Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)

2(17)

3-23-1839 ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval juhul selgust, miks on jõutud kaebaja suhtes just sellisele tulemusele, et tema võlaandmeid avalikustatakse edasi. Andmetöötleja on seisukohal, et kaebaja maksehäire kuvamine on õigustatud kuni 26.06.2027, sest kaebaja on keeldunud võlgnevuse tasumisest ning ta ei ole mittetasumist põhjendanud ega esitanud vastuväiteid. Samuti ei ole võlgnevus aegunud. IKS § 10 lg 2 p-st 5 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 tulenevalt võib võlaandmeid avaldada maksimaalselt 3+5 aastat. Maksimaalne periood peab olema põhjendatud ning see on lubatud vaid kõige tõsisemate rikkumiste korral, arvestades nii võlgnikku kui ka võlausaldajat iseloomustavaid asjaolusid. Andmete edastamine võib-olla andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ka siis, kui kohustuste rikkumisest ei ole möödunud rohkem kui 5 aastat, sest võlaandmete puhul ei ole tegemist ainult majanduslike, vaid ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Konkreetne ajaperiood, mille jooksul võlaandmeid avaldatakse, tuleb määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt. Sealhulgas, kuid mitte ainult tuleb arvestada järgmiste asjaoludega: kas tegemist on ainsa võlgnevusega, võlgnevuse suurus (AKI ei pea põhjendatuks avaldada alla 100-euroseid võlgnevusi), kas võlausaldaja on nõuet aktiivselt sisse nõudnud, kas võlgnevus võib olla aegunud jne. Asjaolu, et kaebaja ei põhjendanud, kuidas võlaandmete avaldamine kahjustab tema õigusi ja vabadusi ülemääraselt, ei vabasta andmetöötlejat IKS § 10 lg 2 p-st 3 ja IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-st f tulenevast kohustusest. Andmetöötleja ei ole piisavalt selgitanud ega esitanud tõendeid, millistele konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja kaebajat üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub üles isiku õiguste riive. Andmetöötleja ei ole toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks, et IKS § 10 lg-s 1 sätestatud eesmärgil on kaebaja andmete niivõrd pika aja jooksul kolmandatele isikutele edastamine vajalik. Kui inimesel tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt tekkivaid võlgnevusi, on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja ülemääraselt kahjustav. AKI hinnangul ei kaalu andmetöötleja õigustatud huvi siinsel juhul üles kaebaja õiguste kahjustamist: tegemist on väikeste võlaga (võlgnevuse põhisumma on 60 eurot); võlgnevus on tekkinud neli aastat tagasi; tegemist on kaebaja ainsa maksehäirega; planeeritav andmete avalikustamise aeg ei ole põhjendatud ega proportsioonis kaebaja käitumist iseloomustavate asjaoludega. AKI-le teadaolevalt ei ole kaebaja osas varem maksehäireid avaldatud ja uusi maksehäireid ei ole lisandunud. Seega ei ole tema maksehäire kuvamine maksimaalse aja ulatuses kindlasti põhjendatud. Kaebaja võlaandmete avaldamine ei ole põhjendatud ka lühema perioodi jooksul. Kaebaja kohta on avaldatud ainult üks maksehäire, nõude alguskuupäev on 27.06.2019, nõude summa on 106,22 eurot ja võlausaldaja ei ole nõude osas pöördunud ka kohtusse. Samas ei ole nõue veel aegunud Soome võlgade aegumise seaduse § 10 p 3 alusel ning nii Julianus Inkasso OÜ kui ka ParkkiPate Oy on kaebajale mitmel korral võlgnevust meelde tuletanud. Tegemist on võlausaldajat iseloomustava asjaoluga, kuid samas on aegumise küsimus vaid üks mitmest asjaolust, mida tuleb andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisel arvestada. Kaalukam on see, et põhivõlg on alla 100 euro ja tegemist on kaebaja ainsa võlgnevusega. Maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei kaalu üles andmete avalikustamisega kaebajale osaks saavat pikaajalist õiguste ja vabaduste riivet. Sedasorti väikese võlgnevuse olemasolu ei viita tõenäoliselt isiku puuduvale krediidivõimelisusele. Parkimistrahvi osas avaldatud maksehäire ei kajasta otseselt isiku maksevõimet. Reeglina on tegu alla 100-eurose üksiku võlgnevusega. Andmetöötleja on ka ise leidnud, et parkimistrahve võidakse vaadata kui isiku hoolsuskäitumist iseloomustavat 3(17)

