Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi
Määruse tegemise koht ja aeg
27. jaanuar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-7742
Tsiviilasi
OSAÜHING BEST IDEA avaldus Oliver Kruuda pankroti väljakuulutamiseks
aidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oliver Kruuda (pankrotis) määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (võlausaldaja): OSAÜHING BEST IDEA (registrikood 10955220), esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Kedli Anvelt Puudutatud isik (võlgnik, määruskaebuse esitaja): Oliver Kruuda (pankrotis; isikukood XXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Pankrotihaldur Ene Ahas
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni Eesti õiguse kohaldamise märkega ning muuta maakohtu määruse põhjendusi pankrotihoiatuse kättetoimetamise tähtaja osas. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Lugeda pankrotimääruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „2.1. Jätta Oliver Kruuda taotlus pankrotiavalduse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.2.Kuulutada välja Oliver Kruuda (isikukood: XXXXXXXXXX) pankrot
2.3.Nimetada Oliver Kruuda pankrotihalduriks Ene Ahas, Advokaadibüroo Pormeister Põhja pst 5 - 11, Tallinn 10142, telefon 51 06442, e-post: [email protected]
2.4.Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub 11.novembril 2021.a. algusega kell 09.30 Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajas.
2.5.Tartu Maakohtu 07.06.2021.a määrusega kehtestatud pankrotiavalduse tagamise abinõud, s.h. PankrS § 20 lg.1, lg.3 abinõud jäävad kehtima.
2.6.Avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded Oliver Kruuda pankrotiteade (PankrS § 33 lg-d 1, 2, 3). Teate avaldamise tähtaeg on kolm kuud.
2.7.Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alustest ja nõude täitmise tähtpäevast.
2.8.Pankrotihalduril teavitada teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Teates märkida nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjed. Kui haldurile on teada isikud, kellel on kohustusi võlgniku suhtes, saata teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka neile.
2.9.Tartu Maakohtu pädevus käesolevas asjas põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2015/848 artiklil 3 lõikel 1. Pankrotimenetluses kohaldatakse Eesti õigust.
2.10.Pankrotimäärus kuulub viivitamatule täitmisele.
2.11.Toimetada määrus kätte võlgnikule, võlausaldajale ja pankrotihaldurile.“
3.Jätta Oliver Kruuda määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega maa- ja ringkonnakohtus seotud menetluskulud Oliver Kruuda pankrotivara kanda.
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.
ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK
1.OSAÜHING BEST IDEA (avaldaja, võlausaldaja) esitas 14. mail 2021 Tartu Maakohtule avalduse Oliver Kruuda (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus 30. aprilli 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-13527 võlgnikult solidaarselt aktsiaseltsiga Rubla (pankrotis) avaldaja kasuks välja mõistnud 14 985 592 eurot ja menetluskulud 125 960 eurot 72 senti (13 767 eurot 90 senti solidaarselt aktsiaseltsiga Rubla (pankrotis)) koos kohustusega tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni otsuse täitmiseni.
Võlausaldaja on esitanud nõude solidaarvõlgniku aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) pankrotimenetluses, kuid nõuet ei ole rahuldatud ja tõenäoliselt ei ole see märkimisväärses ulatuses võimalik. Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-dele 1 ja 5. Kuivõrd võlgnik võlausaldaja ees olevat kohustust ei täitnud, esitas võlausaldaja võlgnikule kohtutäituri kaudu pankrotihoiatuse 22. oktoobril 2020. Kohtutäitur on käinud pankrotihoiatust 11 korral ajavahemikul alates 22. oktoobrist 2020 kuni
19.jaanuarini 2021 kätte toimetamas võlgnikuga seotud aadressidel, saatnud pankrotihoiatuse kahel korral võlgniku elektronpostiaadressile, korduvalt helistanud võlgniku rahvastikuregistris märgitud telefoninumbrile ning saatnud SMS-i. Lisaks on täitur võlgnikule helistanud rakenduse WhatsAppi kaudu ja saatnud Viberi kaudu sõnumi, kuid võlgnik ei ole vastanud. Täiturid on kahel korral püüdnud võlgnikule pankrotihoiatust kätte toimetada kohtuistungil, kus ta osales videosilla vahendusel. Kui täitur kohtusaali sisenes, katkes võlgnikuga videoühendus ja taastada seda ei õnnestunud. Avaldaja on seisukohal, et võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud oktoobris 2020 või hiljemalt jaanuaris 2021. Võlgnik varjab end eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest, mis on samuti aluseks tema maksejõuetuse põhistamisel (PankrS § 10 lg 2 p 5). Võlgnik ei ilmunud aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) pankrotimenetluses vannet andma. Võlgnik on andnud oma esindajale juhise avaldada ebaõigeid andmeid võlgnikuga suhtlemise osas tema varjamise eesmärgil. Samal ajal kui võlgnik hoiab kõrvale kohustuse täitmisest, on ta võõrandanud kogu oma vara lähikondsetele, mis on ka koormatud lähikondsete kasuks. Samuti on võlgnik lähikondsete kaudu tekitanud enda vastu jõustunud tagaseljaotsusel põhineva fiktiivse nõude suures ulatuses, et lähikondsetel oleks kontroll võlgniku pankrotimenetluse üle ning välistada lähikondsetele võõrandatud vara tagasivõitmine võlgniku pankrotimenetluses. Eesti kohus on pädev lahendama võlgniku suhtes esitatud pankrotiavaldust, kuna võlgniku põhihuvide kese asub Eestis, sõltumata sellest, kas võlgnik viibib Iirimaal või mitte. Eestis asub võlgniku vara ja potentsiaalselt pankrotimenetluses tagasivõidetav vara, õigussuhted, võlausaldajad ning äri- ja majanduslikud huvid, millega seoses toimub võlgnikul Eestis mitmeid tsiviil- ja kriminaalmenetlusi, samuti elab Eestis ja realiseerib oma huve võlgniku elukaaslane. Kuivõrd vähemalt üks võlgniku elukoht asub XXXXXXX, allub pankrotiavalduse läbivaatamine Tartu Maakohtule. Alternatiivselt, juhul kui võlgniku elukohta ei ole võimalik kindlaks määrata, siis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 4 kohaselt loetakse tema elukohaks igakordne viibimiskoht ning tegemist on vähemalt ühe võlgniku viibimiskohaga, mistõttu on Tartu Maakohus pädev pankrotiavaldust läbi vaatama.
2.Maakohus nimetas 7. juuni 2021.a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Ene Ahase (haldur) ja kohaldas PankrS § 18 alusel pankrotiavalduse tagamise abinõusid, millega võlgniku vara kontroll läks alates 7. juunist 2021. a üle ajutisele haldurile.
3.Võlgnik palus 14. juunil 2021 jätta pankrotiavalduse läbi vaatamata. Pankrotiavaldus on võetud ebaõigesti menetlusse. Füüsilise isiku pankrotimenetluses tuleb välja selgitada tema elukoht, st kus asub tema põhihuvide kese (TsMS § 79 lg 1, PankrS § 3 lg 2 ja PankrS § 4 lg 2). Kohus ei ole kontrollinud, kas võlgniku elukoht on kohtu tööpiirkonnas ega seda, kas võlgnik elab Eestis. Põlvas võlgniku põhihuvide kese ei asu, samuti ei asu Tartu Maakohtu tööpiirkonnas võlgniku vara. Võlgnik elab alates 2020. a oktoobrist Iirimaal. Kuna Eesti ja Iirimaa on Euroopa Liidu liikmesriigid, on ülimuslikuks õigusaktiks kohtualluvuse määramisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2015/848, 20. mai 2015, maksejõuetusmenetluse kohta (EL-i määrus). Maakohtu 7. juuni 2021. a määrusega ei ole algatatud maksejõuetusmenetlus EL-i määruse tähenduses, kuna kohus ei ole kontrollinud, kas tal on sisuline pädevus asja lahendamiseks (EL-i määruse art 3). EL-i määruse art 3 lg 1 kohaselt kuulub maksejõuetusmenetluse algatamine selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Kuivõrd võlgnik on püsivalt elanud Iirimaal üle kaheksa kuu, tuleb kohaldada EL-i määrust põhihuvide keskme määramiseks, mille art 3 lg 1 järgi tuleb pankrotiavaldus esitada Iirimaa kohtule. Iirimaal asub võlgniku alaline elukoht ja põhihuvide kese. Ebaõiged on võlausaldaja väited, nagu oleks võlgnik põgenenud Iirimaale. Ebaõige on võlausaldaja väide, et võlgnik hoiab oma kohustuse täitmisest kõrvale. Võlgnik võttis mais 2021 ühendust Iirimaa Maksejõuetusametiga. Iirimaa Kõrgem Kohus on 28. juunil 2021 teinud pankrotimääruse, mis on maakohtule tunnustamiseks kohustuslik EL-i määruse art 19 lg 1 alusel. Tegemist on maksejõuetuse põhimenetlusega. Olukorras, kus võlgniku suhtes on pankrot välja kuulutatud, ei saa teises liikmesriigis menetlust uuesti enam alustada. Eelneva tõttu tuleb pankrotiavaldus TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätta läbi vaatamata, kuna asi ei allu Tartu Maakohtule. Võlgnikule ei ole pankrotihoiatust kätte toimetatud. Võlausaldaja on kohut eksitanud, kuna kohtutäituri R. Sepa poolt aia peale jäetud kirjad ei kadunud, vaid on kohtutäituri Kaire Põltsi poolt ametitoimingute käigus tagastatud. Ajutise halduri nimetamise määrus on seadusevastane. Maakohus edastas võlgnikule kutse 2. juuli 2021. a istungile 28. juunil 2021, st kolm päeva enne istungi toimumist. Arvestades, et võlgnik elab välisriigis, ei ole võimalik nii lühikese etteteatamisajaga kohtusse ilmuda. Iirimaa oli kehtestanud ka reisimise piirangud.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus jättis 19. oktoobri 2021. a määrusega võlgniku taotluse pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning kuulutas välja võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Ene Ahase, määras võlausaldajate esimene üldkoosoleku toimumise aja ja koha. Maakohus märkis, et 7. juuni 2021. a määrusega kehtestatud pankrotiavalduse tagamise abinõud jäävad kehtima ning maakohtu pädevus põhineb EL-i määruse art 3 lg-l 1. Maakohus määras ajutise halduri tasuks 2764 eurot 80 senti (sh käibemaks), mis tuleb tasuda võlgniku pankrotivara arvelt.
