T R hagiavaldus Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti kaudu vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ja kasutuseeliste nõudes
Tsiviilasja hind
22 830 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: T R (ik: XXX) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Maris Kure Kostja: Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu Kostja lepinguline esindaja: Triin Randoja
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistungid 07.06.2021 ja 15.07.2021
RESOLUTSIOON:
1.Jätta rahuldamata kostja taotlus jätta läbivaatamata hageja esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõue.
2.Jätta hagi rahuldamata.
3.Tühistada Viru Maakohtu 20.02.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-20454 kohaldatud hagi tagamise abinõu (millega arestiti sõiduk Honda CR-V (registreerimismärgiga XXX, VIN-koodiga XXX) ja teha selle alusel nähtavaks käsutuskeeld keelumärke kandmisega Maanteeameti liiklusregistrisse hageja T R (ik: XXX) kasuks). Käesolev kohtuotsuse resolutsiooni punkt jõustub ja kuulub täitmisele alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
4.Menetluskulud jätta hageja kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Hagejalt menetluskulu riigituludesse väljamõistmise lahendab kohus eraldi määrusega.
1/9
2-19-20454 Kätte toimetada otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise õigus Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja hageja nõuded
1.Viru Maakohtu 29.10.2019 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-8569 mõisteti V R süüdi KarS § 424 lg 2 järgi, KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti otsusega liiklusregistri andmetel V. R kuuluv sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX(VIN kood XXX). V. R vaidlustas kohtuotsuse sõiduki konfiskeerimise osas põhjusel, et konfiskeeritud sõiduk ei kuulunud kohtuotsuse tegemise ajal temale, vaid ta oli selle 04.10.2019 võõrandanud hagejale 14 000 euro eest. Sõiduki omanikuvahetuse kanne tehti Maanteeametis 30.10.2019, hagejale on Maanteeameti poolt väljastatud sõiduki registreerimistunnistus. Maanteeametis ei ole sõiduki suhtes käesoleva hagi esitamise aja seisuga kohaldatud ühtegi kitsendust.
2.Tartu Ringkonnakohus jättis 29.11.2019 määrusega V. R apellatsiooni rahuldamata põhjusel, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust, kuna V. R ei ole kohtuotsuses viidatud konfiskeerimise adressaadiks, sest sõiduk ei kuulu temale. Kohtu selgitusel saab asja omanik, s.o hageja oma omandiõigust maksma panna üldises korras.
3.Abiprokuröri ja PPA keeldusid auto tagastamisest.
4.Registriandmetele tuginedes tehtud Viru Maakohtu kohtuotsus ei olnud õige ja ning hageja vara konfiskeerimine on lubamatu ja ebaõige. Seda seisukohta kinnitab hageja hinnangul ka käesolevaks ajaks jõustunud Tartu Ringkonnakohtu lahend. Hageja leiab, et kostjal puudub igasugune hagejale kuuluva sõiduki kinnipidamise õigus, kuna Viru Maakohtu otsus on selles osas, mis puudutab hageja vara, tühine. Nii nagu puudus õiguslik alus hagejale kuuluva sõiduki konfiskeerimiseks, siis puudub alus ka selle hoidmiseks kostja valduses. Sõiduk on hagejale vajalik tööl käimiseks, kuna hageja elab XXX ja töötab AS-s O, mille asukoht on XXX. Hageja elukoha ja töökoha vahe on 4 km. Samalaadse sõiduki rendihind on 25 eurot päevas kui rendiperiood ületab 30 päeva, hageja lähtub kasutuseeliste arvestamisel nimetatud tasu suurusest.
2/9
2-19-20454
5.Hageja palub kohtul nõuda välja kostja ebaseaduslikust valduses asuv sõiduauto Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX (VIN kood XXX) hageja valdusesse. Lisaks palub hageja mõista välja 825 eurot kasutuseeliste katteks.
