Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-54526
Tsiviilasi
A.A. avaldus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik, usaldusisik:
XXXXXXXXXXX)
A.A.
(isikukood
Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Triin Kihuoja Võlausaldaja: Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), lepinguline esindaja Tatjana Obmjotko Võlausaldaja: Maksu- ja Tolliamet (registrikood 70000349), lepinguline esindaja Maris Toomessalu
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a määrus muutmata.
2.Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta Swedbank AS-i kanda.
Jätta rahuldamata Swedbank AS-i taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Viru Maakohtu 22. novembri 2013. a määrusega kuulutati välja A.A. (võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Hillar Villers.
2.Maakohtu 22. augusti 2014. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati kohustustest vabastamise menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma B.B.. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS-i (võlausaldaja I) nõue 2504 eurot 19 senti, Julianus Inkasso OÜ (võlausaldaja II) nõue 504 eurot 94 senti ja Maksu- ja Tolliameti (võlausaldaja III) nõue 841 eurot 52 senti.
3.Maakohtu 9. oktoobri 2018. a määrusega vabastati B.B. usaldusisiku ülesannete täitmisest enne võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist. Maakohus määras usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda.
4.Võlausaldaja I esitas 18. märtsil 2020 taotluse, milles palus lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Taotluse kohaselt ei ole võlgnik teinud võlausaldajale I menetluse kestel ühtegi makset. Usaldusisik on esitanud vaid ühe aruande 22. detsembril 2015, millest nähtus võlgniku sissetulekuna elatis B.B.lt ja Eesti Töötukassa (töötukassa) hüvitised. Näiteks oktoobris 2015 oli võlgniku sissetulekuks X eurot. Konto väljavõtte järgi võib eeldada, et võlgnikul on kaks alaealist last. Seega oleks võlgnik oktoobris 2015 pidanud võlausaldajatele maksma 339 eurot, sh võlausaldajale I 220 eurot 45 senti. Järelikult on võlgnik rikkunud pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-st 3 tulenevat kohustust. Aruande järgi on võlgnik alates 1. juulist 2015 töötanud ja tema sissetulek oli X eurot kuus. Töötasu laekumisi konto väljavõtetelt ei nähtu. Võlausaldajal I on kahtlus, et võlgnik on varjanud oma sissetulekuid ja rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Samuti võib võlgnikul olla konto mõnes muus krediidiasutuses, millest ta ei ole usaldusisikut teavitanud. Võlgniku käitumine on süüline. Ta ei ole esitanud kogu teavet oma varalise seisu kohta. Võlausaldajale ei ole teada, kuidas laekub võlgnikule tema töötasu. Samuti ei ole teada, kas
võlgnik on otsinud tasuvamat tööd või on tema sissetulek endiselt X eurot kuus. Lisaks ei ole võlgnik selgitanud, miks ta pole menetluse kestel oma kohustusi täitnud. Võlgniku käitumine menetluse ajal ei ole olnud suunatud võlausaldaja nõuete rahuldamisele, vaid on oma tegevuse (tegevusetusega) kahjustanud võlausaldaja huve, mis on kohustustest vabastamise menetluses lubamatu.
5.Võlausaldaja II ei vaidle võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. Võlausaldajale II ei ole teada, et võlgnik oleks rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik on tasunud võlausaldajale II kogu võlgnevuse 841 eurot 52 senti.
6.Võlausaldaja III ei esitanud seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohta, kuid teatas, et talle laekus menetluse kestel 88 eurot 6 senti.
7.Võlgnik esitas 19. novembri 2021. a maakohtu pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamiseks.
istungil
taotluse
enda
Võlgniku väitel töötas ta 2018. a-l ja sai tasu X–X eurot kuus. Praegu võlgnik ei tööta ning tema sissetulekuteks on lastetoetused ja töövõimetuspension. Võlgnikul on kolm last. Võlgnik ei ole võlausaldajale I midagi maksnud. Võlgnik soovis võlausaldajaga I sõlmida maksegraafikut, kuid ei saanud temaga ühendust võtta ja keegi võlgnikule infot ei esitanud. Võlgnik ei tea, kui palju ta võlausaldajatele maksis, kuna tal on mäluprobleemid ja raskused psüühikaga. X linnas ei ole töökohta. On ettevõte, kus töötatakse 12 tundi. Võlgnik proovis seal töötada, jättes lapsed ööseks koju, kuid see oli laste jaoks väga raske.
