Otsuse avalikult teatavaks17. aprill 2024, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-23-884
Haldusasi
Krediidiregister OÜ kaebus tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr. 2.1.-1/23 /2963-5.
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – Krediidiregister OÜ, esindaja v.adv Maarja Pild Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon Kolmas isik – X. X
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja vastuväide ning taotlus korraldada asjas kohtuistung rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Andmekaitse Inspektsioon tegi 22.03.2023 ettekirjutuse isikuandmete kaitse asjas nr. 2.1.1/23 /2963-5, millega kohustati Krediidiregister OÜ-d lõpetada X. Xe (isikukood xxxxxxxxxxx) kohta Elisa Teleteenused AS poolt 30.11.2007 esitatud maksehäire summas 182.37 eurot (seisuga 18.01.2023) avaldamine maksehäireregistris ja kustutada X. Xe maksehäire andmed. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määras Andmekaitse Inspektsioon 05.04.2023. Ettekirjutus on täidetud.
2.21.04.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Krediidiregister OÜ kaebus tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr. 2.1.-1/23 / 2963-5.
3.Kohus võttis kaebuse oma 03.05.2023 määrusega menetlusse. 20.02.2024 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgnevalt toodud põhjustel.
4.1.Kaebaja haldab oma äritegevuse käigus veebilehel www.taust.ee infoportaali. Kaebaja töötleb oma infoportaalis lisaks riiklikes andmebaasides, s.o Äriregistris, Kinnistusraamatus, Avalikes Teadaannetes, Riigi Teatajas ja Maksu ja Tolliametis avalikustatud andmetele ka füüsiliste isikute maksehäireid. S.t kaebaja peab ka füüsiliste isikute võlgnevusi koondavat maksehäireregistrit (lisa 1, dtl 9). Enne konkreetse maksehäire nägemist, mistahes isiku kohta, tuleb kliendil selleks sõlmida kaebajaga ühekordne või püsileping, maksta tasu ning selgitada ja kinnitada oma õigustatud huvi olemasolu isikuandmete nägemiseks (lisa 2, dtl 10). Võlgnevusega seotud asjaolud on nähtavad kohtuotsusest (vt lisa 3 kohtuotsus dtl 11-14). 02.10.2012 alustati täitemenetlus kohtutäitur D. D juures. Võlausaldaja taotles Euroopa Liidu täitekorralduse tõendi alusel täitemenetlust algatamist ka Soomes, kuid Euroopa Liidu täitekorralduse tõendi väljastamisest kohus keeldus (selles osas esitab kaebaja tõendid esimesel võimalusel). 24.10.2014 ja 31.12.2014 teavitas võlausaldaja kaebaja süsteemide kaudu võlgnikku, et avaldab võlaandmed maksehäireregistris taust.ee (vt lisa 4, dtl 15-17). Kaebajale teadaolevalt menetles võlga vähemalt kaks inkassofirmat. 31.10.2014 avaldati kaebaja maksehäireregistris võlausaldaja (Starman AS) sisendi alusel maksehäire (vt lisa 5, dtl 18-20). 17.07.2020 on X. X kaebajale teadaolevalt tasunud kogu võlgnevuse (kohtu välja mõistetud 351,30 eurot ja muud tasud) (vt lisa 6, dtl 21-27). Edaspidise maksehäire avaldamise korral täpsustaks kaebaja maksehäiret selliselt, et see kuvaks vaid põhivõlgnevust 175,68 eurot. Kooskõlas AKI ettekirjutusega 04.04.2023 seisuga maksehäiret enam ei kuvata (lisa 7, dtl 28).
4.2.Kaebaja leiab, et ettekirjutuses on materiaalsed puudusi, kuivõrd vastustaja kohustab oma ettekirjutusega enamaks kui seadus. Kaebajat ei saanud maksehäire eemaldamiseks kohustada, kuivõrd ettekirjutuse tegemise seisuga s.o 22.03.2023 ei olnud maksehäire avaldamine õigusvastane.
Kaebaja viitab IKS § 10 lg 1 p 5 ja märgib, et uue isikuandmete kaitse seaduse vastu võtmisega aastal 2019 pikendati maksehäire avaldamise lubatud tähtaega kolmelt viiele aastale põhjendusega, et vastavat infot on krediidiandjatel vaja pikema perioodi jooksul.1 Seejuures on ka Tallinna Ringkonnakohus nõustunud tsiviilasjas nr 2-20-3112, et seadus võimaldab maksehäireregistril ka pärast võlgnevuse tasumist s.o IKS § 10 lg 1 p 5 järgi „võlasuhte rikkumise lõppemist“, maksehäiret avaldada, kui rikkumise lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui viis aastat.
4.3.Kaebaja on seisukohal, et 22.03.2023 seisuga, mil vastustaja ettekirjutuse tegi, ei ole möödunud aeg, mis lubab maksehäire avaldamist jätkata. Euroopa Liidu andmekaitsemääruse (IKÜM) art 21 kohustab andmete töötluse lõpetamise taotluse saamisel töötlemise alust täiendavalt kaaluma. Kaebaja viis vastava kaalumise läbi ja järeldas, et kaebajal on andmetöötluseks s.o maksehäire avaldamiseks jätkuvalt õiguslik alus IKÜM art 6(1)(f) ja IKS § 10 lg 1 p 5 alusel ning esitas kaalumise tulemused ka AKI-le (vt asjaolud p 2.12). Kaebaja leiab, et maksehäire jätkuv avaldamine on põhjendatud, sest asjas ei esine IKS § 10 punktides 1-4 sätestatud olukorda, kus maksehäire avaldamine ei ole lubatud s.o tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega (IKÜM art 9(1) järgi); tegemist ei ole süüteo toimepanemise andmetega; ning lepingu rikkumisest ei ole möödunud vähem kui 30 päeva ning rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat. Täpsemalt selgitab kaebaja, miks ei ole täidetud (erinevalt AKI seisukohast) ka IKS § 10 lg 1 p 3 tingimused, mille kohaselt ei ole avalduse tegemise jätkamine lubatud kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Antud juhul kaebaja arvates asjaolusid, mida saaks lugeda „ülemääraseks“ kahjustamiseks ei esine.
4.4.Kaebaja kaalutused, mis toetavad 22.03.2023 seisuga avalduse seaduspärasust: Asjaolu, et andmesubjektil on olnud võlg telekommunikatsiooni teenuse tarbimisega seoses, vastab tõele. Võlausaldajast telekommunikatsiooni ettevõte on selles osas pöördunud ka kohtusse ja kohus on hageja hagi rahuldanud. Võlausaldaja ei ole olnud asjas passiivine lisaks kohtusse pöördumisele on võlausaldaja Julianus Inkasso OÜ vahendusel alustanud ka täitemenetlus ning seejuures taotlenud selle alustamist ka Soomes. Ka võlgnik ise ei vaidle, et tal oli võlgnevus tekkinud ja ta on selle aastal 2020 tasunud. Võlgnik on olnud kättesaamatu kohtusüsteemile ja kohtutäiturile ning ka võlausaldajat ignoreerinud enam kui 10 aastat. Seadus sätestab, et maksehäire avaldamine on lubatud, kui ei ole lõppenud viis aastat rikkumise lõppemisest. Kaebajale on teatavaks saanud, et rikkumine lõppes 17.07.2020 ning seega on lubatud maksehäire kohta avaldust teha kuni 16.07.2025. Vastustaja on aga keelanud avalduse juba olukorras, kus möödunud on vähem kui 2,5 aastat võlgnevuse likvideerimisest. Lisaks sellele, et tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega, ei ole tegu ka muul moel tundlike andmetega (nt andmed, mis tingivad identiteedivarguse riski, privaatsfääri kuuluvad andmed, perekonnaga seonduv jms). Ka ei ole andmesubjektile järgnenud mistahes kahju (andmesubjekt ei ole olnud piinlikus olukorras, ei ole andmeid, et ebaõiglaselt või üldse oleks keeldutud andmesubjektile finantsteenuste osutamisest jne). Tegemist ei ole pelgalt kaebaja ärihuvidega, vaid väljendusvabaduse teostamisega. Tegemist on infoga, mis on finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Ehk küsimus ei ole kitsalt kaebaja õigustatud huvis, vaid IKÜM art 6(1)(f) mõttes ka kolmandate isikute õigustatud huvis 1 Vt Seletuskiri isikuandmete kaitse seaduse eelnõu juurde. SEN Seletuskiri RT I, 04.01.2019, 11 - jõust 15.01.2019, § 10.
põhjendatud juhul infot saada. Kaebaja on ka viidanud, et vastavalt IKS-i seletuskirjale kehtiva § 10 kohta, millest tulenevalt on seaduse mõtteks ja eesmärgiks eelkõige tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ja sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede (ülelaenamine) vältimine. Sellist eesmärki täidab tõele vastav avaldus ka andmesubjekti osas. Tegemist on tõele vastava faktiga, et andmesubjektil on olnud kohtulahendis kinnitust saanud võlgnevus, mille tasumiseni andmesubjekt ei jõudnud enam kui kümne aasta vältel.
