Avaldaja Osaühing Roodevälja Terminal, lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus Saneerimisnõustaja Martin Krupp, vandeadvokaat Kaidar Sultson
lepinguline
avaldus
esindaja
Puudutatud isik MV Finantseeringud OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. veebruari 2021. a määrus osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas.
Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta MV Finantseeringud OÜ määruskaebus Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a saneerimisnõustaja tasu määramise määruse peale läbi vaatamata ning jätta muutmata Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a määrus osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja Martin Krupi tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse Osaühingu Roodevälja Terminal poolt deposiiti makstud rahast ja 912 eurot tuleb välja mõista Osaühingult Roodevälja Terminal. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Rahuldada saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebus.
4.Jätta saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebusega seotud kassatsioonimenetluse kulud MV Finantseeringud OÜ kanda.
2-20-6801
5.Rahuldada saneerimisnõustaja Martin Krupi menetluskulude kindlaksmääramise taotlus ja mõista MV Finantseeringud OÜ-lt saneerimisnõustaja Martin Krupi kasuks välja kassatsioonimenetluse kulud 499 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
6.Rahuldada Osaühingu Roodevälja Terminal menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja mõista MV Finantseeringud OÜ-lt Osaühingu Roodevälja Terminal kasuks välja kassatsioonimenetluse kulud 390 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
7.Tagastada saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebuselt tasutud kautsjon.
8.Kohtumääruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: „8.1. Jätta Osaühingu Roodevälja Terminal 13. juuli 2020. a avaldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse võtmata ja lõpetada Osaühingu Roodevälja Terminal saneerimismenetlus.
8.2.Määruse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 12. mai 2020. a määruse p-des 6–10 ja 24. augusti 2020. a määruses kohaldatud saneerimisavalduse tagamise abinõud.
8.4.Määrata nõustaja tasuks 6912 eurot. Tasu hüvitada osaliselt kohtu deposiitkontol oleva (ettevõtja 13. mail 2020 tasutud) 6000 euro arvel, mille osas teha väljamakse NAP vahendusel käesoleva määruse jõustumisel. Ülejäänud osa, s.o 912 eurot välja mõista Osaühingult Roodevälja Terminal. Mõlemal juhul tuleb summa üle kanda Saneerimismenetlus OÜ kontole nr EE092200221044428799.
8.5.Jätta läbi vaatamata MV Finantseeringud OÜ määruskaebus Viru Maakohtu
4.septembri 2020. a saneerimisnõustaja tasu määramise määruse peale. Muus osas rahuldada MV Finantseeringud OÜ määruskaebus osaliselt.
8.6.Jätta läbi vaatamata MV Finantseeringud OÜ taotlus esitada kuriteoteade.
8.7.Jätta läbi vaatamata Osaühingu Roodevälja Terminal taotlus nimetada saneerimiskavale hinnangu andmiseks eksperdid.
8.8.Jätta nii maakohtu menetluses kantud kui ka apellatsiooniastmes määruskaebuste menetlemisel tekkinud menetluskulud Osaühingu Roodevälja Terminal kanda.
8.9.Määrata Osaühingu Roodevälja Terminal poolt MV Finantseeringud OÜ-le hüvitatavate menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Osaühingult Roodevälja Terminal MV Finantseeringud OÜ kasuks välja 6821 eurot 72 senti (koos käibemaksuga), sh maakohtu menetluses kantud kulud 3915 eurot 72 senti ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuste menetlemisel tekkinud kulud 2906 eurot.
8.10.Jätta saneerimisnõustaja Martin Krupi määruskaebusega seotud kassatsioonimenetluse kulud MV Finantseeringud OÜ kanda.
8.11.Mõista MV Finantseeringud OÜ-lt saneerimisnõustaja Martin Krupi kasuks välja kassatsioonimenetluse kulud 499 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).
8.12.Mõista MV Finantseeringud OÜ-lt Osaühingu Roodevälja Terminal kasuks välja kassatsioonimenetluse kulud 390 eurot.
