Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. märts 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-5571
Tsiviilasi
HRX AS-i hagi Siim Otsa vastu võla väljamõistmiseks 11 849,35 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. jaanuari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Siim Otsa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Siim Otsa (kostja), ik XXXXXXXXXXXX; esindaja Maarika Kutser
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: AS HRX (hageja), rk 10117789; lepinguline esindaja Kristjan Okas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 20. jaanuari 2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud Siim Otsa kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.HRX AS (hageja) esitas hagi Siim Otsa (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 10 298,84 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2137 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 28.03.2017 töölepingu, millega kostja võeti tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori ametikohale. Hageja andis kostja valdusesse töösõitude korraldamiseks kütusekaardi ning auto. Kostjale usaldatud kütusekaarti võis kostja kasutada talle antud auto tankimiseks töösõitude eesmärgil. 31.07.2017 avastas hageja, et kostja kasutab talle usaldatud kütusekaarti hageja tahte vastaselt ning on selle arvel rikastunud. Kokku tankis kostja lubamatult kütust 9975,12 euro eest (lisandub käibemaks 20%). Samal päeval tunnistas kostja hagejale, et oli kasutanud talle väljastatud kütusekaarti vääralt ning lubas omatarbeks võetud kütuse kinni maksta. Kuna hageja oli huvitatud, et kostja jätkaks hageja juures töö tegemist, nõustus hageja kostja ettepanekuga ning sõlmis kostjaga omatarbeks tangitud kütuse hüvitamiseks suulise müügilepingu. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale omatarbeks tangitud kütuse eest kokku 11 098,84 eurot. Vastavalt kokkuleppele väljastas hageja kostjale müügiarve nr 1770411 summas 11 098,84 eurot. Kostja kinnitas arve kättesaamist ning sellega nõustumist oma allkirjaga. Arve nr 1770411 maksetähtajaks leppisid pooled 09.09.2017. Arvest on tasutud 800 eurot. Tasumata arvelt tuleb tasuda viivist seadusjärgses määras. Hageja leidis, et poolte vahel on müügileping (VÕS § 208 lg 1). Kuna poolte 31.07.2017 kohtumist väljendas kostja tahet tasuda hagejalt varastatud kütuse eest müügilepingu alusel ja hageja väljendas nõusolekut müüa hageja kütusekaardiga soetatud kütus kostjale, on pooled sõlminud lepingu VÕS § 9 lg 1 järgi. Väär ja tõendamata on kostja väide, et suulise kokkuleppe alusel oli tal lubatud tankida kütusekaardiga oma sõiduautole 60 liitrit kütust kuus. Samuti ei vasta tõele kostja väide, et müügiarve ei olnud koostatud samal ajal, kui kostja kirjutas ülestunnistava sisuga seletuskirja. Mõlemal dokumendil on märgitud üks kuupäev (31.07.2017).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja võis hagejaga sõlmitud suulise kokkuleppe alusel tankida enda sõiduautole kütust 60 liitrit kuus. Aruannet selle kohta tööandjale esitama ei pidanud. Kostja märkis, et ta võis vahel kütust rohkem tankida, kui oli talle isiklikuks kasutamiseks lubatud, kuid mitte üle 100 liitri kuus. Seletuskirja kirjutades ei teadnud kostja, millisest kütuse kogusest käib jutt.