4.5.Teiselt poolt on kaalumise arvestatud ka vastustaja argumentide ja andmesubjekti õigustega. Võlasuhe pärineb aastast 2007 ja on seega juba enam kui 15 aastat vana. See asjaolu vastab tõele, kuid ei tee võlga olematuks. Seejuures ei ole võlausaldaja olnud 15 aastat tegevusetu ja asunud siis võlga sisse nõudma, vaid on läbinud nii kohtumenetluse kui täitemenetluse ning võlgnik on jäänud kohtusüsteemile ning täiturile kättesaamatuks. Seda ei saa võlausaldajale ette heita. Vastustaja väitel ei ole võlgnevus suur. Vastustaja märgib 22.03.2023 ettekirjutuses: „Tegemist on: 1) väikese võlaga“. Kaebaja selle argumentatsiooniga ei nõustu. Esmalt tuleb arvestada võlgnevus tekkimise aega (veel krooni aeg) ning asjaolu, et kokku oli võlgnevus summas 5496,60 krooni (351,30 eurot), millest omakorda põhivõlg moodustab 2748,80 krooni (175,68 eurot) ehk tegemist ei ole väikese summaga. Veelgi enam ka ettekirjutuse tegemise hetkel aastal 2023 on vastustaja ise kinnitanud, et loeb „väikeseks“ võlga, mille põhipõhivõlgnevus jääb alla 100 euro.2 Teiseks on vastustaja jätnud ka tähelepanuta, et tegemist igal juhul ka ei ole „parkimistrahviga“ või muu väiksema ununenud kohustusega, vaid telekomi liitumislepingu, kliendilepingu ja seadme kasutamise lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud võlaga. Ehk andmesubjekti kasutuses oli telekomilt saadud seade, mille kasutamise eest ja muude teenuste eest jättis võlgnik tasumata. Ei ole inimlikult usutav, et isik lihtsalt unustab seadme ja teenuse eest tasuda, mis on igapäevases kasutuses. Kolmandaks - telekomide võlgnevused jäävadki tihtipeale 100 euro juurde ja alla, see ei tähenda, et telekomidele võibki võlgu jääda, sest võlgnevused on väiksemad. Lisaks on selge, et kui telekomile on võlgu juba näiteks 100 isikut 100 eurot, siis ei ole kohe kindlasti tegemist väikese summaga. Vastustaja toob välja, et puudub võlgnevuse muster. Viimane aga ei tähenda, et võlgnevuse fakt oleks ebaõige ja seadus ei seo maksehäire avaldamise põhjendatust enam kui ühe võlaga. Ka kohtud on rõhutanud (vt 2-22-6314 p 47.2 „AKI ei ole seadusandja ning AKI juhendid ei ole õiguslikult siduva tähendusega“), et lähtuda tuleb seadusest tulenevast, mitte vastustaja loodud reeglitest s.t, et vastustaja ei saa astuda seadusandja kingadesse. Veelgi enam, antud juhul ei elanud isik Eestis ja kaebaja ei olekski saanud registreerida võimalikke võlgnevusi võõrriigis. Vastustaja on välja toonud, et andmesubjekt sai võlgnevusest oma sõnul teada 2020, kuivõrd elas Soomes ja kohtudokumendid ei olnud temani jõudnud. Kaebaja leiab, et see kaalutlus ei ole relevantne, teise riiki kolimine ei tähenda, et oma Eestis tekkinud võlgnevusi võiks ignoreerida ja sellega end vabandada. Andmesubjekt on olnud nii Eesti kohtusüsteemile kui täiturile kättesaamatu. Võlg on tekkinud võlgnikul olenemata sellest, et ta kolis elama teise riiki. Kui tõesti vastaks tõele, et kaebajani korduvalt edastatud info temani ei jõudnud, siis see tähendab, et kaebaja ei ole andnud oma korrektseid andmeid rahvastikuregistrile.
Vastustaja on viidanud, et isikut, kes tasub võlanõude vabatahtlikult, ei peaks kohtlema samaväärsena nendega, kes hoiduvad lõpuni välja võla tasumisest. Kaebaja rõhutab, et ei olegi andmesubjekti kohtlemas kuidagi erinevalt sellest, mis sätestab seadus. IKS § 10 lg 1 p-st 5 tulenebki sõnaselgelt, et kui isik on oma rikkumise likvideerinud, võlanõude tasunud, siis võib maksehäire andmeid töödelda veel viis aastat. Kaebaja on ka kaalunud ja arvesse võtnud, et isikuandmete töötlemisega kaasneb andmesubjekti õiguste riive ning seejuures on andmesubjekt ka ise teada andnud, et ta ei ole avaldamise jätmisega nõus. Seejuures ei ole aga nõusolek andmetöötluse aluseks, vaid aluseks on IKÜM art 6(1)(f) ja IKS § 10. Lisaks on võetud ka arvukalt kaitsemeetmeid. S.t maksehäire ei ole kunagi olnud avalik, vaid selle nägemiseks on tulnud sõlmida kaebaja kliendileping ning enne andmesubjekti andmetega tutvumist tuleb igal isikul ka selgitada ja kinnitada oma õigustatud huvi andmetega tutvumiseks ja maksta ka andmetele ligipääsu eest tasu. Lisaks tulenes maksehäire juurest ka info, et 2020 seisuga on võlgnevus lahendatud.
4.6.Kokkuvõttes - kaaludes ühelt poolt avaldamise jätkamise argumente ja teiselt poolt vastustaja poolt välja toodut ja andmesubjekti õigusi, on kaebaja õigesti jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole IKS § 10 lg 1 p 3 olukorraga, kus oleks esinenud ülemäärane andmesubjekti õiguste kahjustamine. Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et andmete avaldamise jätkamine ka ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud. Kaebaja taotleb 22.03.2023 ettekirjutuse tühistamist, kuivõrd maksehäire jätkuv avaldamine ei ole ettekirjutuse tegemise aja seisuga seadusvastane.
4.7.Kaebaja leiab, et vastustaja ettekirjutus rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Käesoleval juhul tekib küsimus eelkõige vajalikkuse kriteeriumi täitmisest. Riigikohus on selgitanud, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga (RKÜKo 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 34; RKHKo 15.12.2017, 313-2425/53, p 21). Antud juhul on vastustaja eesmärgiks jõustada andmekaitse regulatsiooni ja tagada andmesubjektide isikuandmete avaldamine kaebaja infoportaalis seaduspärasel alusel. Vastustaja valitud meede „Lõpetada X. Xe (isikukood xxxxxxxxxxx) kohta Elisa Teleteenused AS poolt 30.11.2007 esitatud maksehäire summas 182.37 eurot (seisuga 18.01.2023) avaldamine maksehäireregistris ja kustutada X. Xe maksehäire andmed“, ei ole aga vajalik. Kuigi kaebaja on positsioonil, et vaidlusaluse maksehäire avaldamiseks on seaduslik alus kuni 16.07.2025, siis võinuks vajalik meede olla ka teatud määral avaldamise aja lühendamine kui seda mitte vähem kui 2,5 aastani nagu AKI otsustanud oma 22.03.2023 ettekirjutuses. Eelnevast tulenevalt tekib põhjendatud küsimus, miks ei olnud põhjendatud avalduse tegemise jätmine veel aasta või kaks. Isegi kui kaebaja hinnangul esinevad asjaolud, et maksehäiret avaldada kuni 16.07.2025, siis ei ole AKI isegi kaalunud, et avaldus võiks olla põhjendatud ka näiteks veel kaks aastat. Koheselt avalduse kustutamiseks kohustamine ei ole kooskõlas vajalikkuse põhimõttega. Seega ei ole vastustaja valinud vähem koormavat abinõud ning abinõu ka vajalik.
4.8.Vastustaja ei saa asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei tulene ettekirjutusest. AKI on üllatuslikult esitanud esimest korda kohtumenetluses väite, et kaebaja ei saagi andmetöötlusel üldse IKS §-le 10 tugineda, sest väidetavalt ei kontrolli andmeid vaatavate isikut õiguslikku alust. See järeldus on seejuures ka ebaõige. Ning veelgi enam AKI
ettekirjutus tugineb aga ainult põhjendustele, et võlgniku maksehäirete avaldamine tuleb lõpetada, kuivõrd nende avaldamise jätkamine kahjustab andmesubjekti ühemääraselt.
4.9.Kaebaja leiab, et finantskohustusi kirjeldavate ja mh võlaandmete töötlemise võimaldamine on vajalik. Andmekaitse Inspektsiooni püüd piirata maksehäireandmete avaldamise aega omaenese ning mitte seaduse poolt kehtestatud kriteeriumite järgi ainult süvendab võlgnike ja võlaprobleemi Eestis.
