Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2021. a määrus (riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2021. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
MENETLUSE KÄIK
1.X (avaldaja) esitas Pärnu Maakohtule 24. novembril 2021 taotluse riigi õigusabi saamiseks seoses pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) ning muuks õigusnõustamiseks või esindamiseks. Probleemi kirjelduseks, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse, on märgitud, et avaldajalt võeti tsiviilasjas nr X-XX-XXXX täielikult ära tema isiku- ja varahooldusõigus enda alaealiste tütarde üle (L, U, S, G, N). Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on lõpplahend jõustunud Riigikohtu 1. novembri 2021. a menetlusloast keeldumisega. Avaldaja juhib tähelepanu EIK praktikale, mille kohaselt lapse eraldamine vanematest peab reeglina olema ajutine ning ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema taasühendamine (6. septembri 2018. a otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt vs. Itaalia). Tähtis on vanemate nõustamine võimude poolt tegevuste osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada laste haridust ja arengut (24. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 45959/11, Achim vs. Rumeenia).
2-21-18453 Riigivõimu tegevus seoses tsiviilasjaga nr X-XX-XXXX on olnud vastuolus eelmärgitud EIK praktikaga. Riigivõimu tegevusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on ebaproportsionaalselt ja õigusvastaselt rikutud avaldaja suhtes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK või konventsioon) art-t 6 (lg 1 ls 1) ja art-t 8, s.o õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Riigi õigusabi saamine on vajalik, sest avaldajal puuduvad õigusteadmised. Kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ammendatud. Hooldusõiguse taastamise avalduse esitamise võimalus ei ole käsitatav tõhusa õiguskaitsevahendina konventsiooni art 35 tähenduses. Siseriiklikud kohtud ei hakka hooldusõiguse taastamise avalduse lahendamisel ilmselt tuvastama tsiviilasjaga nr X-XXXXXX seoses toimepandud konventsooni artiklite rikkumisi. Avaldaja on kandnud märkimisväärset mittevaralist kahju seoses riigivõimu tegevusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Lapsed on avaldajale väga tähtsad ning ta lootis, et tema inimõigust õiglasele tsiviilkohtumenetlusele ei rikuta. Avaldaja näeb oma õiguste rikkumisena seda, et ta jäeti ilma hooldusõigusest laste üle, vastuolus laste arvamuse ja huvidega; regulaarsest ja ettenähtavast suhtlusest lastega, vastuolus laste arvamuse ja huvidega; õiglasest, jälgitavast ja veenvast hinnangust avaldaja kasuks rääkinud tõenditele; laste suhtes ekspertiisi määramisest; kordusekspertiisi määramisest avaldaja enda suhtes. Avaldaja majandusliku seisundi teatise kohaselt on avaldajal ja tema abikaasal puuduv töövõime, nende sissetulekuks on töövõimetoetused 453,90 eurot ja 258,72 eurot ning puudega isiku toetused 49,09 eurot ja 41,17 eurot, s.o kokku 802,88 eurot. Avaldaja igakuine kodulaenu tagasimakse on 131,15 eurot ja kohustuslik kodukindlustus 28,73 eurot. Teatise kohaselt on avaldaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaks pere elukohaks olev kinnistu, mis on kodulaenu tagatiseks LHV Pangale, ja sõiduauto Opel Zafira, mille väärtus on kuni 400 eurot. Avaldaja vältimatuteks püsikuludeks on eluasemekulud: kodulaen 131,15 eurot, elekter 80–85 eurot, kodukindlustus 28,73 eurot, NUBLU 11,80 eurot, prügi ja kulutused toidule 400 eurot, kulutused transpordile 250 eurot ja kulutused tervishoiule 100 eurot, s.o kokku 1006,68 eurot. Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Maakohus jättis avaldaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