8.13.Tasaarvestada resolutsiooni p-des 8.9 ja 8.12 nimetatud menetlusosaliste nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõista Osaühingult Roodevälja Terminal MV Finantseeringud OÜ kasuks välja 6431 euro 72 sendi suurune menetluskulu.
8.14.Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.“
Viru Maakohus algatas 12. mai 2020. a määrusega avaldaja saneerimismenetluse, määras saneerimisnõustajaks Martin Krupi, kohustas teda tagama saneerimiskava vastuvõtmise hiljemalt
6.juuliks 2020 ning esitama võlausaldajate vastu võetud saneerimiskava kohtule kinnitamiseks hiljemalt 13. juuliks 2020. Võlausaldajad ei võtnud saneerimiskava vastu.
2.Avaldaja esitas 13. juulil 2020 maakohtule avalduse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, paludes ühtlasi määrata kava hindamiseks eksperdid.
3.Saneerimisnõustaja esitas 13. juulil 2020 maakohtule arvamuse saneerimiskava kohta ning taotluse 7488 euro (sh käibemaks) suuruse tasu määramiseks.
4.MV Finantseeringud OÜ (puudutatud isik, võlausaldaja) esitas 13. juulil 2020 maakohtule taotluse jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata.
5.Viru Maakohus jättis 4. septembri 2020. a määrusega avaldaja avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks rahuldamata, lõpetas saneerimismenetluse, tühistas 12. mai 2020. a määruse p-des 6–10 kohaldatud abinõud ja vabastas saneerimisnõustaja oma ülesannetest. Maakohus määras saneerimisnõustaja tasuks 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt kohtu deposiiti makstud rahast ning 912 eurot mõistetakse avaldajalt välja. Sama määrusega jättis maakohus läbi vaatamata puudutatud isiku taotlused kuriteoteate esitamiseks ja avaldaja saneerimisavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Samuti jättis maakohus läbi vaatamata avaldaja taotluse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks ja saneerimiskavale hinnangu andmiseks ekspertide nimetamiseks. Maakohus jättis puudutatud isiku menetluskuludest 50% avaldaja ja 50% puudutatud isiku enda kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud 1957 eurot 86 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis mh, et avaldaja avaldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks tuleb jätta menetlusse võtmata, st jätta rahuldamata ning saneerimismenetlus tuleb lõpetada (saneerimisseaduse (SanS) § 30 lg 6). Eeldused avalduse rahuldamiseks on täitmata. Saneerimiskava ei vasta SanS §-s 21 sätestatud nõuetele. Puudub SanS § 29 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks. Võlausaldajad on saneerimiskavas jaotatud kahte rühma. Pandiga tagatud võlausaldajate rühmas olnud ainus võlausaldaja hääletas kava vastu. Seega ei ole üks rühm saneerimiskava vastu võtnud. Kuivõrd maakohus rahuldas puudutatud isiku taotluse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, siis puudus maakohtu arvates vajadus nii avaldaja kui ka puudutatud isiku ülejäänud taotluste lahendamiseks. Maakohus leidis, et nõustaja tasutaotlus 7488 euro (120 eurot tunnis × 52 tundi + käibemaks 1248 eurot) saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Põhjendatud on saneerimisnõustaja ajakulu 52 tunni asemel 48 tunni ulatuses. Maakohus ei näinud alust muuta kokkuleppelist tunnihinda, mistõttu pidas põhjendatuks nõustaja tasu katteks hüvitada 5760 eurot (48 tundi × 120 eurot) + käibemaks 1152 eurot, kokku 6912 eurot. 3(9)
2-20-6801
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, saneerimiskava kinnitada ning jätta jõusse 12. mai 2020. a määruse p-des 6–10 kohaldatud abinõud. Kui ringkonnakohus leiab, et SanS § 29 lg 1 p 2 välistab avaldaja avalduse rahuldamise, palus avaldaja tunnistada SanS § 29 lg 1 p 2 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, jätta see säte kohaldamata ning edastada määrus Riigikohtule. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda. Alternatiivselt palus avaldaja maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras kindlaks puudutatud isiku menetluskulud ja nende jaotuse, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda.