4.10.Kaebaja jääb kõigi juba esitatud argumentide juurde, millest järeldub, et kaebajat ei saanud ettekirjutuse tegemise hetkel kohtulahendiga kinnitust saanud võlainfo eemaldamiseks kohustada, kuid selgitab vastustaja esitatud täiendavate tõendite ja põhjendustega seoses veel järgnevat. Kaebajal on andmetöötluse alus IKS § 10 ning IKÜM art 6(1)(f) kohaselt. Vastustaja ei saa asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei ole kasutanud ettekirjutuses. Kui kohus peaks siiski võimalikus pidama kontrollida ka põhjendusi, mida isegi ei ole esitatud ettekirjutuses, siis kaebaja AKI etteheidetega ei nõustu. Kaebaja avaldab maksehäireandmeid kooskõlas seaduse nõuetega ning vastavuses AKI enda ettekirjutusega.
4.11.Esmalt on vastustaja ise nõustunud, et kaebaja on vastustaja juhised täitnud, kui AKI tegi kaebajale 19.01.2022 ettekirjutuse edastavate andmete vaatamise õigusliku aluse kontrolli tõhustamiseks (vt 11.03.2024 lisa 4 dtl 180-198).Vastustaja on seejuures ka kinnitanud, et kaebaja on 19.01.2022 ettekirjutusega nõutu täitnud (11.03.2024 lisa 5, dtl 199). Teiseks vastavadki kaebaja jõustatud kontrollimehhanismid IKS § 10 s.o seaduse nõuetele. Kaebaja teostab nõutud ulatuses õigusliku aluse olemasul kontrolli (järgides ka AKI poolt kaebajale esitatud nõudeid). Vale on ka vastustaja väide, et võlgniku andmetele on saanud ligi ükskõik kes. Kaebaja logid ei näita, et võlgniku andmetele oleks ligi saanud kõrvalised uudishimutsevad isikud. Võlgniku kohtulahendil põhinevate võlaandmete avaldamine maksimaalselt 5 aastat rikkumise lõppemisest ei kahjusta tema õigusi ülemääraselt. Seadus lubab maksehäiret kuni viis aastat rikkumise lõppemisest avaldada. AKI on väitmas, et kaebajal tuleb välja tuua erandlikud asjaolud, miks võib maksehäire andmeid avaldada. Seejuures seadus sellist reeglit ei kehtesta. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaks riive ülemäärasusele. Kaebaja on läbi viinud nõuetekohase kaalumise. Erinevalt AKI poolt väidetust on kaebaja arvestanud ka asjaoluga, et andmesubjekt on võlgnevuse tasunud. Seega AKI väide, et kaebaja ei ole kaalumist läbi viinud, on vale. Seadus ei kohusta kaebajat jõudma kaalumise tulemusena otsuseni, et maksehäiret ei või avaldada. Vastupidi, seadusandja on sätestanud reegli, et rikkumise lõppemisest võib maksehäiret avaldada kuni viis aastat.
4.12.Kaebaja leiab, et AKI on käsitlemas faktina paljasõnalisi ja kahjuks ebaõigeid andmesubjekti väiteid selle kohta, et andmesubjekt ei saanud andmete avaldamise tõttu kodulaenu. Esmalt ei ole Coop Pank AS (kes kodulaenusid väljastab) kaebaja andmeid isegi vaadanud. Seega mistahes seos kodulaenu mitte saamise ja maksehäire vahel on olematu. Teiseks selgitab kaebaja, et kodulaenu saamine või selle mittesaamine ei sõltu maksehäire olemasolust. Tegemist on ühe asjaoluga, millega finantsasutus võib ja peab saama arvestada, aga seda, mis kaal sellel asjaolul on, otsustab asutus ise. Vastustajal tuleb vastuses kaebusele esitatud väidet, et maksehäire kuvamine kahjustab võimalust saada kodulaenu, tõendada. Finantssektori esindajad on seejuures vastupidiselt vastustajale, kes ei ole finantsasutus, rõhutanud, et negatiivne mõju on hoopis sellel, kui infot võlausaldaja eest varjatakse: „info varjamise korral ei ole võimalik krediidiandjal hinnata tarbija maksevõimet, mis võib omada
tarbija jaoks negatiivset mõju /---/“ (vt 11.03.2024 lisa 3 lk 2, dtl 168). Igal juhul kodulanu otsuse tegemisel on küsimus/fookus muul. Kirjutab ja kajastab ka meedia, et kinnisvara soetamisel Tallinnas kodulaenu teenindamiseks peetakse vajalikuks enam kui 2300 eurost netopalka (11.03.2024 lisa 6, dtl 200-208).3 Ebaõige on ka viide nagu seaks õige info avaldamine võlausaldaja kahtluse alla. Võlausaldaja on ise teinud valiku tehingusse minna ning kohtuotsust mitte austada. Kokkuvõtvalt - arvestades, et käesolevas asjas ei ole kodulaenu väljastav Coop Pank AS andmesubjekti andmeid vaadanud, ei ole kodulaenu mittesaamise väited ka kuidagi relevantsed.
4.13.Võlgnevuste arvu osas märgib kaebaja, et iga finantsasutus peab saama arvestada relevantset infot ja endal olemasolevat infot. AKI aga tahab kättesaadavat informatsiooni vähendada.
4.14.Vaidlust ei ole, et andmed, mille eemaldamiseks vastustaja kohustas, olid korrektsed. Kaebaja on püüdnud leida lahendust andmete avaldamise jätkamiseks. AKI on samas väitmas nagu kaebaja tahaks ise valida, mis suuruses võlaandmeid avaldada. See väide ei ole õige. Kaebaja on esitanud tõendi, et andmesubjekti kohtuotsusega tuvastatud võla põhivõlgnevuseks on 175,68 eurot. Sellele on ilmselgelt lisandunud aja jooksul erinevaid kõrvalnõudeid (inkasso tasud, viivised, intressid). Selle asemel, et AKI isegi kaaluks, kas kohtuotsusel põhineva põhivõlgnevuse kuvamine maksimaalselt viis aastat rikkumise lõppemisest on põhjendatud, on AKI asunud väitma, et kaebaja on justkui võlanõude ise välja mõelnud. Vastupidist aga kinnitab kohtule esitatud kohtulahend vaidlusaluse maksehäire osas.
4.15.Kohtud on juba varem sedastanud, et kohtuotsuse täitmata jätmine on kaalukas asjaolu, mis õigustab maksehäire avaldamise jätkamist ka pärast võla tasumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-20-3112). Võlgnik oli kohtusüsteemile kättesaamatu ning ignoreeris menetlust ka pärast seda, kui kohtuasja materjalid talle kätte toimetati. AKI on väitnud, et kaebaja väide nagu võlgnik oleks olnud kättesaamatu, on tõendamata. See aga ei ole õige. Juba kohtule esitatud ja võlgniku osas tehtud kohtuotsusest tuleneb, et andmesubjekti püüti tabada nii Eestis kui Soomes ja Soomes toimetati kohtuotsus ka kaebajale kätte. See tuleneb selgelt kaebaja kaebuse lisast 3 (dtl 11-14). Võlanõue ei ole isegi aegunud. Täitemenetlus on nõude suhtes pooleli.
4.16.Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et avaldamise jätkamine ka ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud.
4.17.AKI viidatud kohtuasi haldusasjas nr 3-23-1821 ei ole analoogne. Tegemist on antud juhul kaasusega, kus kolmas isik on jäänud võlausaldajatele ja kohtusüsteemile ning täituritele aastateks kättesaamatuks. Seejuures on kaebaja tõendanud, et võlgnikule toimetati kohtuostus kätte. Vaatamata sellele keeldus isik aastaid ja aastaid kohtuotsust täitmast. Veelgi enam võlgnik on jätkanud eksitamisega, kuivõrd on esitanud ka käesolevas asjas valeväite, et ei ole saanud Coop pangalt laenu, kuigi Coop Pank AS ei ole isegi tema andmeid vaadanud.
4.18.Vastuväide 3 Postimees. Pank: isegi 2300-eurose netopalgaga pole Tallinna korteri ostmine inimestele jõukohane. URL: https://majandus.postimees.ee/7859589/pank-isegi-2300-eurosenetopalgaga-pole-tallinna-korteri-ostmineinimestele-joukohane (viimati külastatud 17.04.2024).