Maakohus luges võlgnikule menetlusdokumendid (pankrotiavalduse menetlusse võtmise määruse ja 25. mai 2021. a kirja) TsMS § 3141 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel kättetoimetatuks 28. mail 2021. Maakohus saatis need võlgnikule 25. mail 2021 kolmele erinevale elektronpostiaadressile, samuti tähtsaadetisena aadressidele XXXXXXX ja XXXXXXX. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on võlgnik kriminaalasjas nr 1-19-7473, süüdistatav ning elektronpostiaadresse XXXX ja XXXX kasutatakse talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks. Tähtkirjaga edastatud menetlusdokumendid jäeti postkasti 5. juunil 2021, kuna võlgnik ei viibinud kohal. Lisaks edastas maakohus menetlusdokumendid 4. juunil 2021 võlgnikku esindanud vandeadvokaatidele. Võlgniku esitatud dokumentidest nähtub, et Iirimaal 2. juunil 2021 koostatud dokumendi eestikeelne tõlge on vormistatud 4. juunil 2021 Tartus. Seega ei ole alust kahelda, et võlgnik oli 2. juunil 2021 teadlik ja kätte saanud teda puudutavad menetlusdokumendid. Pankrotimenetlus ei ole toimunud võlgniku teadmata ja tagaselja. Võlgnik on menetlusdokumendid aegsasti kätte saanud ja osalenud menetluses esindaja vahendusel. Võlgnik ei esitanud kohtu määratud tähtajaks pankrotiavaldusele vastuväiteid ega teatanud istungi soovist. Kohtu 25. mai 2021. a kirjale vastamine ei olnud kohustuslik. Maakohus kontrollis pankrotiavalduse menetlusse võtmisel asja kohtualluvust PankrS § 4 alusel. Rahvastikuregistri järgi oli võlgniku elukoht pankrotiavalduse esitamise ajal Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja piirkonnas. Võlgnikku aadressil XXXXXXX ei asu. Võlgniku vastu 28. oktoobril 2020 esitatud hagi on esitatud Tartu Maakohtu Võru kohtumajale Põlvas (tsiviilasjas nr 2-20-15749). Kuivõrd hageja Consegna OÜ seaduslikuks esindajaks on võlgniku poeg Karl Kruuda, saab järeldada, et hagi esitati võlgniku tegeliku elukohajärgsele kohtule. Pankrotiavalduse esitamise ajal puudusid igasugused andmed võlgniku võimaliku asukoha kohta muudes riikides. Ka võlgniku 14. juuni 2021. a taotluses ei ole andmeid tema elukoha kohta ega viiteid, et ta ei ela Eestis. Sellele menetlusdokumendile lisatud XXXXXXX omaniku Põlva valla teadaanne, mille kohaselt taotleb ta võlgniku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmist, ei tõenda võlgniku enda tahet oma elukohta või andmeid muuta. Esimene usutav teave võlgniku elukoha kohta Iirimaal nähtub ajutise halduri aruandest 30. juunil 2021 ning võlgniku 1. juuli 2021. a seisukohale lisatud tõenditest. Olukorras, kus võlgniku elukoht on Iirimaal, tuleb võtta arvesse EL-i määrust ning otsustada, kas võlgniku suhtes toimuv menetlus kuulub selle määruse reguleerimisalasse. EL-i määrust kohaldatakse selle art 1 lg 1 p-i a järgi kõiki võlakohustusi hõlmavatele avalikele menetlustele, sh eelmenetlustele, mis põhinevad maksejõuetust reguleerivatel õigusnormidel ning mille raames päästmise, võla ümberkujundamise, saneerimise või likvideerimise eesmärgil on võlgnik täielikult või osaliselt kaotanud oma vara käsutusõiguse ning on nimetatud pankrotihaldur. EL-i määruse lisa A art 2 p-s 4 nimetatud maksejõuetusmenetlusteks Eestis on mh pankrotimenetlus. EL-i määruse art 3 lg 1 kohaselt maksejõuetusmenetluse (põhimenetluse) algatamine kuulub selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese.
Võlgnik on piiriületaja ankeedi järgi sisenenud Iirimaale 22. oktoobril 2020. Iiri kohtu
23.augusti 2021. a määruse järgi on võlgniku elukohaks XXXXXXX. Võlausaldaja pankrotiavaldus on esitatud 14. mail 2021, st 6 kuud 22 päeva pärast võlgniku Iirimaale sisenemist. Sellises olukorras EL-i määruse art-s 3 sätestatud eeldus, mille kohaselt loetakse põhihuvide keskmeks isiku alaline elukoht, ei kehti. Maakohus juhindus pankrotiavalduse läbivaatamisel EL-i määruse preambula p-dest 5, 23, 27, 28 ja 29 ja tuvastas, et võlgniku tegevus viitab sellele, et võlgnik tegeles endale meelepärase kohtualluvuse otsingutega ning asus sel eesmärgil elama Iirimaale. Maakohus märkis, et EL-i määruse preambula p-s 31 juhitakse tähelepanu, et meelepärase kohtualluvuse valimise ära hoidmiseks ei tuleks kohaldada eeldust, et põhihuvide keskmeks on isiku peamine tegevuskoht või alaline elukoht, kui isik on viinud oma alalise elukoha üle teise liikmesriiki kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist. Võlgnik on sisenenud Iirimaale 22. oktoobril 2020 ehk päeval, mil võlausaldajal tekkis õigus esitada võlgnikule pankrotihoiatus. Selline olukord ei pruugi olla juhuslik ja pigem viitab, et võlgniku kolimise põhjuseks võis olla meelepärase kohtualluvuse valimine. Võlgnik on pöördunud maksejõuetusnõustaja poole mais 2021 ja 11. juunil 2021 allkirjastanud pankrotiavalduse, milles kinnitab, et ei suuda võlausaldajate ees olevaid kohustusi täita. See avaldus on Iiri kohtule esitatud 22. juunil 2021. Iiri kohus on 28. juunil 2021 võlgniku pankroti välja kuulutanud. Need faktilised asjaolud tõendavad, et umbes seitse kuud pärast Eestist ära kolimist on võlgnik esitanud oma pankrotiavalduse Iirimaal. Võrreldes Iiri kohtule 22. juunil 2021 esitatud pankrotivara aruannet Eesti ajutise halduri 30. juuni 2021 aruandega, ei ole võlgniku majanduslik seisund ega maksevõime muutunud. Ajutise halduri arvates muutusid võlgniku makseraskused alalisteks hiljemalt oktoobris 2020. Sellest järeldub, et võlgniku kolimise peamine põhjus võiski olla soov esitada maksejõuetusmenetluse avaldus uues kohtualluvuses. Kehtib küll isikute vaba liikumise õigus, kuid EL-i määruse üheks eesmärgiks ongi hoida ära selle õiguse ärakasutamise vältimist endale meelepärase kohtualluvuse valimiseks. Võlgniku põhihuvide keskmeks tuleb lugeda Eesti. Võlgnikule kuulub Eestis kinnisasi ja pensionifondi osakud. Ka võlgniku võlausaldajad asuvad peamiselt Eestis. Tema kohustused on tekkinud tegutsemisest Eestis, samuti asub Eestis kohustuste tagatiseks olev vara. Seega asub suurem osa võlgniku varast väljaspool võlgniku alalise elukoha liikmesriiki ehk esineb EL-i määruse preambula p-s 30 nimetatud asjaolu, et lükata ümber EL-i määruse art 3 lg-s 1 nimetatud eeldus, mille kohaselt peetakse võlgniku põhihuvide keskmeks tema alalist elukohta. Seega on Tartu Maakohus pädev käesolevat asja läbi vaatama. Arvestades Iiri kohtu 28. juuni 2021. a pankrotimäärust, tuleb teha kindlaks, millist otsustust tuleb pidada maksejõuetuse põhimenetluse algatamise otsuseks EL-i määruse art 3 lg 1 ja art 19 lg 1 tähenduses. Kuivõrd maakohtu 7. juuni 2021. a määrusega on nimetatud ajutine haldur, millega on ühtlasi võlgnikul keelatud ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada, toimub maakohtus võlgniku suhtes tema kõiki võlakohustusi hõlmav menetlus EL-i määruse art 1 lg 1 p-i a tähenduses. EL-i määruse art 2 p 5 tähenduses loetakse EL-i määruse lisa B art 2 p 5 järgi
pankrotihalduriks Eesti ajutist haldurit. EL-i määruse art 2 p 7 järgi maksejõuetusmenetluse algatamise otsus tähendab kohtu otsust maksejõuetusmenetluse algatamise kohta või menetluse algatamise kinnitamise kohta ning kohtu otsust, millega nimetatakse pankrotihaldur. Sama määruse art 2 p 8 järgi menetluse algatamise aeg on maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse jõustumise aeg, olenemata sellest, kas otsus on lõplik või mitte. See tähendab, et Eesti õiguse kohaselt tuleb 7. juunil 2021 ajutise halduri nimetamist lugeda EL-i määruse art 2 p 7 ja p 5 tähenduses maksejõuetuse põhimenetluse algatamiseks. Iirimaal on pankrotihaldur asunud menetlusse 28. juunist 2021. Enne seda ei ole võlgniku vara käsutamisõigust Iiri kohtu poolt piiratud ja pankrotihaldurit nimetatud. Järelikult otsustab maakohus võlgniku pankroti väljakuulutamise üle. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistanud esmalt PankrS § 10 lg 2 p-s 1 märgitud asjaoluga. Pankrotihoiatus tuleb lugeda võlgnikule kätte toimetatuks elektrooniliste kanalite vahendusel, ennekõike elektronpostiaadressil ja suhtlusrakenduste kaudu hiljemalt
