3.Välja mõista Julianus Inkasso OÜ-lt K. A. kasuks mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot ja viivis põhinõudelt (1000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta menetluskulud Julianus Inkasso OÜ kanda. Kohus määrab poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (23.05.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.K. A. (hageja) esitas 26.02.2020 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 29.09.2020, 21.10.2020 ja 14.09.2021) Julianus Inkasso OÜ (kostja) vastu avaldatud maksehäirete eemaldamiseks, mittevaralise kahju hüvitise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Täpsustatud hagiavalduse kohaselt avaldas kostja portaalis www.taust.ee kaks maksehäiret hageja kohta. Esimese maksehäire järgi on hagejal võlgnevus 2043,44 eurot ja teise maksehäire kohaselt võlgneb hageja 659,14 eurot. Seejuures on teine häire staatuses „lahendatud“. Hageja leidis, et maksehäirete avaldamine on õigusvastane, sest hagejal puuduvad võlgnevused. Võlgnevuse 2043,44 eurot kujunemine on ebaselge ja nõude suurus on ebaõige. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kontrollinud edastatavate andmete õigsust. Alternatiivselt on nõuded aegunud, mistõttu ei ole andmete avaldamine enam põhjendatud. Hageja on korduvalt palunud kostjal lõpetada andmete avaldamine, kuid kostja ei ole seda teinud. Avaldatud andmed häirivad hageja igapäevast elukorraldust, sest hagejal ei ole võimalik üürida korterit, hageja ei saanud soodsatel tingimustel järelmaksuga telefoni osta jne. See tõi kaasa hagejale paanikahood ning depressiooni, mille tõttu on hageja vaimne tervis halvenenud. Kostja tegevuse tõttu on hageja kaotanud töövõime. Hageja hinnangul on kostja põhjustanud talle õigusvastaselt kahju. Hageja palus kohustada kostjat esitama portaalipidaja Krediidiregister OÜ-le avaldus maksehäirete kustutamiseks. Hageja palus välja mõista kostjalt õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitiselt viivis seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt avaldas kostja hageja kohta kaks vaidlusalust maksehäiret. Kostja selgitas, et esimese maksehäire – hagejal on võlgnevus 2043,44 eurot – aluseks on hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel 2006. a sõlmitud mobiiltelefonide järelmaksuleping ja mobiilsideteenuse kasutamise leping. Hagejal tekkis lepingute alusel võlgnevus 14 674,30 krooni. Hageja ei ole võlgnevust tasunud ja Tele 2 Eesti AS on loovutanud nõude hageja vastu kostja õiguseellasele, kes on asunud võlgnevust sisse nõudma.
Kostja selgitas, et teise maksehäire – hagejal on võlgnevus 659,14 eurot – aluseks on Harju Maakohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-44515, millega kohus mõistis hagejalt Elisa Eesti AS kasuks välja võlgnevuse 10 000 krooni. Elisa Eesti AS loovutas viidatud nõude hageja vastu kostja õiguseellasele. Kuna hageja ei ole võlgnevust tasunud, alustas kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel täitemenetlust, mille raames õnnestus hagejalt võlgnevus sisse nõuda alles 2020. a. Pärast nõude rahuldamist tegi kostja võlgnevuste portaali 09.06.2020 kande „lahendatud“, mis tähendab, et võlanõue on tasutud. Kostja leidis, et andmete avaldamine on õigustatud. Hageja ei ole tahtlikult võlgnevusi tasunud, mistõttu on ta ise põhjustanud maksehäirete avaldamise ja hagejale pidi andmete avaldamine olema ettenähtav. Hageja võlgnevuse andmete nähtavaks tegemine oli proportsionaalne ja mõõdukas. Andmete avaldamiseks esines õigustatud huvi, mis seisnes selles, et näidata krediidiasutustele ja teistele isikutele hageja käitumist kohustuste täitmisel. Need isikud saaksid kasutada andmeid hageja maksekäitumise kohta selleks, et otsustada, kas sõlmida hagejaga lepingud. Nõuded hageja vastu ei ole aegunud. Isegi juhul, kui nõuded on aegunud, ei ole kostja andmete avalikustamisel ületanud praktikas aktsepteeritud aegunud nõuete nähtavaks tegemise tähtaega. Paljasõnalised on hageja väited, et avaldatud andmed häirivad hageja igapäevategevust. Kostja hinnangul ei ole hagejale mittevaralist kahju tekkinud. Kohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
4.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - kostja avaldas portaalis www.taust.ee 01.08.2009 andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 2043,44 eurot (II kd, tl 34); - kostja avaldas portaalis www.taust.ee 30.09.2010 andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 659,14 eurot (II kd, tl 34).
