Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Julianus Inkasso OÜ 16.03.2019 esitatud maksehäire summas 82,69 eurot; Julianus Inkasso OÜ 15.08.2021 esitatud maksehäire summas 33,79 eurot.

Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 ja lg 2 p 3, § 56 lg 1 ja lg 2 p 8 ja § 58 lg 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse 1 (IKÜM) art 6 lg 1 esimese lõigu p f, art 14 lg-d 1 ja 2 ning art 58 lg 2 p-d a, b ja f. Ettekirjutus sisaldas lisaks hoiatust, et kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata, määrab AKI adressaadile IKS § 60 alusel iga täitmata punkti eest sunniraha 25 000 eurot. Samuti hoiatati, et ettekirjutuse täitmata jätmise eest võidakse algatada IKS § 69 alusel väärteomenetlus. IKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt ei ole lubatud võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmeid töödelda andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Ka siis, kui maksehäirete avalikustaja tugineb andmete avaldamisel IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-le f ehk õigustatud huvile, nõuab see sisuliselt vähemalt samaväärsete meetmete võtmist kui IKS §-le 10 tuginev võlaandmete töötlemine. Nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f alusel isiku võlaandmete maksehäireregistris avaldamisel ja kolmandatele isikutele edastamisel tuleb hinnata võlgniku õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive (vt Riigikohtu 12.12.2011 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)

2(17)

3-23-1168 otsus nr 3-3-1-70-11, p 21; 14.03.2008 otsus nr 3-2-1-5-08, p-d 25–26). IKÜM art 21 lg 1 kohase vastuväite esitamisel on andmetöötlejal kohustus õigustatud huvide kahjustamise hetkeseis veelkord üle hinnata. Pelgalt loetelu asjaoludest, mida võlaandmete avaldamisel kontrollitakse ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval juhul selgust, miks on jõutud kaebaja suhtes just sellisele tulemusele, et tema võlaandmeid avalikustatakse edasi. Kohustuse rikkumist ei saa eeldada ja võlaandmete avaldamiseks maksimaalse tähtaja jooksul (10+5 aastat) peab andmetöötleja tuginema konkreetsetele faktidele, mis kinnitaksid võlasuhte tahtlikku rikkumist. Selle tõendamise kohustus on võlausaldajal. Andmetöötleja lähtus üksnes asjaolust, et kaebaja teadis trahvidest, kuid ei ole neid täielikult tasunud. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (sh tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades piisav argument (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p 11). Andmetöötleja ei ole piisavalt selgitanud ega tõendanud, millistele konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja kaebajat üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub üles isiku õiguste riive. AKI hinnangul ei kaalu andmetöötleja õigustatud huvi siinsel juhul üles kaebaja õiguste kahjustamist: tegemist on väikeste võlanõuetega (mõlemal juhul alla 100 euro); 16.03.2019 parkimine toimus üle nelja aasta tagasi; 15.08.2021 parkimistrahvi puhul on tasutud võlgnevuse põhiosa; planeeritav andmete avalikustamise aeg 10+5 aastat ei ole proportsioonis kaebaja käitumist iseloomustavate asjaoludega. Kaebaja maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei kaalu üles kahe alla 100-eurose parkimistrahvi (sh ühel juhul ainult kõrvalnõude) avalikustamisega kaasnevat kaebaja õiguste pikaajalist riivet. Üle 10 aasta seatakse kaebaja usaldusväärsus tulevaste tehingute osas kahtluse alla. Samas ei viita kahe sedasorti väikese võlgnevuse olemasolu tõenäoliselt inimese puuduvale krediidivõimelisusele. Kuna andmetöötleja ei ole esitanud tõendeid kohustuste tahtliku rikkumise kohta, siis tuleb maksehäire avaldamisel lähtuda IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud maksimaalsest 5-aastasest andmete avaldamise tähtajast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 ettenähtud 3-aastasest aegumistähtajast (3+5 reegel). See reegel näeb siiski ette võlaandmete avaldamise maksimaalse tähtaja ning konkreetne ajaperiood, mille jooksul võlaandmeid avaldatakse, tuleb määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt. Kui inimesel tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt tekkivaid võlgnevusi, on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja ülemääraselt kahjustav. Konkreetse ajaperioodi hindamisel võtab AKI arvesse järgmisi asjaolusid: 1) kas võlgniku kohta on varem või hiljem avaldatud veel maksehäireid; 2) kas võlgnik on võlgnevuste osas makseid teostanud; 3) põhivõla ja sellele lisanduvate intresside suurus (alla 100 euro või üle); 4) millal võlgnevus tekkis (kas võlgnevus võib olla aegunud); 5) kas võlausaldaja on nõuet sisse nõudnud (nt esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse või hagi). AKI-le teadaolevalt ei ole kaebaja osas varem maksehäireid avaldatud ja uusi maksehäireid ei ole lisandunud. Seega ei ole kaebaja maksehäirete kuvamine maksimaalse aja ulatuses kindlasti põhjendatud. Parkimistrahvide osas avaldatud maksehäired ei kajasta otseselt isiku maksevõimet. Reeglina on need alla 100-eurosed üksikud võlgnevused. Andmetöötleja on ka ise leidnud, et parkimistrahve võidakse vaadata kui isiku hoolsuskäitumist iseloomustavat näitajat, kuid see ei saa IKS § 10 lg 1 järgi eraldiseisvalt õigustada võlaandmete avaldamist. Andmetöötleja ei ole toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks, et IKS § 10 lg-s 1 sätestatud eesmärgil on kaebaja andmete niivõrd pika aja jooksul kolmandatele isikutele edastamine vajalik. Aegumine annab kohustatud isikule kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks ja andmetöötleja ei ole lisaks hinnanud võlausaldaja tegevust enne maksehäire avalikustamist. Maksehäire avalikustamine ei saa olla võla tasumise sunnimehhanism, vaid on nii isiku enda kui ka tulevaste laenuandjate kaitseks, et hinnata isikute maksevõimelisust. Kaebaja 3(17)