6.17.02.2020 on hageja hagi täiendanud ning selgitanud kasutuseelise arvutuskäiku. C OÜ on andnud tõendi, et kostja valduses oleva sõiduki soetusmaksumus on 28 690 eurot. Kasutuseelise väärtuse arvutamisel on hageja lähtunud õiguskirjanduses välja toodud juhisest, mille kohaselt kasutuseelisena tuleks arvestada 0,4-1% auto soetushinnast iga 1 000 läbisõidetud kilomeetri kohta. Hageja leiab, et lähtuma peaks kõrgemast protsendimäärast s.t 1%, kuna sõiduk oli vastavalt 19.12.2018 läbiviidud kontrollile tehniliselt korras ja kõrgema taseme mugavusvarustusega. Sõiduki varustuspakett oli „lifestyle“, mis on 3. varustustase maksimaalsest 4-st. Sõiduki soetusmaksumusest 1%-i moodustab 286,9 eurot (28 690*0,01). Seega on iga läbitud 1 000 km kohta kasutuseelise majanduslik väärtus 286,9 eurot. Hageja hinnangul läbiks ta ühe aasta kohta 1800 km, seega on sõiduki kasutuseeliseks aasta kohta 286,9 x 18 = 5164,2 eurot ning ühe päeva kohta 14,5 eurot (5164,2/365). Sõiduk on kostja valduses olnud alates 29.10.2019. Seega palub hageja mõista kostjalt välja kasutuseelisena 14,5 eurot iga päeva kohta, mis sõiduauto on kostja valduses.
7.19.02.2020 hagiavalduse täienduses tõi hageja välja, et sõiduki omanikuks on märgitud Eesti Vabariik, millega seoses palub hageja hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et sõiduki omanik on hageja, kuna see võib olla vajalik registris muudatuste tegemiseks.
8.20.02.2020 rahuldas Viru Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis sõiduk Honda CR-V ja tegi selle alusel nähtavaks käsutuskeelu keelumärke kandmisega Maanteeameti liiklusregistrisse hageja kasuks.
Kostja seisukohad
9.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.
10.Kostja leiab, et sõiduki omandiõiguse üleminek hagejale on tõendamata. Kostja hinnangul ei ole omandiõigus hagejale üle läinud ja juhul, kui ka on, siis ei ole see juhtunud enne 29.10.2029. Hageja on väitnud, et auto võõrandati 14 000 euro eest, kuid müügilepingus on auto hinnaks märgitud „kokkuleppel“. Kokkulepe ostuhinna kohta on oluline tingimus, kuid kõnealusest müügilepingust sellist kokkulepet ei nähtu. Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks V. R raha maksnud. Hageja ei ole esitanud tõendeid ka sõiduki valduse ülemineku kohta, kuigi vallasomandi tekkimise eelduseks on lisaks omandi üleandmise kokkuleppele ka vallasasja üleandmine. 04.10.2019 kuupäeva kandev müügileping on näilik tehing, hageja ja V. R on soovinud luua üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud 04.10.2019, eesmärgiga vältida sõiduki konfiskeerimist. Arvestades, et V. R ja hagejal on sama nimi ja nad elavad samal aadressil, siis arvab kostja, et tegemist on abikaasadega või lähisugulastega. Tõenäoline on, et V. R kuriteo toimepannud isikuna näiliselt võõrandab sõiduki hagejale. Pooled on varasema kuupäeva fikseerimisega soovinud ära hoida konfiskeerimise negatiivset tagajärge ja jätta sõiduk leibkonda alles, et leibkonna liikmed (hageja ja V. R) saaksid seda edasi kasutada. Samuti võib olla tegemist ühisvaraga. Sõiduk on Viru Maakohtu 29.10.2019 otsusega kriminaalasjas nr 3/9
2-19-20454 1-19-8569 õigesti konfiskeeritud ja asub õiguspäraselt Politsei- ja Piirivalveameti valduses. Kostja on seisukohal, et vindikatsioonihagi tuleb jätta rahuldamata.
11.Kasutuseelise (kahjunõude) on kohus kostja hinnangul ebaõigesti menetlusse võtnud. Hageja oleks vastavalt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele pidanud taotlusega pöörduma prokuratuuri poole. Seega tuleb vastavas osas nõude menetlemine lõpetada. Hageja seisukoht kostja vastuse osas
12.Hageja leiab, et kostja väited on tõendamata, kostja ei selgita, milles seisnes tehingu näilikkus. Hageja on tõendanud, et hageja ning V. R sõlmisid auto müügilepingu 04.10.2019. Seejuures on müügilepingus sõnaselgelt kokkulepitud nii omandi kui sõiduki valduse üleandmine, kuivõrd müügilepingu punktiga 1 kohustus müüja sõiduki üle andma ning ostja (hageja) selle vastu võtma. Sõiduki omand läks üle 04.10.2019. Hinna tasumine ei ole omandi ülemineku osas oluline. Poolte vahel ei olnud omandireservatsiooni kokkulepet, seega läks omand üle peale vastava käsutuse tegemist.