3-23-1839 näitajat, kuid see ei saa IKS § 10 lg 1 järgi eraldiseisvalt õigustada võlaandmete avaldamist. Maksehäire avaldamise eelduste loetlemine ja andmetöötleja üldine õigustatud huvi analüüs ei anna vastust, kuidas võlaandmete avaldamise vajadus kaalub konkreetsel juhul üles isiku õiguste ja huvide riive. Pelgalt viide andmete õigsusele ja kohustuse tahtlikule rikkumisele ei kujuta endast kaalumist. Hinnata tuleb konkreetse maksehäire avaldamise eeldusi sisuliselt. Andmetöötleja jätkas 27.10.2022 vastuväitele vaatamata kaebaja võlaandmete avaldamist, jättes esitamata kaebaja õigustatud huvi analüüsi ja hindamata kaebaja õigustatud huvide kahjustamise ulatuse. Sellega rikkus andmetöötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat tõendamiskohustust, mis on andmete töötlemise ja avalikustamise jätkamise eelduseks. Andmetöötleja ei ole täitnud ka IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust, sest võlausaldaja saadetud teavitus (hagihoiatus) ei olnud selleks piisav. Teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks teabe avaldamisega www.taust.ee, sest teavitus peab olema tehtud enne maksehäire avaldamist. Vastasel juhul ei oleks andmetöötlus isikule ettenähtav ega läbipaistev.

Andmekaitse Inspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kolmas isik Y.K

kaebuse kohta kirjalikku seisukohta ei esitanud.