5.Hageja selgitas 19.04.2021 kohtuistungil, et ta soovib kostja vastu esitatud nõuetes tugineda deliktile (II kd, tl 87–94). Hageja leidis, et andmete avaldamisel on kostja rikkunud hageja isikuandmete töötlemise reegleid. Alternatiivselt oli hageja seisukohal, et kostja avaldatud andmed on ebaõiged ja kahjustavad hageja mainet või alternatiivselt, et andmed võimaldavad väärtustada hagejat ebakohase ja tema au teotava väärtushinnanguga. Oma käitumisega on kostja tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju, mistõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt maksehäirete eemaldamist ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist.
6.Hageja maksehäirete eemaldamise nõude aluseks võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 7, sama sätte lg 3, § 1050, isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja VÕS § 1055 lg 1, kui leiab tõendamist hageja isikuandmete töötlemise reeglite rikkumine või VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lg 1, kui leiab tõendamist hageja kohta ebaõigete ja/või tema au teotavate andmete avaldamine. Kohtupraktikas märgitakse, et kostja käitumise väidetava vastuolu korral isikuandmete kasutamiseks ja avalikustamiseks erinorme sätestava IKS-iga, on otstarbekas alustada kostja tegevuse õigusvastasuse analüüsimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Kui kohus ei tuvasta IKS-i nõuete rikkumist, tuleks vajadusel hinnata, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes (Riigikohtu 04.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 10). VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (Riigikohtu 18.02.2015 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13). Seega analüüsib kohus hageja maksehäirete eemaldamise nõuet esmalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning IKS-i alusel.
7.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et vaidlusaluste maksehäirete avaldamine toimus 01.08.2009 ja 30.09.2010. Kohus kohaldab vaidluse lahendamisel kuni 31.12.2010 kehtinud IKS-i redaktsiooni, kuna see kehtis andmete avaldamise ajal (edaspidi IKS2010). Kostja on tunnistanud 14.06.2021 ja 21.10.2021 menetlusdokumentides (II kd, tl 98, tl 136), et tema on tegutsenud andmete avaldamisel vastutava töötlejana (IKS2010 § 7 lg-d 1 ja 3).
8.Esmalt käsitleb kohus 01.08.2009 maksehäiret, mille järgi on hagejal võlgnevus 2043,44 eurot.
9.Kostja selgitas, et võlgnevuse 2043,44 eurot aluseks on hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel 2006. a sõlmitud mobiiltelefonide järelmaksuleping ja mobiilsideteenuse leping. Kostja ei ole kohtule lepingut esitanud, kuid ta on esitanud lepingu alusel hagejale 06.04.2006 väljastatud arve, mille järgi on hagejal kohustus tasuda 14 674,30 krooni (II kd, tl 74-75). Kostja väitel ei ole hageja arvet tasunud. Tele 2 Eesti AS on loovutanud 10.07.2008 lepinguga kostja õiguseellasele nõuded hageja vastu (II kd, tl 99–107). Kostja seisukohtadest nähtuvalt on käsitletava maksehäire tegemise aluseks hageja võlgnevus 06.04.2006 arve alusel.
9.1.Kohtu hinnangul on kostja piisavalt tõendanud, et Tele 2 Eesti AS ja hageja vahel olid lepingulised suhted. Kostja on 14.12.2020 hagivastuses selgitanud, et võlanõude aluseks olevad dokumendid on arhiivist hävitatud kooskõlas dokumentide mõistliku ja vajaliku säilitamise tähtajaga (II kd, tl 63–68). Hageja ja Tele 2 Eesti AS lepinguliste suhete tõendamiseks on kostja esitanud 06.04.2006 arve hagejale (II kd, tl 74). Hageja ei ole menetluse kestel vaidlustanud seda, et tema ja Tele 2 Eesti AS vahel olid lepingulised suhted. Hageja avaldas 19.04.2021 kohtuistungil, et ta ei vaidlusta käsitletavat arvet (II kd, tl 87–94). Sellest hageja väitest järeldub, et tema hinnangul oli arve väljastatud õiguslikul alusel. Hageja ei ole menetluses väitnud ka seda, et vaidlusalune arve võinuks olla väljastatud mingil muul kostja poolt väidetust erineval alusel.