3-23-1168 survestamine täitma aegunud nõuet on käsitatav heade kommetega vastuolus oleva käitumisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.07.2022 määrus nr 2-22-3662, p 8.1). Asjaolu, et kaebaja ei põhjendanud, kuidas võlaandmete avaldamine kahjustab tema õigusi ja vabadusi ülemääraselt, ei vabasta andmetöötlejat IKS § 10 lg 2 p-st 3 ja IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-st f tulenevast kohustusest. Andmetöötleja jätkas kaebaja 18.01.2023, 20.01.2023 ja 31.01.2023 vastuväidetele vaatamata tema võlaandmete avaldamist, jättes esitamata kaebaja õigustatud huvi analüüsi ja hindamata kaebaja õigustatud huvide kahjustamise ulatuse. Sellega rikkus andmetöötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat tõendamiskohustust, mis on andmete töötlemise ja avalikustamise jätkamise eelduseks. Andmetöötleja ei ole täitnud ka IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust, sest võlausaldajate saadetud teavitused ei ole selleks piisavad. Teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks teabe avaldamisega www.taust.ee, sest teavitus peab olema tehtud enne maksehäire avaldamist. Vastasel juhul ei oleks andmetöötlus isikule ettenähtav ega läbipaistev.

Andmekaitse Inspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kolmas isik N.I kaebuse suhtes oma seisukohta ei esitanud.

4(17)

