokkulepe ja Ventofori poolt sellele väidetav tagatise andmine on tehtud õigusnäivuse loomiseks, s.o mulje loomiseks, et võlausaldajal I on nõudeõigus võlgniku vastu, et kasutada seda võlgniku vara omandamiseks. Võlausaldaja III taotlus ja nõue
14.Maakohus jättis võlausaldaja III taotluse Empreste OÜ-lt tõendi (osaniku nõusoleku laenulepingu sõlmimiseks) väljanõudmiseks rahuldamata. TsÜS § 111 lg 1 esimesest lausest tulenevalt võib nõusoleku andmise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Seega peaks nõusoleku olemasolu korral olema seda kinnitav dokument eelduslikult võlgniku ja/või võlausaldaja III enda kui lepingupoole käes. Võlausaldaja III ei ole välja toonud, millistel asjaoludel on väidetavalt tehinguks nõusoleku andnud osaniku nõusolek jätkuvalt selle osaniku valduses. Võlausaldaja III ei ole ka selgitanud, miks ei saa ta seda tõendit sellisel juhul ise esitada, mh ei nähtu esitatust, et võlausaldaja oleks väidetavalt Empreste OÜ käes olevat tõendit temalt üldse küsinud ja selle andmisest oleks keeldutud.
15.Maakohus leidis, et nii laenuleping kui selle lisa on tühised. Seega tuleks Ventoforil tagastada saadud laenusumma alusetu rikastumise sätete alusel ning võlausaldajal III ei ole õigust nõuda lepingu alusel intressi, viivist ega leppetrahvi. Alusetu rikastumise nõue on aegunud. 25. mai 2017. a laenulepingu kohaselt laenas LMR Capital Ventoforile 45 000 eurot intressiga 5% tagastamata laenusummalt aastas, laenusumma tagastamise tähtpäev oli 31. detsember 2017 ning viivis 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu sõlmimise ajal oli LMR Capitali juhatuse liige ja ainuosanik võlausaldaja II. Ventofori juhatuse liikmed olid laenulepingu sõlmimise ajal võlausaldaja II ja Margus Narusing ning osanikud võlausaldaja III ja Empreste OÜ. Laenulepingu allkirjastas nii LMR Capitali kui Ventofori juhatuse liikmena võlausaldaja II. Seega tegi Ventofor tehingu oma juhatuse liikmega samaväärse majandusliku huviga isikuga. Maakohus leidis, et tehing väljus Ventofori igapäevasest majandustegevusest, seega oli selle kehtivuseks vajalik osanike nõusolek. Võlausaldaja III ei ole tõendanud, et tema ja Empreste OÜ oleksid andnud laenulepingu sõlmimiseks kirjaliku nõusoleku ajal, mil nad olid Ventofori osanikud. Maakohus ei nõustunud, et võlausaldaja I oli Ventofori ja Jõeveere Talu juhatuse liige ning seega on osanikud laenulepingu vähemalt pärast heaks kiitnud. 21. detsembril 2017 sõlmisid LMR Capital ja Ventofor laenulepingu lisa, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni
31.detsembrini 2020, suurendati intressimäära 10%-ni aastas ja lepiti kokku leppetrahvis 15 000 eurot laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmisel. LMR Capitali ainuosanik ja juhatuse liige oli jätkuvalt võlausaldaja II. Ventofori osanikud olid sel ajal Jõeveere Talu ja Empreste OÜ ning juhatuse liikmed Kaie Metsanurk ja Margus Narusing. Laenulepingu lisa allkirjastas Ventofori nimel volikirja alusel Ilmar Metsanurk. Ilmar Metsanurga volikirja ei ole esitatud ning teada ei ole, kes ja millal volitas teda Ventofori esindama, mh ei ole välistatud, et volikirja andis Ventofori juhatuse liige Margus Narusing või juba eelmine juhatuse liige Aleksei Saal. Äriregistrist ei nähtu, et Ilmar Metsanurk oleks olnud sel ajal ka Jõeveere Talu juhatuse liige, Jõeveere Talu ainuke juhatuse liige oli kuni 20. aprillini 2021 Kaie Metsanurk. Ventofori osanik (sealjuures alates 10. jaanuarist 2018 ainuosanik) oli Jõeveere Talu aga kuni
2.septembrini 2019, seejärel sai ainuosanikuks Scandor. Seega ei ole tõendatud, et Ilmar Metsanurk kiitis laenulepingu lisa allkirjastades tehingu ühtlasi heaks ka osaniku esindajana. Maakohtu hinnangul ei muuda olukorda asjaolu, et võlausaldaja II ei olnud laenulepingu lisa sõlmimise ajal enam Ventofori juhatuse liige. Ka endiste juhtorgani liikmetega tehingute tegemisel, mis seonduvad nende ametiajal tehtuga, laienevad juhatuse esindusõigusele samad piirangud, mis kehtisid siis, kui isikud olid veel juhtorgani liikmed. Eeltoodut arvestades asus maakohus seisukohale, et nii laenuleping kui selle lisa on tühised. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleks Ventoforil tagastada saadud laenusumma alusetu rikastumise sätete alusel ning võlausaldajal III ei ole õigust nõuda lepingu alusel intressi, viivist ega leppetrahvi. Olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Seega algas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega (vt nt RKTKo, 17.02.2016, 3-2-1-169-15, p 10). Laenusumma kanti üle 25. mail 2017. Seega on võlausaldaja III nõue pankrotimenetluses nõude esitamise ajaks (30. jaanuar 2023) aegunud.