MAAKOHTU LAHEND
8.Maakohus jättis 29. jaanuari 2021. a määrusega võlausaldaja I taotluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks rahuldamata, rahuldas võlgniku taotluse tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks. Maakohus vabastas võlgniku järgmistest pankrotimenetluses tasumata jäänud kohustustest: võlausaldaja I nõue 2504 eurot 19 senti, võlausaldaja II nõue 841 eurot 52 senti ja võlausaldaja III nõue 504 eurot 94 senti. Sama määrusega lõpetas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Määruse kohaselt kohus hindab, kas võlgnik on täitnud PankrS §-s 173 sätestatud kohutusi ning kas esineb kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4). Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine eeldab, et võlgnik teeb kõik mõistlikult oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnikule registervara ei kuulu ning tal on kolm alaealist last. Võlgnikule on ajavahemikul alates 22. augustist 2014 kuni 22. augustini 2019 makstud lapsetoetust 11 820 eurot 32 senti, lapsehooldustasu 2761 eurot 68 senti ning lasterikka pere toetust 7800 eurot. Võlgnik töötas ajavahemikul alates 1. juulist 2015 kuni 1. detsembrini 2015 X juures ja 9. aprillist 2018 kuni
31.detsembrini 2018 X (endine ärinimi X). Võlgniku kontole on kohustustest vabastamise menetluse kestel laekunud järgmised maksed: 2014–2015. a-l töötukassast toetused keskmiselt 90 eurot kuus, 2016. a-l töötukassa toetused keskmiselt 300 eurot kuus, 11. novembril 2016
Swedbank P&C Insurance AS-i hüvitis 1924 eurot 65 senti, 14. novembril 2016 Swedbank P&C Insurance AS hüvitis 771 eurot 96 senti, 5. oktoobril 2017 Swedbank P&C Insurance AS hüvitis 679 eurot. 2017–2018 a-l on tehtud sularaha sissemaksed võlgniku kontole keskmiselt 250–300 eurot kuus. PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-te 1–3 järgi jääb võlgnikule 25% sissetulekutest, kuid vähemalt ühe kuu eest ettenähtud palga alammäär, millele lisandub iga ülalpeetava kohta üks kolmandik palga alammäärast kuus. Võlgnikul on kolm alaealist ülalpeetavat. Seega oleks võlgnik pidanud raha hoiustama juhul, kui tema sissetulekud ületanuks 2014. a-l 710 eurot, 2015. a-l 780 eurot, 2016. a-l 860 eurot, 2017. a-l 940 eurot, 2018. a-l 1000 ja 2019. a-l 1080 eurot. Maakohus tuvastas, et võlgnik on menetluse kestel maksnud võlausaldajale II 841 eurot 52 senti ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti, st kokku 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõuetest). Võlgnik ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset. Samas ei ole võlgnik saanud sissetulekut, millele oleks olnud võimalik ja lubatud sissenõuet pöörata (TMS § 132 lg 2, § 131 lg 1 p 1). Võlgniku on saanud kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel töötasu alammääras, peretoetusi, elatist ja töötukassa toetusi. Seega on võlgnik omanud püsivat sissetulekut, kuid sellest ei ole jätkunud kohustuste eest tasumiseks. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. See säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ning PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – tahtlust või rasket hooletust (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 4 ja 5). Võlausaldaja I etteheide PankrS § 173 rikkumiste kohta ei ole põhjendatud. Võlgnik on täitnud PankrS § 173 lg-test 1–3 tulenevaid kohustusi vastavalt oma võimetele ja oskustele. Võlgnikul puudus piisav sissetulek, mida usaldusisikule loovutada ja millest võlausaldajatele makseid teha. Samuti ei saa võlgnikule ette heita vara varjamist või kohtule teabe andmata jätmist. Perekondlikud põhjused (võlgnikul on kolm alaealist last) piirasid võlgnikul oluliselt võimalusi tegeleda tulutoovama tegevusega. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik oleks tahtlikult või raske hooletuse tõttu hoidunud tööle minemast, jätnud võlausaldajate nõude rahuldamata või varjanud vara ja sissetulekuid. Võlgnikule ei saa ette heita, et ta on eelistanud alaealiste laste huvisid võlausaldajate huvidele. Praegu on võlgniku sissetulekuks peretoetused ja elatis, millele sissenõuet pöörata ei saa. Võlgnik on eriti raskes olukorras. Seega ei ole võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 toodud kohustust. Asjaolust, et võlgniku sissetulekust ei piisanud kõikidele võlausaldajatele tasumiseks, ei nähtu võlgniku süüd. Võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Ta töötas 2015. al viis kuud ja 2018.a-l üheksa kuud. Vaatamata raha hoiustamise kohustuse puudumisele on võlgnik teinud võlausaldajatele makseid 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõudest). Maakohtule ei ole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. Võlgnik on kohtule teatanud oma elu- ja töökoha andmed ning konto väljavõtted. Pärast B.B. usaldusisiku kohustustest vabastamist on võlgnik esitanud vajalikud aruanded, seda küll väikese viivitusega. Samuti ei ole maakohtule teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (PankrS § 173 lg 6).
Kohus kuulas võlgniku ära, võlausaldajad selleks soovi ei avaldanud (PankrS § 175 lg 3). Samuti on võlgnik andnud vande oma kohustuste täitmisest (PankrS § 175 lg 4) ning esitanud menetluse lõpuks aruande (PankrS § 172 lg 4). Kuivõrd võlgnik on kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi, ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad PankrS § 175 lg-tes 2 või 4 sätestatud alused kohustustest vabastamisest keeldumiseks, tuleb võlgnik PankrS § 175 lg 1 alusel vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning vabastada usaldusisiku kohustuste täitmisest. Eelmärgitut arvestades jättis maakohus võlausaldaja I taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Võlausaldaja I palub 12. veebruaril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik vabastati pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, ning teha uus määrus, millega jätta võlgniku taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik süüliselt rikkunud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluse kestel. Seetõttu ei ole tema kohustustest vabastamine põhjendatud. Võlgnik on tasunud kahele võlausaldajale, kuid ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset. Võlausaldajale I teadaolevalt ei ole võlgnik kordagi tema poole pöördunud. Võlausaldaja I on kohtule esitanud makserekvisiidid. Kui võlgnik valib, milliste võlausaldajate nõudeid täita, riivatakse oluliselt võlausaldaja õigusi, kelle nõue jääb täitmata. Selline käitumine on vastuolus pankrotimenetluse kollektiivsuse põhimõttega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lgtest 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas võlgniku sellist käitumist vabandatavaks. Kuna võlgnik oli iseenda usaldusisikuks, oleks ta pidanud tegema väljamakseid PankrS § 172 lg 2 kohaselt vastavalt jaotusettepanekule. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta ei ole mäluprobleemide tõttu võimeline oma kohustusi täitma. Kui võlgniku tervislik seisund ei võimaldanud tal usaldusisiku kohustusi täita, ei oleks tohtinud teda enda usaldusisikuks määrata või oleks kohus pidanud teostama suuremat järelevalvet võlgniku tegevuse üle. Määruse põhjendused ei ole piisavad, et ümber lükata võlausaldaja I seisukoht, et võlgnik on oma kohustusi teadlikult rikkunud. Võlausaldajaid saab eelistada vaid teadlikult ja tahtlikult. Kohtumäärusega on kahjustatud võlausaldaja I huve, kuna ainult tema nõude katteks ei ole midagi makstud.