13.V. R omandas sõiduauto 28.09.2019 eesmärgiga see hagejale edasi võõrandada. Sõiduki ostusoov oli algusest peale just hagejal, kuid tehingu sõlmimise päeval ei olnud hagejal kaasas isikut tõendavat dokumenti, mistõttu esialgu vormistati auto V. R nimele. 28.09.2019 tasus sõiduauto eest just hageja, mistõttu tekkis V. R ja hageja vahel sisuliselt laenuleping. V. R täitis laenulepingust tuleneva kohustuse hageja ees 04.10.2019 sõiduauto üleandmisega. Lihtsuse huvides vormistati tehing 04.10.2019 müügitehinguna ning märgiti hinna tasumise osas „kokkuleppel“, seejuures „kokkuleppe“ tähendaski seda, et V. R ei saanud vastavalt lepingupoolte kokkuleppele lepingu eseme üleandmise eest tasu. Kostja ei selgita oma vastuses, milles seisnes tehingu näilikkus, samuti ei saa olla näilik käsutustehing – valduse üleandmine, mis toimus 04.10.2019. Tehing ei saa olla näilik, kuna V. R on lepingu täitnud, hageja on täitmise vastu võtnud ning õiguslikud tagajärjed on saabunud - V. R andis auto hagejale üle müügilepingu sõlmimisel ja hageja võttis selle vastu. Hageja viitab õiguskirjandusel, mille kohaselt peab tehingu näilikkust tõendama pool, kes näilikkusele tugineb ja määravaks on poolte tegelik tahe, hinnata tuleb tehingut sisuliselt ja poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida pooled tegelikult soovisid.
14.V. R ja hageja on endised abikaasad. Abielu lahutati 13.08.2018, tegemist ei olnud ühisvaraga.
15.Hageja leiab, et kasutuseelise nõue on õigesti menetlusse võetud. Hageja ei olnud V. R suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse toimingu adressaat ja ei olnud ka muul viisil menetlusse kaasatud. Hageja leiab, et kasutuseelise nõue on vindikatsiooninõude kõrvalnõue. Hageja viitab õiguskirjandusele, et kui omaniku ja valdaja vahel puudub lepinguline suhe, siis saab omanik valduse rikkumise korral nõuda tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel, eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Hageja leiab, et hageja ja kostja vahel on eraõiguslik suhe, mille lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses.
16.Hageja on esitanud K K ja K K seletuskirjad, mis kirjeldavad sõiduki võõrandamist 28.09.2019. K K seletuskirjast ilmneb, et 28.09.2019 helistas talle naisterahvas, kes uuris, kas samal päeval oleks võimalik tulla sõidukit üle vaatama ja kui helistajale see 4/9
2-19-20454 sobib, siis ka kohe ära osta. K K seletuskirja põhjal tulid 28.09.2019 helistanud naisterahvas ja veel üks meesterahvas koos sõidukit vaatama ning nendele samadele inimestele sõiduk võõrandati. Kuigi K K seletuskirjast ei ilmne, kas sõiduki ostis naisterahvas või meesterahvas, tuleneb sellest, et temaga kontakteerus sõiduki ostmise sooviga just naisterahvas ning kooskõlas K K seletuskirjaga, on tuvastatav, et see oli hageja. K K seletuskiri kinnitab, et 28.09.2019 tulid sõidukit vaatama ning sellega proovisõitu tegema hageja ja V R. Samuti kinnitab K K seletuskiri, et auto eest tasus 28.09.2019 sularahas hageja. Kuigi K K on seletuskirjas märkinud, et sõiduk osteti ikkagi just V R, on see hageja hinnangul selgitatav sellega, et 28.09.2019 müügileping sõlmiti V R nimele. Hageja selgitab, et müügilepingus ei märgitud ostjana T R, kuna temal ei olnud kaasas isikut tõendavat dokumenti. Hageja leiab, et kahe seletuskirja koosmõjus on tõendatud, et sõiduk osteti 28.09.2019 V R poolt eesmärgiga see võõrandada edasi hagejale, kusjuures auto hinna tasus müüjale hageja.