16.Võlausaldajate nimekiri sisaldab PankrS § 1001 lõikes 2 ja § 1002 lõikes 3 märgitud andmeid. Pankrotihaldur võimaldas võlausaldajatel nimekirjaga tutvuda ja vastuväiteid esitada ning kontrollis esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Nõue 100 860 euro ulatuses on tunnustatud I rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1) ja nõuded 173 691 eurot 7 senti II rahuldamisjärgu nõuetena (PankrS § 153 lg 1 p 2). PankrS § 153 lg 1 p 3 järgu nõudeid ei ole. AS Olerex nõue 1531 eurot 86 senti ning Maksu- ja Tolliameti nõue 116 590 eurot 20 senti on PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta tunnustatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
17.Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja I) esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata võlausaldaja 5. juuni 2023. a tõendite kogumise taotluse (maakohtu resolutsiooni punkt 2) ja jättis täielikult tunnustamata võlausaldaja I nõude 100 000 eurot (maakohtu resolutsiooni punkt 3). Võlausaldaja I palub teha uue määruse, millega tunnustada võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja I nõuet 100 000 eurot. Võlausaldaja I vaidlustab tema nõude tunnustamata jätmist. Võlausaldaja I on tuginenud deklaratiivsele võlatunnistusele, st et antud juhul eksisteerib alustehing ja võlgniku lubadus täita võlausaldaja suhtes konkreetne rahaline kohustus. Võlgnik on tunnistanud oma kohustust kindla rahasumma tasumiseks ja võlausaldaja I ei pidanud võlgniku pankrotimenetluses esitama nõude tunnustamiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse enda. Võlgnik on deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, mille kohaselt ei olegi alustehingut olemas või et võlausaldajale I on lubatud ebamõistlikult suurt vahendustasu Ventofor osade müügist. Maakohus ei ole tuvastanud, et 10. septembri 2019. a võlatunnistust ei ole selles näidatud ajal ja moel sõlmitud. Kuna võlausaldaja I kontrolli all ei ole mingeid asjaolusid ega tõendeid, samuti ei ole võlausaldaja I keeldunud mingi asjaolu tõendamisele kaasa aitamast ja maakohus on keeldunud tõendite kogumisest, siis maakohus ei ole täitnud Riigikohtu põhistatud eeldusi hea usu põhimõtte kaudu tõendamiskoormise ümberpööramiseks. Maakohus on pööranud tõendamiskoormise ümber kergekäeliselt ja pisendanud sellega mh võlatunnistuse tähendust ja eesmärke. Samas on maakohus jaatanud seda, et võlgnik (haldur) ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest saaks järeldada, et võlatunnistuse aluseks olevat võlga ei eksisteeriks. Maakohtu järeldused on vastuolulised – ühelt poolt on maakohus seisukohal, et võlausaldaja I peaks ise tõendeid esitama, kuid samas on jätnud tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Võlausaldajale I pandi tõendamiskoormis, aga ei lastud oma väiteid tõendada. Võlausaldaja I oli seotud Ventofori müüjaga (OÜ Jõeveere Talu), mistõttu oli tegutseva Ventofori müügi kokkuleppe osa nii osaluse müügihind kui ka vahendustasu. Sellise vahendustasu maksmise kohustuse võtmises ei ole midagi ebaloogilist või tavapäratut. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-20-1448 (20.06.2022 otsuses) öelnud, et Ventofor oli
30.mail 2019 varatu. Maakohus ei ole arvestanud, et Ventofor ja Scandor said kohustuse täitmiseks aega 5 aastat ja veel 2019. aastal olid olemas kõik eeldused, et Ventofor suudab saavutada piisava kasumlikkuse. Kuna võlatunnistusega võetud kohustuse täitmise tähtaeg saabus alles 2024. aastal, ei ole kohustust ilmselt kajastatud 2020. ja 2021. aastate aruannetes. Kaebaja ei saa ka kuidagi kontrollida, mida ja kuidas on Scandor kajastanud oma aruannetes. Võlausaldaja I ei mõista, miks ei võiks müüja esindaja vahendada müüdavat objekti ja taotleda selle eest tasu, seadus seda ei keela ja siin ei ole midagi tavapäratut.