7.Puudutatud isik esitas vastumääruskaebuse, paludes maakohtu määruse osaliselt tühistada (resolutsiooni p-d 1–2, 4, 6, 8 ja 10), jätta vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus menetlusse võtmata ja saneerimismenetlus lõpetada, saneerimisnõustajale tasu määramata ja tagastada tasu katteks hoiustatud raha mitte varem kui kümne päeva jooksul alates saneerimisavalduse tagamise abinõu tühistava määruse jõustumisest. Ühtlasi palus puudutatud isik tunnistada SanS § 18 lg 6 PS §-dega 11, 15 ja 24 vastuolus olevaks.
8.Puudutatud isik ja avaldaja vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Saneerimisnõustaja leidis, et avaldaja määruskaebus on põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Saneerimisnõustaja palus jätta puudutatud isiku vastumääruskaebuse läbi vaatamata osas, milles puudutatud isik vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 4 (nõustaja tasu kindlaksmääramise osas), kuna võlausaldajal puudub selles osas kaebeõigus, või alternatiivselt jätta kaebus selles osas rahuldamata. Saneerimisnõustaja palus rahuldada vastumääruskaebuse osas, milles puudutatud isik vaidlustab kohtu otsustuse jätta avaldaja vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus rahuldamata ja lõpetada saneerimismenetlus, ning teha uus määrus, millega rahuldada vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus ja määrata eksperdid.
9.Viru Maakohus jättis mõlemad määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. veebruari 2021. a määrusega maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja läbi vaatamata, puudutatud isiku taotluse saneerimisavalduse läbi vaatamata jätmiseks läbi vaatamata ning määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas, samuti tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja sellest tulenevalt ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis avaldaja avalduse võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse võtmata, määras saneerimisnõustaja tasu suuruseks 5000 eurot (sh käibemaks), jättis puudutatud isiku maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskuludena 3915 eurot 72 senti (sh käibemaks). Samuti täiendas ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni saneerimisavalduse tagamise abinõude tühistamise kohta. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt puudutatud isiku vastumääruskaebuse.
4(9)
2-20-6801 Ringkonnakohus märkis mh, et puudutatud isik on vastumääruskaebuses vaidlustanud saneerimisnõustajale tasu määramise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb puudutatud isiku kaebeõigus saneerimisnõustajale tasu määramise osas SanS § 30 lg-st 7, mille esimese lause kohaselt võib ettevõtja või võlausaldaja esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab. Ringkonnakohus leidis, et SanS § 30 lg 7 kohaldub mh juhul, kui kohus lahendab ettevõtja SanS § 29 alusel esitatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse ning ühtlasi määrab saneerimisnõustajale tasu. Sellises olukorras puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks võlausaldaja saama vaidlustada määrust, millega võib olla tema huve kahjustatud. Võlausaldajal puudub sellises olukorras muu õiguskaitsevahend enda eeldatavate ja seadusega kaitstud õiguste ning huvide kaitseks. Eesti Vabariigi õigust tuleb tõlgendada mh kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/1023 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Selle direktiivi art 27 lg-s 4 on ette nähtud, et liikmesriigil tuleb tagada, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga ning kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Olukorras, kus saneerimisnõustaja tasu määramisega on võlausaldaja huve kahjustatud, kuid võlausaldajal selles osas kaebeõigus puudub, ei saaks väita, et oleks tagatud direktiivis ette nähtud asjakohane menetlus vaidluse lahendamiseks. Seega toetab ringkonnakohtu SanS § 30 lg-le 7 antud tõlgendust ka saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Kuivõrd SanS § 18 lg 6 ringkonnakohtu hinnangul võlausaldaja kaebeõiguse osas praeguses asjas ei kohaldu, puudub kohtul alus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust. Praeguses asjas ei ole saneerimisnõustajale tasu maksmine välistatud, kuid see peaks olema minimaalne ega pea olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasuga. Olukorras, kus saneerimisnõustaja koostab saneerimiskava, mida ei saa kinnitada, ei saa saneerimisnõustaja kogu tegevust tasustada. Maakohtu