9.2.Kohtu hinnangul on arve hinnatav kaudse tõendina (Riigikohtu 25.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505, p 14.3.3) Tele 2 Eesti AS ja hageja vahel sõlmitud lepingu kohta. Arvestades aga kostja selgitust alusdokumendi (hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel sõlmitud leping) esitamise võimatuse kohta ja eelnevalt viidatud hageja seisukohti, tõendab hagejale 06.04.2006 väljastatud arve (II kd, tl 74) lepingulisi suhteid tema ja Tele 2 Eesti AS vahel. Lepingu sisuks on mobiiltelefonide ostmine järelmaksuga ja sideteenuste osutamine.
10.Puudub vaidlus, et kostja avaldas andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 2043,44 eurot. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS § 5 mõttes (Riigikohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 32). Kohus leiab, et kostja, avaldades andmeid hageja võlgnevuse kohta, töötles viimase isikuandmeid IKS § 5 mõttes.
11.Isikuandmete töötlemine on IKS § 10 lg 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. 19.04.2021 kohtuistungil avaldas hageja, et tema ei andnud nõusolekut oma isikuandmete töötlemiseks. Samal istungil väitis kostja, et hageja nõusolek sisaldus hageja ja Tele 2 Eesti AS vahel sõlmitud lepingus (II kd, tl 87–94). Kostja ei ole oma väidet tõendanud ja seetõttu tuvastab kohus, et kostjal ei olnud hageja nõusolekut viimase isikuandmete töötlemiseks.
12.IKS § 14 lg 1 p 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-ist tulenevad
lisapiirangud (Riigikohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 32). Kuna kostja on omandanud Tele 2 Eesti AS-lt lepingust tulenevad nõuded hageja vastu, oli kostjal IKS § 14 lg 1 p 4 alusel õigus avaldada andmeid hageja võlgnevuse kohta, sest isikuandmete töötlemise eesmärgiks oli sundida hagejat täitma lepingust tulenevad kohustused. Kohtupraktika aktsepteerib võlausaldaja õigust avaldada andmeid isiku võlgnevuse kohta eesmärgiga mõjutada viimast kohustusi täitma (Riigikohtu 21.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 22).
13.Hageja isikuandmete töötlemisel pidi kostja järgima IKS-s sätestatud põhimõtteid. IKS § 6 p 1 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ausal ja seaduslikul teel. IKS § 6 p 5 kohaselt peavad isikuandmed olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks. Isikuandmete töötleja kohustuse avalikustada tõeseid andmeid sätestab ka IKS § 24 p 2, mille järgi on isikuandmete töötleja isikuandmete töötlemisel kohustatud tagama, et isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus.
13.1.Hageja väitis, et andmed tema võlgnevuse 2043,44 eurot kohta on ebaõiged, sest 06.04.2006 arvel väljatoodud summa 14 674,30 krooni teeb eurodes 937,85 (II kd, tl 74-75). Lisaks on andmed ebaõiged sellepärast, et hageja on võlgnevuse osaliselt või alternatiivselt täielikult tasunud.
13.2.Kostja on selgitanud 14.12.2020 hagivastuses, et maksehäires avaldatud võlgnevus 2043,44 eurot kujuneb järgmiselt: põhinõue 938,18 eurot, viivis 938,18 eurot ja leppetrahv 167,08 eurot. Seega on kostja põhjendanud võlgnevuse kujunemist ja hageja väide, et arvel ja maksehäires esitatud summad ei klapi, mis kinnitab hageja hinnangul andmete ebaõigsust, ei ole asjakohane. Hageja ei ole selgitanud ka seda, milles seisneb iga võlgnevuse komponendi ebaõigsus. Hageja ei ole tõendanud oma väidet võlgnevuse osalise või täieliku tasumise kohta. Seetõttu leiab kohus, et kostja on avaldanud tõesed andmed, et hagejal on võlgnevus 2043,44 eurot. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Seega on kostja käitunud hageja isikuandmete töötlemisel kooskõlas IKS § 6 p-dega 1 ja 5, § 14 lg 1 p-ga 4 ning § 24 p-ga 2.