18.Võlausaldaja III (määruskaebuse esitaja II) esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata võlausaldaja III 5. juuni 2023. a
tõendite kogumise taotluse (maakohtu resolutsiooni punkt 2) ja jättis täielikult tunnustamata võlausaldaja III nõude 135 750 eurot (maakohtu resolutsiooni punkt 5) ning sellega kaasuvalt maakohtu määruse punkti 1, millega kinnitati võlausaldajate nimekiri, ja määrata võlausaldajate uued jaotised. Võlausaldaja II palub rahuldada taotlus Empreste OÜ-lt tõendite kogumiseks ja nõuda Empreste OÜ-lt välja osanike nõusolek OÜ LMR Capital ja UÜ Äikesetorm õiguseellase, OÜ Ventofor, vahel 25. mai 2017. a laenulepingu sõlmimiseks. Võlausaldaja III palub teha uus määrus, millega tunnustada võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja III nõuet 135 750 eurot. Menetluskulud palub võlausaldaja III jätta võlgniku kanda. Võlausaldaja III hinnangul on maakohus oluliselt eksinud menetlusõiguse kohaldamisel, kui jättis rahuldamata võlausaldaja III taotluse tõendite kogumiseks. Taotlus on esitatud PankrS § 1001 lg-s 5 märgitud tähtaega järgides. Kuivõrd võlausaldaja III nõude tunnustamise juures omab kohtu ja halduri hinnangul tähtsust see, kas osanikud olid tehingu jaoks andnud nõusoleku, võib antud taotlus mõjutada oluliselt menetluse käiku ning kohus oleks pidanud selle taotluse lahendama eraldiseisva määrusega. Võlausaldaja III jaoks on üllatuslik, et maakohus jättis antud olukorras tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Kohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kui on taotluse lahendanud lõpplahendis. Maakohtu poolt viidatud ebatäpsused oleksid olnud kõrvaldatavad ning maakohus oleks pidanud andma selleks võlausaldajale III puuduste kõrvaldamise tähtaja. Võlausaldaja III soovib tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel kasutada võimalust tõendada oma nõudeid muude tõenditega. Võlausaldaja III ei nõustu maakohtu käsitlusega, et võlausaldaja III õiguseellase, OÜ LMR Capital, ja võlgniku õiguseellase, OÜ Ventofor, vahel 25. mail 2017. a sõlmitud laenuleping oleks ÄS § 181 lg 3 alusel tühine. Ventofori juhatuse liikmel, võlausaldajal II, polnud kohustust laenulepingu sõlmimiseks saada osanike nõusolekut. Võlausaldaja III märkis, et jääb selles osas oma 5. juunil 2023 esitatud seisukoha juurde. ÄS § 181 lg-s 3 on sätestatud kumulatiivsed tingimused, mis kõik peavad samaaegselt esinema ning kui üks neist eeldustest pole täidetud, siis ei ole sõlmitud tehing tühine. Osanike või nõukogu nõusolek peab olema tehingutele, millel esinevad üheaegselt kolm järgnevat eeldust: 1) tehing on tehtud juhatuse liikmega samaväärse majandusliku huviga isikuga; 2) tehing väljub igapäevasest majandustegevusest; 3) tehing pole tehtud turutingimustel. Kuivõrd käesolevalt on vaidlusalune tehing ehk laenuleping tehtud turutingimustest soodsamatel tingimustel, siis ei esine kõik eeldused üheaegselt ning järelikult ei ole tehing tühine. Laen on antud