3-23-1839 tunnista, ei saa olla alus, et maksehäire avaldamine registris lõpetada. Juhtumi asjaolusid arvestades võib põhjendatud olla ka teabe jätkuv avaldamine, kui võlausaldaja leiab vastuväite olevat põhjendamatu ning tal on olemas tõendid, mis tema seisukoha kinnitavad. Siinsel juhul on Julianus Inkasso OÜ esitanud tõendid parkimistrahvi olemasolu kohta ja ParkkiPate Oy volikirja, millega teda on volitatud võlgade sissenõudmiseks. Kolmas isik esitas vastuväited 23.09.2022 võlausaldajale ja 27.10.2022 maksehäireregistrile, leides, et nõue ei ole tõendatud ja see on Soome õiguse kohaselt ka aegunud. Julianus Inkasso OÜ on vastuväitele vastanud, selgitades, et parkimistrahvi tegemise seisuga oli kolmas isik sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning Soome õiguse järgi aegumine katkeb, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult tasumist või tuletab võlgnevust muul viisil meelde. Parkimistrahv muutus sissenõutavaks 28.06.2019 ning kolmandale isikule on meeldetuletused saadetud 19.11.2021 ja 13.01.2022 kirjalikult ning 25.04.2022 lühisõnumiga, mistõttu ei ole nõue aegunud. Kolmas isik ega AKI ei ole sellele järeldusele usutavaid vastuväiteid esitanud. Väide, et sõiduk võõrandati üle kahe aasta enne parkimistrahvi väljastamist, on tõendamata. Seega on võlgnevus kehtiv ja aegumise argument ei saa kinnitada kolmanda isiku õiguste ülemäärast kahjustamist. Samuti võimaldab IKS § 10 maksehäirete avaldamist ka aegunud nõuete osas (vt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 24; Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011 otsus nr 3-10-1844, p 28). Varasema IKS-i regulatsioon ei ole selles aspektis põhimõtteliselt muutunud. Seega on ka aegunud nõuete avaldamine üldjuhul õiguspärane ning lühemat tähtaega õigustavad andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida ei ole praeguses asjas välja toodud. Kolmandal isikul on ka varasemalt olnud maksehäireid seoses tasumata parkimistrahvidega. Kuigi need andmed on registrist kustutatud, näitab see, et tegu pole ühekordse eksimusega. Kaebaja ei pea kaaluma seda, kas parkimistrahvi osas avaldatud alla 100-eurone üksik maksehäire kajastab üldse isiku maksevõimet või mitte. Isik saab mõjutada maksehäirete avaldamist sellega, et tasub nõude või kummutab nõude olemasolu usutavate tõenditega. Sellistel juhtudel võib maksehäire avaldamine isiku õigusi ülemääraselt kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane. Praegu sellist olukorda ei esine. Kaebaja ei ole vaielnud vastu AKI etteheitele, et ta ei ole korrektselt täitnud andmesubjekti teavitamiskohustust. Samas on kaebaja andmesubjekti vastuväiteid analüüsinud ja avaldamise jätkamise üle otsustamisel arvestanud. Andmesubjekti esialgu teavitamata jätmine ei muuda andmete jätkuvat avaldamist õigusvastaseks. AKI ettekirjutus on kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-1839 kahjustab tema õigusi. Praegusel juhul ei nähtu, mis asjaolusid kaebaja üldse arvesse võttis. Ekslik on kohtu järeldus, et ainus negatiivne mõju oli mainekahju. Andmesubjektile ei olnud üldse arusaadav, milles seisneb andmetöötleja kohustus (kuna kaebaja jättis IKÜM-st tuleneva teavitamiskohustuse täitmata), ja seetõttu ei olnud tal ka võimalik andmetöötleja kaalutlusotsusega tutvuda ning vajadusel täiendavaid asjaolusid või tõendeid esitada. IKÜM art 21 lg 1 kohase kaalutlusotsuse tegemisel peab olema tagatud, et isikuandmete töötlemine oleks õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (IKÜM art 5 lg 1 p a). Kui andmesubjekt ei oleks ka asjakohase selgituse peale muid asjaolusid või tõendeid esitanud, siis ei oleks andmetöötleja tõesti saanud neid kaalumisel arvestada. Praegu ei ole andmetöötleja (professionaalne maksehäireregister) isegi püüdnud olulisi asjaolusid välja selgitada. AKI on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt selgitanud, milles seisneb andmesubjekti õiguste ja huvide kahjustamise ülemäärasus. Andmesubjekti ülemäärane kahjustamine esines sõltumata kohtuistungil ilmnenud liisingut ja sõiduki võõrandamist puudutavatest asjaoludest. Isegi kui andmesubjekt ei oska vastuväites tuua välja asjaolusid, mis tema õigusi ja huvisid ülemäära kahjustavad, ei tähenda see automaatselt, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ei esine. Andmesubjekti õigusi ülemääraselt kahjustavad asjaolud võivad ilmneda näiteks sarnaste vaidluste kohtupraktikast või tuleneda otse seadusest. IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on maksehäire avaldamine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud üksnes andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil. Krediidivõime tähendab võimet täita oma rahalisi kohustusi (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 p 1). Muu sarnane eesmärk võib olla lepingulistes suhetes maksekäitumise hindamine. Andmetöötleja pidi siinsel juhul üksiku väikese ja neli aastat vana võla maksehäireregistris avaldamisel tõendama, kuidas see täidab isiku krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki. Üksik parkimistrahvist tingitud võlgnevus ei saa viidata andmesubjekti krediidivõimelisusele või püsivale negatiivsele maksekäitumisele. Kui isikul tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt tekkivaid uusi võlgnevusi, siis on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja teda ülemääraselt kahjustav. Turuosalised on ka ise seadnud endale miinimumsumma, mida maksehäireregistrisse võib sisestada (30 eurot). Seega on nad samuti nõustunud, et iga väike võlgnevus ei ole veel maksehäire ja ei ole finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Maksehäire andmed ei ole ainult majanduslik teave, vaid tegemist on kaalukate asjaoludega ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt. Praktikas ei teosta maksehäireregistrid enne andmete väljastamist sisulist kontrolli, kas ja miks on taotlejal maksehäireandmeid vaja. Seega on maksehäireandmed lihtsasti kättesaadavad suurele huviliste ringile. Sarnaselt maksuvõlgade avalikustamisele (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 14 lg 5) ei peaks maksehäireregistrisse jõudma väiksemad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused. Sellised võlgnevused on liiga väikesed, et iseloomustada võlgniku püsivat negatiivset maksekäitumist ja jätta temast pikaks ajaks muljet kui ebausaldusväärsest lepinguparterist. Seda eriti olukorras, kus võlausaldaja peab majanduslikult ebamõistlikuks nõuda võlga sisse kohtu kaudu ja kasutab maksehäireregistrit pigem õiguskaitsevahendina. Kokkuvõtlikult on AKI hinnangul alla 100-euroste võlanõuete maksehäireregistris avaldamine võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Ülemäärase kahjustamise hindamisel on lisaks oluline võlgnevuste arv. Üksik võlgnevus ei iseloomusta inimese püsivat käitumist ja aastaid kestev maksehäire avaldamine oleks sel juhul inimest ülemäära kahjustav. Kui maksehäire andmete avaldamine saaks omada üksnes isikut stigmatiseerivat toimet, siis on tegemist andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamisega IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses. Tuleb arvestada, et maksehäire avaldamise negatiivne mõju ei ole ainult majanduslik, vaid mõjutab isiku toimetulekut laiemalt (nt töö saamisel, elamispinna üürimisel, teenuste tarbimisel). Selle tõttu tuleb 6(17)