Arvele allkirja andmine ei tõenda seda, et kostja oleks arvega nõustunud. Vale on ka hageja väide, et pooled leppisid kokku arve tasumise tähtajas 09.09.2017. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid vastastikuseid tahteavaldusi vahetanud lepingu sõlmimiseks ja saavutanud olulistes tingimustes kokkuleppe. Ainuüksi asjaolu, et hageja koostas ja andis kostjale üle arve, mille kättesaamist kostja kinnitas allkirjaga, ei saa samastada pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Hageja esitatud tangitud kütuse arvestus ei tõenda hagejale kahju tekitamist hagiavalduses märgitud suuruses. Tunnistaja J.M. ütlused selle kohta, et piltidel on kütust tankimas kostja, ei ole usaldusväärsed, kuna piltidelt ei ole võimalik kostjat ära tunda.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus rahuldas 20.01.2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks võla 9813,13 eurot ja viivise 2036,22 eurot. Hagi tagamise abinõud jäeti jõusse kuni kohtuotsuse täitmiseni. 95% menetluskuludest jäeti kostja kanda ja 5% hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Hagejale tagastati tunnistajatasu katteks makstud 104,40 eurot. Maakohus sedastas, et pooled ei vaidle alltoodud asjaolude üle: • 28.03.2017 sõlmis hageja kostjaga töölepingu ning võttis kostja tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori ametikohale; •
hageja andis kostja kasutusse auto ja kütusekaardi;
•
hageja on koostanud kostjale usaldatud kütusekaardi kasutamise detailse väljavõtte;
•
kostja võttis omaks kütuse omastamise ja nõustus kahju hüvitama maksegraafiku alusel;
• hageja on esitanud kostjale kütuse eest müügiarve nr 1770411 summas 11 098,84 eurot ning kostja on arve kätte saanud; • hageja on töölepingu kehtivuse ajal omastatud kütuse hüvitamiseks teinud kostja töötasust kinnipidamisi; •
06.09.2017 esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks.
Maakohus märkis, et pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: • kas kostjal oli lubatud kasutada kütusekaarti igakuiselt 60 liitri kütuse tasuta omandamiseks oma isikliku sõiduauto tarbeks; • kas kostja on omastanud isiklikuks tarbeks kütust kütusekaardi väljavõttes märgitud koguses; •
kas pooled sõlmisid suulise müügilepingu kütuse eest tasumiseks;
•
millises summas on hageja kostja töötasust kinnipidamisi teinud.
3.1.Kütuse enda tarbeks tankimise lubatavus Maakohtu hinnangul ei ole kostja piisavalt tõendanud oma väidet ühes kuus enda tarbeks lubatud 60 liitri kütuse tankimise kohta. Ebaõige on kostja seisukoht, et kokkuleppe puudumise tõendamise kohustus oli hagejal. Hagejalt ei saa eeldada negatiivse asjaolu tõendamist ning
pigem pöördub sellises olukorras tõendamiskoormus ringi. Nimetatud kokkuleppe võimalikkust on kategooriliselt eitanud tunnistajana üle kuulatud J.M., samuti ei pidanud sellist kokkulepet võimalikuks oma kirjalikus seletuses Andrus Oldermann. Maakohus ei pidanud antud küsimuses usaldusväärseks tunnistaja A.O. ütlusi, kuna tema vastu on samal alusel nõue esitatud. Nii hageja kui ka tunnistaja M. on veenvalt selgitanud, et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi autode kilometraaže, küsiti kolmest tanklast pildi- ja videomaterjal ning pandi need kokku kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega. Seda kinnitab oma kirjalikus seletuses ka tehnikajuht Oldermann, kes kütusekao kindlakstegemisega tegeles. Tunnistaja M. sõnade kohaselt olid hageja jaoks kaalukaks tõendiks just tanklast saadetud fotod. Maakohtu hinnangul ei kinnita kostja väidet, et isikliku sõiduauto tarbeks oli lubatud kütust kasutada, kostja kütusekaardi detailne väljavõte ja tanklas tehtud pildid (I kd, tlk 113, 114 ja 143, 144). Puudub mõistlik alus pidada, kostja paljasõnalise vastuväite alusel, piltidel olevaks isikuks kedagi teist peale kostja. Väljavõtet ja pilte kõrvutades nähtub, et 17.07.2017 kell 14.19 on tangitud Sõmeru tanklas kostja kütusekaardiga kütust 125,14 liitrit ning juba kaks päeva hiljem 19.07.2017 kell 15.42 on tangitud kütuse koguseks 115,15 liitrit. Tankimistega ühtivatelt piltidelt nähtub, et sõidukiteks ei ole kaubikud ega veoautod, seega tarbis kostja kütust oma tarbeks. Lisaks eeltoodule ei tangi kostja kütust sõidukisse, vaid auto pagasiruumis olevatesse kanistritesse. Juba nende kahe tankimisega (kokku 240,29 liitrit) on kostja ületanud väidetavalt lubatud omatarbimise kogust 180,29 liitrit. Samuti nähtub, et ainuüksi 2017. a juunis oli 21 tankimise päeval kostjale usaldatud kaardiga tangitud 27 korda kokku 2893,82 liitrit kütust ja 2017. a juulis 18 päeval 22 korda kokku 2801,27 liitrit kütust. Tunnistaja M. on välja toonud, et tankimisi hakatigi uurima seetõttu, et tangitud kogused läksid väga suureks, sealjuures tangiti rohkem kui tööautode kütusepaagid mahutasid. Kostja ei ole kordagi ühtegi mõistlikku selgitust kütuse suurte koguste kohta esitanud.