3.Maakohus selgitas, et riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 1 järgi võib Eesti kodanik RÕSs ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-lt, kui tema kaebuse aluseks oleva konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 9 kohaselt otsustatakse riigi õigusabi andmine isiku taotluse alusel. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et kaebus ei oleks konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. Konventsiooni art 35 sätestab järgmised vastuvõetavuse kriteeriumid. Kohus võib kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Kohus ei aruta ühtegi art 34 kohaselt esitatud kaebust, mis: a) on anonüümne või b) on sisuliselt sama 2 (8)
2-21-18453 juba kohtu poolt arutatuga või on juba esitatud arutamiseks muu rahvusvahelise uurimis- või lahendamismenetluse raames ega sisalda uut asjassepuutuvat teavet. Kohus tunnistab vastuvõetamatuks art 34 alusel esitatud kaebuse, kui: a) kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või b) kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist; sellel alusel ei või jätta läbi vaatamata ühtki asja, mida riigisisene kohus ei ole nõuetekohaselt läbi vaadanud. Kohus jätab läbi vaatamata kaebuse, mida ta peab käesoleva artikli järgi vastuvõetamatuks. Kohus võib seda teha igas menetlusjärgus. Maakohus nõustus avaldajaga, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendunud. Pärnu Maakohtu 20. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega kohus piiras avaldajate hooldusõigust L suhtes ning määras alaealisele lapsele eeskostja ja määras kindlaks suhtluskorra, ning 20. juuli 2021. a määrus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega kohus piiras avaldajate hooldusõigust N, G, S ja U suhtes ning määras alaealistele lastele eestkostja ja määras kindlaks suhtluskorra, on jõustunud 1. novembril 2021, kuna Riigikohus jättis määruste peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata. Maakohus tuvastas, et avaldaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline tasuma asjatundliku õigusteenuse eest, kuna ta on puuduva töövõimega. Avaldaja ja tema abikaasa sissetulek on töövõimetoetused 453,90 eurot ja 258,72 eurot ning puudega isiku toetused 49,09 eurot ja 41,17 eurot, s.o kokku 802,88 eurot. Avaldaja igakuine kodulaenu tagasimakse on 131,15 eurot ja kohustuslik kodukindlustus 28,73 eurot. Teatise kohaselt on avaldaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaks pere elukohaks olev kinnistu, mis on kodulaenu tagatiseks LHV Pangale, ja sõiduauto Opel Zafira, mille väärtus on kuni 400 eurot. Avaldaja vältimatud püsikulud on eluasemekulud: kodulaen 131,15 eurot, elekter 80–85 eurot, kodukindlustus 28,73 eurot, NUBLU 11,80 eurot, prügi ja kulutused toidule 400 eurot, kulutused transpordile 250 eurot ja kulutused tervishoiule 100 eurot, s.o kokku 1006,68 eurot. Maakohtu hinnangul ei oleks avaldaja kaebus konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. Avaldaja kaebus oleks selgelt põhjendamatu. Pärnu Maakohtu 20. juuni 2020. a ja 20. juuli 2021. a määrustega, mis on jõustunud 1. novembril 2021, on tuvastamist leidnud avaldaja võimetus oma tervislikust seisundist tulenevalt täita oma alaealiste laste suhtes vanemlikke kohustusi. Kohus piiras avaldaja hooldusõigust tema alaealiste tütarde suhtes, määras lastele eeskostja ning määras kindlaks laste ja avaldaja suhtluskorra. Avaldaja vastuväited selle kohta, et ta on ilma jäänud õigusest õiglasele kohtumenetlusele, on jõustunud kohtulahenditega ümber lükatud. Asjaoludest tulenevalt on avaldaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega ei olnud põhjendatud avaldajale riigi õigusabi anda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja anda avaldajale riigi õigusabi seoses pöördumisega kaebusega EIK-sse ja muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks kohustuseta hüvitada tasu ja kulud. Avaldaja palus määrata talle riigi õigusabi korras advokaat.