Kaebaja on 21.04.2023 kaebuses väljendanud seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta. Seega ei esine HKMS § 131 lg 3 alust määrata asjas kirjalikku menetlust. Kohus on oma 14.03.2024 määrusega jätnud kaebaja taotluse kohtuistungi määramiseks rahuldamata. Kohus on põhjendanud oma otsust viitega HKMS § 131 lg-le 3. Kaebaja esitab käesolevaga HKMS § 90 lg 1 vastuväite kohtu tegevusele ja palub asjas määrata kohtuistungi. HKMS § 131 lg 3 sätestab kui pool või kolmas isik ei ole kohtule vastanud, vastamise tähtaeg on möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Antud juhul ei esine aga olukorda, kus kaebaja oleks jätnud väljendamata oma seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta kaebuses. Kaebuses on selgelt kirjas, et kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil. Kaebaja palub vastuväide rahuldada ja määrata käesolevas asjas kohtuistung.
4.19.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2283 eurot + 273 so kokku 2556 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 108-116 ja dlt 230-234).
4.20.Kaebaja ei nõustu AKI etteheitega, et 11.03.2024 dokumendis on kaebaja väljunud vaidluse esemest. Kaebaja täiendava vastuse vastavad punktid on tingitud AKI enda argumentidest. Seega ei ole kaebaja põhjendamatuid kulusid teinud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja palub kohtul arvestada ka ettekirjutushoiatuses toodut.
5.2.Kaebaja on selgitanud, et töötleb ja avaldab võlgniku andmeid IKS § 10 lg 1 ja IKÜM artikli 6 lõike 1 punkti f ehk õigustatud huvi alusel. Vastustaja on 22.03.2023 ettekirjutuse punktides 1 –4 selgitanud, et oma loomult on nii õigustatud huvi alusel puudutatud isiku õiguste vs oma ärihuvide kaalumine kui ka IKS §-st 10 lähtuv isiku õiguste ülemäärase kahjustamise hindamine sarnased.
5.3.IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 koosmõju. AKI ei vaidle IKS § 10 lg 2 p 5 sisule ja eesmärgile kuidagi vastu, kuid juhib siinkohal tähelepanu kaebuses sisaldavatele väidetele, mis esiteks annavad alust kahelda, kas kaebaja tegevus nii vaidlusaluste võlaandmete kui ka kõikide ülejäänud andmesubjektide võlaandmete avaldamise osas üleüldse IKS §-le 10 tugineda saab. Nimelt seisab kaebuse punktis 2.8, et kaebaja oleks nõus maksehäire edasise avaldamise korral täpsustama seda selliselt, et kuvataks vaid põhivõlgnevust 175,68 eurot. Kaebuse punktis 2.2 on toodud, et enne konkreetse maksehäire nägemist tuleb sõlmida püsi-või ühekordne leping kaebajaga, selgitades seejuures õigustatud huvi andmete nägemiseks. AKI-le teadaolevalt kaebaja sellist õigustatud huvi põhjendust sisuliselt enne andmete väljastamist ei kontrolli. Teisisõnu on kaebaja justkui vaba valima, millises ulatuses ta väidab kolmandatele isikutele kellelgi maksehäiret olema ning tegelikkuses ka ei kontrollita enne andmete väljastamist, kas selleks üldse õiguslik alus esineb. Sellisel juhul aga ei saa rääkida, et maksehäire andmete avaldamine aitaks täita vastutustundliku laenamise põhimõtet. Piltlikult öeldes oleks antud juhul X. Xe maksehäireandmetele lisaks Coop pangale pääsenud ligi kasvõi tema naabrid või tuttavad, kui nad oleksid ühe kaebaja pakutud õigustatud huvi variantidest linnutanud. Samuti ei saa isiku maksevõimelisusest adekvaatse ülevaate andmisest rääkida, kui register vastavalt
enda äranägemisele valib, millist summat kellegi võlana avaldada. Seega on küsitav, kas kaebaja tegevus langeb üldse kokku IKS § 10 eesmärgiga. Antud kaasuse puhul lasub peamine vaidluskese ja kaebajale tehtud etteheide siiski IKS § 10 lg 2 p-st 3 tuleneva keelu rikkumises ehk antud juhul oli isikuandmeid töödeldud olukorras, kus see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi. AKI selgitab, et juhul kui esineb vähemalt üks IKS § 10 lg-s 2 toodud asjaolu, ei ole isikuandmete töötlemine IKS § 10 lg 1 alusel lubatud olenemata sellest, et teisi IKS § 10 lg-s 2 toodud asjaolusid ei pruugi esineda. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 omavahelist mõju arvestades saab ja tuleb üheselt järeldada, et IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud viieaastane tähtaeg on oma olemuselt võimalik maksimaalne aeg, mitte automaatne aeg võlaandmete avaldamiseks pärast kohustuse rikkumise lõppemist. Seega ei ole kuidagi välistatud, et isikuandmete töötlemine võib ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi ja vabadusi vaatamata sellele, et kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat. Sellise lähenemise õigsust kinnitab ka X. Xe kohtule esitatud selgitused, kuidas sama maksehäire kuvamise otsustas teine maksehäireregister Creditinfo lõpetada juba 2020. aastal (s.t kohe pärast tekkinud võlgnevuse tasumist) justnimelt andmesubjekti ülemäärase kahjustamise põhjusel. Teised turuosalised seega möönavad IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 koosmõjulise hindamise kohustust. Mida pikema aja jooksul toimub isikuandmete töötlemine, sh avaldamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus (RKHKo, nr 3-3-170-11, p 22). Võlaandmete töötlemise näol ei ole tegemist mitte ainult majanduslike, vaid ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Konkreetne ajaperiood, mille jooksul võlaandmeid avaldatakse, tuleb seega määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt, arvestades kohustuse rikkumise tõsidust ning andmete avaldamisega kaasnevat riivet konkreetse andmesubjekti eraelu puutumatusele. Andmetöötleja peab andmete avaldamise pikkust põhjendama. Võlaandmete avaldamine maksimaalses määras viie aasta jooksul on lubatud vaid kõige tõsisemate võlakohustuste rikkumise korral.
5.4.Andmesubjekti ülemäärase kahjustamise keeld. IKÜM art 21 kohaselt viis kaebaja läbi vastava kaalumise ja järeldas erinevalt AKI seisukohast, et täidetud ei ole IKS § 10 lg 2 p 3 tingimused, mille kohaselt ei ole võlgniku isikuandmete töötlemise jätkumine lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Ettekirjutuse punktides 6-7 on vastustaja selgitanud, et pelgalt loetelu asjaoludest, mida võlaandmete avaldamisel kontrollitakse ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval juhul selgust, miks on jõutud andmesubjekti suhtes just sellisele tulemusele, et tema võlaandmeid oleks vaja edasi avalikustada. AKI hinnangul ei ole andmetöötleja piisaval määral selgitanud ja esitanud tõendeid selle kohta, millistele just selle konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja võlgniku üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub üles isiku õigused. Eriti arvestades, et andmetöötleja ei olnud oma analüüsis arvesse võtnud, et võlakohustus oli vastuväite esitamise hetkeks täidetud. Kaebuses leiab kaebaja, et mistahes kahju andmesubjektile ei ole järgnenud. Vastustaja toob välja, et 16.12.2022 andmesubjekti poolt esitatud sekkumistaotluses on isik selgitanud, et paljud asutused on keeldunud temaga krediidilepingu sõlmimisest ning samuti on võimatu saada kodulaenu. Andmesubjekt on ka oma 05.05.2023 seisukohas täiendavalt kinnitanud, et