17.30.06.2021 on hageja esitanud täiendava seisukoha. Hageja on korrigeerinud kasutuseelise nõude arvutuskäiku ja parandanud, et ta läbib aastas 18 000 km, mitte 1 800, nagu algses nõudes kirjeldatud. Hageja selgitab, et kuna ta elukoht on linnast väljas, siis vajab ta autot kõigiks elulisteks asjaajamisteks ja samuti kasutab ta autot tööle sõitmiseks. Seega on sõiduki kasutuseeliseks aasta kohta 286,9/1 000*18 000= 5 164,2 eurot ning ühe päeva kohta 14,5 eurot (5 164,2/365=14,5). 30.06.2021 seisuga on kasutuseelise suuruseks 8 830,50 eurot.
18.Hageja selgitab täiendavalt ka, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi SKHS) § 1 lg 2 ning riigivastutuse seadus (edaspidi RVastS) § 7 lg 4 viitavad eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamisele, mis tähendab, et ka vastavate seaduste alusel nõude esitamisel ja lahendamisel kohaldatakse eraõiguse sätteid. See viitab hageja hinnangul sellele, et kuigi vaidluse liigitumine eraõiguslikuks võib olla vaidlusalune, siis vaidluse materiaalõiguslik sisu on olemuselt eraõiguslik. Riigikohtu praktika viitab sellele, et vaidlused ei allu halduskohtule, vaid maakohtule. Hageja juhib tähelepanu, et kriminaalasjas 1-19-8569 jõustus kohtuotsus 28.12.2019. Kuigi hageja sõiduk võeti temalt ära süüteomenetluse käigus, siis kasutuseelise nõude kujunemine ei toimu süüteomenetluse käigus. Kuivõrd jällegi on võimalik luua otsene seos valduse kaotusega, on hageja seisukohal, et nõuet tuleb lahendada koos vindikatsioonihagiga. Hageja viitab ka menetlusökonoomia põhimõttele ja leiab, et nõude läbivaatamata jätmine ei ole mõistlik. Samuti viitab hageja kohtu pädevuse kontinuiteedi eesmärgile, milleks on kaitsta pooli asjatute kulutuste ja viivituste eest, mis tooks kaasa poolelioleva kohtuasja ülekandmise teise kohtu menetlusse.
15.07.2021 kohtuistung
19.Pooled jäid varasemalt esitatud juurde. Kohtuistungil esitas hageja täiendava tõendi, et on tellinud vaidlusalusele sõidukile talverehvid. Arve kuupäev on 7.10.2019. Hageja ei oleks teinud kulutusi, kui auto ei oleks olnud tema oma. Hageja selgitas, et Tartusse autot ostma läks ta koos V R, kuna tundis ise ennast auto tehnilise olukorra kontrollimisel ebakindlalt. Kuna tal ei olnud kaasas ID-kaarti, siis vormistati 5/9
2-19-20454 müügileping V R nimel. Valdus oli algusest peale hagejal. Omandikannet registris ei tehtud, kuna isikud saavad omavahel hästi läbi ja ei peetud vajalikuks kande tegemisega kiirustada. V R ja hageja jagavad ka osaliselt elukohta, kuna hageja hooldab V R ema. V R oli hageja põhimõtteline nõusolek, et ta võis autot kasutada. Konfiskeerimiseks ta luba ei andnud. Kokkuleppemenetlus viidi läbi ühe päevaga ja ta ei valda eesti keelt, seega ta ei saanud aru, millega ta nõustus. Hageja selgitas, et auto osteti hageja säästude eest. Kostja jäi varasemalt esitatud vastuväidete juurde. Kuna V R ja hageja on tihedalt perekondlikult seotud, siis oli asjaosaliste huvi, et auto jääks perekonda. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud müügileping ei ole usaldusväärne tõend.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
21.Poolte vahel ei ole vaidlust, et: (i) sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX (VIN kood XXX) konfiskeeriti Viru Maakohtu 29.10.2019 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-8569; (ii) Viru Maakohtu 29.10.2019 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-19-8569 on tehtud kokkuleppemenetluses.
22.Pooled vaidlevad selles osas, kas sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX (VIN kood XXX) oli konfiskeerimise ajal hageja või V R omandis ja kas sellega seoses on hagejal õigus sõidukit kostjalt tagasi nõuda. Lisaks sellele on pooltel vaidlus, kas kohtus saab vaadata läbi hageja esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõuet.