4.1.Avaldaja väitel leidis maakohus ebaõigesti, et avaldaja esitatav kaebus EIK-sse oleks art 35 kohaselt vastuvõetamatu, s.o selgelt põhjendamatu. Asjaolu, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud lõpplahendid on jõustunud ning Riigikohus keeldus samas asjas määruskaebuste menetlusse võtmisest, ei tõenda, et avaldaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ei ole rikutud ja et avaldaja kaebus saab olema ilmselgelt perspektiivitu konventsiooni art 35 lg 3 mõttes. Riigi õigusabi andmise otsustamisel ei ole võimalik hinnata kaebuse perspektiivi, mille koostamiseks alles riigi õigusabi taotletakse. Samuti ei ole ilmselge, et laste vanematest eraldamine nii laste 3 (8)
2-21-18453 kui ka vanemate tahte vastaselt, nii nagu see tsiviilasjas nr X-XX-XXXX toimus, on inimõigustega kooskõlas. Avaldaja soovib pöörduda kaebusega EIK-sse, kuna ta on kandnud märkimisväärset mittevaralist kahju seoses laste hooldusõigusest ilmajäämisega, millega on rikutud tema õigust õiglasele tsiviilkohtumenetlusele (konventsiooni art 6). Lapse eraldamine vanematest peab reeglina olema ajutine ning ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema taasühendamine (otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt vs. Itaalia). Tähtis on vanemate nõustamine võimude poolt tegevuste osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada laste haridust ja arengut (otsus asjas nr 45959/11, Achim vs. Rumeenia) EIÕK § 8 kohaselt on igaühel õigus era- ja perekonnaelu austamisele. Avaldaja hinnangul on tema perekonna suhtes seda õigust jämedalt rikutud ja tema lapsed on perekonnast eraldatud põhjendamatult ja tahtevastaselt ning lapsi ära kuulamata ja nende arvamust arvestamata. Avaldaja tõi esile järgmised konventsiooni § 6 rikkumised. Tsiviilasja nr X-XX-XXXX kohtumenetluse käigus ei kuulatud alaealisi lapsi ära ega arvestatud nende seisukohtadega. Lisaks tehti avaldaja suhtes samas kohtumenetluses terviseekspertiis, milles on ilmselgelt kasutatud valesid lähteandmeid, st kellegi teise terviseandmeid, mistõttu ei oleks tohtinud kohtud sellele ekspertiisiaktile otsustuste tegemisel üldse tugineda. Samuti ei arvestanud kohtud avaldaja esitatud tõenditega. Avaldaja leiab, et kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ammendatud.
5.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
7.Avaldaja taotles riigi õigusabi seoses pöördumisega kaebusega EIK-sse. Avaldaja viitas, et tsiviilasjas nr X-XX-XXXX võeti temalt täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus oma alaealiste tütarde üle. Lõpplahend on jõustunud seoses Riigikohtu keeldumisega menetlusloast 1. novembril 2021. Avaldaja arvates on riigivõimu tegevus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX olnud vastuolus EIÕK art 6 lg 1 esimese lausega ja art-ga 8.
8.Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti tuginenud RÕS §-le 37, mille lõike 1 kohaselt võib Eesti kodanik RÕS-s ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-lt, kui tema kaebuse aluseks oleva konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt keeldub maakohus RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. Konventsiooni art 35 lg 3 p a kohaselt tunnistatakse kaebus vastuvõetamatuks mh juhul, kui see ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust.
9.Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus muude asjaolude seas tegema sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks konventsiooni art 35 kohaselt 4 (8)
2-21-18453 vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus peab tegema ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni art 35 lg 3 p a tähenduses, nõuab konventsiooni kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas konkreetsetel kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega. RÕS § 37 lg-s 3 viidatud riigi õigusabi andmist välistavate asjaolude esinemist tuleb hinnata konventsiooni ja selle kohaldamise praktika alusel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2017. a määrus asjas nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19).
10.Maakohus jättis avaldaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata põhjusel, et avaldaja kaebus oleks konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetamatu, st selgelt põhjendamatu. Kaebuse selget põhjendamatust näitab maakohtu arvates see, et avaldaja väited selle kohta, et ta on jäänud ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele, on ümber lükatud jõustunud kohtulahenditega asjas nr X-XX-XXXX. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu selline põhjendus piisav, mistõttu maakohus on rikkunud määruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8). Kaebusega EIK-sse pöördumise eelduseks on see, et isik oleks nende asjaolude üle, millele ta soovib kaebuses tugineda, Eesti kõigis kohtuastmetes vaielnud. See, kui Eesti kohtud avaldaja õiguste väidetavaid rikkumisi ei tuvastanud ega kõrvaldanud, ei tähenda, et tema konventsioonist tulenevaid õigusi ei saa olla rikutud. EIK pädevuses ongi kontrollida, kas Eesti Vabariik on toime pannud konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumise. Seega ei saa EIK-sse kaebuse esitamise perspektiivitust põhjendada sellega, et Eesti kohtud on jätnud avaldaja kaebused rahuldamata või menetlusse võtmata. Praeguses asjas oleks maakohus pidanud hindama, kas avaldaja välja toodud asjaoludel võiks EIÕK kohaldamise praktikat arvestades olla tegemist konventsiooni art 6 või 8 rikkumisega. Ringkonnakohus saab viidatud maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi järgnevaga.