kaebaja toodu ei vasta tõele. Andmesubjekti sõnul keeldus pank temale eluasemelaenu väljastamisest 2022. aastal, kuna tema maksehäire oli avalikustatud. Sisuliselt on jäänud isik eluasemelaenust ilma, sest tal oli maksehäirena üleval 2007.aastal tekkinud suhteliselt väike võlgnevus, mille isik tasus 2020. aasta suvel täielikult ära. Arvestades võla suurust ja iseloomu, võla tekkimise ja tasumise aega ning teisi ettekirjutuses välja toodud asjaolusid kogumis on ilmne, et ei esine ühtegi sellist erandlikku asjaolu, mis kinnitaksid andmesubjekti andmete avaldamise vajalikkust maksimaalse võimaliku aja, s.o viie aasta jooksul. Vastustaja selgitab, et inspektsiooni hinnangul ei peaks sarnaselt maksuvõlgade regulatsiooniga (MKS § 14 lg 5) maksehäireregistrisse jõudma väiksemad võlad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused. See aga ei välista, et 100 eurost suurema põhivõlaga võlgnevusi ei saaks lugeda väikeseks võlaks IKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamise hindamisel. Kui alla 100-eurosed põhivõlad ei peaks maksehäireregistrisse üldse jõudma, siis üle 100-eurosed põhivõlad võivad osutuda andmesubjekti ülemäärase kahjustamise keelu hindamisel ka siiski suhteliselt väikeseks võlaks arvestades võlga, võlgnikku ja võlausaldajat iseloomustavaid asjaolusid kogumis. Vastustaja hinnangul võib võla tekkimise ajal olevat võla suuruse väärtust ühe asjaoluna kaalumisel arvestada, kuid samas peab võla suuruse väärtust arvestama ka konkreetsel ajahetkel, mil andmesubjekt andmetöötlejale vastuväite esitab. Mida rohkem on aega möödunud võla tekkimisest, seda väiksema kaaluga on võla tekkimise hetkel võla väärtuse argument. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Käesolevas asjas on võla tekkimisest ettekirjutuse tegemise ajaks möödunud ligi 15 aastat. Vastustaja ei ole ka kuidagi väitnud seda, et kui võlgnevus võlausaldajale jääb 100 euro juurde või alla selle, et siis võibki võlausaldajale võlgu jääda, vaid tegemist on kõigest ühe kriteeriumiga andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel. Arvestades, et vaidlus puudutab maksehäireandmete avaldamist, ei nõustu AKI kaebuses esitatud põhjendusega, nagu ei oleks relevantsed andmesubjekti selgitused sellest, et kohtudokumendid ei jõudnud temani, kuna teise riiki kolimine ei tähenda, et Eestis tekkinud võlgnevusi võib ignoreerida. Selline asjaolu ei oleks relevantne ehk siis, kui kohus lahendaks võlaõigusseaduse § 108 lg-l põhinevat tasumaksmise vaidlust. Antud vaidlus põhineb aga IKS §-l 10, mille lg 2 p 3 ning ka IKÜM art 21 sunnivad kaebajat hindama iga kaasust ja andmesubjekti olukorda eraldi tulenevalt elulistest asjaoludest. Seega ei saa nõustuda, et teise riiki kolimine ja dokumentide mitte kättesaamine ei ole käesolevas vaidluses määrava tähtsusega. Vastustaja nõustub kaebajaga, et AKI juhenditel puudub õigusakti jõud. AKI juhendi eesmärgiks on anda juhiseid, mida peaks õigusakti rakendamisel arvesse võtma, et rakendamise tulemus oleks kooskõlas nii kohtupraktika kui ka õigusaktide mõtte ning eesmärgiga. Võlgnevuse mustri olemasolu või selle puudumine on jällegi vaid üks kriteerium, mida peaks arvestama andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel kogumis teiste asjaoludega. Andmesubjekt on oma 05.05.2023 seisukohas kohtule kinnitanud, et tegemist oli tema ainukese maksehäirega ja kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et andmesubjektil oleks olnud veel sarnaseid maksehäireid, mis kuidagi näitaks andmesubjekti osas järjepidevat käitumismustrit. Kaebaja poolt esitatud tõendid ei tõenda kaebaja väiteid justkui oleks andmesubjekt olnud kättesaamatu. Asjaolu, et andmesubjekt elas Soome Vabariigis ja talle on edastatud kaebaja poolt teateid ainult vanale e-posti aadressile, millelt vastuseid ei laekunud, ei anna alust automaatselt järeldada, et isik on kättesaamatu.
Täitemenetluse aluseks oli 01.10.2012 Viru Maakohtu tagaseljaotsus, millest endast nähtub, et võlgniku elukoha aadress on Soome Vabariigis. 2014. aastal teavitas võlausaldaja kaebaja süsteemide kaudu võlgnikku, et avaldab võlaandmed maksehäireregistris taust.ee ning kaebuse lisas 4 toodud logist nähtuvalt edastati teavitus e-posti aadressile [email protected]. Andmesubjekt on oma 05.05.2023 seisukohas kohtule selgitanud, et eelnimetatud e-posti aadressi kasutas andmesubjekt viimati aastal 2007 või 2008, seega ei ole andmesubjekt neid teavitusi kätte saanud. Arusaamatuks jääb, kust või kuidas on saadud andmesubjekti epostiaadress, millele teavitusi saadeti. Andmesubjekti selgituste kohaselt puudub info, kuhu ja millal on mingisuguseid dokumente edastatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et võlausaldaja, kohtutäitur või kaebaja oleksid saatnud mingeid teavitusi võlgniku teadaolevale aadressile Soome Vabariigis ehk teinud omalt poolt jõupingutusi, et võlgnikuni jõuaks vajalik informatsioon. Seega ei saa välistada, et andmesubjekt võiski oma võlgnevuse tekkimise asjaolud aja jooksul unustada ja võlast teadasaamisel 2020. aastal ta võlgnevuse koheselt ka tasus. Vastustaja on lisaks käesolevas seisukohas toodule ka ettekirjutuse punktides 8-13 toonud põhjalikult välja asjaolud, mis on tinginud selle, et andmetöötleja õigustatud huvi ei kaalu ülesse kaebaja õiguste kahjustamist ning neid vastustaja eraldi kordama ei hakka.
5.5.Vastustajale jääb kaebaja seisukoht ettekirjutuse mitte proportsionaalsusest arusaamatuks olukorras, kus kaebaja ei ole suutnud veenvalt ära põhjendada, kuidas maksehäire jätkuv avaldamine pärast IKÜM art 21-kohase vastuväite saamist ei kahjusta üleliigselt andmesubjekti õigusi. Kaebaja ei ole ära näidanud, millised on siis need erandlikud asjaolud, mis kaaluvad üles andmesubjekti õigused ning oleks põhjendatud 182.37-eurose põhivõlaga üksiku maksehäire avalikustamine maksimaalse võimaliku tähtaja jooksul olukorras, kus võla tekkimisest on möödunud juba üle 15 aasta ning mis oli ettekirjutuse tegemise ajaks ligi 2,5 aastat tagasi tasutud. Seega antud juhul on faktiliste asjaolude pinnalt kaheldav, kas maksehäiret oli pärast võla tasumist üldse põhjendatud avaldada. Kuna aga kaebajale ettekirjutuse tegemise hetkeks oli võla tasumisest möödunud täiendav 2,5 aastat, tehti ettekirjutusega kohustus andmete edasine avaldamine kohe lõpetada. Vastustaja on oma ettekirjutuses jõudnud kokkuvõttes järeldusele, et kaebaja on hiljemalt ettekirjutuse tegemise ajaks rikkunud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevat isikuandmete töötlemise keeldu, kuna see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi. Seega oleks maksehäire avaldamine kahjustanud ülemäära andmesubjekti õigusi ka edaspidi. Ettekirjutus on põhjendatud ja vastab kõigile proportsionaalsuse põhimõtte kriteeriumitele, st on sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede andmesubjekti õiguste kaitseks.
5.6.Kaebaja räägib üldiselt maksehäire informatsiooni vajalikkusest ühiskonnas. Tegemist on kaebaja emotsioonidel põhinevate seisukohtadega, mille osas tegelikult vaidlus puudub. AKI nõustub kaebajaga, et võlaandmete töötlemine on ühiskonnas vajalik ja põhjendatud, kuid selline töötlus saab toimuda vaid seaduses sätestatud tingimustel. Kaebaja täiendava seisukoha lisad 1-2 puudutavad meedias avaldatud artikleid juhtumite osas, millel puudub seos käesoleva asjaga (sama kehtib ka kaebaja seisukoha p-s 2.26 nimetatud Lisa 64 osas). Kaebaja seisukoha Lisa 35 näol on tegemist MTÜ Finance Estonia kommentaaridega AKI maksehäirete avaldamise juhendile. Tegemist ei ole kohtumenetluse poole seisukohtadega. 4 Kaebaja seisukoha p-s 2.26 nimetatud kui Lisa 6, kuid e-toimikus märgitud kui Lisa 7.Vastustaja lähtub kaebaja seisukohtades toodud numeratsioonist ja viidetest 5 E-toimikus lisatud sarnane dokument ka Lisana 6, mille osas on vastustaja seisukoht sama.
MTÜ seiskohtade sisust on selgelt näha, et mitmetes küsimustes on MTÜ segaduses ning ta palubki korduvalt AKI-l selgitada, kuidas AKI on teatud tõlgendusteni jõudnud ning on valmis täiendavateks aruteludeks. Seega on ilmne, et MTÜ seisukohta ei saa käesolevas asjas arvestada tõendina, sest see on pigem käsitletav nö pöördumisena saada nõustamist kui tõsikindla arvestatava seisukohana, millele kaebaja tugineda saaks. Kaebaja üritab MTÜ seisukohaga tõendada seda, milles vaidlus puudub. Eeltoodust tulenevalt kaebaja täiendava seisukohale lisatud lisadel 1-3 ja 6 puudub seos konkreetse haldusasjaga, neil pole ka haldusasjas tähtsust ja vastustaja palub kohtul jätta need tõendid arvestamata.