turutingimustel ja tehingu kehtivuseks piisab osanike nõusolekuta sellest, kui tehing on tehtud turutingimustel. Võlausaldaja III ei nõustu, et laenulepingu sõlmimine oleks väljunud igapäevase majandustegevuse raamest. Võlausaldaja III on vastu vaielnud, et käesolevalt saaks igapäevast majandustegevust läbi ÄS § 317 sisustada (05.06.2023 seisukoha p 2.3.). Seega ei ole tõene maakohtu väide, et võlausaldaja III pole sellele vastu vaielnud. Võlausaldaja III ei nõustu, et tõendamiskoormis, et tehing on tehtud igapäevase majandustegevuse raames, lasuks tal. Pankrotimenetluses on esitanud nõude ka MES ning nende nõude aluseks on samuti 2017. a sõlmitud laenuleping, milles põhinõue on 80 000 eurot. MESi laen oli antud ettevõtte kasvu eesmärgil ning tingimustel, et laenuga toetatakse projekti, mille omafinantseering on 50 000 eurot. Seega on väär ja ka võlausaldajaid ebavõrdselt kohtlev asuda järeldusele, et võlausaldajaga III sõlmitud laenuleping väljus igapäevasest majandustegevusest. Laenulepingu sõlmimiseks olid olemas osanike, võlausaldaja III ja Empreste OÜ, nõusolekud. Kuivõrd nõusolek võib väljenduda ka heakskiidus ja võlausaldaja III oli osanik, kelle nõusolekut oli vaja, siis saab võlausaldaja hilisemaid kinnitusi käsitleda kui heakskiitu. Seega isegi kui jõuda järeldusele, et laenulepingu sõlmimiseks oli vajalik osanike nõusolek, oli laenuleping sõlmitud osanike nõusolekul ning on seega sõlmitud kehtivalt.
19.Haldur palub jätta määruskaebused rahuldamata ja menetluskulud võlausaldajate I ja III kanda. Maakohus jättis võlausaldajate I ja III tõendite kogumise taotlused põhjendatult rahuldamata. Halduri hinnangul on maakohtu määrusest selgesti jälgitav, kuidas kohus on jõudnud järelduseni, et võlausaldaja I esitatud võlatunnistus on loodud õigusnäivuse loomiseks, s.o mulje loomiseks, et võlausaldajal I on võlgniku vastu nõudeõigus, et kasutada seda võlgniku vara omandamiseks. Sealjuures on kohus arvesse võtnud kõiki halduri poolt esitatud argumente näilikkuse osas, aga ka võlausaldaja I vastuväiteid halduri argumentidele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlausaldaja III õiguseellase OÜ LMR Capital ja võlgniku õiguseellase Ventofor vahel 25. mail 2017 sõlmitud laenuleping väljus võlgniku igapäevasest majandustegevusest, mistõttu langes ära juba üks ÄS § 181 lg 3 lauses 2 nimetatud eeldustest ning teise eelduse (s.o turutingimustel tehtud tehing) kontrollimiseks vajadust polnudki. Võlausaldaja III ei ole määruskaebuses ega ka enne seda väitnud, et tehing tehti võlgniku igapäevases majandustegevuses. ÄS § 317 lg 1 p 6 järgi on igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks ka laenu võtmine, mis ületab selleks majandusaastaks ettenähtud summat. Maakohus on õigesti tuvastanud, et ei nähtu, et laenuleping oleks sõlmitud Ventofori 2017. a majandusaastaks ettenähtud summa piires.
20.Teised võlausaldajad ei esitanud kohtu poolt antud tähtaja jooksul määruskaebuste kohta arvamust.
