4.Määrata kostjalt hageja kasuks hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 375 eurot (75 eurot riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ning 280 eurot õigusabikulud) ning mõista nimetatud summa M.N-Õ.ilt OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks kasuks välja.
5.Mõista kostjalt M.N-Õ.ilt hageja OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks välja viivis menetluskuludelt (375 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
6.Kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele.
KOHTU SELGITUSED
1.Kohus selgitab, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga
ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.
2.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
3.Kohus tuvastas hageja esitatid tõendite ja kostja seisukoha põhjal, et poolte vahel puudub vaidlus järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolude üle: (i) Kostja oli Audi A6 Allroad Quattro (VIN: XXXXXXXXXXXX) numbrimärgiga xxxxxxxxxxxx omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 09.11.2017; (ii) Sõidukit numbrimärgiga xxxxxxxxxxxx pargiti korduvalt hageja opereeritavale parkimisalale. (iii) Hageja tuvastas kontrollimisel, et Sõidukit numbrimärgiga xxxxxxxxxxxx oli pargitud parkimistingimusi rikkudes: 23.02.2018 Tuukri 56, leppetrahvinumber 1202 3021 8131 0033, maksetähtaeg 09.03.2018 02.11.2018 Tallinna Ülikool, Uus-Sadama tn 5, leppetrahvinumber 1350 2111 8151 9440, maksetähtaeg 16.11.2018; (iv) Parkimisel sõlmitava lepingu tingimused olid parkimisalal avaldatud ja kostjale arusaadavad. (v) Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. (vi) Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata.
4.Kohus tuvastas hageja esitatud fototõendite põhjal, et hageja jättis leppetrahvi määramise otsuse auto esiklaasile ja lisatud kirjalike tõendite põhjal, et hageja on saatnud kostjale leppetrahvi tasumise meeldetuletused.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1,2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
6.Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 158 lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
7.Hageja nõue põhineb parkimislepingute alusel tasu maksmata jätmist, st lepingutingimuste rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele VÕS § 10 lg 1, mille kohaselt juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on täidetud: poolte vahel on kehtiv leping, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud (parkimise eest ei olnud tasutud) ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist.
8.Pooled on ühisel seisukohal, et poolte vahel oli kehtiv leping. Kostja on oma vastuses selgitanud, et ta on korduvalt (üle 50 korra) parkinud hageja hallatavatel parkimisaladel ja parkimise eest tasunud. Seega lepinguliste suhete ja lepingutingimuste nähtavuse ning arusaadavuse osas vaidlus puudub.
9.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (RKL tsiviilasjas nr 32-1-68-16, p 31). Eeltoodust tulenevalt on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja on pargitud sõiduki omanik. Kostja pole esitanud asjaolusid, et keegi teine oleks sõidukit parkinud, ega tõendanud, et sõiduk oli kellegi teise käes parkimislepingute kehtivuse ajal.
10.Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvide maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus tuvastas, et kõikides parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 30 eurot. Lepingute kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuma parkimise eest. Kostja sõiduk oli pargitud kahel korral: 23.02.2018 Tuukri 56, ja 02.11.2018 Tallinna Ülikool, Uus-Sadama tn 5, hageja korralduses olevale parkimisalale, kuid parkimistasu oli jäetud tasumata. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti kostja parkimisalale parkimistasu maksmata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud kaht parkimislepingut, jättes parkimistasu maksmata. Kostja ei eita asjaolu, et ta on jätnud nimetatud kordadel parkimise eest tasumata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
11.Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; RKL tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).
12.Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi.
13.RKL RKTKo 2-17-117146, p 12 tulenevalt loetakse kohtupraktikas mõistlikuks tahteavalduse edastamise viisiks parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele. Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
14.Kohus on hageja tõendite põhjal tuvastanud, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatised vahetult pärast rikkumise tuvastamist. Seega on kohus seisukohal et hageja on valinud oma tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes kohase ja mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul.
15.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.
16.Kostja vaidles hagile vastu, leides et leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 30 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Seega on põhjendatud hageja leppetrahvinõue kogusummas 60 eurot.
17.Hageja nõuab täiendavalt sissenõudmiskulu 10 eurot, mille hulka on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. VÕS 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud
lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vaidlusalused ei ole asjaolud, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse ning kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine hageja poolt, milles hageja on kulutusi kandnud päringute tegemise näol andmete saamiseks ning nõudekirja füüsilisel kujul tähitult Omniva vahendusel välja saatmiseks., summas 10 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja nõue 10 euro sissenõudmiskulude hüvitamise osas on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub samuti rahuldamisele.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
18.TsMS § 173 lg 1 ja § 162 lg 1 tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
19.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas koos hagiga kohtule enda menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja tasunud riigilõivu, summas 75 eurot, lisaks on menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses, summas 20 eurot (alus TsMS § 172 lg 9), millele lisanduvad lepingulise esindaja õigusabikulud summas 280 eurot, millele lisandub käibemaks (lepingulise esindaja tasu on 80 eurot/h+km, õigusabi osutati 3,5 tundi). Kostja vastuväite kohaselt kuna käesolevas asjas ei ole hageja kostjale leppetrahvidest mõistliku aja jooksul teatanud ning seetõttu ei ole õigustatud kostjalt nõuda ka kõrvalnõuete ega menetluskulude tasumist. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole asjakohane ega anna alust menetluskulude välja mõistmata jätmiseks või vähendamiseks.
20.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ajakulude osas on tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
21.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 75 eurot, 20 eurot kulutusi maksekäsu kiirmenetlusele, samuti kulud õigusabile 280 eurot (käibemaksuta), kokku 375 eurot.
22.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik Leanika Tamm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.