5.7.Kaebaja leiab, et vastustaja ei saa asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei ole kasutanud ettekirjutuses. Tõsi, kaebuse vastuses avaldas vastustaja muuhulgas kahtlust, kas kaebaja IKS §-le 10 üleüldse tugineda saab. Kahtluse ajendiks olid kaebuses endas toodud seisukohad ja vastustaja seisukoha väljendatud kahtlus on käsitletav vastu argumentatsioonina mitte kuidagi ettekirjutuses toodud põhjenduste täiendamiseks nagu kaebaja üritab väita. Kaebaja viitab muuhulgas ühele vanemale 2022 aasta alguses tehtud ettekirjutusele, millel puudub seos konkreetse haldusasjaga, sellel pole asjas tähtsust ja vastustaja palub kohtul jätta kaebaja täiendava seisukoha lisad 4-5 arvestamata. Liiatigi ei tähenda kunagi tehtud ettekirjutus seda, et AKI ei või oma seisukohti, tõlgendusi või praktikat kunagi hiljem muuta kui see on vajalik isikuandmete kaitse tõhustamiseks. Kaebaja täiendava seisukoha p-d 2.9 – 2.22 ja seal viidatud tõendid väljuvad vaidluse esemest.
5.8.Vaidlus puudub selles, et X. X tasus võlgnevuse koheselt, kui sai sellest teada ning see oli tema ainuke maksehäire. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu hiljutisele jõustunud Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 lahendile haldusasjas nr 3-23-1821, mille p-s 16 kohus leidis: „Olukorras, kus võlgnevused on tasutud ja puudub info, et pöördumise esitamise ajal oleks isiku maksekäitumisega probleeme, omab jätkuv maksehäirete info kuvamine vaid isikut stigmatiseerivat toimet, mis käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähendab kohtu arvates andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 mõttes“. Viidatud kohtulahendiga sarnane olukord esineb ka käesolevas asjas. AKI on oma ettekirjutuses selgitanud, et X. Xe maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei ole nii kaalukas, et kaaluks üles temale osaks saava pikaajalise õiguste ja vabaduste riive, mis talle sellise väikese üksiku tasutud võlanõude avalikustamisega kaasneb.
5.9.Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, kas võlanõue oli aegunud või mitte, vaid vaieldakse selle üle, kas üksiku väikse tasutud võlainfo avaldamine maksehäireregistris konkreetsest juhtumist lähtudes kahjustab andmesubjekti ülemääraselt või mitte.
5.10.Kõike eelnevat arvesse võttes ning tuginedes vaidlustatud ettekirjutuses väljendatud seisukohtadele, on vastustaja seisukohal, et ettekirjutus on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja selle tühistamiseks puudub alus.
5.11.Seoses 11.03.2024 kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjaga palub vastustaja kohtul hinnata, kas need on põhjendatud ja vajalikud kulud, arvestades, et kaebaja on oma 11.03.2024 seisukohas suures ulatuses väljunud vaidluse esemest ning esitab seisukohti ja tõendeid küsimustes, milles vaidlus puudub.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Kolmas isik toob välja, et antud juhul on avaldatud maksehäire summas 182,37 eurot, kuigi põhivõlgnevuse summa on olnud 175.68 eurot. Kolmas isik maksis Julianus Inkasso OÜ-le 568 eurot 02.07.2020.
6.2.Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et ta on olnud kättesaamatu kohtusüsteemile ja kohtutäiturile ning ka võlausaldajat ignoreerinud enam kui 10 aastat. Kolmas isik on olnud alati kättesaadav kõikidele Eesti Vabariigi instantsidele. Teiste kohtutäiturite käes olnud menetlused lahendati aastatel 20122014. Tegemist polnud siis küll maksehäireregistris avaldatud võlgnevustega, kuid just nimel “parkimistrahvide” ja muu sarnasega.
6.3.Kolmas isik ei nõustu ka kaebaja väitega, et mistahes kahju andmesubjektile ei ole järgnenud. Nimelt kodupank (Coop Pank AS) keeldus 2022 aastal kaebajale nii eluasemelaenu, väikelaenu kui ka remondilaenu väljastamisest, kuna taust.ee veebilehel oli avaldatud antud maksehäire. Selle tulemusena kolmas isik ka maksehäire avastas. Kolmas isik ei olnud varem taust.ee nimelisest veebilehest teadlik. Palganumbreid kolmas isik välja tooma ei hakka, aga selgitab, et on ettevõtja ja võib öelda, et netopalgana saab tunduvalt rohkem kui 2300 eurot.
6.4.Kolmas isik toob välja, et puudub info, kuhu ja millal on mingisuguseid dokumente talle esitatud. Arvestades, et aastal 2014 on OÜ Krediidiregister väidetavalt saatnud teadaandeid maksehäire avaldamise kohta kaebaja põhikooli ajal tehtud meiliaadressile [email protected], mida kasutas kolmas isik viimati aastal 2007 või 2008, on tõenäoline, et ka muud dokumendid ja teavitused on saadetud ebakorrektselt või valedele aadressidele. Kolmas isik ei ole vastavaid dokumente kätte saanud. Rahvastikuregistrisse kanduvad andmed üle automaatselt.
6.5.Kokkuvõtteks rõhutab kolmas isik, et tegemist oli/on tema ainukese maksehäirega. Kolmas isik tasus võlgnevuse kohe, kui sellest teada sai. Tasumine pani kolmanda isiku olukorda, kus tasumata jätmine oleks olnud kolmanda isiku suhtes soodsam (tasumata jätmisel oleks nõue aegunud). Creditinfo kustutas antud häire juba aastal 2020.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Vastuväite lahendamine
7.HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kaebaja avaldas oma 21.04.2023 kohtule esitatud kaebuses soovi asja lahendamiseks kohtuistungil. Kohus võttis kaebuse oma 03.05.2023 määrusega menetlusse. Menetlusse võtmise määruses kohus selgitas, et HKMS § 131 lg 1 sätestab, et kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja
selgitada kohtuistungit korraldamata ning: 1) kõik pooled ja kolmandad isikud on nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses või 2) menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui pool või kolmas isik ei ole kohtule vastanud, vastamisetähtaeg on möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Kohus leidis arvestades vaidluse iseloomu, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Sellest tulenevalt palus kohus menetlusosalistel kohtule teatada, kas nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses hiljemalt 08.06.2023 (vt resolutsiooni p 7). Kaebuse esitaja kohtu 03.05.2023 määrusele kohtu poolt määratud tähtajaks ei vastanud. Sellest tulenevalt rakendus HKMS § 131 lg 3, mille kohaselt sai kohus eeldada, et kaebaja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Sellest tulenevalt määras kohus oma 20.02.2024 määrusega asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. 21.02.2024 saabus kohtule kaebaja taotlus kohtuistungi määramiseks. Kohus jättis oma 14.03.2024 määrusega kaebaja taotluse rahuldamata. 18.03.2024 esitas kaebaja kohtu tegevusele vastuväite ning palus jätkuvalt määrata asjas kohtuistung. Kaebaja rõhutab, et antud juhul ei esine olukorda, kus kaebaja oleks jätnud väljendamata oma seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta kaebuses, millest tulenevalt ei saa HKMS § 131 lg 3 kohaldada. Kaebuses on selgelt kirjas, et kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil. Kohus jääb oma seisukoha juurde, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning kohtuistungi korraldamine ei ole vajalik. Kuivõrd kaebaja kohtu 03.05.2023 määruse resolutsiooni p 7-le ei vastanud, oli kirjaliku menetluse määramine lubatav ning põhjendatud. Kohus analüüsinud kaebuse sisu, avaldas seisukohta, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning esitas sellest johtuvalt ka menetlusosalistele küsimuse, kas nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses vaatamata sellele, et kaebaja oli algses kaebuses ära märkinud, et soovib asja lahendamist kohtuistungil. Kaebajal tuli kohtumääruse resolutsioonis sisalduvale kohtunõudele vastata või vastamata jätmisel arvestada, et kohus saab vastamata jätmist käsitleda kui nõustumist kirjaliku menetlusega vastavalt HKMS 131 lg 3. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et juhul kui menetlusosaline on kaebuses menetlusviisi kohta arvamust avaldanud, siis enam HKMS § 131 lg 3 kohaldada ei saa. Sellist piirangut seadusest ei tulene. Samuti ei ole menetluse käigus muutunud asja sisu ning ka kaebaja ise tunnistab, et tegu on õigusvaldkonda puudutava vaidlusega. Kõiki asjaga seotud küsimusi on võimalik kajastada kirjalikus menetluses ja kohtul on võimalik menetlusosaliste kirjalikult esitatud õiguslikke seisukohti palju paremini analüüsida, kui kohtuistungil suuliselt esitatavaid. Vajadusel saab kohus esitada menetlusosalistele ka kirjalikus menetluses palju läbimõeldumaid täpsustavaid küsimusi. See on ka kohtu eelpool täiendavalt viidatud HKMS § 131 lg 1 p 2 sügavam mõte. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite ning taotluse kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
KOHTUOTSUS JA PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
9.Käesolevas asjas on kohtu poolt tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:
9.1.Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) 22.03.2023 ettekirjutusega isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/23 /2963-5 (ettekirjutus) kohustas AKI kaebuse esitajat isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 56 lõike 1, lõike 2 punkti 8, § 58 lõike 1, § 10 lõike 1, lõike 2 punkti 3 ning isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikli 58 lõike 2 punktide a, b ja f, artikli 6 lõike 1 punkti f, artikli 14 lõigete 1 ja 2 alusel lõpetada X. Xe kohta Elisa Teleteenused AS poolt 30.11.2007 esitatud maksehäire summas 182.37 eurot (seisuga 18.01.2023) avaldamine maksehäireregistris ja kustutada X. Xe maksehäire andmed. AKI määras ettekirjutuse täitmise tähtajaks 05.04.2023. Ettekirjutus on täidetud. (dtl 21-27).