11.Kolleegium on seisukohal, et avaldaja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et avaldaja EIÕK art-test 6 ja 8 tulenevaid õigusi võib olla rikutud.
11.1.EIÕK art 6 sätestab õiguse õiglasele kohtumenetlusele, nähes esimeses lauses ette, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Avaldaja väidetest nähtuvalt ei ole tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetlus olnud tema hinnangul õiglane. Täpsemalt on avaldaja tuginenud sellele, et asja lahendus oli vastuolus laste arvamuse ja huvidega; avaldaja kasuks rääkinud tõenditele ei antud õiglast, jälgitavat ja veenvat hinnangut; laste suhtes ei määratud ekspertiisi ning avaldaja suhtes ei määratud kordusekspertiisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited alust arvata, et avaldaja EIÕK art-st 6 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele on rikutud.
11.1.1.Avaldaja seisukoht, et asja lahendus (temalt laste hooldusõiguse äravõtmine ja lastega suhtlemise piiramine) oli vastuolus laste arvamuse ja huvidega, on avaldaja sisuline hinnang tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud lahenditele. Avaldaja väidetest ei nähtu, milles seisnes tema EIÕK art-st 6 tuleneva õiguse õiglasele kohtumenetlusele rikkumine. Kolleegium märgib, et EIK ei ole käsitatav neljanda kohtuastmena ega kontrolli riigisiseste kohtute võimalikke eksimusi asjaolude tuvastamisel või õiguse kohaldamisel, v.a ulatuses, milles nendega on kaasnenud konventsiooniga kaitstud õiguste ja vabaduste rikkumine (EIK 21. jaanuari 1999. a otsus asjas nr 30544/96, García Ruiz v. Hispaania, § 28; 12. veebruari 2004. a otsus asjas nr 47287/99, Perez v. France, § 82; 23. veebruari 2017. a otsus asjas nr 43395/09, De Tommaso v. Italy, § 170). Selle hindamine, kas riigisisese õiguse alusel esinevad alused vanemate hooldusõiguse piiramiseks laste suhtes, on riigisisese kohtu pädevuses. Määruskaebuses väitis 5 (8)
2-21-18453 avaldaja, et kohus eraldas lapsed perest neid ära kuulamata, mis tsiviilasja nr X-XX-XXXX materjalide põhjal ei vasta tõele. Asja materjalidest nähtuvalt kuulas kohus menetluse käigus viiest lapsest ära neli (sh L 25. oktoobril 2019 ja 19. juunil 2020 ning teised lapsed 12. mail 2021), jättes TsMS § 5521 lg 1 alusel ära kuulamata vaid ühe, alla 10-aastase lapse, mis oli seaduse järgi lubatud. Samuti oli lastele määratud riigi õigusabi korras esindaja.