21.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22.Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajate I ja III määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ükski võlausaldajate I ja III määruskaebustes esitatud väidetest ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Võlausaldaja III taotluse tõendite kogumiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Võlausaldaja I määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus võlausaldaja I kanda ja võlausaldaja III määruskaebuse menetlemisega seotud kulud võlausaldaja III kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
23.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastusena määruskaebustes esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
24.Pankrotiseaduses on sätestatud eriregulatsioon nõuete tunnustamiseks ning nõude tunnustamist ei menetleta hagimenetluse sätete järgi. Nõude tunnustamisel pankrotimenetluses esitatakse haldurile kirjalik avaldus ja tõendid avalduses nimetatud asjaolude kohta (nõudeavaldus). Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Kui nõudeavaldus ei ole nõuetekohaselt vormistatud, annab haldur esitajale vähemalt 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks (PankrS § 94). PankrS § 1001 lg 3 kohaselt teatab haldur võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise võimalusest ning tähtajast väljaandes Ametlikud Teadaanded. Haldur määrab võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui 15 päeva ega pikem kui 30 päeva. Võlausaldaja võib esitada nõuetele kirjalikke põhistatud vastuväiteid. Vastuväitele lisatakse tõendid vastuväites nimetatud asjaolude kohta ja tõendite
kogumise taotlused. Menetlusosalised võivad esitada hagimenetluses lubatud tõendeid. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite võlausaldajate nimekirja kinnitamisel tähelepanuta. Sama paragrahvi lg 5 järgi edastab haldur pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist nõudele esitatud vastuväited, sealhulgas halduri enda vastuväited, vastuväite saanud võlausaldajale ja määrab tähtaja, mille jooksul võlausaldaja võib vastuväite kohta esitada haldurile kirjalikke seisukohti ja taotlusi. Seisukohale lisatakse tõendid seisukohas nimetatud asjaolude kohta ja taotlused tõendite kogumiseks. Menetlusosalised võivad esitada hagimenetluses lubatud tõendeid. PankrS § 1003 lg 1 kolmanda lause kohaselt hindab kohus koos võlausaldajate nimekirjaga esitamata jäänud tõendeid üksnes juhul, kui menetlusosaline, kes tõendi esitab, põhjendab, miks asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada. Muu hulgas võib selleks olla põhjus, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast PankrS § 1001 lg-s 3 või 5 sätestatud tähtaja möödumist. Kohus omal algatusel tõendeid ei kogu.
25.Ringkonnakohus leiab, arvestades nõudeavalduse esitamise korda pankrotimenetluses ja nn eelmenetlust halduri juures, on PankrS § 1003 lg 1 kolmas lause erisäte TsMS § 662 lg 3 suhtes. Nõude tunnustamise õiguspärasuse kontrollimisel hindab ringkonnakohus üksnes neid asjaolusid ja tõendeid, mis olid maakohtul määruse tegemise aluseks. Erandiks on olukord, kus maakohtule saab ette heita olulist menetlusnormi rikkumist. Pankrotimenetlusega seotud vaidlused, v.a vara tagasivõitmine ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, lahendatakse hagita menetluses, kus kohtul on asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise korraldamise kohustus PankrS § 3 lg-te 2 ja 3 järgi, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta on PankrS §-des 1001–1003 aga sätestatud erikord. Kohus otsustab lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamise, lahendades seejuures tõendite kogumise taotlused (PankrS § 1003 lg 1). Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte sealjuures võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu. Eeltoodust tulenevalt peab võlausaldaja nii nõude tekkimisega seotud asjaolud kui ka tõendid ja tõendi kogumise taotlused esitama juba pankrotihaldurile ja kohtul on kohustus uusi tõendeid vastu võtta ning uusi asjaolusid arvestada üksnes piiratud juhul. Sama põhimõte kohaldub ka määruskaebemenetluses. Võlausaldaja I esitas haldurile taotluse koguda tõendeid Ventofori osa väärtuse kindlaksmääramiseks Ventofori osa müügilepingu sõlmimise ajal. Võlausaldaja III esitas haldurile taotluse nõuda Empreste OÜ-lt välja osanike nõusolek OÜ LMR Capital ja võlgniku õiguseellase, Ventofor, vahel 25. mail 2017. a laenulepingu sõlmimiseks. Asja materjalidest nähtuvalt lahendas maakohus taotlused määrusega, millega kinnitati lõplik võlausaldajate nimekiri, s.o lõpplahendiga, jättes taotlused rahuldamata.
25.1.Võlausaldaja I palub tühistada tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmist puudutava maakohtu määruse punkti. Samas määruskaebuse põhjenduste kohaselt võlausaldaja I seda ei vaidlusta ning ei ole toonud ka välja, millist menetlusnormi rikkumist saaks maakohtule seoses taotluse rahuldamata jätmisega ette heita. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu hagita menetlusele omane uurimispõhimõte ning ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme. Võlausaldaja I ei ole teinud usutavaks, et tal endal ei ole võimalik oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldajaga I, et maakohus on oma otsustustes olnud vastuoluline.