14.Hageja oli seisukohal, et Tele 2 Eesti AS 06.04.2006 arvest tulenev nõue on aegunud ning andmete avaldamine aegunud nõude kohta on hageja jaoks ülemäära koormav. Hageja hinnangul ei saa aegunud võlgnevuse avaldamist õigustada ka vajadusega hinnata hageja krediidivõimelisust. Kostja oli seevastu seisukohal, et hageja isikuandmete töötlemine oli põhjendatud, sest see oli vajalik hageja maksevõime hindamiseks. Kostja hinnangul ei olnud nõue hageja vastu aegunud.
15.IKS § 14 lg 1 p 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. IKS § 11 lg-d 6 ja 7 annavad isikuandmete töötlejale õiguse andmeid töödelda isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil. Seejuures ei nõua andmete töötlemine viidatud eesmärgil andmesubjekti nõusolekut (Riigikohtu 12.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 19).
16.IKS § 11 lg 6 sätestab, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi (p 1); isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse (p 2).
16.1.Hageja on väitnud, et kolmandad isikud, kellega hageja soovis lepingulistesse suhetesse astuda (nt sõlmida üürileping või osta järelmaksuga telefoni jne), on keeldunud temaga lepingu sõlmimisest viidates muuhulgas kostja poolt avaldatud andmetele hageja võlgnevuse kohta. Eeltoodust nähtub, et kolmandatel isikutel oli õigustatud huvi selle vastu, et kostja avaldaks andmeid hageja võlgnevuse kohta, sest see aitas kolmandatel isikutel hinnata hageja maksevõimet
ja otsustada, kas sõlmida hagejaga leping või mitte. Seega on täidetud IKS § 11 lg 6 p-s 1 sätestatud eeldus hageja isikuandmete töötlemiseks. Hageja selgitusest järeldub ka see, et kostja oli tuvastanud kolmandate isikute õigustatud huvi andmete vastu, sest edastatud teave aitas hinnata kolmandatel isikutel hageja maksevõimet ja otsustada temaga lepingute sõlmimise üle. Hageja ei ole vastupidist väitnud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja avaldatud teabe hageja võlgnevuse 2043,44 eurot kohta vastab tõele. Seega on täidetud IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud eeldus isikuandmete töötlemiseks. Eeltoodust nähtub, et kostja on järginud hageja isikuandmete avalikustamisel IKS § 11 lg-s 6 sätestatud reegleid.
17.Kohus toob välja, et isegi kui IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eeldused andmete edastamiseks on täidetud, ei ole isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud siiski IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt Mainitud säte näeb ette, et käesoleva paragrahvi lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve.
17.1.Kohtupraktikas tuuakse välja, et IKS § 11 lg 7 p-s 2 sätestatud alus sisaldab kaalutlusruumi. Nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive (Riigikohtu 12.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 25). IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis (Riigikohtu 13.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1026, p 25). Nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kümneaastase aegumistähtaja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (Riigikohtu 12.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 22).
17.2.Praegu väidab hageja, et võlausaldaja nõue hageja vastu tasuda 2043,44 eurot on aegunud, mistõttu võlgnevuse andmete avalikustamine on hageja jaoks ülemäära koormav. Kohus leiab, et Tele 2 Eesti AS poolt hagejale 06.04.2006 väljastatud arvest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat TsÜS § 146 lg 1 alusel. Nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel kulgema alates 01.01.2007. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on rikkunud kohustusi tahtlikult, mistõttu ei kohaldu kümneaastane nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 alusel. Seega aegus arvest tulenev nõue 31.12.2009. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegusid TsÜS § 144 alusel ka kõrvalkohustused.