3-23-1168 Kolmandale isikule kaasnevaid ülemääraseid õiguste riiveid ei ole asjas välja toodud. Kolmas isik käsitas sekkumistaotluses oma õiguste riivena tema andmete alusetut avaldamist ja sellest tingitud mainekahju. Maine võimalik kahjustamine (sh ei ole tõendatud, et avaldati ebaõigeid andmeid) ei ole midagi, mis viitaks andmesubjekti õiguste ülemäärasele kahjustamisele, kuna teatav negatiivne maine on maksehäireregistris isikuandmete avaldamise paratamatu tagajärg, see ei viita veel isiku õiguste intensiivsele kahjustamisele. Võlausaldaja saab kaaluda üksnes neid asjaolusid, mida andmesubjekt ise välja toob. Kui andmesubjekt vaidleb nõudele vastu ainult õiguslike argumentidega ning jätab enda isikut puudutavad põhjendused esitamata, ei saa maksehäireregister neid kuidagi arvesse võtta. Ainuüksi see, et andmesubjekt nõuet ei tunnista, ei saa olla alus, et maksehäire avaldamine registris lõpetada. Juhtumi asjaolusid arvestades võib põhjendatud olla ka võlaandmete jätkuv avaldamine, kui võlausaldaja hinnangul on vastuväide põhjendamatu ning tal on olemas tõendid, mis tema seisukoha kinnitavad. Siinsel juhul on Julianus Inkasso OÜ esitanud parkimistrahvide olemasolu tõendavad dokumendid. Kolmas isik ega AKI ei ole nõuetele usutavaid vastuväiteid esitanud. AKI möönab isegi, et üks nõue ei ole aegunud ja mõlemad nõuded on kohaselt täitmata. Praegusel juhul tuleb lähtuda 10-aastasest aegumistähtajast ja seega ei ole kumbki nõue aegunud. Kolmanda isiku väited, et nõuded on alusetud, on jäänud paljasõnalisteks. Kaebaja on kolmanda isiku vastuväite alusel kontrollinud nõude põhjendatust ning piisavalt motiveerinud seisukohta, et võlgnevused on kehtivad. Seega ei saa aegumise argument kinnitada kolmanda isiku õiguste ülemäärast kahjustamist. IKS § 10 võimaldab maksehäirete avaldamist ka aegunud nõuete osas (vt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 24; Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011 otsus nr 3-10-1844, p 28). Varasema IKS-i regulatsioon ei ole selles aspektis põhimõtteliselt muutunud. Seega on ka aegunud nõuete avaldamine üldjuhul õiguspärane ja lühemat tähtaega õigustavad andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida ei ole praegu välja toodud. Kaebaja ei pea kaaluma seda, kas parkimistrahvidega seoses avaldatud reeglina alla 100-eurosed üksikud maksehäired kajastavad üldse isiku maksevõimet või mitte. Isik saab mõjutada maksehäirete avaldamist sellega, et tasub nõude või kummutab nõude olemasolu usutavate tõenditega. Sellisel juhul võib maksehäire avaldamine isiku õigusi ülemääraselt kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane. Praegu sellist olukorda ei esine. Kaebaja ei ole vaielnud vastu AKI etteheitele, et ta ei ole korrektselt täitnud andmesubjekti teavitamiskohustust. Samas on kaebaja andmesubjekti vastuväiteid analüüsinud ja avaldamise jätkamise üle otsustamisel arvestanud. Andmesubjekti esialgu teavitamata jätmine ei muuda andmete jätkuvat avaldamist õigusvastaseks. AKI ettekirjutus on kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-1168 Kaebajal on kohustus tõendada, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist ei esine. Konkreetsest olukorrast lähtuvat õiguspärast kaalutlusotsust ei saa teha ilma olulisi asjaolusid teadmata. Seetõttu oli kaebajal andmesubjekti vastuväidet lahendades kohustus selgitada, mis põhjustel andmesubjekt leiab, et võlaandmete jätkuv avaldamine kolmandatele isikutele kahjustab tema õigusi. Praegusel juhul ei nähtu, mis asjaolusid kaebaja üldse arvesse võttis. Ekslik on kohtu järeldus, et ainus negatiivne mõju oli mainekahju. Andmesubjektile ei olnud üldse arusaadav, milles seisneb andmetöötleja kohustus (kuna kaebaja jättis IKÜM-st tuleneva teavitamiskohustuse täitmata), ja seetõttu ei olnud tal ka võimalik andmetöötleja kaalutlusotsusega tutvuda ning vajadusel täiendavaid asjaolusid või tõendeid esitada. IKÜM art 21 lg 1 kohase kaalutlusotsuse tegemisel peab olema tagatud, et isikuandmete töötlemine oleks õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (IKÜM art 5 lg 1 p a). Kui andmesubjekt ei oleks ka asjakohase selgituse peale muid asjaolusid või tõendeid esitanud, siis ei oleks andmetöötleja tõesti saanud neid kaalumisel arvestada. Praegu ei ole andmetöötleja (professionaalne maksehäireregister) isegi püüdnud olulisi asjaolusid välja selgitada. AKI on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt selgitanud, milles seisneb andmesubjekti õiguste ja huvide kahjustamise ülemäärasus. Andmesubjekti ülemäärane kahjustamine esines sõltumata asjaolust, et kolmas isik ei ole kohtumenetluses omapoolseid seisukohti esitanud. Isegi kui andmesubjekt ei oska vastuväites tuua välja asjaolusid, mis tema õigusi ja huvisid ülemäära kahjustavad, ei tähenda see automaatselt, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ei esine. Andmesubjekti õigusi ülemääraselt kahjustavad asjaolud võivad ilmneda näiteks sarnaste vaidluste kohtupraktikast või tuleneda otse seadusest. IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on maksehäire avaldamine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud üksnes andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil. Krediidivõime tähendab võimet täita oma rahalisi kohustusi (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 p 1). Muu sarnane eesmärk võib olla lepingulistes suhetes maksekäitumise hindamine. Andmetöötlejal oli praegusel juhul kahe parkimistrahvi maksehäireregistris avaldamisel kohustud tõendada, kuidas see täidab isiku krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki. Üksikutest parkimistrahvidest tingitud võlgnevus ei saa viidata andmesubjekti krediidivõimelisusele või püsivale negatiivsele maksekäitumisele. Kui isikul tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt tekkivaid uusi võlgnevusi, siis on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja teda ülemääraselt kahjustav. Turuosalised on ka ise seadnud endale miinimumsumma, mida maksehäireregistrisse võib sisestada (30 eurot). Seega on nad samuti nõustunud, et iga väike võlgnevus ei ole veel maksehäire ja ei ole finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Maksehäire andmed ei ole ainult majanduslik teave, vaid tegemist on kaalukate asjaoludega ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt. Praktikas ei teosta maksehäireregistrid enne andmete väljastamist sisulist kontrolli, kas ja miks on taotlejal maksehäireandmeid vaja. Seega on maksehäireandmed lihtsasti kättesaadavad suurele huviliste ringile. Sarnaselt maksuvõlgade avalikustamisele (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 14 lg 5) ei peaks maksehäireregistrisse jõudma väiksemad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused. Sellised võlgnevused on liiga väikesed, et iseloomustada võlgniku püsivat negatiivset maksekäitumist ja jätta temast pikaks ajaks muljet kui ebausaldusväärsest lepinguparterist. Seda eriti olukorras, kus võlausaldaja peab majanduslikult ebamõistlikuks nõuda võlga sisse kohtu kaudu ja kasutab maksehäireregistrit pigem õiguskaitsevahendina. Kokkuvõtlikult on AKI hinnangul alla 100-euroste võlanõuete maksehäireregistris avaldamine võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Paar üksiku võlgnevuse avaldamise eesmärk ei ole nii kaalukas, et õigustada andmesubjektile kaasnevat pikaajalist õiguste ja vabaduste riivet. Kui maksehäire andmete avaldamine saaks omada üksnes isikut stigmatiseerivat toimet, siis on tegemist 6(17)