määratud saneerimisnõustaja tasu suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab ebamõistlikult võlausaldajate huve. Saneerimisnõustaja töö oli vajalik ja põhjendatud 5000 euro (sh käibemaks) ulatuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Saneerimisnõustaja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega tühistati maakohtu määrus osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas. Saneerimisnõustaja palub teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta jõusse maakohtu määrus osas, millega maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt kohtu deposiiti makstud rahast ja 912 eurot mõisteti välja avaldajalt. Menetluskulud palub saneerimisnõustaja jätta vastustaja kanda. Määruskaebuse kohaselt ei sätesta seadus, et kohus võib saneerimisnõustajale tasu või kulutuste hüvitise suuruse määramisel ära kuulata ka võlausaldaja või et võlausaldajal on õigus selles osas arvamust avaldada, sh vastuväiteid esitada. Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse „Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärad“ § 6 lg 1 kohaselt määrab kohus saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel saneerimisnõustaja tasu, lähtudes ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel sõlmitud kokkuleppest saneerimisnõustaja tasu kohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel sõlmitud kokkuleppest tulenev tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus saneerimisnõustajale õiglase tasu selle määruse § 4 alusel. Justiitsministri tõlgenduse kohaselt on saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus 5(9)
2-20-6801 kahe poole vaheline kokkulepe ja sellest õigussuhtest tekivad vastastikused subjektiivsed õigused ja kohustused saneerimisnõustajal ja ettevõtjal. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes võivad selle kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis, esitada määruskaebuse. Seaduses on sätestatud, et kohtumääruse peale, millega kohus on kindlaks määranud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse, võivad määruskaebuse esitada ettevõtja ehk avaldaja ja saneerimisnõustaja. SanS § 30 lg 7 kohaselt võib määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab, määruskaebuse esitada ettevõtja või võlausaldaja. Asjaolu, et saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel SanS § 39 lg 2 p 4 alusel määrab kohus samas määruses SanS § 18 lg 3 alusel kindlaks saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse, ei tähenda, et võlausaldaja, kes saab esitada määruskaebuse saneerimismenetluse ennetähtaegse lõpetamise määruse peale SanS § 30 lg 7 alusel, saaks esitada määruskaebuse saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu ja kulutuste hüvitise peale SanS § 18 lg 6 alusel. Vormiliselt ühes määruses kahel eraldi alusel kahes eraldi lahendatavas küsimuses tehtavad kaks eraldi määrust ei laienda seaduses sätestatud kaebeõigust. SanS § 18 lg 6 sätestab imperatiivselt, et määruskaebuse saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise määruse peale võivad esitada üksnes ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitamise nõue on saneerimisnõustajal ettevõtja vastu õigussuhte alusel, mille poolteks on saneerimisnõustaja ja ettevõtja, ning kolmandatel isikutel ei teki viidatud õigussuhtest subjektiivseid õigusi ja kohustusi. TsMS § 660 lg 1 kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike teise lause kohaselt võib hagita menetluses tehtud muu määruse peale, mis ei ole menetlust lõpetav määrus, edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Kuna saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramine ei ole menetlust lõpetav määrus, saavad selle peale määruskaebuse SanS § 18 lg 6 alusel esitada üksnes ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kui jaatada SanS § 18 lg 6 alusel, et puudutatud isikul puudub kaebeõigus saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise määruse peale, ei saa ringkonnakohus omal äranägemisel sekkuda maakohtu tegevusse ja maakohtu kaalutlusotsust kas või osaliselt tühistada. Ringkonnakohtu kaevatavas määruses viidatud direktiivi 2019/1023 artikleid saab saneerimisnõustajale tasu määramisel arvestada ja kohaldada esimese astme kohus, ringkonnakohtul avaneks võimalus esimese astme kohtu diskretsiooniotsuse parandamiseks üksnes siis, kui saneerimisnõustajale tasu ja kulutuste hüvitise määramise vaidlustaks kas saneerimisnõustaja või ettevõtja.