23.Esmalt annab kohus hinnangu kostja taotlusele jätta läbivaatamata hageja esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (sh et ka menetlusosalised kannaksid võimalikult väikeseid kulusid). Kostja on viidanud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele (SKHS) ja leidnud, et hageja oleks pidanud esitama avalduse prokuratuurile. Jättes kõrvale asjaolu, et hageja seda ka tegi (dtl 12), siis leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole SKHS regulatsioon selgepiiriline. Riigikohus on 8.10.2018 kohtumääruses haldusasjas 3-18-400 leidnud, et sarnaste vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuid on samas määruse p 12 tõdenud, et SKHS ei sätesta KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. Riigikohus on 17.09.2020 määruses kriminaalasjas 1-20-1149 p 34 leidnud, et kriminaalmenetluses tehtav vara arestimise otsustus ei puuduta isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat: selline isik saab enda vara arestist vabastamiseks kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16 ja 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-95-13). Õiguskirjanduses on leitud, et omaniku ja valdaja vahelise suhete hulka kuuluvad lisaks vindikatsiooninõuetele ka vindikatsiooninõuetega kaasnevad nõuded, mis võivad kuuluda nii omanikule kui ka valdajale (nn vindikatsiooninõude kõrvalnõuded), ning nõuded, mis tekivad omaniku ja valdaja vahelistest suhetest tulenevate kohustuste 6/9
2-19-20454 rikkumise tagajärjel.1 Kohus leiab, et arvestades, et tegemist on vindikatsiooninõude kõrvalnõudega, siis on kohtul pädevus nimetatud nõuet läbi vaadata.
24.Järgnevalt kontrollib kohus, kas on alus kohaldada asjaõigusseaduse (AÕS) § 80. Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib tsiviilkohtumenetluses riigilt AÕS § 80 alusel nõuda enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (vt ka Riigikohtu 30.04.2013 määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 64). Seega selleks, et analüüsida, kas hagejal on AÕS § 80 alusel õigus nõuda sõiduki omandiõiguse tunnustamist ning välja andmist, on vajalik esmalt tuvastada, kas hageja on konfiskeeritud vara omanik.
25.Vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92–94 järgi, eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Hageja on oma omandiõigust tõendanud väidetavalt 04.10.2019 hageja ja V R vahel sõlmitud müügilepinguga (dtl 22), tunnistaja V R ütlustega (dtl 184) ning dokumentaalsete tõenditega, mis tõendavad sõiduki omandamise protsessi V R poolt (dtl 123, 125) ja hageja kulutuste tegemist nimetatud sõidukile (dtl 171). Kostja on olnud seisukohal, et hageja ja kostja ei ole 04.10.2019 sõiduki võõrandamise kokkulepet sõlminud ja tegemist on olnud näiliku tehinguga, kostja leiab, et hageja esitatud tõendid ei tõenda hageja poolt lepingu sõlmimist, kuna pooled ei ole soovinud, et nimetatud dokumendis fikseeritud kokkulepetel oleks olnud õiguslikud tagajärjed. Kostja on oma seletustes viidanud ka asjaolule, et Maanteeameti liiklusregistris on hageja omanikuna kantud sisse alles 30.10.2019.
26.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et omandiõiguse ülemineku seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, kas ja millal tehti Maanteeameti liiklusregistris vastavad omandiõiguse üleminekut kajastavad muudatused. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse „Liiklusregistri pidamise määrus1“ § 9 sätestab, et registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on 11.12.2013 kinnitanud, et nagu Riigikohus on ka varem leidnud, siis liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (vt Riigikohtu 9.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12; 1.06.2010 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.1; 2.04.2012 määrus tsiviilasjas nr 32-1-19-12, p 9). Eelnevast tulenevalt ei ole omandiõiguse seisukohast määrav, et vaidlusaluse müügilepingu objektiks oleva sõiduki omaniku vahetus on liiklusregistris vormistatud alles 30.10.2019. Samas leiab kohus, et hageja ja V R 04.10.2019 väidetava müügilepingu sõlmimise asjaolud ei ole tõendatud ning poolte väidetavad tahteavaldused on vastuolus eluliste asjaoludega, mistõttu on kohus seisukohal, et tõendamata on, et 04.10.2019 võõrandas V R sõiduki hagejale. 04.10.2019 väidetava kokkuleppe sõlmimist tõendab dokumentaalne tõend, mis on samas vastuolus nimetatud kokkuleppe poole enda edaspidise käitumisega ja tema poolt väljendatud tahteavaldustega - kriminaalasjas nr 1-19-8569 sõlmitud kokkuleppega. Lisaks sellele ei ole tõendatud ka kuidagi sõiduki valduse üleandmine, kuna V R säilis auto valdus ja ta sai seda joobes juhtida.