3-23-1168 andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamisega IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses. Tuleb arvestada, et maksehäire avaldamise negatiivne mõju ei ole ainult majanduslik, vaid mõjutab isiku toimetulekut laiemalt (nt töö saamisel, elamispinna üürimisel, teenuste tarbimisel). Selle tõttu tuleb andmesubjektide õiguste riivet pidada väga intensiivseks. Praegusel juhtumil ei ole kaebaja toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks kahe 40-eurose põhivõlaga maksehäire andmete kolmandatele isikutele edastamise eesmärgipärasust ja vajalikkust. Asjakohane ei ole halduskohtu argument, et kui lähtuda ainult võlgnevuse väiksusest, ei saakski midagi kaaluda, sest seadusandja ongi teatud olukorrad lugenud andmesubjekti ülemääraselt kahjustavateks (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1–2 ja 4–5). Kuna praegusel juhul ei olnud maksehäire avaldamiseks täidetud IKS §-st 10 tulenevad kriteeriumid, tuli võlanõuete avaldamine lõpetada ja andmed registrist kustutada. Õige ei ole arusaam, et kaebaja ei pea kaaluma, kas üksikud väikesed võlgnevused kajastavad üldse isiku maksevõimet, sest andmetöötleja peab alati hindama, kas edastatavaid andmeid saab üldse kasutada eesmärgil, milleks nende avaldamine on lubatud. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kuna kolmas isik oli võlgnevustest teadlik, kuid ei ole neid tasunud, siis on tegemist tahtliku rikkumisega ja lähtuda tuleb 10-aastasest aegumistähtajast. Tahtlikku rikkumist peab tõendama võlausaldaja ja selleks ei piisa argumendist, et kohustus on jäetud täitmata (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p 11). Kaebaja ei ole tõendanud, et kolmas isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Seetõttu on üks võlanõuetest aegunud ning seda tuleb arvestada ka andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisel. Kuigi aegunud nõude avaldamine võib samuti olla õiguspärane, on tegemist siiski olulise asjaoluga. Halduskohus on kahetsusväärselt pidanud õigustatuks võlgnevuste avaldamist maksehäireregistris eesmärgiga saavutada nõude täitmine. IKS § 10 sellisel eesmärgil andmetöötlust ei võimalda. Maksehäire avalikustamine ei saa olla võla tasumise sunnimehhanism. Halduskohus on lisaks mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja ülemäära suured ja ebavajalikud menetluskulud, jättes AKI vastuväited tähelepanuta.