12.Avaldaja esitas samuti määruskaebuse, mille Riigikohus jättis 3. mai 2021. a määrusega menetlusse võtmata. Avaldaja leiab vastuses saneerimisnõustaja määruskaebusele, et saneerimisnõustaja määruskaebus on põhjendatud ja tuleks rahuldada.
13.Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ta leiab, et SanS § 18 lg 6 piirab liigselt võlausaldaja kaebeõigust. Võlausaldaja hinnangul ei esine ühtegi objektiivset põhjust, miks peab võlausaldajat kohtlema võlgnikust või saneerimisnõustajast erinevalt ning miks peab võlausaldaja kaebeõigus olema praegusel juhul piiratud. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi 6(9)
2-20-6801 moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. SanS § 18 lg 6 moonutab piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tulenevalt on SanS § 18 lg 6 vastuolus PS §-ga 11.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 4. septembri 2020. a määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 5000 eurot ületavas osas. Kuna võlausaldajal ei olnud saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebeõigust, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 664 lg 2 alusel jätma võlausaldaja määruskaebuse tasu määruse peale määrusega läbi vaatamata. Riigikohus teeb TsMS § 691 p 5 alusel koostoimes TsMS § 701 lg-ga 3 tühistatud osas uue määruse, millega jätab puudutatud isiku (võlausaldaja) määruskaebuse maakohtu saneerimisnõustaja tasu määramise määruse peale läbi vaatamata ning jätab muutmata maakohtu määruse osas, milles maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu 6912 eurot, millest 6000 eurot hüvitatakse avaldaja poolt deposiiti makstud rahast ja 912 eurot mõisteti välja avaldajalt. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Kolleegium esitab TsMS § 689 lg 21 alusel kohtulahendi kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Saneerimisnõustaja määruskaebus tuleb rahuldada.
15.Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas võlausaldajal (puudutatud isikul) on kaebeõigus maakohtu määruse peale, millega maakohus määras kindlaks saneerimisnõustaja tasu.
16.SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul on saneerimisseaduses eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. Kolleegium nõustub saneerimisnõustajaga, et SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. Ka varem on kolleegium võlausaldaja kaebeõigust tasu määruse peale eitanud, leides, et kohtule ei ole pandud kohustust võlausaldajaid tasu suuruse osas ära kuulata ega ole neile antud ka kaebeõigust tasu määruse peale (vt Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87).
17.Ringkonnakohus on tuletanud võlausaldaja kaebeõiguse saneerimisnõustaja tasu määruse peale SanS § 30 lg-st 7, mille järgi määruse peale, millega kohus avalduse menetlusse võtab või võtmata jätab, võib ettevõtja või võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus leidis, et SanS § 30 lg 7 kohaldub mh juhul, kui kohus lahendab ettevõtja SanS § 29 alusel esitatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse ning ühtlasi määrab saneerimisnõustajale tasu. Sellises olukorras puudub ringkonnakohtu arvates mõistlik põhjendus, miks ei peaks võlausaldaja saama vaidlustada määrust, millega võib olla tema huve kahjustatud. Kolleegium ringkonnakohtu eeltoodud tõlgendusega ei nõustu. Praegusel juhul on maakohus teinud ühes dokumendis mitu määrust – mh on ta lahendanud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise 7(9)
2-20-6801 avalduse ja määranud saneerimisnõustajale tasu. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. Kuna ringkonnakohus on võlausaldaja kaebeõigust ekslikult tunnistanud ja võlausaldaja määruskaebuse tasu määramise osas ka lahendanud, tuleb ringkonnakohtu määrus selles osas tühistada. Võlausaldaja kaebeõiguse puudumise tõttu on võlausaldaja kaebus maakohtu saneerimisnõustaja tasu määruse peale ringkonnakohtus ekslikult menetlusse võetud. Seetõttu teeb kolleegium uue määruse, millega jätab võlausaldaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna võlausaldaja määruskaebus tasu määramise määruse peale jääb läbi vaatamata, tuleb maakohtu määrus saneerimisnõustaja tasu määramise kohta jätta muutmata.
