2-16-2762/65 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

19.PankrS § 175 lg 11 sätestab, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Seejuures peab kohus hindama, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 12). Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlustatud maakohtu määruse tegemise aja seisuga 18. oktoobril 2021. a oli võlgnik võlausaldajale tasunud 14 549.83 eurot, s.o üle poole Swedbank AS-i rahuldamata nõudest 28 537.02 eurot (kd I, tl 149). Lisaks oli võlgnik rahuldanud TCM Estonia OÜ nõude 48.42 eurot täies ulatuses ning Castovanni OÜ nõude 100 euro ulatuses. Võlgnikul oli rahuldamata lisaks Swedbank AS-i nõudele PlusPlus Capital AS-i nõue 180.11 euro ulatuses ning Castovanni OÜ nõue 264.78 euro ulatuses. Kolleegium leiab, et võlausaldajate nõude rahuldamist üle 50% ulatuses saab pidada PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Samas ei ole maakohus hinnanud, kas võlgnik täitis menetluse jooksul enda kohustusi nõuetekohaselt või mitte. Vaatamata, et maakohus selgitas korduvalt võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud väljamaksete arvutamise korda (kd I, tl 151; kd II, tl 8; kd II, tl 58), ei täitnud võlgnik menetluse ajal enda kohustusi nõuetekohaselt, kuivõrd oli teinud väljamakseid PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud väiksemas määras. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik tasus Swedbank AS-ile 10. mail 2017. a 1385.68 eurot, 9. juulil 2018. a 1479.15 eurot,

173 lg-s 3-5 sätestatud väljamakse kohustust ning on sellega rikkunud võlausaldaja huve, peaks kohus keelduma võlgnikku kohustustest vabastama. PankrS § 175 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb sama paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada PankrS § 175 lg 2 p 2 ja lg 5 alusel vaid juhul, kui: 1) võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta; 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve (Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-131-16, p 14). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul esitanud maakohtule viimase nõudmisel aruanded ning konto väljavõtted (kd I, tl 167-168 ja tl 179-203; kd II, tl 25-57; tl 83-104; 124-155; tl 173-175), mistõttu ei saa järeldada, et võlgnik on PankrS § 173 lg 2 mõttes enda tulusid või vara varjanud. Kuigi võlgnik ei ole tulumaksutagastust enda sissetulekute hulka arvanud, nähtuvad need võlgniku pangakonto väljavõtetest. Maakohtul tulnuks nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud tulumaksutagastust enda varaks ning vajadusel selgitada, et tegemist on samuti võlgniku sissetulekuga. Arvestades, et maakohus selgitamiskohustust ei täitnud, et saa väita, et võlgnik sai ise õigusalaste teadmisteta isikuna aru, et ka tulumaksutagastust tuleb kasutada võlausaldajate huvides, mistõttu ei saa tegemist olla varjamisega (Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15, 16). Kuigi kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ja tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires, ei ole võlgnik kolleegiumi hinnangul eelnevat arvestades enda kohustust süüliselt, s.o vähemalt raskelt hooletult VÕS § 104 lg 4 tähenduses rikkunud, eriti arvestades, et ligi 4.5 aasta möödudes oli võlgnikul tasutud üle 50% võlausaldajate nõuetest. Niisiis ei saa ka järeldada, et võlgnik kahjustas süülise rikkumisega võlausaldajate huve. Seega kokkuvõttes ei anna eeltoodu kolleegiumi hinnangul alust jätta võlgnikku PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Kuivõrd PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise alused puuduvad, võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödas üle viie aasta, võlgnik on täitnud võlausaldajate nõuded arvestatavas ulatuses ning on mh tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustusest vabastamise menetluse võimalusest PankrS § 175 lg 1 alusel ilma jätta.