3-23-1168 andmesubjekti esitatud vastuväitega piisavalt ning ei võinud seetõttu tema isikuandmete töötlemist jätkata. Andmesubjekt tugines oma vastuväites neljale argumendile: 1) tegemist ei ole tema parkimistrahvidega; 2) tegemist on ammuse olukorraga; 3) võlgnevuste osas ei ole tehtud kohtuotsust; 4) andmete avaldamisega on temale tekkinud mittevaraline kahju. Kõigile neile väidetele on kaebaja (ning ka Julianus Inkasso OÜ) sisuliselt ja tõendatult vastanud. IKÜM art 21 lg-st 1 ei tulene vastutavale töötlejale aktiivset kohustust andmesubjektilt küsida (või isegi välja pakkuda) asjaolusid, miks võiks võlaandmete avaldamine teda hüpoteetiliselt kahjustada. Kaebajal on IKÜM art 21 lg 1 kohaselt tõepoolest kohustus kaaluda, kas andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, kuid kaalumisel olulised asjaolud tuleb siiski välja tuua andmesubjektil endal (vrd Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.07.2023 otsus kohtuasjas nr 57292/16, Hurbain vs. Belgia, p 232). Kaebajal ei olnud ka alust eeldada, et andmesubjektil võiks olla midagi veel lisada, eriti kuna andmesubjekt pöördus ka AKI poole, kes oleks saanud ise andmesubjektile anda vajalikke selgitusi ja juhiseid. AKI ei ole veenvalt põhjendanud, milles andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine seisneb. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaalus kogumis kõiki relevantseid asjaolusid: andmesubjektil oli tõendatult tekkinud võlgnevus; üks võlgnevustest ei olnud aegunud ning aegumine ei keela iseenesest maksehäire avaldamist; võlausaldajad ei ole olnud passiivsed, vaid Julianus Inkasso OÜ on saatnud võlgnikule korduvaid meeldetuletusi; võlgnik ei ole võlgnevust tasunud ja kolmas isik on teatanud, et ei kavatsegi seda teha; pole teada, et andmesubjektile oleks ebaõiglaselt või üldse keeldutud finantsteenuste osutamisest; rikkumine ei ole lõppenud ja ettekirjutuse tegemise seisuga ei olnud maksehäiret avaldatud ülemäära pikka aega; tegemist on põhiõiguse (info- ja väljendusvabaduse) teostamisega. Kaalumisel on täiendavalt arvestatud andmesubjekti õigustega ja ka AKI vastuargumentidega, sh võlgnevuse suurus ja võlgnevuste hulk. Siinsel juhul ületavad kaks võlanõuet kokku 100 eurot. Seadus ei kohusta maksehäiret eemaldama, kui võlgnevuse summa on alla 100 euro. Tõese info avaldamine võlgniku enda käitumise tõttu ei võrdu tema kahjustamisega. Kui kehtestada 100 euro piir, siis peaks paljude lepingute puhul mööduma mitmeid kuid, enne kui võlausaldaja saaks isiku maksehäirest maksehäireregistri vahendusel teada anda. AKI käitumine on ka vastuoluline, sest varasemalt on selgitatud, et 100 euro piir on ainult üks indikaator paljude seast, mis võib viidata maksehäire avaldamise ülemäärasele kahjustamisele (vt AKI juhend). Parkimistrahv ei ole võrdsustatav maksuvõlaga. Erinevalt maksuvõlainfost ei ole maksehäirete info avalik, vaid kättesaadav ainult õigustatud huvi omavatele isikutele ja tasu eest. Samuti ei ole tegemist maksuvõlgade sissenõudmisega, vaid maksehäirete avaldamise eesmärk on anda krediidiandjatele isikust terviklik finantspilt, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. Seadusandja ei ole IKS §-s 10 soovinud kehtestada mistahes rahalist piiri. Seadus ei seo avaldamise lubatavust ka maksehäirete arvuga konkreetses registris. Seejuures on kolmandal isikul kaks maksehäiret. Krediidiotsuse tegijal on enamasti mitu infoallikat (sh võib andmesubjekti maksehäireid olla avaldatud mõnes muus maksehäireregistris) ning maksehäireregistrile ei saagi olla teada, milliseid asjaolusid võib isiku puhul veel esineda. Eesti finantssektoril on juba praegu liiga vähe infot kvaliteetsete krediidiotsuste tegemiseks (vrd positiivse krediidiregistri loomise kavatsus). Parkimistrahv on samuti finantskohustus ning paljasõnaline on AKI väide, et väike võlgnevus ei ole isiku finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Üksikust maksehäirest ei saa teha ega ka tehta põhjapanevaid järeldusi isiku maksevõime kohta. Kolmanda isiku maksehäirete andmeid ei ole vaadanud suur hulk isikuid või isikud, kellel puudub selleks õigustatud huvi. Kaebaja ei kavatse maksehäire andmeid avaldada igavesti, vaid lähtub nn 10+5 aasta reeglist, mis tugineb Riigikohtu 12.12.2011 otsusele nr 3-3-1-70-11. See tähtaeg ei ole möödunud. 8(17)