18.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, nagu oleks võlausaldaja kaebeõiguse eitamine vastuolus direktiivi nr 2019/1023 art 27 lg-ga 4. Direktiivi art 27 lg 4 järgi tagavad liikmesriigid, et nõustajate tasustamise reeglid on kooskõlas menetluste tõhusa lahendamise eesmärgiga. Liikmesriigid tagavad, et kõikide tasustamisalaste vaidluste lahendamiseks on olemas asjakohased menetlused. Kolleegium leiab, et saneerimisseadusega on tagatud tasustamisalaste vaidluste lahendamise asjakohane menetlus, nähes seejuures ette saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebeõiguse saneerimisnõustajale ja ettevõtjale. Vastuseks võlausaldaja väitele, et SanS § 18 lg 6 piirab liigselt võlausaldaja kaebeõigust, selgitab kolleegium, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 63; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38; Riigikohtu 3. juuli 2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Iseenesest on õige puudutatud isiku seisukoht, et põhimõtteliselt vähendab saneerimisnõustajale tasu maksmine avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187–197 ja pankrotiseaduse §-des 109–119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seetõttu leiab kolleegium, et SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt.
19.Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta saneerimisnõustaja määruskaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 172 lg 1 järgi puudutatud isiku kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks saneerimisnõustaja ja avaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohtule 25. mail 2021 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on saneerimisnõustajale osutatud õigusteenust kokku 2 tundi 36 minutit tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta). Saneerimisnõustaja nõuab 25. mail 2021 esitatud nimekirja kohaselt 499 euro 20 sendi (koos käibemaksuga) menetluskulude hüvitamist. 20. septembril 2021 esitatud menetluskulude nimekirjas on saneerimisnõustaja nõudnud samade toimingute eest aga juba 599 euro 20 sendi hüvitamist (koos 8(9)
2-20-6801 käibemaksuga). Kolleegium leiab, et 20. septembri 2021. a taotluses on ekslikult arvestatud käibemaksu kahekordselt – 499 eurole 20 sendile, mis juba sisaldab käibemaksu, on juurde lisatud käibemaks 99 eurot 84 senti. Kolleegium lähtub seega 25. mail 2021 esitatud taotlusest. Saneerimisnõustaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kolleegium leiab, et saneerimisnõustaja lepingulise esindaja tunnitasu ja toimingute maht on vajalik ja põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb puudutatud isikult saneerimisnõustaja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 499 eurot 20 senti. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikult saneerimisnõustaja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Riigikohtule 20. septembril 2021 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale osutatud õigusteenust kokku 3 tundi 36 minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Avaldaja nõuab 540 euro (käibemaksuta) menetluskulude hüvitamist. Kolleegium leiab, et avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu on põhjendatud. Arvestades aga seda, et saneerimisnõustaja määruskaebusele esitatud seisukohas nõustub avaldaja määruskaebusega ning esitab sisulisi põhjendusi umbes poolel leheküljel, leiab kolleegium, et põhjendatud on toimingud kokku 2 tunni 36 minuti ulatuses. Eeltoodut arvestades tuleb puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 390 eurot (käibemaksuta). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikult avaldaja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
20.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest mõisteti avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja 6821 eurot 72 senti. Lisaks määrati, et avaldajal tuleb tasuda puudutatud isikule viivist alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kolleegium mõistab puudutatud isikult avaldaja kasuks välja Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 390 eurot (käibemaksuta). TsMS § 445 lg 1 teisest lausest tulenevalt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis menetlusosaliste nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena tuleb avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista 6431 euro 72 sendi (6821 eurot 72 senti – 390 eurot) suurune menetluskulu.
21.Saneerimisnõustaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.