25.2.Võlausaldaja III vaidlustab maakohtu poolt tema tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmist. Võlausaldaja III hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnormi, kui lahendas tõendite kogumise taotluse lõpplahendis. Võlausaldaja III esitas tõendi kogumise taotluse uuesti.
Riigikohtu juhiste järgi tuleb taotlused, mis võivad mõjutada oluliselt menetluse käiku, lahendada enne kohtulahendi tegemist (RKTKm, 2-20-7904/99, p 12). Riigikohtu lahendis on käsitletud olukorda, kus võib olla ka muid tõendeid, mida saaks taotluse rahuldamata jätmise korral esitada. Võlausaldaja III väidab, et Empreste OÜ nõusolek laenulepingu sõlmimiseks oli olemas, kuid ei ole usutavalt näidanud, miks ta ise ei saa soovitud nõusolekut esitada. Arvestades maakohtu tõendi kogumisest keeldumist, ei ole võlausaldaja III määruskaebusele lisanud ega nimetanud muid tõendeid, millega ta saaks oma väiteid tõendada ja millega saaks ringkonnakohus mõjuval põhjusel PankrS § 1003 lg 1 järgi arvestada. Võlausaldaja III määruskaebuses esitatud üldsõnaline väide, et võlausaldaja III soovib tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel kasutada võimalust tõendada oma nõudeid muude tõenditega, ei ole piisav. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks võlausaldajal III määruskaebuse esitamisel välja tuua, milliste muude tõenditega ta oma nõuet tõendada saaks. Samuti ei ole tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel maakohtu poolt etteheidetut määruskaebuse esitamisel ja uue taotluse esitamisel kõrvaldatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlausaldaja III usutavalt suutnud näidata, et käesolevas asjas oleks muid tõendeid, mida tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel saaks võlausaldaja III esitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõusoleku olemasolu korral peaks olema seda kinnitav dokument eelduslikult võlgniku ja/või võlausaldaja III enda kui lepingupoole käes. Seega maakohtu poolt võlausaldaja III tõendite kogumise taotluse käiguta jätmata jätmine ja selle lahendamine lõpplahendis ei saanud mõjutada oluliselt menetluse käiku. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilasja asjaolusid arvestades tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega ning see ei too kaasa määruse tühistamist. Eeltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus ka võlausaldaja III määruskaebuses esitatud taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Lisaks eelnevalt väljatoodule on võlausaldaja III ringkonnakohtule esitatud taotluses tõendite kogumiseks järgmised puudused puuduvad andmed Empreste OÜ kontaktandmete kohta, samuti millisel kujul, mis kuupäeval, kelle poolt allkirjastatud nõusolek tuleks välja nõuda. Vaatamata sellele, et taotluses sisalduvad kõrvaldatavad puudused, ei ole nende kõrvaldamiseks vaja tähtaega määrata, sest ringkonnakohus ei jäta taotlust rahuldamata sellel põhjusel.
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlausaldaja I nõue tuleb jätta täies ulatuses tunnustamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlatunnistus, millega osapooled kohustusid müügilepingu vahendustasuna maksma võlausaldajale I 100 000 eurot, on näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi. Võlatunnistus sõlmiti näilikult eesmärgiga jätta mulje võlgnikul võlausaldaja I ees kohustuse olemasolust. Selline tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Maakohus on õigesti pööranud ümber tõendamiskoormise. Võlausaldaja I nõustub maakohtuga, et nõude aluseks olev võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15-15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldaja I väitega, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole vaja võlausaldajal tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Muid tõendeid peale võlatunnistuse ei pea võlausaldaja võla sissenõudmiseks esitama konstitutiivse võlatunnistuse puhul, aga deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi võlatunnistusest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab
võlausaldaja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea võlausaldaja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada (vt RKTKo, 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4). Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta (vt nt RKTKo, 11.01.2018, 2-14-58735/25, p 11.1; RKTKo, 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 13). Halduri esitatud vastuväited võlausaldaja I nõudele on piisavad tõendamiskoormise ümberjagamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja I ei ole tõendanud väidetavast kausaalsuhtest tulenevat võlga. Võlausaldaja I ei ole teinud usutavaks oma väidet, et vahendustasu suuruse juures on põhjendamatu arvestada Ventofori osade müügihinda. Ebaselgeks jääb võlausaldaja I väide, et kuna ta oli seotud müüjaga, siis oli tegutseva Ventofori müügi kokkuleppe osa nii osaluse müügihind kui ka vahendustasu ning sellise kohustuse võtmises ei ole midagi ebaloogilist ega tavapäratut. Samuti ei ole võlausaldaja I teinud usutavaks, et loogiline ja tavapärane on olukord, kus ostja ja müüdav ettevõte võtavad niivõrd suure vahendustasu maksmise kohustuse ettevõtte müüja lepingulisele esindajale. Ringkonnakohus jätab võlausaldaja I määruskaebuse rahuldamata.