3.2.Müügilepingu sõlmimine kahju hüvitamiseks Hageja väitel sõlmiti leping 31.07.2017 kokkusaamisel. Seega tuleb hinnata poolte tahet lepingu sõlmimiseks sellel hetkel. Kohtule on esitatud kostja 31.07.2017 allkirjastatud seletuskiri, kus viimane tunnistab kütuse omastamist ja nõustub kahju hüvitamisega. Samuti on ta nõustunud kahju hüvitamisega maksegraafiku alusel. 31.07.2017 kuupäeva kannab ka hageja arve nr 1770411 kütuse maksumuse kohta. Praegusel juhul on müügilepingu sõlmimiseks poolte tahte kindlakstegemisel tegemist veidi erineva olukorraga võrreldes tavapärase müügilepingu sõlmimisega, kuivõrd väidetav müügilepingu objekt/asi kütuse näol on juba enne lepingu sõlmimist kätte saadud. Sisuliselt on kostja andnud esimesena oma teoga (VÕS § 20 lg 1 tähenduses) aktsepti lepingu sõlmimiseks. VÕS § 9 lg 2 kohaselt loetakse sellisel juhul leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai. Antud juhul seega hetkest, kui hagejale oli selgunud kütuse kogus, mille kostja oli hageja tahte vastaselt omastanud. Maakohus nõustus hagejaga, et aktseptina saab käsitleda ka kostja seletuskirjas väljendatud tahet kahju hüvitamiseks. Tunnistaja M. selgituste kohaselt oli mõlema poole eesmärgiks probleem lahendada ning hagejal puudus kahtlus, et pooled said 31.07.2017 kokkusaamisel kokkuleppele, et saadud kütus hüvitatakse müügina, mille kohta esitab ettevõte kostjale kui ostjale arve. Hageja selgituste kohaselt anti kostjale võimalus tasuda kütuse eest osamaksetega. See ühtib kostja seletuskirjas
märgituga, et ta soovib tasuda kahju maksegraafiku alusel. Nagu tunnistaja M. selgitas, toimus kütuse müük selle hinnaga, millega hageja kütust sellel hetkel ostis. Kostja vastuargument, et tema seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole müügilepingu sõlmimisel määrava tähtsusega, kuivõrd VÕS § 208 kohaselt võivad pooled müügilepingu kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise viisis kokkulepet saavutamata (VÕS § 26 lg 1 ja § 28). Kostja ei ole kordagi välja toonud oma nägemust, millisele teistsugusele kokkuleppele pooled 31.07.2017 kohtumisel jõudsid. Maakohtu hinnangul on selles asjas kõige olulisem see, et pooled said kokkuleppele tekitatud kahju hüvitamises. Kostja tunnistas kütuse saamist, mille eest ta ei olnud maksnud. Kumbki osapool ei olnud sel hetkel huvitatud nimetatud olukorra lahendamisest politsei vahendusel.
3.3.Võla suurus ja viivis Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust summas 10 298,84 eurot, sest arve katteks on tehtud kaks osalist makset kokku summas 800 eurot (11098,84 – 400). Hageja nõue ei ole täielikult põhjendatud. Maakohus nõustus kostjaga selles, et hageja pidas kostja lõpparvest 06.10.2017 kinni veel 485,71 eurot. Kostja on esitanud selle tõendamiseks 06.10.2017 maksekorralduse, millel on selgituseks märgitud: „sept. töötasu + puhkusekomp. 1165,40, miinus arve nr. 1770411“ ning ülekantud summaks on 679,69 eurot. Seega oli kinnipeetud summa 1165,40 – 679,69 = 485,71 eurot. Kokku on kostja töötasust kinni peetud arve nr 1770411 katteks 1285,71 eurot. Hageja ei ole kostja eelnimetatud tõendile ja väidetele vastuväiteid esitanud. Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele 31.07.2017 arvest nr 1770411 tulenev tasumata põhivõlgnevus summas 9813,13 eurot (11098,84 eurot -1285,71 eurot). Viivist tuleb arvestada põhinõudelt 9813,13 eurolt vastavalt hageja nõudele alates lepingu maksetähtaja möödumisest, s.o 10.09.2017 kuni 13.04.2020, 947 päeva eest kokku summas 2036,22 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja viivisenõude summas 100,78 eurot.