17.3.Kostja on esitanud väite, et käsitletavast arvest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli perioodil 28.09.2006–19.04.2007 peatunud TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel, sest kostja oli esitanud tsiviilasjas nr 2-06-26652 maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagejalt võlgnevuse väljanõudmiseks. Kostja avaldas 14.12.2020 hagivastuses, et maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestud hagejale kohtumaterjale kätte toimetada, mistõttu lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse (II kd, tl 63–68). Hageja kinnitas 19.04.2021 istungil, et tema ei olnud maksekäsu kiiremenetlusest teadlik. Kostja tunnistas samal istungil, et pärast maksekäsu kiirmenetluse ebaõnnestumist ei ole võlausaldaja esitanud kohtusse hagi võlgnevuse väljamõistmiseks (II kd, tl 87–94). Kohus märgib, et kuna võlausaldaja ei ole pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppemist esitanud kohtusse hageja vastu hagi, ei ole vaidlusalusest arvest tuleneva nõude aegumine
TsMS § 484 lg-st 6 tulenevalt peatunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise tõttu (vt ka Riigikohtu 02.05.2012 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-50-12, p 16). Seega aegus arvest tulenev nõue eelmises punktis välja toodud kuupäeval.
17.4.Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolud, millest nähtuvalt oleks käsitletavast arvest tuleneva nõude aegumistähtaeg peatunud või katkenud mingil muul seaduses sätestatud alusel.
17.5.Kohus toob välja, et kolmeteistaastane tähtaeg (TsÜS § 146 lg 4 ja IKS § 11 lg 7 p 4), mille jooksul andmete edastamist aegunud nõude kohta peetakse reeglina lubatavaks IKS 11 lg 7 p 2 alusel, saabus 31.12.2019. Kohus leiab, et andmete edastamine hageja võlgnevuse 2043,44 eurot kohta on muutunud kolmeteistkümne aastase tähtaja möödumisel, ehk alates 01.01.2020, hageja õigustatud huve ülemäära kahjustavaks. Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid kaalukaid asjaolusid, millest nähtuks, et andmete avaldamine aegunud nõude kohta kauem kui kolmteist aastat oleks põhjendatud.
17.6.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal puudub alates 01.01.2020 IKS § 11 lg 7 p 2 alusel õigus edastada andmeid selle kohta, et hagejal on Tele 2 Eesti AS poolt 06.04.2006 väljastatud arve alusel võlgnevus 2043,44 eurot. Kuna kostja on rikkunud IKS § 11 lg 7 p-i 2, on ta tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg-te 2 ja 3 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel.
18.IKS § 21 lg 2 p 2 sätestab, et kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil õigus nõuda isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist. Kohus leiab, et viidatud sätet tuleb kohaldada koosmõjus VÕS § 1055 lg 1 esimese lausega, mis näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kostja ei ole tõendanud, et hageja peab VÕS § 1055 lg 2 alusel taluma kahju õigusvastast tekitamist. Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat esitama IKS § 21 lg 2 p 2 ja VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel portaali www.taust.ee pidaja Krediidiregister OÜ-le avalduse 01.08.2009 avaldatud maksehäire, mille järgi on hagejal võlgnevus 2043,44 eurot, eemaldamiseks.
19.Kuna hageja nõue kohustada kostjat maksehäire kustutama rahuldatakse VÕS § 1045 lg 1 p 7, IKS, VÕS § 1050 ja § 1055 lg 1 alusel, puudub vajadus käsitleda nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lg 1 alusel.
20.Järgnevalt käsitleb kohus 30.09.2010 maksehäiret, mille järgi on hagejal võlgnevus 659,14 eurot.
21.Kostja selgitas, et 30.09.2010 maksehäire aluseks on Harju Maakohtu 06.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-44515, millega kohus mõistis hagejalt Elisa Eesti AS-i kasuks välja võlgnevuse 10 000 krooni. Maakohtu otsuse järgi tulenes Elisa Eesti AS nõue hageja vastu poolte vahel 2005. a septembris ja oktoobris sõlmitud mobiilsideteenuse kasutamise lepingust ja mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingutest (II kd, tl 69-70). Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.09.2008 otsusega maakohtu 06.06.2008 otsuse muutmata (II kd, tl 71–73). Kostja on tõendanud, et Elisa Eesti AS on loovutanud kostja õiguseellasele nõude hageja vastu (II kd, tl 137–143).
22.Kohus jääb otsuse p-s 10 esitatud seisukoha juurde, et andmed hageja käsitletava võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ning et kostja, avalikustades viidatud andmeid, on töödelnud hageja isikuandmeid.