27.Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldaja III väitega, et ÄS § 181 lg 3 on sätestatud kumulatiivsed tingimused, mis kõik peavad samaaegselt esinema ning kui üks neist eeldustest pole täidetud, siis ei ole sõlmitud tehing tühine. Samuti ei nõustu ringkonnakohus väitega, et maakohus on lubamatult laiendanud ÄS § 181 lg 3 tingimusi ka tehingu kehtivuse eeldustele. Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 181 lg 3 näeb ette, et osanike nõusolekut ei ole vaja, kui tehing tehakse kauba või teenuse turuhinna alusel ja osaühingu igapäevases majandustegevuses. Seega selleks, et tehing kehtiks osanike nõusolekuta (heakskiiduta), peavad olema täidetud mõlemad ÄS § 181 lg 3 teises lauses sätestatud tingimused: tehing peab olema sõlmitud turutingimustel ja see ei tohi väljuda osaühingu igapäevasest majandustegevusest (vt RKTKo, 26.04.2017, 3-2-1-26-17, p 12). Sellest tulenevalt peab olukorras, kus on täidetud vaid üks ÄS § 181 lg 3 teises lauses esitatud tingimus, olema osanike nõusolek, et tehing kehtiks. Vastupidine seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. Olukorras, kus leping on küll sõlmitud turutingimustel, kuid see väljub igapäevasest majandustegevusest, on osanike nõusolek vajalik. Nõusoleku puudumisel on tehing tühine. Ebaõige on võlausaldaja III väide, et arvestades MES-iga 2017. a sõlmitud laenulepingut on võlausaldajaid ebavõrdselt kohtlev asuda järeldusele, et võlausaldaja III sõlmitud laenuleping väljus igapäevasest majandustegevusest. Riigikohus on võlausaldaja III viidatud lahendis tsiviilasjas nr 2-17-10474/80 p-s 24 selgitanud, et seadus ei näe ette, et ilma nõukoguta osaühingu juhatuse liige peaks igapäevast majandustegevust ületavate tehingute tegemiseks küsima nõusolekut osanikelt. Kuna MES-iga sõlmitud tehingu kehtivuse hindamiseks ei olnud vaja osanike nõusoleku tuvastamist, ei saa MES-i nõude tunnustamisest teha järeldust, et MESiga sõlmitud tehing ei väljunud igapäevasest majandustegevusest. Võlausaldaja III peab tõendama ÄS § 181 lg 3 sätestatud eelduste olemasolu, st näitama ära, et tehingu tegemiseks ei olnud osanike nõusolekut vaja. Seega tõendamiskoormis, et tehing on tehtud igapäevase majandustegevuse raames, lasub samuti võlausaldajal III. Arvestades tsiviilasja materjale, on maakohus õigesti asunud seisukohale, et tehingu tegemiseks oli ÄS § 181 lg 3 järgi vajalik osanike nõusolek. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse
vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Võlausaldaja III ei ole esitanud Empreste OÜ nõusolekut, mistõttu on võlausaldaja III nõude aluseks olev laenuleping ja selle lisa tühised. Ringkonnakohus jätab võlausaldaja III määruskaebuse rahuldamata.
28.Võlausaldaja I määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda ja võlausaldaja III määruskaebusega seotud menetluskulud võlausaldaja III kanda. Haldur teatas, et temal puuduvad määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud. Teised võlausaldajad ei esitanud menetluses menetluskulude nimekirja. Seega puuduvad võlausaldaja I ja III poolt hüvitamisele kuuluvad kindlaksmääratavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.