11.1.2.Avaldaja väide, et ta jäi ilma õiglase, jälgitava ja veenva hinnanguta tema kasuks rääkinud tõenditele, on paljasõnaline. EIÕK art 6 lg 1 rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest, et avaldaja ei nõustu kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Avaldaja ei ole viidanud sellistele konkreetsetele asjaoludele, mis annaks alust arvata, et tema kasuks rääkivad tõendid (s.o väidetavalt paljude sõltumatute isikute ja peretuttavate iseloomustused, psühhiaatri hinnang, kriminaalmenetluse algatamata jätmise tõend) oleks menetluses jäetud põhjendamatult arvestamata või hindamata viisil, mis rikkus tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. EIK praktikast tulenevalt seondub EIÕK art 6 lg 1 üksnes tõendamise menetluslike küsimustega. Tõendite vastuvõetavus ja see, kuidas neid tuleb hinnata ja kogumis kaaluda, on sisulised küsimused, mille hindamine on riigisisese kohtu ülesanne (EIK 21. jaanuari 1999. a otsus asjas nr 30544/96, García Ruiz v. Hispaania, § 28; 13. juuli 2006. a otsus asjas nr 77575/01, Farange S.A. v. France). Praegusel juhul on avaldaja saanud maakohtu poolt tõenditele nii üksikult kui ka kogumis antud hinnanguid vaidlustada ning ringkonnakohus on 9. juuli 2021. a ja 29. septembri 2021. a määrustes avaldaja väiteid hinnanud. Asjaolu, et Riigikohus ei võtnud määruskaebuseid menetlusse, viitab sellele, et kõrgeim kohus ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi asja lahendamisel.
11.1.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka avaldaja väited selle kohta, et lastele ei määratud ekspertiisi ja avaldajale endale ei määratud kordusekspertiisi, alust arvata, et esineda võis avaldaja EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine. Laste hooldusõiguse vaidluses ei ole tingimata vajalik määrata lastele või vanemale ekspertiisi, vaid see otsustatakse konkreetse vaidluse asjaolude alusel. Avaldaja on ise viidanud, et tema suhtes tehti 24. märtsi 2021. a ekspertiis ning see nähtub ka tsiviilasja nr X-XX-XXXX materjalidest. Ainuüksi see, et avaldaja ei olnud eksperdi arvamusega nõus ja vaidlustas selle, ei tähenda, et kohus oleks pidanud määrama kordusekspertiisi. Avaldaja määruskaebuses esitatud väide, et tema kohta tehtud terviseekspertiisis on kasutatud kellegi teise terviseandmeid, mistõttu ei oleks kohtud tohtinud ekspertiisiaktile tugineda, on paljasõnaline ja eluliselt ebausutav. Avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et ekspertiisi tegemisel kasutati kellegi teise terviseandmeid. Avaldaja on saanud esitada ekspertiisiaktile vastuväiteid juba tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetluses ning maakohus on neid lõpplahendis hinnanud (vt maakohtu 20. juuli 2021. a määruse p-d 14–14.4). Avaldaja etteheiteid 24. märtsi 2021. a eksperdiarvamusele ja taotlust kordusekspertiisi tegemiseks on hinnanud 29. septembri 2021. a määruses ka ringkonnakohus (vt määruse p 71). Seejuures on eksperdiarvamus vaid üks tõend, mida kohus asja lahendamisel arvesse võtab. Avaldaja ei ole välja toonud, kuidas praeguses asjas lastele ekspertiisi määramata jätmine ja temale kordusekspertiisi tegemata jätmine sai rikkuda tema EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust.
11.1.4.Kolleegium märgib, et EIÕK art 6 rikkumine võib lisaks mõne selles artiklis konkreetselt nimetatud menetlusliku tagatise rikkumisele seisneda ka selles, kui menetluse läbiviimise viis tervikuna ei taganud kaebajale õiglast menetlust (EIK 7. juuni 2012. a otsus asjas nr 38433/09, Centro Europa 7 S.r.l. and Di Stefano v. Italy, § 197; 19. septembri 2017. a otsus asjas nr 35289/11, Regner v. the Czech Republic, §-d 151 ja 161; 23. oktoobri 1996. a otsus asjas nr 17748/91, Ankerl v. Switzerland, § 38). Seejuures ei pruugiks üksik kõrvalekalle olla piisav, et muuta menetlust tervikuna ebaõiglaseks (EIK 15. septembri 2009. a otsus asjas nr 798/05, Miroļubovs and Others v. Latvia, § 103). Võimalikke puudujääke menetluses on võimalik parandada kas hiljem samas kohtuastmes või ka kõrgemas astmes (EIK 19. detsembri 6 (8)
2-21-18453 1997. a otsus asjas nr 20772/92, Helle v. Finland, §-d 46 ja 54; 24. juuni 1993. a otsus asjas nr 14518/89, Schuler-Zgraggen v. Switzerland, § 52). Praeguses asjas ei nähtu avaldaja välja toodust ka seda, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetlus tervikuna oleks rikkunud avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele ning et alama astme kohtute võimalikke puudujääke menetluse läbiviimisel ei oleks nõuetekohaselt hinnatud kõrgemates astmetes.