23.Kohtule esitatud andmetest nähtub, et hageja ei ole andnud nõusolekut IKS § 10 lg 1 mõttes võlgnevuse avalikustamiseks. Kostja väide, et hageja nõusolek võis sisalduda lepingus, on tõendamata.
24.Isikuandmete töötlemine on lubatud ka andmesubjekti nõusolekuta, kui täidetud on seaduses sätestatud alused. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus edastada andmed hageja võlgnevuse 659,14 eurot kohta IKS § 14 lg 1 p 4 alusel. Pooled ei vaidle, et hagejal oli võlgnevus 659,14 eurot, mistõttu on kostja avaldanud õigeid andmeid. Seega on kostja järginud IKS § 6 p-e 1 ja 5, § 14 lg 1 p-i 4 ja § 24 p-i 4.
25.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on hiljemalt 09.06.2020 tasunud võlgnevuse 659,14 eurot, mistõttu tegi kostja märgitud kuupäeval portaali maksehäire kohta kande „lahendatud“. Kohus leiab, et pärast võlgnevuse tasumist kaotas kostja õiguse avaldada andmeid hageja võlgnevuse kohta IKS § 14 lg 1 p 4 alusel. Andmete avalikustamine tasutud võlgnevuse kohta ei teeni lepingu täitmise või lepingu täitmise tagamise eesmärki.
26.Kohus on otsuse p-s 16 tuvastanud, et kostjal oli IKS § 11 lg 6 alusel õigus edastada andmed selle kohta, et hagejal on võlgnevus 2043,44 eurot. Kohus on viidatud punktis leidnud, et võlgnevuse kajastamine oli vajalik hageja krediidivõimelisuse hindamiseks ning et kolmandal isikul oli isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi. Kohus jääb viidatud punktis esitatud põhjenduste juurde ja leiab, et kostjal oli IKS § 11 lg-st 6 tulenevalt õigus avaldada andmeid ka selle kohta, et hagejal oli võlgnevus 659,14 eurot.
27.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on hiljemalt 09.06.2020 tasunud võlgnevuse 659,14 eurot, mistõttu tegi kostja märgitud kuupäeval portaali maksehäire kohta kande „lahendatud“. Kohus leiab, et andmete avaldamine tasutud võlgnevuse kohta ei teeni reeglina isiku krediidivõimelisuse hindamise eesmärki, mis õigustaks vastavate andmete avaldamist kolmandatele isikutele. Kostja ei ole menetluses veenvalt põhjendanud, et andmete edastamine võlgnevuse kohta pärast selle kustutamist oli vajalik hageja maksevõime hindamiseks ja et kolmandal isikul oli õigustatud huvi vastavate andmete vastu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et alates 09.06.2020 puudus kostjal IKS § 11 lg 6 alusel õigus edastada andmeid hageja võlgnevuse 659,14 eurot kohta.
28.Kohus leiab, et andmete edastamine tasutud võlgnevuse kohta ei ole lubatud ka IKS § 11 lg 7 p 2 alusel, sest see kahjustab ülemäära hageja õigustatud huve. Võlgnevuse tasumisega loetakse täidetuks lepingust tulenevad kohustused, mistõttu puudub kostjal õiguslik alus jätkata andmete edastamisega, sundimaks hagejat lepingulisi kohustusi täitma. Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid kaalukaid asjaolusid, millest nähtuks, et andmete avaldamine pärast võlgnevuse tasumist hiljemalt 09.06.2020 oleks põhjendatud. Kohtu hinnangul on kostja ise möönnud, et käsitletava võlgnevuse avaldamine ei ole põhjendatud. 28.02.2022 kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et nõue on tasutud; et kostja on peatanud menetluse ajaks vaidlusaluse maksehäire avaldamise; antud nõude puhul sai avaldamise tähtaeg läbi ja seda nõuet kostja enam ei avaldaks (II kd, tl 159-160). Sellest nähtub, et ka kostja hinnangul puudub mõjuv põhjus andmete edastamiseks tasutud võlgnevuse kohta. Seega asub kohus seisukohale, et alates 09.06.2020 ei olnud kostjal IKS § 11 lg 7 p 2 alusel lubatud avaldada andmeid selle kohta, et hagejal on võlgnevus 659,14 eurot.