Varul, P. Asjaõigusseadus I. Kommenteritud väljaanne. Tallinn 2014, lk lk 370 – 371.
7/9
2-19-20454
27.Esmajoones leiab kohus, et auto konfiskeerimisel on V R ise olnud nõus, et tema auto konfiskeeritakse ja ta on olnud nõus sõlmima auto konfiskeerimise osas kokkuleppe ning asjas kogutud materjalides ei nähtu, et ta selle raames oleks auto kuuluvuse osas esitanud vastuväiteid. Viru Maakohtu 29.10.2019 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-198569 on tehtud kiirmenetluses kokkuleppemenetluse kaudu (dtl 18). V R on menetluses olnud advokaat ja samuti on osalenud protsessis tõlk. Seega olid V R õigused kriminaalmenetluse käigus igati kaitstud ning isik pidi saama aru, et kokkuleppega nõustumisel konfiskeeritakse sõiduk. Juhul, kui sõiduk ei oleks olnud V R oma, siis oleks ta saanud selles osas esitada oma vastuväited ja kokkulepet mitte sõlmida. V R on tunnistajana andnud ütlusi, et tema vastuväiteid auto kuuluvuse osas ei võetud kokkuleppemenetluse käigus kuulda (dtl 186), samas ei ole hageja selles osas ühtegi tõendit esitanud. Muuhulgas ei nähtu seda ka Tartu Ringkonnakohtu otsusest (dtl 30 – 31) ja hageja ei ole esitanud tõendeid, et selliseid väiteid oleks apellatsioonimenetluses esitatud. Kohus leiab, et asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et V R kinnitas 29.10.2019 sõiduki kuuluvust ja ka valdust ning hilisemad tunnistaja ütlused ei lükka nimetatud informatsiooni kohtu hinnangul ümber.
28.Lisaks sellele, et V R on ise oma omandiõigust tunnistanud ja tal on olnud ka auto valdus, siis kinnitavad seda asjaolu ka K K ja K K seletused (dtl 123 ja 125). K K kinnitas, et proovisõidu tegi meesterahvas, K K kinnitas, et autot valiti V R. Raha üleandmine toimus sularahas ja hageja ei ole esitanud tõendeid raha kuuluvuse osas. Kohus leiab, et asjaolu, et raha andis üle hageja ei tõenda veel seda, et raha oleks kuulunud hagejale. Ei K ega ka K K ei räägi midagi sellest, et hageja jättis ID-kaardi maha ega sellest, miks leping sai V R nimel sõlmitud, mis oleks võinud olla asjaolu, mis meelde jäävad. V R ütlused ei ole selles osas kooskõlas muude kogutud tõenditega (dtl 186). Hageja on esitanud ka talverehvide ostu arve (dtl 171), kuid kui välja jätta asjaolu, et arvel on hageja nimi, siis ei tõenda see kuidagi seotust käesoleva asjaga ning kohus leiab, et antud dokument ei tõenda hageja omandiõigust.
29.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on kostjale ette heitnud, et kostja ei ole oma väiteid kuidagi tõendanud. Kohus leiab, et kostja on välja toonud hageja tõendites sisalduvad vastuolud ning võttes arvesse, et hageja kohustus oli omandiõigust tõendada, siis ei olnudki kostjal kohustust täiendavaid tõendeid esitada.
30.Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks olnud sõiduki omanik selle konfiskeerimise hetkel. Seega puudub alus kohaldada AÕS § 80. Kuna hageja omandiõigus ei ole tõendatud, siis puudub alus ka kasutuseelise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea vajalikuks nimetatud nõuet täiendavalt analüüsida.
31.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
32.Seega leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8/9
2-19-20454
33.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
34.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning samuti ei nähtu toimikust, et kostja oleks menetluskulusid kandnud.
35.Hageja on maksnud riigilõivu 650 eurot, arvestades, et hageja on nõuet suurendanud, siis oleks hageja pidanud ka täiendavalt riigilõivu tasuma. Tulenevalt TsMS § 179 lg 1 mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kohus määrab, juhindudes TsMs § 174 lg 4 ja § 179 lg 1, riigi kasuks välja mõistetavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ja mõistab riigile tasumisele kuuluvad menetluskulu hagejalt riigituludesse välja eraldi määrusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik
9/9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.