Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Margit Vutt
Kohtuasi
Urmas Tärno hagi Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
510 906 eurot 30 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Urmas Tärno, lepinguline esindaja vandeadvokaat Gerly Kask Kostja Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts, lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-9962. Jätta jõusse Harju Maakohtu 13. oktoobri 2022. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Rahuldada Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Urmas Tärno (hageja) esitas 21. juunil 2021 Harju Maakohtule Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista 510 906 eurot 30 senti. Hagiavalduse kohaselt tegutses hageja kuni 2018. a märtsini kohtutäiturina. Justiitsminister tagandas
1.märtsi 2018. a käskkirjaga hageja kohtutäituri ametist. Käskkirja p 2 kohaselt oli hageja kohustatud üle andma kostjale kõik täiteasjad, mis olid hageja menetluses käskkirja andmise seisuga. 19. juunil
2-21-9962 2018 allkirjastas kostja akti, millega kinnitas hagejalt täitetoimikute, ametitegevusega seotud dokumentide ja muudel teabekandjatel oleva teabe ülevõtmise. Akti sisust nähtuvalt võttis kostja hagejalt üle 41 857 täiteasja. Kostja on tekitanud hagejale teadlikult ja õigusvastaselt kahju, kuna on rikkunud seadusest tulenevat kohustust sõlmida temaga kokkulepe täitemenetluse alustamise tasude hüvitamiseks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7, kohtutäiturimäärustiku (KTM) § 31 lg 4). Kostja on heade kommetega vastuolus tahtlikult ära kasutanud KTM-i regulatsiooni pealiskaudsust ja puudulikkust, sest see ei näe hagejale ette hüvitise saamiseks muud meedet kui kokkuleppe saavutamine (VÕS § 1045 lg 1 p 8). KTM § 31 lg-s 4 viidatud kokkuleppe puudumine ei võta lahkuvalt kohtutäiturilt õigust saada täitekulude eest hüvitist. Hageja hinnangul tuleb kohtutäituri seaduse (KTS) ja KTM-i sätteid tõlgendada kooskõlas põhiseadusega, st tunnistada tuleb hageja õigust saada koostatud täitekulu väljamõistmise otsuste kohaselt sissenõutavate summade eest hüvitist. Täitekulu hüvitamise kohustus on analoogia korras käsitatav kahjuhüvitisena, st tegemist on hageja saamata jäänud tuluga. Täitemenetluse alustamise tasu suuruse sätestab KTS § 34 ning KTS § 32 lg 3 kohaselt lisandub kohtutäituri tasule käibemaks. Kuivõrd kostja kinnitas 41 857 täiteasja saamist, arvutab hageja nõude suuruse üle antud täiteasjade arvu alusel. Tasu suuruse kujunemise kohta esitas hageja väljavõtte 13. aprilli 2018 seisuga. Sellest nähtub hageja menetluses olnud täiteasjade number, täitekulu saldo, alustamise tasu ja täituritasu saldo.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja taotles, et tehtaks vaheotsus, milles esmalt hinnataks hageja nõude põhjendatust ning seejärel alternatiivselt nõude aegumist. Hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna KTM § 31 lg-st 4 ei tulene kostjale hüvitise maksmise kohustust. Norm sätestab üksnes, et täitekulude hüvitamise alus on kokkulepe, kuid pooled ei ole sellist kokkulepet sõlminud. Ülevõtval kohtutäituril ei ole kohustust üleandvale kohtutäiturile täitekulusid hüvitada ning justiitsministril puudunuks ka sellise kohustuse seadmiseks volitusnorm. Kostja ei ole keeldunud kokkuleppe sõlmimisest heade kommete vastaselt, mistõttu ei ole hagejal tekkinud kahju hüvitamise nõuet ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Saamata jäänud tulu suurus on tõendamata ning igal juhul tuleb seda VÕS § 140 lg 1 järgi piirata. Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi aegunud.