3-23-1839 andmesubjektide õiguste riivet pidada väga intensiivseks. Praegusel juhtumil ei ole kaebaja toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks üksiku 60-eurose maksehäire andmete kolmandatele isikutele edastamise eesmärgipärasust ja vajalikkust. Asjakohane ei ole halduskohtu argument, et kui lähtuda ainult võlgnevuse väiksusest, ei saakski midagi kaaluda, sest seadusandja ongi teatud olukorrad lugenud andmesubjekti ülemääraselt kahjustavateks (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1–2 ja 4–5). Kuna praegusel juhul ei olnud maksehäire avaldamiseks täidetud IKS §-st 10 tulenevad kriteeriumid, tuli võlanõude avaldamine lõpetada ja andmed registrist kustutada. Õige ei ole arusaam, et kaebaja ei pea kaaluma, kas üksik väike maksehäire kajastab otseselt isiku maksevõimet, sest andmetöötleja peab alati hindama, kas edastatavaid andmeid saab üldse kasutada eesmärgil, milleks nende avaldamine on lubatud. Asjakohatu on kohtu viide vanadele registrist kustutatud maksehäiretele, sest neid ei saa igavesti kasutada võlgniku maksekäitumise iseloomustamisel ega ka andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisel (vrd analoogia karistusregistriga).