3-23-1168 Maksehäire andmed ei ole eriliiki isikuandmed ja need ei sisalda muud tundlikku teavet. Kaebaja ei avalda maksehäireid võlgade sissenõudmiseks. Kaebaja ei ole võlausaldaja ega võlgade sissenõudja. Otsuse maksehäire avaldamise kohta teeb võlausaldaja. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid tervikuna vajalikud ja põhjendatud.

Kolmas isik N.I ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(17)

3-23-1168 otsus nr 3-3-1-70-11, p 17).2 Samas on ilmne, et tegelikult on kaebaja maksehäirete avaldamisel lähtunud esmajoones IKS §-st 10.

töötlemise eesmärk on hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust või muu samasugune eesmärk. Ühelgi juhul ei tohi töötlemine minna kaugemale sellest, mis on taotletud üldise huvi eesmärkide saavutamiseks vajalik (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus kohtuasjas C-710/23, Ministerstvo zdravotnictví, p 37; 04.10.2024 otsus kohtuasjas C200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p-d 110–111; 22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19, Latvijas Republikas Saeima, p-d 109–110);

2)

töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust;

3)

töötleja on kontrollinud õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks;

4)

töötleja on registreerinud andmeedastuse;

5)

töötlemine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Seejuures on IKS § 10 lg-s 2 toodud eraldi välja, milliste andmete puhul (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2) ning millistes olukordades (vt IKS § 10 lg 2 p-d 4 ja 5) oleks maksehäireandmete avaldamine juba eelduslikult andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemäära kahjustav. See ei välista, et andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustavaks võib hinnata ka muude andmete töötlemise või andmete töötlemise teistsugustel asjaoludel (IKS § 10 lg 2 p 3).