22.jaanuaril 2021. Järelikult on PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaolu tõendatud. Võlausaldaja põhjendab võlgniku maksejõuetust ka PankrS § 10 lg 2 p-5 nimetatud asjaoluga. Tuleb lugeda tõendatuks, et võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest. Võlgniku lahkumine võib olla tingitud eesmärgist vältida maksejõuetusmenetlust Eestis ja valida endale meelepärane kohtualluvus. Kuritarvitusele viitab nt asjaolu, et võlgnik on Iiri kohtule esitatud avalduses märkinud, et käesolevas asjas pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue on vaidlustatud. Tegelikult on kohtuotsus jõustunud. Seega on tõendatud ka PankrS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud asjaolu kui maksejõuetust põhistav alus. Ajutise halduri 30. juunil 2021 aruande kohaselt on võlgniku vara väärtus 253 097 eurot 39 senti (sh kinnisasi 250 000 eurot, Angelton Kinnisvara Osaühingu osa 3000 eurot, raha 97 eurot 39 senti). Võlgnikul on ka nõue aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu 66 308 eurot, mis on väärtusetu. Võlgniku nimele on registreeritud mootorsaan (registrimärk 07SF, esmane registreerimisaasta 2003), kuid puuduvad andmed selle olemasolu kohta. Võlgnikul on kohustusi 46 627 957 eurot 99 sendi ulatuses, millest 40 394 711 eurot 55 senti ei ole vaieldavad. Kohustuste 6 233 246 euro 44 sendi osas on kohtumenetlused pooleli. Ajutise halduri arvates on võlgnikul püsivad makseraskused. Võlgnik ei ole oma maksejõuetust ka sisuliselt vaidlustanud. Võlgniku makseraskuste tekkimise põhjuseks on muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 tähenduses. Täpsemaid maksejõuetuse põhjuseid tuleb analüüsida pankrotimenetluse käigus. Arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu, asja keerukust ja halduri kutseoskusi, on põhjendatud määrata ajutise halduri tasuks 2764 eurot 80 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Võlgnik palub 3. novembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning teha asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega jätta pankrotiavaldus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda.
Määruskaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud EL-i määrust ebaõigesti. Kuigi maakohus teadis, et Iirimaal on 28. juunil 2021 välja kuulutatud võlgniku maksejõuetuse põhimenetlus EL-i määruse art 3 lg 1 tähenduses, leidis ta siiski, et on pädev algatama võlgniku põhimaksejõuetusmenetlust. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et 7. juuni 2021. a ajutise halduri nimetamise määrust saab käsitleda maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena EL-i määruse tähenduses. Maakohus ei ole 7. juuni 2021. a määruses märkinud, et tegemist on piiriülese maksejõuetusemenetlusega, samuti ei ole viidanud EL-i määruse art 3 lg-tele 1 ega 2. Kohus peab enda pädevust maksejõuetusmenetluse algatamiseks analüüsima maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse tegemisel, mitte tagantjärgi (EL-i määruse art 2 p 7). Lisaks ei ole EL-i määruse lisas A Eesti kohta nimetatud ajutise halduri määramise menetlust, vaid nimetatud on pankrotimenetlus. Ajutist haldurit ei saa pidada EL-i määruse art 2 p 5 tähenduses pankrotihalduriks. Ajutise halduri nimetamise määrust ei saa ka vaidlustada. Maakohus hindas tõendeid ja sisustas EL-i määrusest tulenevaid põhihuvide keskme kindlaksmääramise eelduseid ebaõigesti. Maakohus tuvastas küll õigesti, et alates hiljemalt
22.oktoobrist 2020 on võlgniku alaliseks elukohaks Iirimaa, kuid eksis, leides, et EL-i määruse art 3 lg 1 neljandast alalõikest tulenev alalise elukoha kui põhihuvide keskme eeldus ei kehti. Igal juhul kehtib EL-i määruse art 3 lg 1, mille kohaselt loetakse füüsilise isiku põhihuvide keskmeks tema alalist elukohta – praegusel juhul Iirimaad. Lisaks ei ole kohus analüüsinud ühtegi tõendit, mis viitaksid, et võlgnik on vahetanud alalist elukohta eesmärgiga valida endale teise maksejõuetusõigusega liikmesriik. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses analüüsinud ega tuvastanud, et mõne võlausaldaja huvid saaksid oluliselt kahjustada seetõttu, et võlgniku maksejõuetusmenetlus viiakse läbi Iirimaal. Samuti ei ole maakohus andnud võlgnikule võimalust esitada lisatõendeid, kui on põhjust kahelda kohtualluvuses. Arvestades, et võlgniku peamised võlausaldajad on äriühingud ja Eesti Vabariik, kellel on ressursid Iirimaal maksejõuetusmenetluses osalemiseks, ei saa seal läbiviidav menetlus võlausaldajate huve kahjustada. Võlgniku ühe kinnisasja asumine Eestis ei saa Euroopa Kohtu praktika kohaselt muuta põhihuvide keskmeks Eestit. Määravaks ei saa pidada ka asjaolu, et võlgniku pensionifondi osakud asuvad Eestis. Seega ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaksid ümber lükata eeldust, et võlgniku põhihuvide kese ei asu Iirimaal. Võlgniku suhtes ei ole võimalik Eestis teisest maksejõuetusmenetlust algatada, sest tal puudub EL-i määruse art 3 lg 2 kohaselt Eestis tegevuskoht. Kui ringkonnakohus peab seda vajalikuks analüüsida, palub võlgnik, et kohus annaks teisese maksejõuetusmenetluse algatamise võimatusega seotud tõendite ja seisukohtade esitamiseks täiendavad võimalused. Maakohtu menetluses selline võimalus puudus. Võlgniku maksejõuetus on põhistamata. Võlgnikule ei ole pankrotihoiatust kätte toimetatud. Rakenduste kaudu ei ole võlgnikule edastatud dokumente (sh pankrotihoiatust), vaid üksnes üldsõnaline teade teadmata päritolu ja sisuga dokumendi üleandmise kohta. Ka kriminaalasja
toimikus elektronpostiaadressi märkimine ühe kontaktina ei tähenda, et aadressi reaalselt kasutatakse ning sinna saadetud kirjad jõuavad saajani. Kohus ei saa otsustada TsMS § 3141 kohaldamist tagasiulatuvalt. Võlgnikule ei ole pankrotiavaldust ega kohtu 25. mai 2021. a kirja nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kohtu põhjendustest ei ole aru saada, millisel õiguslikul alusel ning millisele elektronposti- või postiaadressile on dokumendid kätte toimetatud ja millal see toimus. Lähtuda tuleb TsMS § 3141 lg-tes 1 ja 3 sätestatud reeglitest. Lisaks ei saanud dokumente kätte toimetada PankrS § 6 lg 3 alusel, kuna see säte kohaldub üksnes dokumentide saatmisele postiga, kuid võlgnik ei olnud posti saatmise ajal Eestis. Dokumente Iirimaale postiga edastatud ei ole. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks ei ole täidetud PankrS § 10 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldus. Võlgnik ei ole lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda kõrvale enda kohustuste täitmisest. Võlausaldaja ei ole seda tõendanud ega kohus tuvastanud. Võlgnik on Iirimaal taotlenud enda pankroti väljakuulutamist. PankrS § 10 lg 1 p 5 tõlgendamisel tuleb arvestada EL-i määruse art 3 p 1 neljanda lõiguga, mille kohaselt peetakse õiguste kuritarvitamiseks üksnes seda, kui võlgnik on lahkunud riigist vähem kui kuus kuud enne pankrotiavalduse esitamist. Maakohus on tuvastanud, et võlgnik kolis välisriiki 2020. a oktoobris, st rohkem kui kuus kuud enne pankrotiavalduse esitamist. Järelikult ei saa sellist tegevust pidada kuritarvituseks ega PankrS § 10 lg 1 p-s 5 sätestatud olukorraks. 7. juuni 2021. a määrus on tehtud täielikult võlgniku osavõtuta. Menetlusdokumendid tuleb enne kohtumenetluse jätkamist menetlusosalistele kätte toimetada. Seega oli 7. juuni 2021. a määrus õigusvastane ja lubamatu.