3-23-1839 232). Kaebajal ei olnud ka alust eeldada, et andmesubjektil võiks olla midagi veel lisada, eriti kuna ta esitas pöördumise mh juristi vahendusel ja lõpuks koguni AKI vahendusel, kes oleks saanud ise andmesubjektile anda vajalikke selgitusi ja juhiseid. Kaebaja esitas AKI menetluse raames nii üldise õigustatud huvi analüüsi kui ka analüüsis põhjalikult konkreetselt kaebaja olukorda. Kolmanda isiku poolt halduskohtu istungil esitatud täiendavad argumendid on paljasõnalised ja ei ole eluliselt usutavad (nt pole arusaadav, miks olid sõiduki andmed liiklusregistris endiselt muutmata, ning ükski liisinguettevõtja ei ole kolmanda isiku maksehäire andmeid vaadanud). AKI ei ole veenvalt põhjendanud, milles andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine seisneb. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaalus kogumis kõiki relevantseid asjaolusid: andmesubjektil oli tõendatult tekkinud võlgnevus; võlanõue ei olnud aegunud ja põhjendatuks on loetud ka aegunud nõuete avaldamist; võlausaldajad ei ole olnud passiivsed, vaid Julianus Inkasso OÜ on saatnud võlgnikule korduvaid meeldetuletusi; võlgnik ei ole võlgnevust tasunud ja on teavitanud, et ei kavatsegi seda teha; pole teada, et andmesubjektile oleks ebaõiglaselt või üldse keeldutud finantsteenuste osutamisest; rikkumine ei ole lõppenud ning ettekirjutuse tegemise seisuga ei olnud maksehäiret avaldatud ülemäära pikka aega; tegemist on põhiõiguse (info- ja väljendusvabaduse) teostamisega. Kaalumisel on täiendavalt arvestatud andmesubjekti õigustega ja ka AKI toodud vastuargumentidega, sh võlgnevuse suurus ja võlgnevuste hulk. Seadus ei kohusta maksehäiret eemaldama, kui võlgnevuse summa on alla 100 euro. Tõese info avaldamine võlgniku enda käitumise tõttu ei võrdu võlgniku kahjustamisega. Siinsel juhul on võlgnik ka varem jäänud lootma Soomes saadud parkimistrahvide aegumisele. Kui kehtestada 100 euro piir, siis peaks paljude lepingute puhul mööduma mitmeid kuid, enne kui võlausaldaja saaks isiku maksehäirest maksehäireregistri vahendusel teada anda. AKI käitumine on lisaks vastuoluline, sest varasemalt on selgitatud, et 100 euro piir on ainult üks indikaator paljude seast, mis võib viidata maksehäire avaldamise ülemäärasele kahjustamisele (vt AKI juhend). Parkimistrahv ei ole võrdsustatav maksuvõlaga. Erinevalt maksuvõlainfost ei ole maksehäirete info avalik, vaid kättesaadav ainult õigustatud huvi omavatele isikutele ja tasu eest. Samuti ei ole tegemist maksuvõlgade sissenõudmisega, vaid maksehäirete avaldamise eesmärk on anda krediidiandjatele isikust terviklik finantspilt, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. Seadusandja ei ole IKS §-s 10 soovinud kehtestada mistahes rahalist piiri. Seadus ei seo avaldamise lubatavust ka maksehäirete arvuga konkreetses registris. Kolmandal isikul on ka varem olnud parkimistrahvi võlgnevusi, kuid 2016. a maksehäired on võlausaldaja taotlusel eemaldatud, sest Soome õiguse kohaselt aegumine lõpetab võlanõude. Krediidiotsuse tegijal on enamasti mitu infoallikat (sh võib andmesubjekti maksehäireid olla avaldatud mõnes muus maksehäireregistris) ning maksehäireregistrile ei saagi olla teada, milliseid asjaolusid võib isiku puhul veel esineda. Parkimistrahv on samuti finantskohustus ja AKI väide, et väike võlgnevus ei ole isiku finantsilise tervikpildi jaoks relevantne, on paljasõnaline. Maksehäirest ei saa teha ega ka tehta põhjapanevaid järeldusi isiku maksevõime kohta. Kolmanda isiku andmeid ei ole vaadanud suur hulk isikuid või isikud, kellel puudub õigustatud huvi. Võrdlus karistusregistriga on kohatu ja kaebaja ei kavatse maksehäire andmeid avaldada igavesti, vaid lähtub nn 10+5 aasta reeglist, mis tugineb Riigikohtu 12.12.2011 otsusele nr 3-3-1-70-11. See tähtaeg ei ole möödunud. Maksehäire andmed ei ole eriliiki isikuandmed ja ei sisalda muud tundlikku teavet.