3.Harju Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, millega jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 3400 eurot. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõudel puudub õiguslik alus. Hageja ei ole esile toonud ühtegi seadusest tulenevat kohustust, mida kostja oleks rikkunud ning millest tuleneks kostjale kohustus maksta hagejale rahalist hüvitist. Pooled ei sõlminud kokkulepet, mille kohaselt oleks kostja pidanud hüvitama hagejale täitemenetluse alustamise tasud. Seadusest ei tulene kostjale kohustust hageja soovitud viisil kokku leppida või teha hagejale makseid hageja soovitud summas. Alusetud on hageja viited tema omandipõhiõiguse riive kohta, sest hageja ei saa enda omaks pidada raha, mis talle ei kuulu ja mille saamiseks ei ole tal õiguslikku alust. Hageja on teinud KTM § 31 lg-st 4 eksliku järelduse, et tal on õigus esitada kostja vastu rahalisi nõudeid ka siis, kui kokkulepe puudub. KTM-ist ei tulene vastuvõtvale kohtutäiturile ei kohustust lepingut sõlmida ega kohustust tingimusteta hüvitist maksta. Sellise kohustuse sätestamiseks justiitsministri määrusega ei ole seaduses ka volitusnormi. Isegi kui hageja nõue oleks õiguslikult põhjendatud, on see TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. 2(5)
2-21-9962 Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu jõudis kohus ekslikule järeldusele, et ilma kokkulepet sõlmimata puudub täiteasju üleandval kohtutäituril õiguslik alus nõuda ülevõtvalt kohtutäiturilt hüvitist. Asjaolu, et KTM § 31 lg 4 sätestab hüvitise saamise alusena kokkuleppe, ei välista hageja õigust nõuda täitekulude hüvitist kokkuleppe mittesaavutamise korral lepinguvälisel alusel. Samuti ei ole nõue aegunud, kuna aegumistähtaeg saabus TsÜS § 135 lg 1, § 136 lg-te 2 ja 8 ning § 150 lg 1 järgi alles 21. juunil 2021.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse, saates asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotus jäi maakohtu otsustada. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, kui on üksnes VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel teinud vaheotsuse järeldusega, et hageja nõue on põhjendamatu, kuna hageja nõudel puudub õiguslik alus. Maakohus ei ole hageja nõude võimalikku alust laiemalt käsitlenud, vaid on piirdunud üksnes hageja viidatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 analüüsimisega. Maakohus ei ole analüüsinud nõuet ei hageja viidatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ega hea usu põhimõttest lähtudes. Samuti ei ole käsitletud muid rahalise nõude aluseid. Ringkonnakohus märkis, et pooled ei ole täitemenetluse alustamise tasude hüvitamises kokkulepet saavutanud. Seetõttu ei ole ka tuvastatav, et pooled oleksid sõlminud kokkuleppe, milles vaid tasu jäi lahtiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et KTM § 31 lg-s 4 sätestatud kokkulepe täiteasju üleandva ja ülevõtva kohtutäituri vahel ei saa olla seadusest tulenev kohustus, mis annaks hagejale aluse tugineda VÕS § 1045 lg 1 p-le 7. KTM-i regulatsiooni pealiskaudsust ja puudulikkust ei saa kostjale ette heita. Kostja on võtnud hageja toimikud üle seaduse alusel ning märtsis 2018 toimunud e-kirjavahetust ei saa pidada tahtlikuks läbirääkimiste pidamiseks halvas usus, mis annaks aluse VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks. Ringkonnakohus leidis siiski, et hagejal peaks olema kostja vastu tagasinõudeõigus VÕS § 1028 alusel. Tagastatav ese oleks sel juhul „õigus saada täitemenetluse alustamise tasu“, mis on laekunud kostjale, kuid millele vastavat kohustust (alustada täitemenetlust ja saata täiteteateid) kostjal pärast asjade KTS § 15 lg 1 alusel ülevõtmist tegelikult ei tekkinud. Selline VÕS § 1028 lai tõlgendus on vajalik selleks, et ametist lahkunud täitur saaks kohtus kaitsta oma potentsiaalset õigust nõuda hüvitist täitemenetluse alustamise tasude eest, kuna seadusandja ei ole KTS § 15 alusel täiteasju üleandva ja ülevõtva täituri suhteid tasude aspektist eraldi reguleerinud, kuigi selline regulatsioon oleks vajalik. Hageja nõue alusetu rikastumise sätete alusel ei ole TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja leiab, et hageja nõuet ei saa VÕS § 1028 lg 1 alusel rahulda ning ringkonnakohus on sätet tõlgendanud lubamatult laialt. Kostja hinnangul ei saa eset (praegusel juhul õigust saada täitemenetluse alustamise tasu), mis tuli temale üle anda seaduse alusel, samal ajal määratleda esemena, mille hageja on kostjale üle andnud kohustuse täitmisena. Ka ei ühti kohustus, mille 3(5)
2-21-9962 tekkimata jäämist nentis ringkonnakohus (täiteteadete saatmise kohustus), eseme üleandmise aluseks oleva kohustusega, mida peab silmas VÕS § 1028 lg 1. Kostja on seisukohal, et hageja nõuet ei saa rahuldada ühelgi õiguslikul alusel. Ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 151 lg-t 1 vääralt, kui leidis, et hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel ei ole aegunud. Tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et hageja pidi väidetavast alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama mitte hiljem kui 14. märtsil 2018. Hageja pidi aru saama, et kostja ei soovinud hagejale KTM § 31 lg 4 järgse kokkuleppe alusel mistahes summas hüvitist maksta ning ühestki tuvastatud asjaolust ei saa järeldada, et hageja oleks võinud veel kuni täiteasjade üleandmise akti koostamiseni arvata, et kostja muudab oma seisukohta.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni, millega hagi jäeti rahuldamata, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. Menetluskulud jäävad hageja kanda.