6.Maakohus jättis 5. novembri 2021 määrusega rahuldamata võlgniku taotlused maakohtu 19. oktoobri 2021 määruse täitmise peatamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
7.Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud võlgniku kanda. EL-i määrust kohaldatakse selle art 1 lg 1 järgi ka eelmenetlusele. Ajutise halduri nimetamine
7.juunil 2021 vastab EL-i määruse art 1 lg 1 p-s a sätestatud tingimustele, kuna sellega on maakohus PankrS § 20 lg 1 alusel piiranud võlgniku vara käsutamisõigust ning EL-i määruse art lg-s 5 osutatud pankrotihalduri mõiste hõlmab mh ajutist haldurit, kes täidab PankrS § 22 järgi mitmeid EL-i määruse art 2 lg-s 5 nimetatud ülesandeid. Maakohtu 7. juuni 2021 määrusega ajutise halduri nimetamine ning võlgnikule käsutuskeelu määramine tähendab seega EL-i määruse art 1 lg 1 p-i a, art 2 lg 7 teise alternatiivi ja art 3 lg 1 kohaselt põhimaksejõuetusmenetluse alustamist Eestis. Kuna Eestis algas maksejõuetusmenetlus varem, kuulub see EL-i määruse art 19 lg 1 alusel Iirimaal automaatselt tunnustamisele ning maakohtu 7. juuni 2021 määrusel on prioriteet Iiri kohtu 28. juuni 2021 lahendi ees. Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et ta oli tema vastu esitatud pankrotiavaldusest ja selle menetlusse võtmisest teadlik hiljemalt 2. juunil 2021. Vaatamata sellele esitas ta Iiri kohtule pankrotiavalduse. Võlgnik varjas Iiri kohtu ees Eestis toimunut, kinnitades vande all mh valet, nagu oleks ta üritanud võlausaldajatega võlgade tasumise osas
läbi rääkida. Tegelikult asus võlgnik ennast võlausaldajate eest varjama, et taotleda enda pankroti väljakuulutamist Iirimaal. Kui võlgnik oleks Iiri kohtule selgitanud tegelikke asjaolusid (sh ajutist halduri nimetamist 7. juunil 2021), ei oleks Iiri kohus võlgniku pankrotti välja kuulutanud. Seega kuulutas Iiri kohus 28. juunil 2021 võlgniku pankroti välja ekslikult. Võlausaldaja on Iiri kohtu 28. juuni 2021 otsuse ka vaidlustanud. Maakohtul ei olnud 7. juuni 2021. a määruse tegemise ajal kahtlust, et võlgniku põhihuvide kese on Eestis. Võlgniku esindaja teatas esmakordselt ajutisele haldurile 22. juunil 2021, et võlgnik elab Iirimaal ning kohtule 1. juulil 2021, et tema pankrot on Iirimaal välja kuulutatud. Võlgniku käitumine oli pahauskne. Ebaõige on võlgniku väide, et 7. juuni 2021. a määrust ei saa vaidlustada. Seda oleks saanud vaidlustada EL-i määruse art 5 lg 1 alusel, kuna EL-i määrus on otsekohaldatav. Võlgniku põhihuvide kese asub Eestis nii ajutise halduri nimetamise kui pankroti väljakuulutamise ajal. Maakohus on pädev lahendama käesolevat asja. Ükski määruskaebuse esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Kuigi võlgnik on asunud Iirimaale elama, on EL-i määruse art 3 lg 1 neljandas alalõigus sätestatud eeldus ümber lükatud. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku Iirimaale kolimise põhjuseks ning eesmärgiks oli meelepärase kohtualluvuse valimine ja Eestis maksejõuetusmenetluse vältimine. Maakohtu määrus ei ole vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, kuna maakohus ei ole lähtunud võlgniku põhihuvide keskme määratlemisel vaid ühest Eestis asuvast kinnisasjast. Iiri kohtule ei ole teada andmed tagasivõidetavate tehingute kohta, samuti see, et võlgnikul on Eestis elukaaslane ning võlgniku suhtes on pooleli mitmeid tsiviil- ja kriminaalmenetlused. Tegemist on võlgniku põhihuvide keskme kindlakstegemisel oluliste asjaoludega. EL-i määruse preambula p 30 järgi arvestatakse põhihuvide keskme kindlakstegemisel mh võlgniku kohustuste tekkimise ning võlausaldajate asukohta. Sama punkti järgi arvestatakse ka seda, kas suurem osa võlgniku varast asub väljaspool võlgniku alalise elukoha liikmesriiki. TsÜS § 66 kohaselt on varaks ka kohustused. Seega on põhjendatud arvestada võlgniku põhihuvide keskme kindlakstegemisel võlausaldajate ja kohustuste tekkimise asukohta. Põhjendamatu on etteheide, et kui võlgniku eesmärgiks oli meelepärase kohtualluvuse valimine, ei ole maakohus analüüsinud, kas see kahjustab võlausaldajate huve. Võlausaldajate huve kahjustab see, et nad peavad kaitsma oma õigusi Iirimaal. Ei ole teada, kas Iiri õiguse järgi oleksid võlgniku tehingud tagasivõidetavad ja kas Iiri pankrotihaldur Eestisse hagisid esitab. Maakohus leidis õigesti, et pankrotihoiatus on võlgnikule TsMS § 3141 lg 3 alusel kätte toimetatud. Igal juhul tuleb pankrotihoiatus lugeda kätte toimetatuks TsMS § 307 lg 3 alusel. Tõele ei vasta võlgniku väide, et on teadmata ja tõendamata, et ta kasutab suhtlemiseks rakendusi. Maakohus leidis õigesti, et pankrotihoiatus tuleb lugeda võlgnikule kättetoimetatuks elektrooniliste vahendite, eelkõige elektronpostiaadressi ja rakenduste kaudu.
Samas esineb ka PankrS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud võlgniku maksejõuetuse põhistamise alus – nagu maakohus on õigesti tuvastanud, on võlgnik lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil. Võlgnik varjas Iiri kohtu eest seda, et tema põhihuvide kese asub tegelikult Eestis. Maakohus leidis õigesti, et kohtu 25. mai 2021 kiri ja pankrotiavalduse menetlusse võtmise määrus tuleb lugeda võlgnikule TsMS § 3141 lg-te 1 ja 3 alusel ning PankrS § 6 lg 3 alusel kättetoimetatuks. Kuna võlgnik on teadlikult ja tahtlikult vältinud dokumentide kättetoimetamist, ei vaja ta samaväärset kaitset võrreldes sellise võlgnikuga, kes ka tegelikult ei ole dokumente tahtmatult kätte saanud. Seejuures ei tulene PankrS § 6 lg-st 3, et selle alusel saab dokumente kätte toimetada ainult posti, mitte e-kirja teel. Võlgnik sai menetlusdokumendid kätte hiljemalt 2. juunil 2021, s.o enne ajutise halduri nimetamise määrust. Võlgnik seda asjaolu määruskaebuses ei eita. Dokumendid saab igal juhul lugeda kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 alusel. Ajutise halduri nimetamine oli õiguspärane. Maakohus ei ole eksinud ühegi kohtumenetluse põhimõtte ega põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse vastu. Maakohus ei võtnud võlgnikult võimalust olla isiklikult või lepingulise esindaja vahendusel oma kohtuasja arutamise juures. Võlgnik jättis ise oma õigused kasutamata.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni ja õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 659, § 657 lg 1 p 21 ja PankrS 33 lg 5 kohaselt täiendada ning muuta pankrotihoiatuse kättetoimetamise kuupäeva. Resolutsiooni lisatakse, et pankrotimenetluses kuulub kohaldamisele Eesti õigus.
10.Võlgnik vaidlustas pankrotimääruse täies ulatuses, rõhutades, et maakohus kohaldas ebaõigesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust (EL)2015/848, 20. mai 2015, maksejõuetusmenetluse kohta (edaspidi EL määrus). Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse PankrS § 32 järgi põhjendatud määrusega, kuid nõustudes maakohtu põhjendustega, ei korda neid kõiki (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Pankroti väljakuulutamine toimub hagita menetluses, kus kohtul on kohustus koguda iseseisvalt vajalikku teavet asja lahendamiseks ning TsMS § 662 lg 3 kohaselt saavad määruskaebemenetluses menetlusosalised esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Eeltoodust tulenevalt arvestab ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel kõikide e-toimikus menetlusosalistele teatavakstehtud ja tõlgitud tõenditega ning Eesti ja Iiri Kõrgema Kohtu (High Court of Ireland, edaspidi Iiri kohus) vahel EL määruse art 42 alusel toimunud teabevahetusega.
11.Ringkonnakohus annab sissejuhatavalt ülevaate võlgniku pankrotimenetlustest toimunust (I). Seejärel annab hinnangu, kas maakohtu 7. juuni 2021. a määrus, millega maakohus nimetas võlgniku ajutise halduri ja keelas võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara käsutamise, on käsitatav piiriüleseid pankrotimenetlusi reguleeriva EL-i määruse järgi maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena (II), kas võlgniku põhihuvide kese on Eestis (III), kas võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse (IV), kas pankrotihoiatus on võlgnikule kätte toimetatud ja kas võlgnik hoidub kõrvale oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil (V) ning kas võlgnik on kätte saanud pankrotiavalduse (VI). Lõpetuseks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (VII).