29.Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et kostjal puudus õigus edastada andmeid hageja poolt tasutud võlgnevuse kohta, puudub vajadus analüüsida, kas ja millal aegus võlausaldaja nõue hageja vastu tasuda 659,14 eurot.
30.Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja on oma käitumisega rikkunud IKS § 11 lg-t 6 ja sama sätte lg 7 p-i 2 ning § 14 lg 1 p-i 4. Kohus leiab, et kostja on oma käitumisega tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg-te 2 ja 3 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel.
31.Kostja ei ole tõendanud, et hageja peab VÕS § 1055 lg 2 alusel taluma kahju õigusvastast tekitamist. Kohus rahuldab hageja nõude ja kohustab kostjat esitama IKS § 21 lg 2 p 2 ja VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel portaali www.taust.ee pidaja Krediidiregister OÜ-le avalduse 30.09.2010 avaldatud maksehäire, mille järgi on hagejal võlgnevus 659,14 eurot, eemaldamiseks.
32.Kuna hageja nõue kohustada kostjat maksehäire kustutama rahuldatakse VÕS § 1045 lg 1 p 7, IKS, VÕS § 1050 ja § 1055 lg 1 alusel, puudub vajadus hinnata nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047, § 1050 ja § 1055 lg 1 alusel.
33.Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama sätte lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.
34.Kohtupraktikas tuuakse välja, et VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 04.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18 ja 25.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284, p 14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (Riigikohtu 09.03.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-2032, p 13). Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (Riigikohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Praegu on hageja taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21).
35.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on rikkunud IKS-i sätteid ja põhjustanud oma käitumisega hagejale õigusvastaselt kahju. Kohus leiab, et kostja rikutud sätete eesmärgiks oli kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest (VÕS § 127 lg 2). Hagejal tekkinud kahju on
põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise määramisel järgmiseid asjaolusid: - kostja on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju kahe maksehäire avaldamisega; - hageja on 2016. a ja 2017. a korduvalt palunud kostjal lõpetada võlgnevuse andmete edastamise (II kd, tl 128 pöördel–131, tl 132); - kostja on tekitanud hagejale kahju hooletusest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 alusel. Viidatud säte alusel eeldatakse kahju tekitamist hooletusest (Riigikohtu 12.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja tekitanud kahju raskest hooletusest või tahtlikult; - hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada perioodi, mille jooksul on kostja hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal ei olnud alates 01.01.2020 õigust avalikustada esimest maksehäiret, mille järgi on hagejal võlgnevus 2043,44 eurot ning alates 09.06.2020 puudus kostjal õigus avaldada teist maksehäiret, mille kohaselt võlgneb hageja 659,14 eurot. Kohus leiab, et alates viidates kuupäevadest hakkas kostja tekitama hagejale õigusvastaselt kahju. Kostja esindaja selgitas 28.02.2022 kohtuistungil, et kostja otsustas peatada maksehäirete avaldamise praeguse menetluse ajaks (II kd, tl 159-160). Kohtu hinnangul võis kostja peatada andmete avaldamise pärast hagimaterjalide kostjale kättetoimetamist, mis toimus 23.11.2020 (II kd, tl 58). Seega on kostja tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju vähemalt perioodil 01.01.2020–23.11.2020; - hageja on väitnud, et kostja on oma tegevusega põhjustanud hagejale paanikahoogusid ja depressiooni, mis on viinud töövõime kaotamiseni. Kohtu hinnangul võiks hageja väiteid arvestada hindamaks kostja tegevusega hagejale tekitatud ebameeldivate üleelamiste raskust. Samas ei ole hageja oma väiteid temal tekkinud paanikahoogude ja depressiooni kohta tõendanud. Hageja esitatud Sotsiaalkindlustusameti 26.03.2019 otsus puude raskusastme tuvastamise kohta (II kd, tl 128) ei tõenda, et hagejal tekkinud puue on põhjuslikus seoses kostja tegevusega; - kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.– 2019. aastal“ järgi (kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/07_Mit tevaraline_tsiviil.pdf) on kohtute poolte väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus võlgnevust puuduvate andmete õigusvastase avalikustamise korral olnud ca 1000 eurot; - mittevaralise kahju hüvitis peab kandma üldpreventiivset eesmärki. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
36.Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt (1000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
37.Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.
38.Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 23.05.2022 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.