3.4.Menetluskulud Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku 12 435,84 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded 586,49 euro ehk ligikaudu 5% ulatuses. Eeltoodut arvestades tuleb TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole piisavalt tõendanud oma väidet, et tal oli lubatud kokkuleppel tema juhi Erik Gasatśkoga tankida enda tarbeks 60 liitrit kütust kuus. Erik Gasatśko ülekuulamist tunnistajana taotles hageja, kostjal puudus vajadus sama isiku ülekuulamist tunnistajana taotleda. Tunnistaja J. M. küll väitis, et kohalikul juhil ei olnud õigust töötajatega selliseid kokkuleppeid sõlmida, kuid ta ei saanud kindel olla, et selliseid
kokkuleppeid ei tehtud. Andrus Oldermanni seletust ei saa käsitleda tõendina, kuna see on allkirjastamata. Hageja esitatud kahe pildi peal ei ole kummalgi näha isiku nägu, samuti ei ole võimalik kindlaks teha sõiduki registrimärki. Võimalik, et veoautot tangiti kõrval. Maakohus on lähtunud pelgalt tunnistaja M. ütlustest, et tangitud kogused läksid väga suureks ning tangiti rohkem kui tööautode kütusepaagid mahutasid. Sealjuures ei ole hageja esitanud mingeid andmeid selle kohta, kui palju mahutasid kostja kasutuses olevate sõidukite kütusepaagid, kui suur oli kütusekulu, kui suur oli läbisõit. Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja M. ütlused, kus viimane ütles, et kütuse kasutamine vaadati igakuiselt üle. Tõele ei vasta hageja väide, et 31.07.2020 sõlmis hageja kostjaga müügilepingu oma tarbeks tangitud kütuse ostmiseks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja on seletuskirjas küll nõustunud kahju hüvitamisega maksegraafiku alusel, kuid lisanud, et igakuise makse summa oleneb tekitatud kahju kogusummast. Pooled ei jõudnud kokkuleppele kahju hüvitamises. Ainuüksi asjaolu, et kostja tunnistas kahju tekitamist ja lubas selle hüvitada, ei tähenda, et kostja oleks nõustunud koguse ja summaga.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tunnistaja J. M. väitis istungil kindlameelselt, et omatarbeks tankimiseks eraldi kokkulepet ei ole. Samuti ei olnud M. ütluste kohaselt antud volitusi sõlmida taolisi kokkuleppeid madalama astme juhtidel s.h. Erik Gasatškol. Ebaõige on kostja väide, et Andrus Oldermanni e-kirja ei saa kasutada tõendina, kuivõrd pole selge, kes on selle kirjutanud. Antud juhul puuduvad mistahes märgid, mis viitaksid tõendi ebausaldusväärsusele. Esitatud tõendist nähtub kirja saatja ja saaja. Maakohtu otsust analüüsides saab asuda seisukohale, et see rajaneb menetlusse esitatud tõendite kogumile, mis on üksteist toetava iseloomuga. Maakohtu otsus ei rajane vaid tõenditena esitatud fotomaterjalil või tangitud kütuse tabelil. Tõendite hulgas on muu hulgas ka kostja omakäeliselt kirjutatud ülestunnistus kütusekaardi väära kasutamise kohta, seda toetavad toonase juhi J.M. ütlused, Andrus Oldermanni kirjalik seletus, tasumiseks väljastatud müügiarve koos kostja allkirjaga jt tõendid.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
6.Ringkonnakohus selgitas 21. veebruari 2023 määrusega pooltele, et ringkonnakohtu hinnangul on nõude materiaalõiguslik alus kahju hüvitamine (VÕS § 115 lg 1). Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse arvamuse esitamiseks nõude materiaalõigusliku aluse ümberkvalifitseerimise kohta.