10.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu. Võlgniku väitel ei ole ta isiklikult teistele võlausaldajatele maksnud, kuna tal ei ole raha. Sillamäe linnas ei ole võimalik töötada. Võlgniku sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension. Võlgnikul on vaimsed probleemid (sh mäluprobleemid). Ta tarvitab psühhotroopseid ravimeid, mis mõjutavad mälu, ning käib psühhiaatri juures.
Võlgnik pöördus võlausaldaja I poole, kuna soovis välja selgitada, milliseid summasid ta on maksnud, kuid sellist teavet talle ei edastatud. Sel ajal oli võlgniku vaimne seisund halvenenud. Võlgnik võttis võlausaldajalt I laenu abikaasa soovil, kelle palk laekus võlgniku kontole.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
13.Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (PankrS § 175 lg 1) on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (PankrS § 173) ning tuvastanud, et puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2). Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 649 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena võlausaldaja I määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik teinud väljamakseid kahele võlausaldajale kolmest – võlausaldajale II 841 eurot 52 senti ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik teeb väljamakseid vaid osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see siiski praegusel juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel vabastamata.
14.1.PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14;
17.aprilli 2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et:
võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud;
võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
Kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui täidetud on kõik eelnimetatud tingimused. Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt.
14.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole praegusel juhul väljamaksete tegemisel (sh võlausaldajale I väljamaksete tegemata jätmisel) rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt kohustusi ning kahjustanud võlausaldaja huvisid sellisel määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused. Kohustuste süüliseks rikkumiseks saaks mh lugeda seda, kui võlgnik oleks tahtlikult vältinud võlausaldajale I tasumist. Seda asja materjalidest praegusel juhul ei nähtu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik on vastavalt oma võimetele ja oskustele täitnud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi. Lisaks puudusid võlgnikul sellised sissetulekud, mille ta oleks pidanud usaldusisikule üle andma (PankrS § 173 lg-d 3–5) ning millest oleks saanud võlausaldajatele väljamakseid teha.
14.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu ei oleks maakohus tohtinud määrata usaldusisiku kohustusi täitma võlgnikku ennast või oleks maakohus pidanud teostama suuremat järelevalvet võlgniku tegevuse üle. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks maakohul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus, et võlgnik ei suuda enda usaldusisiku kohustusi ise täita. Samuti on maakohus ringkonnakohtu arvates täitnud PankrS § 172 lg-st 6 tulenevat järelevalvekohustust võlgniku tegevuse üle piisaval määral. Maakohus kohustas võlgnikku 9. oktoobri 2018. a määrusega esitama kohtule aruanne usaldusisiku kohustuste täitmise kohta hiljemalt 15. detsembriks 2018 ning kohustustest vabastamise menetluse lõpuks 22. augustiks 2019 (II kd, tl 16). Kuivõrd võlgnik esitas 27. detsembril 2018 maakohtule taotluse saada abi võlausaldajatega kontakteerumisel (II kd, tl 21), kogus maakohus võlausaldajatelt täiendavaid andmeid usaldusisiku ülesannete täitmise kohta (sh väljamaksete teostamise kohta) (II kd, tl 22). Samuti on maakohus välja selgitanud andmed võlgniku vara ja sissetulekute kohta (II kd, tl-d 63–101, 116) ning palunud võlgnikul neid 19. novembri 2020. a istungil täpsustada (II kd, tl-d 119–120).
14.4.Maakohus on põhjendatult märkinud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15; 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Siiski ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus sätestab absoluutsed keeldumisalused (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4), mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses asjas ei ole tuvastatud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2). Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud võlgniku käitumist.
15.Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda. Hüvitatavate
menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
16.Võlausaldaja I esitas määruskaebuses ka taotluse riigilõivu tagastamiseks, kui määruskaebus rahuldatakse. TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka võlausaldaja I taotlus riigilõivu tagastamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.