Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-8729
Tsiviilasi
S.L. hagi K.T. vastu annaku tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. mai 2022. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): S.L. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (kostja): K.T. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Li Uiga
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2021. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tuvastada, et V.K. määras S.L.le annakuna terve XXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnistu.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes K.T. kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.S.L. (hageja) esitas 1. juunil 2021 Tartu Maakohtule K.T. (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada enda pärimisõigus kogu XXXXXXXXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXXX). Hagiavalduse kohaselt tõestas Tartu notar Aune Harujõe 20. juunil 2018 V.K. testamendi, milles ta on nimetanud kogu oma vara pärijaks kostja. Sama testamendi punktis 2.2. on V.K. määranud pärandvara arvelt annakuna temale kuuluva osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast XXXXXXXXXX kinnistust hagejale. Pärandaja abikaasa E.K. suri XXXXXX, seega pärast V.K. testamendi tegemist. E.K. pärimismenetluse raames päris V.K. kogu oma abikaasa vara, sh läks V.K. omandisse kogu XXXXXXXXXX kinnistu. Hagejale on seega annakuna määratud kogu XXXXXXXXXX kinnistu. V.K. tahe oli määrata hagejale annakuna kogu XXXXXXXXXX kinnistu, sh ka see osa, mille pärandaja omandas peale testamendi tegemist oma abikaasa pärandina. Peale seda, kui V.K. sai kinnistu ainuomanikuks, palus ta hagejat kanda XXXXXXXXXX kinnistu eest hoolt kui oma tulevase vara eest, mida hageja ka tegi. Lisaks oli hageja V.K. hooldaja ja aitas teda igapäevatoimingutes. V.K. oli veendumusel, et annakuna läheb üle kogu kinnistu, mistõttu ta ei pidanud testamendi muutmist vajalikuks.
2.Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja hinnangul on testament selgete korraldustega ning annaku suuruseks oli pärandajale kuuluv osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast XXXXXXXXXX kinnistust ja ühisvaraks olevast sõidukist. Seega on kostjal õigus saada annakuna 1⁄2 XXXXXXXXXX kinnistust. Testaatori tahe määratakse testamendi tegemise aja seisuga ega saa arvesse võtta seda, et testaatorile võib vahepeal vara juurde tekkida. V.K. ei teinud uut testamenti ligi kolme aasta jooksul pärast abikaasa surma. Seega on testaatori tahe selgelt väljendatud 20. juuni 2018. a testamendis ning pole mingit alust arvata, et V.K. tahe oleks olnud kogu XXXXXXXXXX kinnistu pärandada annakuna hagejale. Testamendi tõlgendamise seisukohalt ei ole tähtis, et testaator palus hoolitseda kinnisasja või iseenda eest. Tegemist võis olla ka kokkuleppega annaku saamise eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22. oktoobri 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 816 eurot
ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Asja materjalidest nähtub, et Tartu notar Aune Harujõe tõestas 20. juunil 2018 V.K. testamendi (tl 6-7), milles V.K. on nimetanud kogu oma vara pärijaks kostja ja annakusaajaks hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada testamendi punkti 2.2., milles testaator määrab pärandavara arvelt annakuna „minule kuuluva osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast XXXXXXXXXX kinnistust (registriosa XXXXXXX), asukohaga XXXXXXXXXX, X maakond, S.L.le (nom X), isikukood XXXXXXXXXXXX.“ XXXXXXXXXX kinnistu kuulus testamendi tegemise ajal V.K. ja tema abikaasa ühisvara hulka. PKS § 37 lg 3 kohaselt eeldatakse ühisvara puhul abikaasade osade võrdust. Seega oli testamendi tegemisel testaatori osa XXXXXXXXXX kinnistust 1⁄2. V.K. surmahetkeks oli ta oma abikaasa pärijana saanud kogu XXXXXXXXXX kinnistu omanikuks. Pärimisseaduse (PärS) § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. Testamendi kui ühepoolse tahteavalduse puhul on oluline just see, mida testaator on silmas pidanud. Lähtuda ei tule mitte niivõrd grammatilisest tekstist või sõnade üldlevinud tähendusest, vaid testaatori tegelikest soovidest ja motiividest, isegi kui need ei kajastu koostatud viimse tahte avalduse tekstis. Seega tuleb asja lahendamiseks välja selgitada, kas V.K. tegelik tahe testamendi tegemisel oli jätta hagejale XXXXXXXXXX kinnistust konkreetselt nii suur osa, kui kuulus testaatorile testamendi tegemise hetkel, või nii suur osa, kui kuulus talle surmahetkel. Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a lahendi nr 2-16-2978 p-s 18 rõhutatakse, et „testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et testamendi tõlgendamisel tuleb arvestada, et testaator elas pärast testamendi tegemist veel kümme aastat ning tal võis täiendavat vara tekkida. Asjaolud, mis tekkisid pärast testamendi tegemist, ei saanud mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal.“ Seega selgitamaks välja, kui suure osa XXXXXXXXXX kinnistust soovis testaator määrata annakuna hagejale, tuleb kindlaks teha testaator V.K. tahe testamendi tegemise ajal. Testamendi p 2.2. sõnastus „minule kuuluva osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast XXXXXXXXXX kinnistust“ viitab, et testaator soovis XXXXXXXXXX kinnistu puhul annakuna jätta hagejale enda osa ühisvarasse kuuluvast kinnistust, mitte tervet kinnistut. Kui testaator oleks soovinud määrata annaku suuruseks kogu XXXXXXXXXX kinnistu või kinnistust sellise osa, mis on tema omandis tema surma hetkel, oleks ta olnud võimalik annaku korraldus teisiti sõnastada. Sama on oma selgituses leidnud ka pärimisasjaga tegelev notar (tlk 10). Õige ei ole hageja tõlgendus, mille kohaselt pärast abikaasa surma muutus kogu kinnistu testaatori osaks ühisvarast. PKS § 35 p 1 kohaselt lõppeb varaühisuse varasuhe ühe abikaasa surmaga. Ehkki üleelanud abikaasa võib surnud abikaasa pärijana saada kogu ühisvara omanikuks, ei ole pärast abikaasa surma tegemist enam abikaasade ühisvaraga. Seega testamendi sõnastusest nähtuvalt on hagejale määratud annaku suuruseks 1⁄2 kinnistust ehk testaatori osa ühisvaras olevast XXXXXXXXXX kinnistust testamendi tegemise aja seisuga. Testaatori abikaasa suri 22.07.2018 (tlk 8), seega ligi 2,5 aastat enne testaatorit. Arvestades, et XXXXXXXXXX kinnistu omandisuhted pärimise tõttu muutusid ja testaatorist sai
ainuomanik, oli testaatoril piisavalt aega, et soovi korral teha uus testament, millega jätta hagejale kogu XXXXXXXXXX kinnistu. Hageja väited, mille kohaselt abistas ta testaatorit mõningate toimingute ja asjaajamistega, mille eest tänuks soovis testaator kogu kinnistu annakuna hagejale määrata, on tõendamata. Väidete õigsust eeldades on võimalik, et tänuks abistamise eest soovis testaator määratagi annakuna just oma osa kinnistust. Väited, mille kohaselt soovis testaator annakuna määrata ilmtingimata terve kinnistu, ei ole käesolevaga tõendatud. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta hagi rahuldamata. Tartu Maakohtu 1. juuni 2021 määrusega on kohus rahuldanud hageja taotluse hagi tagamiseks ja keelanud notar Kaja Tenissonil V.K. pärimisasjas pärimistunnistuse tõestamine XXXXXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) osas kuni tsiviilasjas nr 2-21-8729 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kohus selgitas, et pärast lõpplahendi jõustumist käesolevas tsiviilasjas võib pöörduda notari poole pärimistunnistuse saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kindlaks kostja menetluskulud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et testaatori tegelik tahe oli jätta XXXXXXXXXX kinnistu (annakuna) hagejale. Kuna testamendi tegemise ajal oli XXXXXXXXXX kinnistu abikaasade ühisomandis, oli testaatoril võimalik fikseerida testamendis, et hageja pärib XXXXXXXXXX kinnistust selle osa, mis faktiliselt ja õiguslikult pärandajale surma hetkel kuulub. Asjaolu, et notar on sõnastanud testamendi p-s 2.2.1., et XXXXXXXXXX kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka (ja nii see testamendi tõestamise hetkel ka oli), ei muuda pärandaja tahet määrata