2-14-52510/69 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus algatati 09.05.2016 ning käesolevaks ajaks on sellest 5 aastat möödunud. Võlgnik taotles 19.05.2021 tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses saab ärakuulamiseks piisavaks lugeda usaldusisiku, võlgniku ja võlausaldaja kirjalikult esitatud seisukohti (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-49-16, p-d 4 ja 7 ning 16). Võlgnik esitas menetluse kestel kohtule andmed ja tõendid (sh seisukohad enda sissetulekute ja vara kohta) kohtule kirjalikult esitatud aruannetes. Kohus andis menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks võlgniku kohustustest vabastamise kohta. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul puuduvad alused keelduda võlgniku kohustustest vabastamiseks. Kohtute infosüsteemist ei nähtu võlgniku süüdimõistmist pankrotikuriteos. Kohtule esitati tõendid võlgniku igakuiste sissetulekute kohta. Võlgniku esitatud tõendite alusel puudub kohtul alus kahelda võlgniku sissetulekute vastavuses tegelikkusele. Maksu ja Tolliameti andmebaasist nähtub, et võlgnikule on tehtud väljamakseid isikute poolt, keda võlgnik on märkinud sissetuleku allikana. Kohus ei ole tuvastanud PankrS § 175 lg 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on võlgnik täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ja esitanud vajaliku aruandluse. Kohtule esitatud võlgniku aruannetest nähtub, et võlgnik on õppinud kohustustest vabastamise menetluse kestel ja töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel osalise tööajaga. Võlgniku sissetulekute suurus (iga aasta vastav ühe kuu töötasu alammäär) on jäänud vahemikku, millele ei saa pöörata sissenõuet ja millest ei pidanud võlausaldajatele väljamakseid tegema. Võlgniku sissetulek ei ole ületanud vastavale aastale kehtestatud miinimumtöötasu. Võlgnik on kohtule põhjendanud, et kõrgema palgaga töö leidmine ei ole õnnestunud keelebarjääri tõttu ja võlgnik kavatseb tulevikus keelekoolitusele minna. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnikul üldkeskharidus. 2 (3)

Riigikohus on asunud seisukohale, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis A.b aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane (RKTKm 30.10.2019 nr 2-11-24696 p 19). PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuleb hinnata, millised on konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning samuti perekondlikku elukorraldust. Võttes arvesse viidatud Riigikohtu seisukohta ning võlgniku poolt välja toodud asjaolusid, ei ole kohtu hinnangul alust väita, et võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s nimetatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Olukorras, kus võlgnik on küll teinud tööd, kuid on saanud tehtud töö eest tasu, millest ei ole olnud võimalik teha võlausaldajatele suurtes summades väljamakseid, ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, mistõttu ei saa antud juhul võlgnikule ette heita võlausaldaja nõude rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda võlgnikule võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosalise hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega A. alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 lahendit tsiviilasjas nr 2-09-3606). Kohus ei ole tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohus on seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning võlgnik tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.