10.Hageja on esitanud kostja vastu hagi raha saamiseks, mis eeldab poolte vahel mingi võlasuhte olemasolu VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul üldjuhul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe või mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla mõni lepinguväline võlasuhe (vt RKTKo 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 11). Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt on õigussuhte kvalifitseerimine tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt nt RKTKo 01.11.2023, 2-20-5571/91, p 12). Samas aga ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille kohta ei ole menetlusosalised nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt RKTKo 04.05.2022, 2-19-121704/50, p 11).
11.Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtu ette toodud asjaolude põhjal ei saa hageja nõuet rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel, kuivõrd poolte vahel puudub võlasuhe. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi alljärgnevalt.
11.1.Kohtud ei ole tuvastanud, et pooled oleks sõlminud mistahes lepingu. Vastupidi heidab ka hageja kostjale ette just lepingu (tasukokkuleppe) sõlmimata jätmist. Selline etteheide on aga põhjendamatu, kuna põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks üldjuhul vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Lepingu sõlmimise kohustus saab põhineda üksnes mingil õiguslikul alusel. Senises praktikas on kolleegium jaatanud lepingu sõlmimise kohustust näiteks ettevõtjatel mõnede tarbijalepingute puhul (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 53). Maakohus leidis õigesti, et kehtivatest õigusaktidest (sh KTM § 31 lg-st 4) ei tulene kostjale kui ülevõtvale kohtutäiturile kohustust sõlmida hageja kui ametist lahkuva täituriga mistahes kokkuleppeid. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). 4(5)
2-21-9962
11.2.Kolleegiumi hinnangul pole kohtu ette toodud ka selliseid asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et poolte vahel võiks olla mõni lepinguväline võlasuhe.
11.3.Hageja on tuginenud nõude õigusliku alusena deliktiõigusele, eeskätt VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 7 ja 8. Kolleegium leiab, et hageja nõuet ei saa rahuldada deliktiõiguse sätete alusel, kuna kostja ei ole õigusvastast tegu toime pannud. Seejuures nõustub kolleegium maakohtuga, et kuna kehtivatest õigusaktidest ei tulene kostjale kohustust hagejaga lepingut sõlmida, ei saa ka kostja olla rikkunud vastavasisulist kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Kuigi maakohus jättis vaheotsuses analüüsimata, kas kostja õigusvastane tegu võiks seisneda heade kommete vastases tahtlikus käitumises (VÕS § 1045 lg 1 p 8), ei ole hageja ka sellist järeldust võimaldavaid asjaolusid kohtu ette toodud. Asjaolu, et täiteasjade üleandmist puudutav õiguslik regulatsioon on hageja arvates puudulik, ei ole kostjale etteheidetav.
11.4.Ringkonnakohus asus seisukohale, et poolte vahel on alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe ning hageja saab nõuda kostjalt hüvitisena omandatu väljaandmist soorituskondiktsiooni järgi VÕS § 1028 jj mõttes. Kolleegium ringkonnakohtu järeldusega ei nõustu. Selleks, et alusetu rikastumise nõue saaks tulla kõne alla, peab isik olema saanud teiselt midagi õigusliku aluseta (VÕS § 1027). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja hagiavalduses ega üldse menetluse jooksul kordagi väitnud, et ta oleks andnud täiteasjad kostjale üle õigusliku aluseta. Vastupidi, hageja on märkinud, et täiteasju kostjale üle andma kohustas teda justiitsministri 1. märtsi 2018. a käskkiri (vt hagiavalduse p 1.1). Ka ringkonnakohus on ise vastuoluliselt asunud seisukohale, et hageja pidi andma täiteasjad üle KTS § 15 lg 1, st seaduse alusel (vt ringkonnakohtu otsuse p 69). Kuna hagejal oli seaduseset tulenev kohustus anda täiteasjad üle kostjale, ei saa ka poolte vahel olla tekkinud alusetust rikastumisest tulenevat võlasuhet.
11.5.Kolleegiumi hinnangul ei saa hagi alusena esitatud asjaoludest järeldada pooltel ka ühegi teise lepinguvälise võlasuhte olemasolu.
12.Lõpetuseks märgib kolleegium, et ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, nagu oleks ametist lahkuva kohtutäituri täitemenetluste alustamise tasude kompenseerimata jätmine ebaõiglane ning neid peaks täiteasju ülevõttev kohtutäitur talle hüvitama. Kuna kohtutäituri ametist vabastamine ja tagandamine (KTS § 21) toimub haldusmenetluses, saaks vastava hüvitamise korra kehtestada seadusandja. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus sellise regulatsiooni kehtestamata jätmine, millega pannakse ametist vabastatud kohtutäituri täiteasjad ülevõtnud kohtutäiturile kohustus hüvitada ametist lahkuvale kohtutäiturile ülevõetud täiteasjade alustamise tasud.
13.Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu ning ringkonnakohus on maakohtu otsuse ekslikult tühistanud. Kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ning jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäi rahuldamata.
14.Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel hageja kanda. Kuivõrd maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka Riigikohus. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.