9.2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ettekirjutuse andmise tingis kolmanda isiku 16.12.2022 aasta sekkumistaotlus, milles kolmas isik palus, et tema andmete avaldamine lõpetataks. Kolmas isik on avaldanud, et on pöördunud ka otse Krediidiregistri poole andmete avaldamise lõpetamiseks, kuid tulutult. Kolmas isik toob välja, et andmete avaldamine kahjustab teda isiklikult, kuna paljud asutused on keeldunud temaga krediidilepingu sõlmimisest. Kodulaenu on praktiliselt võimatu saada. Ühtlasi selgitab kolmas isik võlgnevuse kujunemise lugu ning toob välja, et kohe kui võlgnevusest teada sai 2020 aastal, siis ta ka võlgnevuse tasus. Kolmas isik leiab oma avalduses, et 19 aastaselt ja 15 aastat tagasi tekkinud 160 eurone põhivõlg ei iseloomusta tema maksekäitumist nüüd 35 aastaselt. Tegemist kolmanda isiku ainukese maksehäirega ja taust.ee on ainukene registripidaja, kes seda kiuslikult üleval hoiab. (dtl 101-102). Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud väitele, et kolmas isik on enne AKI poole pöördumist ka ise pöördunud kaebaja poole maksehäire eemaldamiseks ning kaebaja jättis vastava taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et ka antud küsimuse üle poolte vahel vaidlus puudub. Vastav asjaolu nähtub ka kaebaja poolt AKI-le esitatud selgitusest (dtl 18), mille kohaselt suhtles kaebaja kolmanda isikuga peamiselt maksehäire avaldamise tähtaja üle.
9.3.Asjas on tõendamist leidnud, et kolmanda isiku võlgnevus on tekkinud 2007 aastal sõlmitud lepingu aluse. Võlgnevus on kolmandalt isikult välja mõistetud Viru Maakohtu 01.10.2012 tagaseljaotsusega. Kohtuotsus jõustus 01.03.2013. (dtl 11-14).
9.4.Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kolmas isik on võlgnevuse tasunud 02.07.2020 (dtl 41). Vastav märge „võlgnevus on lahendanud“ on ka kaebaja infoportaalis alates 28.07.2020 (vt dtl 20).
10.Käesolev vaidlus puudutab eelkõige IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 tõlgendamist. IKS § 10 lg 1 kohaselt võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi (IKS § 10 lg 2 p
3), samuti juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat (IKS § 10 lg 2 p 5). Käesoleval juhul on maksehäirete registris kuvatud kolmanda isiku kohta üks maksehäire: Elisa Teleteenused AS, nõude KPV 30.11.2007, lõppkuupäev 29.07.2020, valdkond telekommunikatsioon, võlgnevus 182,37, lahendatud 28.07.2020, (maksehäire vahendamise lõpukuupäev 16.07.2025). Vaidlust ei ole selles, et IKS § 10 lg 2 p 5 kohane tähtaeg ei ole vaidlusalase maksehäirete osas möödunud. Vastustaja heidabki kaebajale ette hoopis IKS § 10 lg 2 p 3 rikkumist st, et kaebaja on ebaadekvaatselt läbi viinud viidatud sättest tulenevat õiguste ja vabaduste ülemäärase kahjustamise kontrolli. Kaebaja aga väidab, et on kontrolli läbi viinud ja selle järgselt on ta põhjendatult asunud seisukohale, et maksehäirete jätkuv avaldamine kuni IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud tähtaja lõpuni on põhjendatud.
11.IKÜM art 6 lg 1 p f loob aluse isikuandmete töötlemiseks vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral. Sellist õigustatud huvi väljendab IKS § 10 lg 1, mis võimaldab isikuandmeid töödelda seoses võlasuhete rikkumisega. Vastustaja on viidanud õigesti IKÜM art 21 lg-le 1, mille kohaselt on andmesubjektil õigus oma konkreetsest olukorrast lähtudes esitada igal ajal vastuväiteid teda puudutavate isikuandmete töötlemise suhtes, mis toimub IKÜM art 6 lg 1 p f alusel. Sellisel juhul ei või vastutav töötleja töödelda isikuandmeid edasi, välja arvatud juhul, kui vastutav töötleja tõendab, et töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. IKS § 25 lg-st 6 tulenevalt on vastutav töötleja kohustatud andmesubjekti viivitamata kirjalikult teavitama, kui ta keeldub isikuandmeid kustutamast, ning esitama keeldumise põhjused. Kohus nõustub vastustajaga, et IKÜM ja IKS sätetest tulenevalt peab isikuandmete jätkuva töötlemise kontrolli läbi viima andmete töötleja ja tema kohustus on tõendada, et andmete jätkuval avaldamisel on mõjuvad õiguspärased põhjused. Kui täidetud on IKS § 10 lg 2 p 5 tähtaegsuse nõue, tuleb vastuväite saamisel andmetöötlejal läbi viia IKS § 10 lg 2 p-st 3 lähtuv kaalumine, mis võtaks arvesse andmete avaldamise konteksti ning andmesubjekti isikuga seonduvaid asjaolusid. Kohtule nähtuvalt kaebaja kui vastutava töötleja kohustuste üle poolte vahel vaidlust ei ole.
12.Haldusasja asjaoludest nähtuvalt on kolmas isik pöördunud kaebaja poole pretensiooniga avaldatud maksehäirete kohta. Kaebaja andmete edastajate poole ei ole pöördunud ning on välja toonud, et ülemäärase kahjustamise kontrolli raames omab tähtsust asjaolu, kas võlgnevuse sissenõudmiseks on võlausaldaja pidanud pöörduma kohtu poole (võlausaldaja pole olnud tegevusetu). Antud juhul võlausaldaja pöördus kohtu poole ning asjas tehti tagaseljaotsus 01.10.2012. Samuti on läbitud täitemenetlus. Kaebaja rõhutab, et kolmas isik on olnud nii kohtusüsteemile kui ka täiturile kättesaamatu enam kui 10 aasta jooksul. Samas väidab kaebaja, et on tõendanud, et kohtuotsus toimetati kolmandale isikule kätte, millise seisukohaga kohus ei nõustu, kuivõrd selle kohta, millal kolmas isik kohtuotsuse kätte sai, ei ole kaebaja kohtule ühtegi tõendit esitanud. Sellest oma väitest tulenevalt leiab kaebaja, et vaatamata sellel, et võlasuhe pärineb aastast 2007 ja on enam kui 15 aastat vana, on jätkuvalt põhjendatud selle avaldamine.