Andmesubjekti vastuväite lahendamine 2

AKI on maksehäirete avaldamise juhendis (31.10.2023 redaktsioon, lk 4) samuti selgitanud, et võlausaldaja poolt maksehäireregistrile andmete edastamise aluseks on õigustatud huvi ehk IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f ning maksehäireregister töötleb andmeid seejärel edasi kas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f või IKS § 10 alusel – vt https://www.aki.ee/sites/default/files/documents/2024-03/Makseh %C3%A4irete_avaldamine_2023_2.0.pdf

10(17)

3-23-1168

Guidelines 1/2024 on processing of personal data based on Article 6(1)(f) GDPR, 08.10.2024 – https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/documents/public-consultations/2024/guidelines-12024-processingpersonal-data-based_en

11(17)

3-23-1168 võib ta paluda andmesubjektilt täpsustusi. Samuti on EDPB 28.03.2023 suunistes 4 (vt p 35 alap b, lk 15–16) juhitud tähelepanu, et taotluse täielikuks lahendamiseks võib vastutav töötleja paluda andmesubjektilt täpsustusi tema soovide kohta või lisateavet, jälgides samas, et seeläbi ei hakataks andmesubjekti õigusi piirama. Ehkki viidatud suunised ei käsitle praegusega identset olukorda, nähtub neist siiski üldisem arusaam, et vastutav töötleja peab vastutama mh selle eest, et andmesubjektile IKÜM art-tega 15–22 ettenähtud õiguste kasutamise võimalus ei jääks üksnes illusoorseks.

Kaebaja maksehäireregistris oli kolmanda isiku kohta avaldatud kaks maksehäiret:

–

16.03.2019 maksehäire summas 82,69 eurot (sh põhivõlg 40 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, viivis 12,69 eurot) – AS Ühisteenused 02.03.2019 leppetrahvi otsus nr 0031047379 summas 40 eurot, mis muutus sissenõutavaks 17.03.2019 (dtl 10, 13–14);

–

15.08.2021 maksehäire summas 33,79 eurot (sh sissenõudmiskulud 30 eurot, viivis 3,79 eurot) – AS Ühisteenused 01.08.2021 leppetrahvi otsus nr 0031062286 summas 40 eurot, mis muutus sissenõutavaks 16.08.2021 (dtl 19–21). Kaebaja 13.03.2023 selgitustest (dtl 49–51) nähtuvalt tasus kolmas isik leppetrahvi otsuses märgitud põhisumma 05.05.2022.

Suunised 01/2022 andmesubjekti õiguste kohta – õigus tutvuda andmetega, 28.03.2023 – https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines/guidelines-012022-data-subject-rightsright-access_et

12(17)

3-23-1168 andmesubjekti vastuväite puudulikku lahendamist. Ringkonnakohus nõustub, et maksehäireregister oleks pidanud andmesubjektile täpsemalt selgitama neid asjaolusid ja põhjuseid, miks on võlaandmete jätkuv avaldamine tema hinnangul õiguspärane. Kaebaja on 20.01.2023 kirjas seda teinud üksnes osaliselt. Kaebaja on kolmandale isikule küll selgitanud, et kontrollis avaldatavate võlaandmete õigsust, ja põhjendas lisaks, miks ei piisa vastuväitest, et sõidukit mitu aastat tagasi tegelikult parkinud isikut oleks keeruline välja selgitada, kuid ei ole mingil viisil võtnud seisukohta andmesubjekti väite osas, et maksehäirete avaldamine kahjustab (ülemääraselt) tema mainet. Eeltoodule vaatamata, kuna kolmas isik ei ole ka hiljem mingeid täiendavaid argumente välja toonud (sh kohtumenetluses), siis ei ole alust arvata, et IKÜM art 21 lg-s 1 nõutud analüüsi tulemuste ja n-ö lahenduskäigu kolmandale isikule esitamata jätmise tõttu jäid kaebajal andmesubjekti õiguste kahjustamise hindamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata.