I
12.Ringkonnakohus esitab võlgniku pankroti väljakuulutamise õiguspärasuse hindamisel tähtsust omavad asjaolud ajalises järgnevuses: 1) 22. oktoober 2020 muutus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue sissenõutavaks ja kohtutäitur alustas võlgnikule pankrotihoiatuse kättetoimetamist tehes ajavahemikul oktoober kuni mai 2021 vahetuks kättetoimetamiseks 40 toimingut; 2) 14. mai 2021 esitas võlausaldaja Tartu Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks; 3) 25. mail 2021 võttis Tartu Maakohus avalduse menetlusse; 4) mais 2021 pöördus võlgnik Iirimaal advokaadi poole; 5) 7. juunil 2021 määras maakohus asjas ajutise pankrotihalduri ja kohaldas PankrS § 18 alusel pankrotiavalduse tagamise abinõusid, millega võlgniku vara kontroll läks alates
7.juunist 2021. a üle ajutisele haldurile; 6) 11. juuni 2021 andis võlgnik Iirimaal advokaadile vande all seletuse, mille kohaselt ta on enne avalduse esitamist teinud mõistlikke jõupingutusi, et saavutada oma võlausaldajatega kokkulepe, kuid võlausaldajad ei nõustunud ettepanekuga; 7) 14. juunil 2021 teatas võlgnik esmakordselt maakohtule, et elab Iirimaal ning soovis kohtuistungil osaleda; 8) 22. juunil 2021 esitas võlgnik Iiri kohtule pankrotiavalduse (advokaadi poolt koostatud 11. juuni 2021); 9) 28. juunil 2021 kuulutas Iiri kohus välja võlgniku pankroti; 10) 1. juulil 2021 teavitas võlgnik maakohut esmakordselt Iirimaal toimuvast pankrotimenetlusest; 11) 2. juulil 2021 arutas maakohus pankrotiavaldust kohtuistungil, võlgnik osales istungil esindaja vahendusel; 12) 5. juulil 2021 pöördus maakohus Iiri maksejõuetusteenistuse (The Insolvency Service of Ireland) poole teabe saamiseks; 13) 2. septembril 2021 vastas Iiri maksejõuetusteenistus, et O. Kruuda pankrot on 28. juunil 2021 välja kuulutatud määruse art 3 (1) järgi ja samast päevast on O. Kruuda vara pankrotivoliniku käsutuse all ning Iiri kohtu arvates on 28. juuni 2021 otsus tunnustatav liikmesriikides; 14) 11. oktoober 2021 esitas võlausaldaja Iiri kohtule määruse tühistamise taotluse;
15) 19. oktoobril 2021 kell 9.00 kuulutas Tartu Maakohus võlgniku pankroti välja EL määruse alusel; 16) 13. detsember 2021 pöördus ringkonnakohus EL määruse art 42 järgi Iiri kohtu poole ja palus Iiri kohtul teavitada menetluse käigust; 17) 20. detsembril 2021 Iiri kohus vastas ringkonnakohtule ning andis teada, et kaebust arutatakse 21. jaanuaril 2022. Kui O. Kruuda pankroti kohtulik läbivaatamine jäetakse Iirimaal kõrvale Eestis eelnevalt algatatud põhimenetluse tõttu, ei hakka Iiri kohus enam O. Kruuda huvide keskme küsimust menetlema. Kui O. Kruuda juhtumi kohtulikku menetlemist Iirimaal ei jäeta ülaltoodud alusel kõrvale, jätkab Iiri kohus O. Kruuda huvide keskme küsimuse menetlemist. 18) 27. jaanuar 2021 ringkonnakohtul puudub teave Iiri kohtu edasise menetluse kohta.
II
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohtu 7. juuni 2021 määrus, millega maakohus nimetas võlgniku ajutise pankrotihalduri ja keelas võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara käsutamise, on käsitletav piiriüleseid pankrotimenetlusi reguleeriva EL määruse järgi maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena art 3 lg 1 alusel.
14.EL määruse art 1 lg 1 järgi kohaldatakse määrust kõiki võlakohustusi hõlmavatele avalikele menetlustele, sealhulgas eelmenetlusele, mis põhinevad maksejõuetust reguleerivatel õigusnormidel ning mille raames päästmise, võla ümberkujundamise, saneerimise või likvideerimise eesmärgil on a) võlgnik täielikult või osaliselt kaotanud oma vara käsutusõiguse ning on nimetatud pankrotihaldur; b) on võlgniku vara ja äriasjad kohtu kontrolli või järelevalve all. Määruse lisa A järgi on Eestis maksejõuetusmenetluseks pankrotimenetlus. EL määruse art 2 p 5 järgi kasutatakse määruses mõistet „pankrotihaldur“ sellise isiku või organi suhtes, kellel on (sh ajutiselt) järgmised ülesanded: kontrollida ja vastu võtta maksejõuetusmenetluses esitatud nõudeid; esindada võlausaldajate ühiseid huve; täielikult või osaliselt valitseda võlgniku vara, mille suhtes võlgnik on kaotanud käsutusõiguse; likvideerida seda vara või kontrollida võlgniku asjaajamist. Sellised isikud on loetletud määruse lisas B, mille järgi on pankrotihalduriks EL määruse mõistes Eestis ajutine pankrotihaldur, pankrotihaldur ja usaldusisik.
15.Maakohtu poolt 7. juunil 2021 ajutise pankrotihalduri ja vara käsutuskeelu määramisega kaotas võlgnik täielikult oma vara käsutusõiguse, sh peatusid enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetlused, milles võlgnik osales (PankrS § 20 lg 3) ning peatati võlgniku vara suhtes toimuvad sundtäitmised (PankrS § 17 lg 3). Eeltoodust tulenevalt on võlgnik sellest ajast kaotanud oma vara käsutusõiguse ilma ajutise halduri nõusolekuta ja võlgniku vara ning äriasjad on alates 7. juunist 2021 maakohtu poolt määratud ajutise pankrotihalduri kaudu kohtu kontrolli ja järelevalve all. Ringkonnakohus märgib, et ajutisel pankrotihalduril on pankrotiseadusest tulenevalt õigus taotleda võlgniku kõigi teistes liikmesriigis asuvate varade säilimiseks ja kaitsmiseks esmase maksejõuetusmenetluse algatanud liikmesriigi seadusega (Eesti seadustega) ettenähtud
meetmeid ning ajutisel pankrotihalduril on volitused ülesannete täitmiseks kõigis teistes liikmesriikides ilma, et need vajaks lisatunnustust.
16.EL määruse art-s 19 lg-s 1 sätestatakse, et maksejõuetusmenetluse algatamise otsust, mille on teinud artikli 3 kohaselt pädeva liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis. St et EL määruse reguleerimisalasse kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitletavate otsuste ning maksejõuetusmenetlusega otseselt seotud otsuste automaatne tunnustamine tähendab seda, et õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduse kohaselt, kus menetlus on algatatud, ulatuvad kõigisse liikmesriikidesse. Seda põhimõtet on selgitatud Euroopa Kohtu 2. mai 2006 otsuses kohtuasjas nr C-341/04. Selle otsuse p 58 järgi tuleb varem kehtinud maksejõuetusmenetluste määruse (Nõukogu määrus (EÜ) nr 1346/2000 29. mai 2000) art 16 lg 1 esimest lõiget tõlgendada nii, et liikmesriigi pädeva kohtu poolt võlgniku maksejõuetusele tuginev ja mõne, EL määruse lisas A nimetatud menetluse algatamise taotluse alusel tehtud otsus, juhul kui sellega võetakse võlgnikult käsutusõigus ja määratakse määruse lisas C nimetatud likvideerija, kujutab endast maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust viidatud sätte mõttes, (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-12 p 13). Samale seisukohale saab jõuda kehtiva EL määruse art 19 lg 1 ja määruse lisa B alusel.
17.Ekslik on võlgniku seisukoht, et EL määruse lisas A ajutise halduri määramise kui menetluse puudumise tõttu ei saa 7. juuni 2021 määrust käsitleda maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena EL määruse art 3 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus osundab, et ajutise halduri määras maakohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel, milles võlausaldaja taotles võlgniku pankroti välja kuulutamist, st EL määruse lisas A menetluse - pankrotimenetluse läbiviimist. PankrS § 15 lg 1 kohaselt on kohus võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisel kohustatud määrama ajutise halduri, kui ei esine PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud välistusi. EL määruse artiklit 19 lg 1 tuleb tõlgendada viisil, et tunnustamisele kuuluvad maksejõuetusmenetlust algatavad kohtulahendid alates hetkest, mil neil on õiguslik toime. Maakohtu 7. juuni 2021 määrus, millega maakohus määras PankrS § 15 järgi ajutise pankrotihalduri ning kohaldas PankrS §-de 18 ja 20 järgi pankrotiavalduse tagamise abinõuna võlgniku kogu vara osas käsutuskeeldu hakkas kehtima ja kuulus täitmisele 7. juunist 2021, mil see toimetati kätte ajutisele haldurile ja avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 478 lg 4). Maakohtu 7. juuni 2021 määruse peale, millega kohus pankrotiavalduse tagas, võis esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, st ka võlgnik (PankrS § 18 lg 3). Seega on täidetud ka määruse art 5 lg 1 nõue. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et kuna EL määrus on otsekohaldatav, saab võlgnik ja iga võlausaldaja ajutise halduri määruse peale edasi kaevata ka EL määruse art 5 lg 1 alusel. Võlgnik ei ole 7. juuni 2021 määrust vaidlustanud.
18.Ebaõige on võlgniku väide, et maakohus jättis ajutise pankrotihalduri määramisel kohtualluvuse kontrollimata, millega rikkus EL määruse artiklis 4 sätestatut. Maakohus määras 7. juunil 2021 ajutise pankrotihalduri PankrS § 15 alusel lähtudes maakohtule sellel hetkel teadaolevatest võlgniku elukohaandmetest. Võlgnik ei soovinud võlausaldajate ega
maakohtuga enne ajutise halduri määramist suhelda ega oma seisukohti avaldada, mistõttu puudus maakohtul ajutise halduri määramise ajal teave, et võlgnik on Eestist lahkunud ning peab oma alaliseks elukohaks Iirimaad. Seetõttu ei pidanud maakohus ajutise halduri määramisel viitama EL määrusele. EL määruse artikkel 4 lõige 2 sätestab võimalused kohtu pädevuse täiendavaks kontrollimiseks ka pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ning maakohus ongi pankrotimääruse tegemisel rahvusvahelist kohtualluvust kooskõlas määrusega kontrollinud.