13.Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja IKS § 10 lg 2 p-st 3 tuleneva ülemäärasuse kontrolli läbi viinud ning selle tulemusest on kolmandat isikut ja AKI-t teavitatud (vt kaebaja seisukoht AKIle dtl 18-20). Kaebaja hinnangul on maksehäirete edasine avaldamine põhjendatud. Kaebaja viitas IKS § 10 lg 2 p-s 5 toodud tähtajale. Kaebaja tõi välja, et ta on hoolikalt ja sisuliselt kaalunud nii võlgniku õigusi kui teiselt poolt kolmandate isikute huvi
teavet krediidiotsuste tegemise raames saada. Kaalumisel on arvestatud nii sellega, et võlausaldajad ei ole olnud passiivsed, olemas on kohtuotsus, mis võlgnevust tõendab, võlgnik oli nii kohtusüsteemile kui täituritele kättesaamatu ja teiselt poolt ka sellega, et võlgnevused on aegunud, võlgnik on esitanud andmetöötlusele vastuväite, avaldus võlgnikku häirib jne. Erinevalt AKI poolt väidetust on kaebaja arvestanud ka asjaoluga, et andmesubjekt on võlgnevuse tasunud. Seega AKI väide, et kaebaja ei ole kaalumist läbi viinud on ebaõige. Seadus ei kohusta kaebajat jõudma kaalumise tulemusena otsuseni, et maksehäiret ei või avaldada. Vastupidi, seadusandja on sätestanud reegli, et rikkumise lõppemisest võib maksehäiret avaldada kuni viis aastat. Kohus märgib, et eeltoodust nähtuvalt on kaebaja IKS § 10 lg 2 p 3 kohase hindamise läbi viinud, kuid kohus on asjaolusid arvestades seisukohal, et ainuüksi hindamise läbiviimine ei tähenda, et andmetöötleja on korrektselt järginud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevaid kohustusi. Kohus toob välja, et hindamisel on kaebaja ilmselt ebatäpselt välja toonud, et kaalus mh seda, et võlgnevus on aegunud. Kohtule ei nähtu, et võlgnevus oleks aegunud ning tegelikult märgib ka kaebaja, et võlgnevus ei ole aegunud. Lisaks märgib kohus siinkohal, et kaebaja etteheide AKI-le, et viimane pole ettekirjutuse tegemisel arvestanud sellega, et kaebaja arvestas ühe asjaoluna seda, et kolmas isik on võlgnevuse tasunud, ei ole asjakohane. Nimelt on kaebaja ise oma 18.01.2023 haldusmenetluses antud vastuse p 7 märkinud mh seda, et on kaalumisel lähtunud asjaolust, et võlgnevus on tasumata (vt dtl 18-20 p 7). Seega nähtub kohtule, et kaebaja võib olla kaalumisel lähtunud ka ebaõigetest asjaoludest, kuigi kaebuses väidab kaebaja, et lähtus siiski õigetest andmetest – võlgnevus ei ole aegunud ning on tasutud.
14.Kohus on seisukohal, et kaebaja läbi viidud kontrolli tulemused ei väära kohtu arvates AKI põhjendatud järeldust, et kohtuasja asjaolusid arvestades on andmesubjekti õigusi kahjustatud ülemääraselt. Esiteks tuleb arvestada avaldamise mõju kolmandale isikule. Kolmas isik on avaldanud kohtumenetluses, et kolis 2012 Eestist ära Soome, vastavad andmed nähtuvad ka rahvastikuregistrist. Kolmas isik ei ole olnud kättesaamatu. Seejuures isegi juhul, kui kolmas isik oleks olnud kättesaamatu kuni 2020 aastani, ei too see veel kaasa automaatselt andmete jätkuva avaldamise õiguspärasust. Kolmas isik on välja toonud, et maksehäire avaldamine takistab tal mh laenu saamist. Kohus leiab, et eluliselt on usutav, et minevikus olnud maksehäire olemasolu on kolmandat isikut mõjutanud negatiivselt. Andmesubjekt on siin paratamatult nõrgemas positsioonis ega saa mõjutada seda, millistel eesmärkidel maksehäireregistri infot kasutatakse. Kolmanda isiku õiguste ülemäärase kahjustamise poolt räägib kahtlemata asjaolu, et tegelikkuses on huvitatud isikutele maksehäiretega seonduv info kättesaadav mitte üksnes nendel eesmärkidel, milleks seadus aluse annab, vaid ka laiemalt. Kas kaebaja vastutab selle eest, pole käesoleval juhul oluline tuvastada. See aga tähendab, et kolmanda isiku õiguste riivet tuleb pidada intensiivseks. Kui kaebaja kahtleb andmesubjekti väidete õigsuses, oleks tema ülesandeks täiendavad tõendid välja küsida. Kaebaja on kohtu arvates jätnud arvesse võtmata kolmanda isiku kasuks rääkivaid asjaolusid, ja eeskätt seda, et tema pöördumise ajaks AKI poole oli võlgnevus juba pikka aega tagasi likvideeritud (so 02.07.2020), tegemist on väga vana võlaga. Võlg ei ole suur (182,37 eurot). Isikul oli ka ainult üksnes üks võlgnevus, millest tulenevalt ei saa teha järeldust, et see iseloomustaks kolmanda isiku käitumismustrit. Samuti viitab võlgnevuse ca 15 aasta tagune tekkimise aeg ja uute võlgnevuste puudumine, et inimene on ilmselt oma maksekäitumist muutnud.
Vahemärkusena toob kohus siinkohal välja, et kolmanda isiku seisukoht selles, et juhul kui kolmas isik oleks võlgnevuse jätnud tasumata kohe peale sellest teada saamist, oleks ta paremas positsioonis kui käesoleval juhul ehk olukorras, kus ta võlgnevuse tasus, ei ole õige. Nimelt võlgnevus oleks selle tasumata jätmise aegunud (TsÜS § 157 lg 1 ja lg 2) 01.03.2023, kuid ka sel juhul oleks olnud võimalik võlgnevuse kohta andmeid avaldada järgnevad 5 aastat juhul kui täidetud oleks muud andmete avaldamise kriteeriumid, mis antud juhul kohtu arvates siiski täidetud ei ole. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kolmanda isiku käesolevas asjas käsitletav võlg ei kvalifitseeru nii oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks maksehäirete avaldamist maksimaalse ajalise perioodi jooksul seaduse mõttes. Asjaolu, et võlg tasuti tagaselja tehtud kohtuotsuse alusel (lisaks oli selle suhtes algatatud täitemenetlus) ning inkasso vahendusel, ei saa kohtu arvates olla selliseks raskendavaks asjaoluks, mis õigustaks maksehäirete jätkuvat kuvamist. Maksehäire arv üks ja võlgnevuse suurus 182,37 eurot ei viita kohtu arvates sellele, et vajalik oleks maksehäiret avaldada maksimaalse perioodi jooksul. Viide maksehäirete avaldamise üldisele eesmärgile, et krediidiasutused saaksid teha põhjendatud otsuseid ning andmete avaldamise ühetaolisusele ei ole nõndasamuti piisav põhjus, et maksehäiret jätkuvalt avaldada. Kohus selgitab, et käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas finantskohustusi kirjeldavate andmete avaldamine on üldiselt vajalik või mitte, vaid selle üle, kas konkreetse isiku so kolmanda isiku kui andmesubjekti andmete avaldamine maksimaalse ajalise perioodi jooksul on põhjendatud või mitte ning kas tema huve on ülemääraselt kahjustatud või mitte. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastavad tõendid, mis näitavad kaebuse kohaselt finantsandmete avalikustamise vajalikkust arvestamata (dtl 125-179). Samuti tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja viide AKI varasemale 19.01.2022 ettekirjutusele ei oma käesoleva haldusasjaga puutumust ning tuleb jätta tähelepanuta ning arvestamata (dtl 180-198). Ülemäärase kahjustamise kontroll eeldab eelkõige iga üksiku juhtumi asjaolude arvesse võtmist ja kaalumist. On selge, et maksehäirete registrisse satutaksegi seetõttu, et võlgnevust ei ole likvideeritud tähtaegselt. Pelgalt asjaolu, et võlg on jäänud mingi ajaperioodi jooksul tasumata, ei ole seetõttu iseenesest raskendavaks asjaoluks, et teateid avaldada maksimaalse tähtaja jooksul. Olukorras, kus võlgnevus on tasutud ja puudub info, et pöördumise esitamise ajal oleks isiku maksekäitumisega probleeme, omab jätkuv maksehäirete info kuvamine vaid isikut stigmatiseerivat toimet, mis käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähendab kohtu arvates andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 mõttes. Kohus leiab seega, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ja põhjendatud.
15.Kohtu arvates ei ole põhjendatud ka muud kaebaja etteheited ja need ei vii kaebuse rahuldamisele. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Kohus leiab vastupidiselt kaebajale, et ettekirjutus on ka selles osas õiguspärane. Ettekirjutus tehti 22.03.2023 ehk ajal mil kolmanda isiku võla tasumisest oli möödunud juba pea kolm aastat. Kuigi maksimaalne maksehäire avaldamise võimalik aeg on viis aastat ei tähenda see, et vastustaja oleks tingimata pidanud veel ettekirjutuses kaaluma, kas kaebajale tuleks määrata täiendav aeg maksehäire avaldamiseks olukorras, kus AKI tuvastas kolmanda isiku õiguste ülemäärase kahjustamise. Kohus leiab vastupidiselt kaebajale, et vaidlusaluse maksehäire jätkuv avaldamine ei oleks olnud proportsionaalne kolmanda isiku suhtes arvestades maksehäire aluseks olevaid kõiki asjaolusid kogumis.
16.Kohus viitab siinkohal veel HKMS § 165 lg 2, mis sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta
tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub lisaks ülal toodule ka AKI 22.03.2023 ettekirjutuses isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.1/23 /2963-5 (dtl 21-27) toodud põhjendustega ning käesolevale kaebusele esitatud vastuses välja toodud argumentatsiooniga neid otsuses kordamata. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et AKI 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.1/23 /2963-5 on õiguspärane haldusakt ja selle tühistamiseks puuduvad alused, millest tulenevalt on kaebus tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja ega kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalset) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.