3-23-1168 on ta põhinõude tasumisega ise tunnustanud), kuid on keeldunud nõuete täielikust tasumisest. Seega viitab kaebaja kolmanda isiku poolt kohustuste tahtlikule täitmata jätmisele, kuid mitte kolmanda isiku toimingutele, mida saaks pidada õigusvastase tagajärje soovimiseks ja tahtlikuks heade kommete vastaseks käitumiseks. Sellises olukorras ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldatav, vaid mõlema võlgnevuse puhul tuleb lähtuda 3-aastasest aegumistähtajast. Kuna halduskohus leidis, et kohaldamisele kuulub 10-aastane aegumistähtaeg, kuid ei ole seejuures arvestanud asjakohast kohtupraktikat, tuleb halduskohtu põhjendusi vastavas osas muuta.

3-23-1168 avaldamine hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja võtma tarbija krediidivõimelisuse hindamisel isiku varalist seisu ja maksevõimet kajastavate asjaolude kõrval mh arvesse tema varasemate maksekohustuste täitmist (vt ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p 3). Maksehäireregistril on kohustus kontrollida, et avaldatavad andmed oleksid seotud võlasuhte rikkumisega, kuid temalt ei saa nõuda otsustamist selle üle, milline tähendus või kaal peaks konkreetsetel andmetel olema isiku krediidivõimelisuse hindamisel. Maksehäireregister ise andmesubjektide krediidivõimelisust ei hinda ja samuti ei tee seda AKI. Seadusandjal oleks mõistagi võimalik piirata IKS § 10 kohaldamist ning näha ette sätte rakendamine ainult kindlat liiki võlasuhete rikkumisega seotud andmetele või teatud suurusega võlgnevustele, kuid seni ei ole seda tehtud. Ka asjaolu, et finantsteenuste pakkujad ei ole pidanud majanduslikult vm põhjusel otstarbekaks kajastada maksehäireregistris alla 30 euro suurusi võlgnevusi, ei kinnita väikeste võlgnevuste avaldamise õigusvastasust. Viidatud summa on lisaks märkimisväärselt madalam kui AKI välja pakutud 100 euro piir. Nõude väiksus ja vanus, rikkumise laad, maksehäirete arv jms asjaolud võivad tekitada põhjendatud kahtluse konkreetsete võlaandmete töötlemise proportsionaalsuses ning maksehäireregistril tuleb seda andmesubjekti vastuväidet lahendades sisuliselt kontrollida, kuid andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist ei saa siiski eeldada, eriti kui andmesubjekti vastuväited ei sisalda mingeid n-ö elulisi asjaolusid, mis seonduvad nt võlasuhte tekkimise või rikkumise asjaoludega või maksehäire avaldamisega kaasnenud kahjulike tagajärgedega.

3-23-1168 lg 1 p-d c ja d, art 58 lg 2 p-d f ja g) asemel rakendada kaebaja suhtes mõnda vähem koormavat, kuid kolmanda isiku õigusi sama tõhusalt kaitsvat meedet. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida AKI tähelepanu, et vaidlustatud haldusakti resolutiivosas tehtud viited IKÜM art 58 lg 2 p-des a ja b sätestatud järelevalveasutuse volituste rakendamisele jäävad täiesti arusaamatuks. Nimetatud sätted annavad AKI-le volitused teha mh vastutavale töötlejale hoiatusi ja noomitusi, kuid ettekirjutus ei sisalda ühtegi hoiatust ega noomitust. IKÜM art 58 lg 2 punkti a kohase hoiatusena ei ole käsitatav hoiatamine sunniraha ja väärteokaristuse eest. Haldusakti ei tohiks koormata asjakohatute õiguslike alustega (nt Riigikohtu 11.02.2009 otsus nr 3-3-1-79-08, p 28). IKÜM art 58 lg 2 p-d a ja b on asjakohased õiguslikud alused siis, kui ettekirjutuse resolutiivosa sisaldab andmetöötleja hoiatamist, et kavandatavad toimingud võivad rikkuda IKÜM-i sätteid, või temale IKÜM-i rikkumise eest noomituse tegemist. Tegemist peaks olema eelkõige selliste olukordadega, kus mingit konkreetset korraldust ei ole andmetöötlejale kas veel võimalik või enam põhjust anda.

16(17)

3-23-1168 tähtsust arvestades põhjust pidada ilmselgelt ülepaisutatuks, vaid see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja tervikuna.

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.