Kolmas isik Y.K ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(17)

3-23-1839

AKI on maksehäirete avaldamise juhendis (31.10.2023 redaktsioon, lk 4) samuti selgitanud, et võlausaldaja poolt maksehäireregistrile andmete edastamise aluseks on õigustatud huvi ehk IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f ning maksehäireregister töötleb andmeid seejärel edasi kas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f või IKS § 10 alusel – vt https://www.aki.ee/sites/default/files/documents/2024-03/Makseh %C3%A4irete_avaldamine_2023_2.0.pdf

9(17)

3-23-1839 töötlemine õigustatud huvi alusel ei ole lubatud, kui andmesubjekti huvid või põhiõigused ja vabadused on sellest kaalukamad, ning ka IKÜM art 21 lg-s 1 on vastuväidete esitamise õigus ühetaoliselt reguleeritud nii IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i e kui ka p-i f alusel toimuva isikuandmete töötlemise suhtes, ei ole nende eristamisel siinsel juhul määravat tähtsust. Kahtlust ei ole selles, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete töötlemise tingimused on õigustatud huvi korral vähemalt sama ranged kui avalikes huvides oleva ülesande täitmise korral. Kaebaja jaoks on soodsam lähtuda IKS §-s 10, sest seadusandja on selles andnud mitmetes olulistes küsimustes täpsemaid suuniseid (mh ei ole maksehäireregistril vajadust eraldi põhjendada, et isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil toimub mõjuval õiguspärasel põhjusel). Kuivõrd asjas on vaidluse all üksnes maksehäire andmete jätkuv töötlemine maksehäireregistri enda poolt (s.o andmete säilitamine kaebaja andmebaasis, kust neid on võimalik päringu alusel väljastada), mitte võlausaldaja poolt maksehäire andmete maksehäireregistrile edastamine ega ühegi konkreetse päringu alusel kellelegi maksehäireregistrist andmete väljastamine, siis ei ole vaja analüüsida, millistest õiguslikest alustest peaksid lähtuma andmete registrisse edastaja ja registriandmete kasutaja.

töötlemise eesmärk on hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust või muu samasugune eesmärk. Ühelgi juhul ei tohi töötlemine minna kaugemale sellest, mis on taotletud üldise huvi eesmärkide saavutamiseks vajalik (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus kohtuasjas C-710/23, Ministerstvo zdravotnictví, p 37; 04.10.2024 otsus kohtuasjas C200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p-d 110–111; 22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19, Latvijas Republikas Saeima, p-d 109–110);

2)

töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust;

3)

töötleja on kontrollinud õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks;

4)

töötleja on registreerinud andmeedastuse;

5)

töötlemine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Seejuures on IKS § 10 lg-s 2 toodud eraldi välja, milliste andmete puhul (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2) ning millistes olukordades (vt IKS § 10 lg 2 p-d 4 ja 5) oleks maksehäireandmete avaldamine juba eelduslikult andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemäära kahjustav. See ei välista, et andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustavaks võib hinnata ka muude andmete töötlemise või andmete töötlemise teistsugustel asjaoludel (IKS § 10 lg 2 p 3).

Andmesubjekti vastuväite lahendamine

3-23-1839 andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, või õigusnõuete koostamise, esitamise või kaitsmise eesmärgil.“

Guidelines 1/2024 on processing of personal data based on Article 6(1)(f) GDPR, 08.10.2024 – https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/documents/public-consultations/2024/guidelines-12024-processingpersonal-data-based_en 4 Suunised 01/2022 andmesubjekti õiguste kohta – õigus tutvuda andmetega, 28.03.2023 – https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines/guidelines-012022-data-subject-rightsright-access_et

11(17)