III
19.EL määruse preambula p. 23 esimese lause kohaselt on võimalik algatada maksejõuetuse põhimenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese.
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku põhihuvide kese asub Eestis ja Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja on kohtualluvuselt pädev kohus võlgniku põhimaksejõuetusmenetlust läbi viima. Võlgnik tugines maakohtus üksnes väitele, et võlgnik on enam kui 6 kuud Eestist eemal olnud. Muid asjaolusid, mis oleks andnud aluse lugeda usutavaks, et võlgniku põhihuvide kese asub Iirimaal, võlgnik esile ei toonud. Võlgnik ei ole selgitanud Iirimaale kolimise asjaolusid ega põhjendanud, miks ta varjas Eestis nii kohtu kui oma võlausaldajate eest Iirimaale kolimise fakti ning Iirimaal Iiri kohtu eest, et talle on Eestis nimetatud ajutine haldur.
21.Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse selgitada Eestist lahkumise asjaolusid ja muuta usutavaks, et võlgnikul oli soov ja põhjus Eestist lahkumiseks ning see langes asjaolude kokkusattumise tõttu samale ajale, kui võlgnikku hakati kohustuste täitmata jätmise pärast Eestis taga otsima. Võlgnik ei esitanud põhistust, miks ta asus elama Iirimaale just oktoobris 2020. Võlgnik üksnes kinnitas, et ta on minevikus tegelenud Eestis aktiivselt äritegevusega ning olnud seotud paljude erinevate äriühingutega, kuid tänaseks on olukord muutunud. Põhjust, millest muudatus oli tingitud, võlgnik ei avaldanud. Võlgnik esitas oma elukoha, sissetuleku ja kulutuste kohta ebapiisavad ja osalt asjasse puutumatud andmed. Võlgnik väitis, et tal on õigus vabale liikumisele, sealhulgas õigus elukoha riiki vahetada. Ringkonnakohus ei pea seda käesolevas menetluses vaidlusaluseks asjaoluks, kuna võlgniku suhtes ei ole kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku esitatud asjaolud: üürilepingu sõlmimine, elektri jm elamiseks vajalike teenuste tarbimine, pangaarve, erinevate krediitkaartide ja mobiiltelefoni (numbrit võlgnik ei avalda kohtule ega võlausaldajatele) kasutamine, annavad aluse järelduseks, et võlgnik viibib Iirimaal alates oktoobrist 2020 kuni käesoleva ajani. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku tänane elukoht ei oma iseseisvat tähendust võlgniku põhihuvide keskme määramisel. Võlgniku esitatud selgitus ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut, et võlgniku olulised huvid on tänaseni Eestiga seotud ja ta lahkus vargsi Eestist kindla eesmärgiga varjata end võlausaldajate eest.
22.EL määruse kehtestamisel arvestati võimalusega, et võlgniku huvi võib olla viia vara või kohtumenetlus ühest liikmesriigist teise, otsides enda jaoks soodsamat õiguslikku seisundit tagavast liikmesriiki ning seetõttu sisaldab määrus mitmeid abinõusid, mille eesmärk on hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimist pettuse või kuritarvituse eesmärgil (määruse preambula p. 29).
EL määruses rõhutatakse, et peab olema tagatud võimalus ümber lükata eeldusi, et põhihuvide keskmeks on registrijärgne asukoht, peamine tegevuskoht või alaline elukoht, ning liikmesriigi asjaomane kohus peaks hoolikalt hindama, kas võlgniku põhihuvide kese asub tõepoolest asjaomases liikmesriigis (määruse preambula p. 30). Kuigi EL määruse artikkel 3 punkti 1 neljanda lõike kohaselt eeldatakse, et võlgniku põhihuvide kese asub seal, kus isik on viimase 6 kuu jooksul elanud, on võimalik see eeldus ümber lükata. Sama põhimõte tuleneb ka EL määruse preambula punktist 30. Põhjendamatu on võlgniku väide, et maakohus eiras EL määruse art 3 esimese lõike neljandas alalõigus sätestatud alalise elukoha eelduse reeglit põhihuvide keskme määramisel. Maakohus esitas kooskõlas EL määruse preambula p-ga 30 põhjendused, mis eelduse ümberlükkavad.
23.Maakohtul ei olnud 7. juunil 2021 määruse tegemisel teada, et võlgnik on asunud elama Iirimaale. 19.10.2021 pankrotimääruse tegemise ajaks oli võlgnik teatanud, et ta on asunud elama Iirimaale, mistõttu käsitles maakohus vaidlustatud määruses õigesti küsimust, kus asus võlgniku põhihuvide kese 7. juunil 2021 ja kas see on jätkuvalt Eestis 19. oktoobri 2021 seisuga. Maakohus märkis õigesti, et võlgnik varjas end võlausaldajate eest alates 22. oktoobrist 2020. Võlgniku varjamise soovi kinnitab see, et võlgnik ei teavitanud võlausaldajaid oma asukohariigi muutustest ja vältis pankrotihoiatuse isiklikult kättetoimetamist ca 7 kuu jooksul. Samuti varjas võlgnik oma asukoha andmeid erinevates pooleliolevates kohtumenetlustes, sh varjab jätkuvalt käesolevas menetluses. Võlgnik esitas 14. juunil 2021 kohtule istungi korraldamiseks taotluse, kuid jättis märkimata, et ta on Iirimaal enda pankroti väljakuulutamiseks avalduse esitanud.
24.Ebaõige on võlgniku seisukoht, et maakohus lähtus põhihuvide keskme määramisel üksnes võlgnikule kuuluva kinnisasja asukohast. Seetõttu ei ole asjakohane ka võlgniku käsitlus Euroopa Kohtu otsusest Novo Banco SA (C-253/19). Asjas on esitatud järgmised asjaolud võlgniku põhihuvide asukoha riigi määramiseks: - võlgniku maksejõuetus kujunes lõplikult välja enne, kui ta Eestist lahkus, st tema maksejõuetuse põhjused ei ole seotud Irimaaga; - võlgniku alaline elukoht oli Eestis, kuni ta 22. oktoober 2020 sisenes Iirimaale; -
-
22. oktoober 2020 tekkis võlausaldajal jõustunud kohtulahendi nr 2-15-13527 alusel õigus esitada nõue, sh pankrotihoiatus võlgniku vastu; võlgnik viis oma alalise elukoha Iirimaale 6 kuud ja 22 päeva enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist; võlgnik pöördus Iirimaal maksejõuetusnõustaja poole mais 2021, so. samal ajal kui võlausaldaja esitas Eestis kohtule pankrotiavalduse; võlgniku sissetulekud Eestis ei tulenenud töötasust. Töötamise registri andmetel lõpetati võlgnikuga tööleping 19. oktoobril 2016; võlgnik esitas 14. oktoobril 2020 avalduse Kiosk 24 OÜ ja Köök 24 OÜ juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks ÄS § 184 lg 7 alusel (sõltumata põhjusest liikme algatusel); Köök 24 OÜ juhatuse liige oli võlgnik kuni 24. septembrini 2021; ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku makseraskuste põhjus ebaõnnestunud äritegevus Eestis. Võlgniku suhtes on käimas kriminaalasjas menetlus (nr 1-1916
7473; O. Kruuda süüdistus KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi äriühingu maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises); - ajutine haldur märkis, et võlgniku makseraskuste põhjuseks ei pruugi olla üksnes ebaõnnestunud äritegevus; - võlgnik on Eestis erinevatel perioodidel olnud kokku 35 registrisse kantud juriidilise isiku juhatuse liige; - võlgnik on Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) seaduslik esindaja kohtumenetluses (nr 2-19-17143); - võlgnik on Eesti Olümpiakomitee juhatuse liige ja Eesti Käsipalliliidu juhatuse liige; - võlgnikule kuulub kinnisasi XXXXXXX, X, X maakond; - võlgnikule kuulub Angelton Kinnisvara OÜ, Eesti reg.osa nr 10466932, osa; - võlgnikul on avatud arvelduskontod Swedbank AS-s ja SEB Pank AS-s; - võlgnikul on varaline nõue Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu summas 66 308 eurot; - võlgnikule kuuluvad pensionifondiosakud Eestis; - võlgnikul on Eestis registrisse kantud vara – mootorsaan; - võlgnik on võõrandanud talle kuuluvad kinnisasjad lähikondsetele, millised tehingud on Eesis pankrotimenetluses tagasivõidetavad (PankrS § 109 jj alusel); - võlgniku elukaaslane elab XXXXXXX, mida võlgnik on kohtumenetluses märkinud enda üheks aadressiks. Eestis, varem võlgnikule kuulunud kinnistutel, elavad võlgniku täiskasvanud lapsed; - võlgnikul oli lisaks käesolevale pankrotimenetlusele Eesti kohtute menetluses pankrotiavalduse esitamise ajal pooleli 9 tsiviilasja; - kõik võlgniku võlausaldajad - LHV Pank AS, Swedbank AS, SEB Pank AS, Flinty OÜ, OÜ UP Varud (pankrotis), OÜ Best Idea, Consegna OÜ, Eesti Vabariik -asuvad Eestis; Eeltoodu kinnitab, et võlgnik on Eestiga jätkuvalt seotud nii perekondlike kui majanduslike sidemete, samuti erinevates organites juhatuse liikmeks olemise ja kinnisvara tõttu. Tähelepanuta ei saa jätta kohtuvaidlustes osalemise vajadust, sh Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) pankrotimenetluses, samuti kriminaalmenetlust. Ringkonnakohtu arvates tuleb käesolevas asjas võlgniku põhihuvide keskme määramisel arvestada sellega, et võlgnik on küll füüsiline isik, kuid isik, kelle kohustused on tekkinud pikaajalisest äritegevusest Eestis. Pärast kohustuste tekkimist ei ole ta püüdnud lahendusi leida, võlgnik vältis võlausaldajatega läbirääkimisi, enamgi veel ta varjas oma asukohta sooviga üldse hoiduda kohustuste täitmisest kõrvale. Olukorras, kus võlgnik lahkus Eestist Iirimaale, et hoida kõrvale kohustuste täitmisest, ei saa ringkonnakohus asuda seisukohale, et võlgniku põhihuvide kese ei ole Eestis.