hagejale kogu see osa kinnistust, mis kuulub pärandajale tema surma hetkel. Testamendi tegemise ajal ei olnud teada, milline täpne osa ühisvarast kuulub testaatorile ja hageja on väljendanudki oma tahet enda omandi kuuluvuse määra järgi surma hetkel, st testaator on saanud arvestada, et tema omandi määr võib muutuda. Pärandaja tahet määrata kinnistu hagejale kinnitab asjaolu, et testaator ei pidanud vajalikuks testamenti enam muuta peale seda, kui testaator päris oma abikaasa järel ülejäänud kinnistu osa. Testaatori motiiv oli jätta kinnistu hagejale ja seda asjaolu oli testaator hagejale korduvalt kinnitanud. Peale seda, kui testaator sai kinnistu ainuomanikuks, palus ta hagejat kanda XXXXXXXXXX kinnistu eest hoolt kui kogu oma tulevase vara eest, mida hageja ka tegi (testaator ja hageja olid naabrid). Lisaks oli hageja testaatori hooldaja ja aitas teda igapäevatoimingutes.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja arvates ei ilmne apellatsioonkaebusest, milles seisneb maakohtu poolt menetlus- või materiaalõigusnormi rikkumine või tõendite ja asjaolude ebaõige hindamine, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi (TsMS § 631). Käesolevas asjas on pärimise aluseks PärS § 9 lg 1 kohaselt pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis. Hageja ei ole tõendanud testaatori teistsugust tahet testamendi tegemisel ajal, kui see on testamendis märgitud. Testamendi p. 5.2. järgi on notar testaatoriga põhjalikult
testamendi läbi arutanud ja testaatori soovid on olnud selged ja arusaadavad. Notar on tuvastanud testaatori tegeliku tahte ja see on väljendatud testamendis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Ringkonnakohus märgib, et hageja on hagis esitatud nõude sõnastuse kohaselt palunud tuvastada enda pärimisõigus XXXXXXXXXX kinnistule. Samas nähtub hagi põhjendustest, et hageja soovib tuvastada, et talle on määratud XXXXXXXXXX kinnistu annakuna. Hageja ei tugine sellele, et ta oleks V.K. pärija. Sellest on lähtunud pooled ka kogu kohtumenetluse jooksul. Ringkonnakohtu istungil nõustusid mõlemad pooled sellega, et hageja nõuet tuleb mõista nii, et hageja palub tuvastada, et tal on õigus annakuna saada kogu XXXXXXXXXX kinnistu. Ringkonnakohus lähtub asja lahendades sellest nõudest.
8.Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kuidas tõlgendada V.K. testamendi p-s 2.2.1. sisalduvat annakukorraldust, mis oli sõnastatud järgmiselt: „minule kuuluva osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast XXXXXXXXXX kinnistust (registriosa XXXXXXX), asukohaga XXXXXXXXXX, X maakond, S.L.le (nom L.), isikukood XXXXXXXXXXXX“. PärS § 28 kohaselt tuleb testamendi tõlgendamisel lähtuda testaatori tegelikust tahtest. Hageja leiab, et V.K. tahe oli jätta talle annakuna kogu kinnistu. Kostja leiab aga, et V.K. soovis hagejale jätta kinnistust üksnes poole.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et testamendis sisalduv annakukorraldus on üheselt mõistetav. Testamendi sõnastus võimaldab ringkonnakohtu hinnangul erinevaid tõlgendusi. Korralduses sisalduv määratlus „minule kuuluva osa /.../ kinnistust“ võib viidata nii sellele, et testaator soovis jätta selle osa kinnistust, mis talle surmahetkel kuulus, hagejale kui ka sellele, et testaator mõtles üksnes talle testamendi tegemise ajal kuulunud osa. Seejuures ei ole üheselt mõistetav ka see, mida testaator sel juhul talle kuuluva osa all mõtles, kuivõrd kinnistu oli testamendi tegemise ajal ühisvaras, st testaatorile ei kuulunud kinnistut kindlat (ei reaal- ega mõttelist) osa, vaid kinnistu tervikuna kuulus testaatorile ja tema abikaasale ühiselt. Siinjuures on võimalik, et testaator lähtus nö tavaarusaamast, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed kuuluvad mõlemale abikaasale võrdsetes osades ja soovis jätta hagejale 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust, nagu leiab kostja. Samas on võimalik, et testaator soovis jätta hagejale selle osa kinnistust, mis talle jääb abikaasade ühisvara jagamisel, nagu leidis testamendi tõestanud notar (tl 22).