11.2.EIÕK art 8 sätestab õiguse era- ja perekonnaelu austamisele. Selle artikli lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Lõike 2 kohaselt ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kolleegiumi hinnangul ei anna avaldaja väited alust arvata, et ka avaldaja õigust era- ja perekonnaelu austamisele võiks olla rikutud.
11.2.1.Oma EIÕK art-st 8 tuleneva õiguse rikkumisena näeb avaldaja maakohtule esitatud avaldusest ja määruskaebusest nähtuvalt seda, et temalt võeti ära isiku- ja varahooldusõigus oma alaealiste tütarde üle, tehes seda vastuolus laste huvidega. Kolleegium märgib, et konventsiooni art-s 8 sätestatud õigus ei ole absoluutne ning lõige 2 näeb ette ametivõimude võimaluse teatud juhtudel selle õiguse kasutamisse sekkuda. Seega ei saa ainuüksi sellest, et jõustunud kohtulahendiga on avaldajalt laste hooldusõigus ära võetud, järeldada EIÕK art 8 rikkumist. EIK praktika kohaselt on vanematelt hooldusõiguse äravõtmine lubatav, kui see on konkreetsel juhul lapse huvide kaitsmiseks vajalik (vt EIK 22. märtsi 2018. a otsus asjades nr 68125/14 ja 72204/14, Wetjen and Others v. Germany, §-d 84 ja 85; 22. märtsi 2018. a otsus asjades nr 11308/16 ja 11344/16, Tlapak and Others v. Germany, §-d 97 ja 98). Seejuures on ametivõimudel lapse riigi hoole alla võtmise otsustamisel ulatuslik diskretsioon (vt nt EIK 14. märtsi 2013. a otsus asjades nr 18734/09 ja 9424/11, B.B. and F.B. v. Germany, § 47; 7. augusti 1996. a otsus asjas nr 17383/90, Johansen v. Norway, § 64). PKS § 135 lg 2 kohaselt võtab kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Praegusel juhul on kaks kohtuastet nende eelduste täidetust hinnanud ning Riigikohus ei võtnud määruskaebuseid menetlusse. Avaldaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et temalt hooldusõiguse äravõtmine võis praegusel juhul minna vastuollu konventsiooni art-ga 8.
11.2.2.Avaldaja viitas ka EIK praktikale (6. septembri 2018. a otsus asjas nr 37748/13, R.V. jt vs. Itaalia), mille kohaselt lapse eraldamine vanematest peab üldjuhul olema ajutine ning ametivõimude tegevuse eesmärk peab olema lapse ja vanema taasühendamine. Avaldusest ega määruskaebusest ei nähtu, kuidas riigivõimu käitumine tsiviilasjas nr X-XX-XXXX on nende põhimõtetega vastuolus. PKS § 1231 lg 1 võimaldab kohtul vanema avalduse alusel vanema hooldusõiguse taastada, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele. See tähendab, et lapse eraldamine vanematest ei ole lõplik.
11.2.3.Lisaks viitas avaldaja EIK praktikale (24. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 45959/11, Achim vs. Rumeenia), mille kohaselt tähtis on vanemate nõustamine võimude poolt tegevuste osas, mida vanemad peavad tegema, et toetada laste haridust ja arengut. Avaldaja ei ole aga selgitanud, kuidas see seisukoht seondub tema EIÕK art-st 8 tuleneva õiguse väidetava rikkumisega ja milles kohtute rikkumine tsiviilasjas nr X-XX-XXXX täpselt seisnes.
7 (8)
2-21-18453
12.Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et avaldaja kaebus EIK-sse oleks konventsiooni art 35 lg 3 p a tähenduses põhjendamatu ja seega perspektiivitu. Seega jättis maakohus avaldaja riigi õigusabi taotluse õigesti rahuldamata.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. RÕS § 15 lg-st 8 ja TsMS § 191 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei saa praeguse määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.