25.EL määruse preambula p. 28 kohaselt, selle kindlaksmääramisel, kas võlgniku põhihuvide kese on kolmandate isikute poolt kontrollitav, tuleks erilist tähelepanu pöörata võlausaldajatele ja nende arusaamale sellest, kus võlgnik tegeleb oma huvide realiseerimisega. Selleks võib põhihuvide keskme muutuse korral osutuda vajalikuks teavitada võlausaldajaid õigeaegselt võlgniku uuest tegevuskohast, nt juhtides tähelepanu aadressi muutumisele ärikirjavahetuses või avalikustades uue asukoha muul asjakohasel viisil.
Ringkonnakohus leiab, et võlgnik on rikkunud EL määruse preambula p-st 28 tulenevat võlausaldajate teavitamiskohustust eesmärgiga varjata oma asukohta. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku põhihuvide keset ei ole alust käesoleval juhul määrata võlgniku elukoha järgi ka põhjusel, et ringkonnakohtule on teadmata, kus on võlgniku alaline elukoht ja kus viibimiskoht. Isikul võib olla mitu elukohta ja arvestades seda, et võlgnik on oma elukohana pikemat aega märkinud erinevad andmed, saab järeldada, et võlgnikul ongi mitu elukohta. Tsiviilasja nr 2-19-13587 menetluses vaidlustas võlgnik 20. jaanuaril 2020 Harju Maakohtu alluvuse ja väitis, et tema elukoht on XXXXXXX. Tsiviilasja nr 2-1513527 menetluses märkis võlgnik 1. juunil 2020 oma aadressiks XXXXXXX (seda ajal, mil võlgnik ei olnud enam kinnistu registrijärgne omanik). Võlgnik on eelnevalt pahas usus toimides püüdnud muuta kohtualluvust või välistada üldse asja menetleva kohtu pädevus. Ilmestamaks võlgniku paindlikku meelt oma elukoha määramisel tsiteerib ringkonnakohus võlgnikku: ”Ka siis, kui kostja (võlgnik) ongi varasemalt mõnele adressaadile esitanud oma kontaktandmetena ka Tallinna aadressi, ei tähenda see, et tegemist oleks kostja praeguse elukohaga. On tavapärane, et kontaktandmetena ei esitata privaatsuse kaalutlustest lähtuvalt mitte oma elukoha aadressi. See ei tähenda, et kontaktaadress muutuks inimese elukohaks või viibimiskohaks“. Samuti rõhutas võlgnik, et „rahvastikuregistri kandel on oluline tähendus. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Rahvastikuregistri seaduse § 68 kohaselt on isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsus.“ (O. Kruuda poolt
30.jaanuaril 2020 tsiviilasjas nr 2-19-13587 esitatud seisukoht).
26.Asja materjalidest nähtub, et pankrotiavalduse esitamise, samuti ajutise halduri nimetamise ajal 7. juunil 2021 oli võlgniku elukohana Eesti rahvastikuregistris märgitud XXXXXXX. Võlgnik ise pidas seda pärast Eestist Iirimaale lahkumist oma elukohaks (vähemalt üheks elukohaks), kuna Consegna OÜ, mille ainuosanik ja ainus juhatuse liige on võlgniku poeg, esitas 28. oktoobril 2020, s.o pärast võlgniku lahkumist Iirimaale, võlgniku vastu hagi Tartu Maakohtusse just selle võlgniku rahvastikuregistri järgse elukoha järgi. Võlgnik ei esitanud vastuväiteid ebaõige kohtualluvuse osas (tsiviilasja nr 2-2015749).
27.Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga, et võlgniku pankroti menetlemine Iirimaal võib kahjustada võlausaldajate huve. Kuna kõik võlausaldajad asuvad Eestis, kõik võlgniku kohustused on tekkinud Eestis ning võlgnikule kuuluv vara asub Eestis, siis Iirimaal pankrotimenetluses osalemine toob kaasa täiendavad esindamise ja tõlkimisega kaasnevad kulud. Eestis oli võlgnikul pooleli mitmed tsiviilvaidlused, mis Eestis pankrotimenetluse tõttu võidakse lõpetada, olukorras, kus pankrotimenetlus toimuks Iirimaal, võivad jääda lõpetatud menetluste osas nõuded lahendamata.
IV
28.PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et võlgnik on maksejõuetu. Maakohus tuvastas õigesti, et võlausaldaja on pankrotiavalduses põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning vaidluse all ei ole pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude
sissenõutavus. Võlgnik on oma maksejõuetust kinnitanud, taotledes enda pankroti väljakuulutamist Irimaal. Ajutise halduri 30. juuni 2021 esitatud aruande järgi on võlgnikul vara väärtuses 253 097 eurot ja 39 senti ning kohustusi summas 46 627 957 eurot ja 99 senti, seega ta ei suuda rahuldada võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2).
V
29.PankrS § 31 lg 2 kohaselt olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kui võlgnik vaidleb pankroti välja kuulutamisele vastu, peab kohus võlausaldaja avalduse alusel füüsilisest isikust võlgniku pankroti välja kuulutamisel kontrollima veelkord ka võlausaldaja pankrotiavalduse põhistatust PankrS § 10 lg 2 alusel. Pankrotiseadusest tuleneb, et võlausaldaja peab võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginema vähemalt ühele PankrS § 10 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Võlausaldaja on pankrotiavalduse põhistamisel tuginenud kahele asjaolule (PankrS § 10 lg 2 p-dele 1 ja 5). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti nii PankrS § 10 lg 2 p 1 asjaolu esinemise, st võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud, kui ka PankrS § 10 lg 2 p-s 5 sätestatud asjaolu, et võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.
30.Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga, et ta ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. Pankrotihoiatuse kättetoimetamise viisi valib võlausaldaja. Käesoleval juhul pöördus võlausaldaja kättetoimetamiseks kohtutäituri poole. Kohtutäitur viis pankrotihoiatuse kättetoimetamist läbi ametiteenusena kohtutäituri seaduse (KTS) § 8 lg 1 p 2 ja tsiviilkohtumenetluse kättetoimetamise sätete alusel. Kohtutäituri kättetoimetamise aruanne kajastab detailselt kõiki 40-t kättetoimetamise toimingut.
30.1.Kohus tuvastas õigesti, et pankrotihoiatuse saab lugeda kättetoimetatuks kohtutäituri poolt 22. jaanuaril 2021 e-kirja võlgniku e-postiaadressil XXXX edastamisega. Võlgnik oli XXXX aadressi teatanud oma kontaktaadressina menetluses olevas kriminaalasjas (nr 1-197473), samuti tsiviilasjas (nr 2-19-17143), kus ta osaleb Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) võlgniku rollis. Mõlemad kohtumenetlused kestsid pankrotihoiatuse kättetoimetamise ajal ja nendes menetlustes andis võlgnik oma e-postiaadressi kohtule ning pidi tagama, et kohus saab tema poolt kohtule esitatud e-postiaadressile dokumente edastada. Võlgniku poolt XXXX e-postiaadressi kasutamist kinnitas võlgnik ka juunis 2021, kui avaldas selle käesolevas menetluses ajutisele haldurile. Seega oli pankrotihoiatuse edastamise ajal võlgnikul juurdepääs sellele aadressile, ta oli selle ise kohtutele avaldanud ja tal oli mõistlik võimalus e-kirjadega tutvuda.
30.2.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul toimus võlgnikule pankrotihoiatuse kättetoimetamine kohtutäituri vahendusel kehtivalt saatmisega TsMS § 3141 lg 3 p 1 alusel. TsMS § 3141 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus menetlusdokumente kätte toimetada nende saatmisega ka teises käimasolevas kohtumenetluses kohtule teadaolevat menetlusosalise aadressi või muu sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Ringkonnakohus muudab maakohtu
poolt märgitud e-kirjaga pankrotihoiatuse kättesaamise aega ja loeb selle võlgniku poolt kättesaaduks 28. jaanuaril 2021. Võlgnik on seisukohal, et kuna e-kirjaga pankrotihoiatuse saatmisel ei selgitatud, millal võlausaldaja selle kättesaaduks loeb, siis ei olegi hoiatust kätte toimetatud. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta hoiatamise kohustust. Riigikohus on avaldanud seisukoha, et kuigi TsMS § 314 1 lg 1 annab võimaluse lugeda menetlusdokument kättetoimetatuks saatmisega, peab menetlusosalisele oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks olema siiski selge, kas ja millal on menetlusdokument kehtivalt kätte toimetatud ( 3-2-1-189-15, p 15).