10.Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamiseks on tõendina kohtule sisuliselt esitatud üksnes eelmises punktis viidatud notari kiri. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu sellest kirjast aga teavet testaatori tegeliku tahte kohta. Kirja tekstist võib järeldada, et tegemist on notari enda tõlgendusega antud korraldusele, mitte aga notari meenutusega sellest, millise sisuga korralduse tegemist testaator notari juures viibides tegelikult soovis teha ja millist tahet seejuures väljendas.
11.Ringkonnakohus leiab, et lisaks testamendi tekstile saab testaatori tahte väljaselgitamisel lähtuda ka järgmistest esitatud asjaoludest, mille üle pooled ei vaidle, st on omaks võtnud. Nimelt hageja on XXXXXXXXXX kinnistu naaberkinnistu omanik. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja hoolitses nii XXXXXXXXXX kinnistu kui ka testaatori eest (pooled vaidlevad küll hoolitsemise ulatuse ja kvaliteedi üle (tl 47)). Ringkonnakohtu hinnangul saab neist asjaoludest järeldada, et testaatori tahe oli tulenevalt hagejale kuuluva kinnistu ja XXXXXXXXXX kinnistu piirnemisest ning asjaolust, et hageja tegeles ka XXXXXXXXXX
kinnistu hooldamisega, suunatud sellele, et hageja saaks annakuna just XXXXXXXXXX kinnistu, mitte aga nt rahalise hüvitise. See välistab notari antud tõlgenduse, et testaator soovis jätta hagejale selle osa, mis jääb testaatorile ühisvara jagamisel, kuivõrd ühisvara jagamise tulemuseks võiks olla ka olukord, kus kinnistu jääb testaatori abikaasale ja testaatori osaks jääks üksnes rahaline hüvitis. Samuti ei ole esitatud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et testaator soovis annakukorraldust siduda just sellega, et kinnistu peab tema surma hetkel olema tema ja abikaasa ühisvaras. Eeltoodu toetab hageja esitatud tõlgendust, et testaatori sooviks oli jätta hagejale kogu talle surma hetkel kuuluv kinnistu osa. Asjas ei ole esitatud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et testaator soovinuks, et hagejale jääks annakuna üksnes 1⁄2 suurune mõtteline osa kinnistust ning teine pool kinnistust jääks kostjale kui pärijale. Ringkonnakohus leiab seega, et testaatori sooviks oli jätta hagejale annakuna kogu XXXXXXXXXX kinnistu. Nagu eespool märgitud, võimaldab ka testamendi tekst testaatori tahte sellist tõlgendust. Seega võis asjaolu, et testaator pärast oma abikaasa surma enda testamenti ei muutnud olla tingitud ka sellest, et testaatori arvates võimaldas juba tehtud testamendi tekst jõuda soovitud tulemusele.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei välista eeltoodud tõlgendust ka Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a tsiviilasjas nr 2-16-2978 toodud seisukohad. Viidatud asjas oli vaidluse all küsimus, kas testamendis oli tehtud annakukorraldus või pärija määramise korraldus, mille hindamisel tuli mh arvestada asjaoluga, kui suure osa pärandaja varast moodustas isikule jäetud varaese. Selles kontekstis tuleb ka aru saada Riigikohtu seisukohast, et testamendi tõlgendamisel ei saa lähtuda sellest, et pärandajal võis pärast testamendi tegemist täiendavat vara tekkida. Praeguses asjas on aga küsimus annakukorralduse sisu tõlgendamises. Pärast testamendi tegemist toimunud sündmused ei saa küll tagasiulatuvalt mõjutada testaatori tahet testamendi tegemise ajal, kuid asja lahendamisel saab välja selgitada milline võis olla testamendi tegemise ajal testaatori tahe, mh tulevikus toimuvate sündmuste puhuks. Testamendi tegemise ajal oli testaatoril võimalik arvestada võimalusega, et tema abikaasa sureb enne teda ning seega võis ta annakukorraldust tehes sellega ka arvestada ja soovida, et sel juhul jääb hagejale kogu XXXXXXXXXX kinnistu. Nagu eespool märgitud, võimaldab sellist tõlgendust ka korralduse tekst.
13.Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.