3-23-1839 tõendada, või ei olnud ta muul põhjusel kõiki aspekte kohe välja toonud, ning kui selline kahtlus pidi tekkima, siis kas kaebaja kui vastutav töötleja on aidanud nõuetekohaselt kaasa, et kolmandal isikul oleks võimalik tõhusalt ja sihipäraselt realiseerida IKÜM art 21 lg-s 1 sätestatud vastuväite esitamise õigust. Maksehäireregistri pidaja ei saa lähtuda ainuüksi enda ärihuvidest ega võlausaldajate huvidest, vaid tal on kohustus tagada andmetöötluse seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus (IKÜM art 5 lg 1 punkt a ja lg 2). Seejuures ei ole alust rääkida kaalutlusotsuse tegemisest, sest tegemist on hindamisotsusega (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 17; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 12). Andmesubjekti võlasuhte rikkumist kajastavate andmete maksehäireregistris IKS § 10 alusel avaldamise (kolmandatele isikutele edastamise) jätkamine saab olla üksnes kas õiguspärane või õigusvastane, sõltuvalt hinnangust sellele, kelle huvisid ja õigusi tuleb konkreetsetel asjaoludel ja vastuväite lahendamise aja seisuga pidada ülekaalukamateks (s.o rohkem kaitsmist väärivateks). Samuti ei saa maksehäireregister kaaluda seda, kas avaldada isikuandmeid suuremas või väiksemas ulatuses, vaid õiguspärane saab olla andmete avaldamine ainult minimaalses mahus, mis on vajalik taotletava legitiimse eesmärgi (krediidivõimelisuse hindamine) saavutamiseks (IKÜM art 5 lg 1 punkt c). Hinnang Y.K 27.10.2022 vastuväite lahendamisele

Laki velan vanhentumisesta – https://www.finlex.fi/fi/lainsaadanto/2003/728

12(17)

3-23-1839 mh juhul, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult tasumist või tuletab võlgnikule võlgnevust muul viisil meelde. Kaebusele lisatud Julianus Inkasso OÜ infosüsteemi andmed (dtl 20, 22) ja ParkkiPate Oy 24.05.2021 volikiri (dtl 19) kinnitavad, et kolmandale isikule on võlgnevust meelde tuletatud ja nõutud selle tasumist enne 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Seetõttu tuleb kaebajaga nõustuda, et võlanõuded ei pruugi olla Soome seaduse järgi aegunud. Vastustaja ei ole samuti seda võimalust välistanud. Ringkonnakohus on samas seisukohal, et võlasuhte rikkumisega seotud andmete IKS § 10 alusel avaldamise ülemäärast kahjustamist hinnates ei olegi välisriigis tekkinud nõuete puhul asjakohane lähtuda asjaomase välisriigi õiguses ettenähtud aegumise sätetest, vaid hoopis Eesti õigusest. Maksehäire avaldamise puhul ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega, vaid potentsiaalsete võlausaldajate teavitamisega asjaolust, mis omab tähtsust andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamisel. Seadusandja on sellisel eesmärgil võlaandmete töötlemise tingimuste IKS §-s 10 määratlemisel ilmselgelt lähtunud just ettekujutusest, kuidas on võlasuhtega seotud küsimused reguleeritud Eesti õiguses. Kuigi aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumise lõppemisena IKS § 10 lg 2 p 5 tähenduses, tuleks kohtupraktika kohaselt üldjuhul lugeda andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustavaks IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ka maksehäire andmete avaldamist enam kui 5 aastat pärast aegumist (nt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 2-20-3112, p-d 65–66; 18.01.2023 otsus nr 2-22-6314, p-d 47.1–47.3). Kohtute see hinnang lähtub samuti Eesti õiguses sätestatud aegumise regulatsioonist. Kui välisriigis tekkinud nõuete puhul tuleks maksehäire avaldamisel võtta aluseks aegumise regulatsioon konkreetses välisriigis, siis võiks see mh tuua kaasa andmesubjektide põhjendamatult erineva (s.o ebavõrdse) kohtlemise. Kui võtta aluseks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning arvestada ühtlasi, et kaebaja ei ole väitnud ja puuduvad ka andmed, et võlgnevuse sissenõudmiseks oleks enne 3 aasta möödumist tehtud muid toiminguid peale 19.11.2021, 13.01.2022 ja 25.04.2022 meeldetuletuste / tasumisnõuete edastamise, ent sedalaadi toimingud TsÜS §-de 158–169 järgi aegumist ei katkesta ega peata, siis oleks vaidlusalune parkimistrahv nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete (vt TsÜS § 144) osas aegunud alates 28.06.2022. Kaebaja on AKI-le esitatud 09.05.2023 seisukohas ka ise märkinud, et ei plaani maksehäiret avaldada pikemalt kui 3+5 aastat (s.o kuni 26.06.2027).