7.Hageja leidis, et nõude ümberkvalifitseerimine on põhjendatud ja palus muuta kohtotsuse põhjendusi selliselt, et nõude alus on VÕS § 115 lg 1 või alternatiivselt VÕS § 1043. Poolte tegelik tahe võis olla kahju hüvitamine ning arve esitati kahju hüvitamiseks.
8.Kostja leidis, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud. Kostja on küll tunnistanud kahju tekitamist, kuid mitte kahju suurust. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata ning menetluskulud jäävad kostja kanda.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas nõude alusena ebaõigesti müügilepingu sätteid (VÕS § 208 lg 1). Kuigi maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et pooled jõudsid kokkuleppele selles, et kostja kohustus tasuma arvel märgitud summa, ei olnud poolte ühine tahe VÕS § 29 lg 1 mõttes mitte diislikütuse müümine, vaid lubamatult tangitud kütusega tekitatud kahju hüvitamine. Seega on nõude materiaalõiguslik alus kahju hüvitamine kui õiguskaitsevahend (VÕS § 115 lg 1).
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja rikkus oluliselt töölepingut, kui tankis tööandja kütusekaardiga diislikütust enda tarbeks. Sellega rikkus kostja TLS § 15 lg 2 punkti 5, mille järgi peab töötaja hoiduma muu hulgas tegudest, mis kahjustavad tööandja vara, ning VÕS § 620 lg-t 2, mille järgi peab käsundisaaja (TLS § 1 lg 3 järgi kohaldatakse käsunduslepingu sätteid ka töölepingule) ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kuna kostja kui töötaja rikkus töölepingut tahtlikult, vastutab ta TLS § 74 lg 1 alusel rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Töölepingu tahtlik rikkumine on tõendatud kostja 31.07.2017 kirjutatud seletuskirjaga, kus kostja märkis, et ta tunnistab end süüdi kütuse omastamises, on nõus kahju hüvitama ning kahetseb tehtut. Tõendist nähtub, et kostja on hagejale tahtlikult kahju põhjustanud ning ta soovib tekitatud kahju hüvitada. Kuna kostja tunnistas end kahju tekitamises selgesõnaliselt süüdi, on tõendatud süüline (tahtlik) lepingurikkumine.
12.Tõendamata on kostja väide, et hageja lubas tal kütust tankida enda tarbeks. Selline väide on vastuolus kostja enda kirjutatud 31.07.2017 seletusega, kus kostja tunnistas end kütuse omastamises ja kahju tekitamises süüdi ning lubas kahju hüvitada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud tunnistajate ütluste hindamisel menetlusõiguse norme ning ei hinda TsMS § 652 lõike 5 alusel tunnistajate ütlusi uuesti.
13.Pooled vaidlevad kahju suuruse üle. TsMS § 230 lg 1 alusel peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks detailse kahjuarvestuse (dtl 30-32) ning arve kahju kohta, mille on kostja allkirjastanud (dtl 34). Kuna hageja esitas tõendid kahju suuruse kohta, pidi kostja TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitama tõendid teistsuguse suurusega kahju kohta ehk tõendama enda vastuväidet. Kuna kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit teistsuguse kahju suuruse kohta, tuleb lugeda hageja esitatud tõendite alusel kahju suurus tõendatuks. Kuna kostja on kahju kohta väljastatud arve allkirjastanud, tõendab see kahju suurust. Arve allkirjastamine väljendab ringkonnakohtu hinnangul kostja heakskiitu arvel märgitud kahju suuruse kohta, kuna kostja oli end kahju põhjustamises samal päeval süüdi tunnistanud. Kostjal ei olnud mingit kohustust arvet allkirjastada ning koostoimes süülise kahju tekitamise tunnistamisega on see veenev tõend kahju suuruse kohta. Maakohus arvestas õigesti kahju suurusest maha juba tasutud kahjuhüvise summa, seega tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
14.Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindaks hageja menetluskulude
rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.