30.3.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei sõltu kättetoimetamise kehtivus selgitusest. Pankrotihoiatuse kättetoimetamisel on olukord erinev tsiviilkohtumenetlusest, kus kohus toimetab kätte menetlusdokumendi, millest sõltuvad isiku õigused ja kohustused. Kohtutäitur toimetas kätte pankrotihoiatust, seetõttu ei pidanud kohtutäitur e-kirjas informeerima võlgnikku, mis ajast hoiatus loetakse kättetoimetatuks. Pankrotihoiatuses oli viide PankrS § 10 lg 2 p-le 1 ning selgitus, et kui võlgnik ei tasu pärast kirjaliku hoiatuse saamist 10 päeva jooksul võlgnevust, esitab võlausaldaja pankrotihoiatuse. Võlgniku õigused ja kohustused ei sõltunud pankrotihoiatuse kättetoimetamise ajahetkest, võlgnikule ei kaasnenud sellega täiendavaid ega uusi kohustusi ja ta ei minetanud ühtegi seadusest tulenevat õigust. Võlgnikul oli mitu kuud aega pärast e-kirja saamist oma kohustusi täita. Võlgnikku teadlikkust hoiatusest kinnitab ka see, et võlgnik blokeeris täituri telefoninumbri.
30.4.Ringkonnakohus leiab, et seaduse mõttega ei ole kooskõlas, et tahteavalduse kättetoimetamine kohtutäituri kaudu ei ole enda asukohta varjavale isikule võimalik. Samal ajal saab võlausaldaja hoiatuse kätte toimetada ise lihtsamas korras. Pankrotihoiatust ei pea kätte toimetama kohtutäituri vahendusel ja kui võlgnik ei oleks ennast varjanud, siis oleks saanud pankrotihoiatuse kätte toimetada TsÜS § 69 järgi. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse ja see on kätte saadud, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Füüsilise isiku puhul ei tule eeldada saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, kuid teate saab lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest (RKTKo 29.11.2021, 2-19-14714, p 11.2).
30.5.Kuna kohtutäitur viis pankrotihoiatuse kättetoimetamise läbi tsiviilkohtumenetluse reeglite kohaselt, siis on õige võlausaldaja seisukoht, et pankrotihoiatuse saab alternatiivselt lugeda kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 alusel. TsMS § 307 lg 3 kohaselt, kui dokument on jõudnud menetlusosalise kätte, kellele dokument tuli kätte toimetada või kellele dokumendi võis vastavalt seadusele kätte toimetada, ilma et kättetoimetamist oleks võimalik tõendada või kui on rikutud seaduses sätestatud kättetoimetamise korda, loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi tegelikust saajani jõudmisest.
31.Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja on põhjendatult tuginenud PankrS § 10 lg 2 p-s 5 toodud asjaolule, et võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.
31.1.Ebaõige on võlgniku väide, et EL määruse art 3 (1) neljandast alalõigust tuleneb, et võlgniku õiguste kuritarvitamiseks peetakse üksnes seda, kui ta on lahkunud riigist vähem kui 6 kuud enne pankrotiavalduse esitamist. Viidatud sättes on kehtestatud üksnes eeldus, et füüsiliste isikute puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral põhihuvide keskmeks
nende alalist elukohta juhul, kui kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist ei ole alalist elukohta üle viidud teise liikmesriiki. Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga, et see ei tähenda, et tegemist ei saa olla võlgniku õiguste kuritarvitamisega olukorras, kus võlgnikul on õnnestunud viibida teises riigis rohkem kui 6 kuud.
31.2.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik hoidis kõrvale kohustuste täitmisest, varjas end võlausaldajate eest ja eelduslikult just sel eesmärgil lahkus Eestist. Varasemal perioodil on võlgnik võõrandanud temale kuuluva vara oma lähikondsetele, s.h. seotud äriühingutele ja pankrotihoiatuse vastuvõtmisest kõrvalehoidumise eesmärgiks on lükata pankroti väljakuulutamist edasi kuni vara tagasivõitmise tähtaegade möödumiseni.
31.3.Võlgniku väitel oli tema elukoht Eestis kuni 22. oktoobrini 2020, see on päevani, millal võlausaldajal tekkis jõustunud kohtulahendi (tsiviilasi nr 2-15-13527) alusel õigus esitada pankrotihoiatus võlgniku vastu. Võlgnik ei teavitanud enne riigist lahkumist võlausaldajaid oma kontaktandmete ega elukoha muutmise kavatsusest. Kuni 2021 aasta suveni võlgnik varjas oma asukohariiki. Seda tõendab kohtutäiturite aruanne, mille kohaselt seitsme kuu jooksul otsiti võlgnikuga kontakti nii Eesti Käsipalliliidu ja Eesti Olümpiakomitee vahendusel, kus võlgnik on juhatuse liige; sõnumitega Viberis, Whatsapis; kohturuumides, kus võlgnik istungitel osales; XXXXXXX aadressil, kus elab võlgniku elukaaslane ja mida võlgnik 2020. aastal märkis oma elukoha aadressiks; samuti võlgniku registrijärgsel aadressil XXXXXXX, mida võlgniku poeg nimetas kohtusse hagi esitamisel isa (võlgniku) elukohaks pärast võlgniku Eestist lahkumist.
31.4.Ringkonnakohus märgib, et võlgnik ei ole ka käesolevas pankrotimenetluses koostöövalmis, kuna ta sulges 19. oktoobril 2021 e-postiaadressi, mille ta juunis 2021 andis ajutisele haldurile dokumentide edastamiseks. Ebaselge on ka võlgniku postiaadress, kuna võlgniku nimetatud aadressilt: XXXXXXX, Iirimaa tagastati 28. oktoobril 2021 Eesti kohtu poolt saadetud tähtkiri märkega: kättetoimetamine ebaõnnestus puuduliku aadressi tõttu (tsiviilasi nr 2-18-18328). Võlgnik teatas ringkonnakohtule, et oma eraelu ja privaatsfääri kaitseks on ta Eesti kohtutele avaldanud aadressi maja, mitte korteri täpsusega, samuti ei ole ta avaldanud koodi (eircode), mistõttu tema esitatud elukoha andmete alusel ei olegi Eesti kohtutel võimalik dokumente kätte toimetada. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, et tal on kohtumenetluses õigus oma eraelu kaitsta elukohta varjates. VI
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohus luges õigesti kohtu 25.05.2021 kirja ja määruse võlgniku e-posti aadressile saatmisega kättetoimetatuks TsMS § 3141 lg-te 1 ja 3 alusel. Ebaõiged on võlgniku väited, et kättetoimetatuks saab lugeda üksnes teistes tsiviilasjades avaldatud kontaktandmetele edastamist ja kohtudokument peab sisaldama viidet TsMS § 3141 lg-te 1 ja 3. TsMS § 3141 lg 3 p 1 sätestab „teises käimasolevas kohtumenetluses kohtule teadaolevat menetlusosalise aadressi või muu sidevahendi andmeid kasutades“. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kohtute infosüsteemi rakendus menetlusosaliste andmete koondamise kohta on mõeldud selleks, et menetlusosalistega operatiivselt suhelda, puudub mõistlik põhjus, miks
eristada erinevaid menetluse liike. Heas usus käituva menetlusosalise huvi on olla kursis menetlustoimingutega ning saada kätte kohtudokumendid.
33.Ringkonnakohus leiab, et kohus võib pankrotimenetluses menetlusdokumente kättetoimetada TsMS-i kättetoimetamise regulatsiooni järgi. PankrS § 6 kehtib 1. jaanuarist 2009 ning ei ole erinorm hiljem tsiviilkohtumenetluses kehtestatud normide suhtes. Ebaselge on võlgniku väide, et PankrS § 6 lg-st 3 tuleneb, et kohus saab pankrotimenetluses menetlusdokumente saata üksnes posti teel. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Pankrotiseaduse § 6 ei välista ühtegi tsiviilkohtumenetluses sätestatud kättetoimetamise viisi, seega on ka e-kirja postitamine lubatav.
34.Ringkonnakohus märgib, et kohtumenetluses on oluline, et kohus saaks vajadusel suhelda menetlusosalistega ilma esindaja vahenduseta. Menetlusosalisel puudub seadusest tulenev alus kontaktandmete kohtule esitamisest keelduda. Võlgnik identifitseerib end alates 2021 aastast isikukoodiga, lisamata kontaktandmeid. Käesolevas asjas pöördus maakohus võlgnikku teistes menetlustes esindavate advokaatide poole, et edastada määrust ajutise halduri nimetamise kohta. Vandeadvokaat J. Tehver vastas kohtule, et ta ei tea võlgniku kontaktandmeid peale selle, et ta teadaolevalt elab alaliselt välisriigis, kuid kus nimelt, pole teada. Samal ajal esindas vandeadvokaat J. Tehver võlgnikku tsiviilasjas nr 2-20-17816, mille võlgnik algatas pärast väidetavast Eestist lahkumist (2. detsembril 2020). Vandeadvokaat K. Lind teatas 7. juunil 2021, et ei tea võlgniku kontaktandmeid ja talle teadaolevad e-postiaadressid ei tööta, kuid 14. juuniks 2021 oli K. Lind võlgnikuga siiski suhelnud ja esitas võlgniku esindajana kohtule taotluse. Võlgniku esindajate (vandeadvokaatide J. Tehver, K. Lind, M. Kaevando, H. Indela) avaldustest saab järeldada, et võlgniku korraldusel ei avaldanud nad käesolevat pankrotiasja läbivaatavale kohtule võlgniku kontaktandmeid. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et kohtumenetluses klienti esindav vandeadvokaat ei tea oma kliendi kontaktandmeid ja toimetab esindajana omal käel. Jättes kõrvale küsimuse, kas vandeadvokaatide kohtule kliendi andmete edastamisest keeldumine on kooskõlas menetlusnormidega, kinnitab see asjaolu üheselt võlgniku teadlikku enda asukoha ja kontaktandmete varjamise soovi.
VII
35.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku pankrotivara kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12).
36.PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 32 ei võimalda ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.