3-23-1839

3-23-1839 andmetega, siis juhul, kui nõude summa ei ole eriti suur (nt alla 100 euro), peab vastutav töötleja hakkama eraldi põhjendama ja tõendama, kuidas aitab sellise väikese võlgnevuse maksehäireregistris avaldamine hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja võtma tarbija krediidivõimelisuse hindamisel isiku varalist seisu ja maksevõimet kajastavate asjaolude kõrval mh arvesse tema varasemate maksekohustuste täitmist (vt ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p 3). Maksehäireregistril on kohustus kontrollida, et avaldatavad andmed oleksid seotud võlasuhte rikkumisega, kuid temalt ei saa nõuda otsustamist selle üle, milline tähendus või kaal peaks konkreetsetel andmetel olema isiku krediidivõimelisuse hindamisel. Maksehäireregister ise andmesubjektide krediidivõimelisust ei hinda ja samuti ei tee seda AKI. Seadusandjal oleks mõistagi võimalik piirata IKS § 10 kohaldamist ning näha ette sätte rakendamine ainult kindlat liiki võlasuhete rikkumisega seotud andmetele või teatud suurusega võlgnevustele, kuid seni ei ole seda tehtud. Ka asjaolu, et finantsteenuste pakkujad ei ole pidanud majanduslikult vm põhjusel otstarbekaks kajastada maksehäireregistris alla 30 euro suurusi võlgnevusi, ei kinnita väikeste võlgnevuste avaldamise õigusvastasust. Viidatud summa on lisaks märkimisväärselt madalam kui AKI välja pakutud 100 euro piir. Nõude väiksus ja vanus, rikkumise laad, maksehäirete arv jms asjaolud võivad tekitada põhjendatud kahtluse konkreetsete võlaandmete töötlemise proportsionaalsuses ning maksehäireregistril tuleb seda andmesubjekti vastuväidet lahendades sisuliselt kontrollida, kuid andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist ei saa siiski eeldada, eriti kui andmesubjekti vastuväited ei sisalda mingeid n-ö elulisi asjaolusid, mis seonduvad nt võlasuhte tekkimise või rikkumise asjaoludega või maksehäire avaldamisega kaasnenud kahjulike tagajärgedega. Halduskohus on praeguses asjas lisaks õigesti märkinud, et kolmandal isikul on samalaadseid parkimistrahvide võlgnevusi olnud ka varem ning tegemist ei olnud väga vanade andmetega, sest asja materjalide kohaselt kustutati 2016. a nõuetega seotud maksehäirete andmed kolmanda isiku 23.09.2022 pöördumisest ja nõuete aegumisest lähtudes alles 29.09.2022.

3-23-1839 maksehäire lõpetatakse võlgnevuse täielikul tasumisel – dtl 21, 95), isegi kui maksehäire avaldaja (Julianus Inkasso OÜ) ja maksehäireregister (Krediidiregister OÜ) on seotud isikud. Ettekirjutuse proportsionaalsus ja andmesubjekti teavitamine

3-23-1839

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.