Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

äriruumide üürilepingu perioodiks 16.03.2020-15.03.202. Üürnik võttis 16.03.2020 vastu ruumid üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Üürnik avaldas 27.03.2020 e-kirjaga soovi üürilepingu lõpetamiseks, millele üürileandja samal päeval vastas, et kirja saab lepingu punkti 10.2. kohaselt lugeda esitatuks vaid tähitud postiga või allkirja vastu, ja vastavalt lepingu punktile 7.6.2. lõpeb üürileping siis soovi avaldamisel 6 kuulise ette teatamisega. Üürnik esitas 1.04.2020 kirjaga 31.03.2020 lepingu 18.04.2020 ülesütlemise avalduse taas e-kirjaga, mitte tähitult ega allkirja vastu, millest üürileandja 2.04.2020 vastuses korduvalt teavitas, mille puhul üürnik saatis ülesütlemise ka tähitud kirjaga (kättesaamine 7.04.2020). Üürileandja arvates ei ole alust öelda leping ühepoolselt üles. Üürnik ei ole esitatud konkreetseid asjaolusid ja ei esitatud pole ka erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks, lisaks ei pidanud õigeks kirja väidet enda nõustumisest üüri vähendamisega. 1.04.2020 saadetud arvega üürnik 2.04.2020 kirjas ei nõustunud, osutas eriolukorra pikenemisele kuni 1.05.2020. Üürileandja vastas samal päeval, et lepingu lõpetamisest ette teatamise tähtaeg on 6 kuud ja saatis arve makstähtaja möödumisel kostjale 7.04.2020 kirjaga pretensiooni. Selles märkis, et üürilepingu lõppemise aeg on 7.10.2020 (5 kalendripäeva tähitud kirja postitamisest vastavalt üürilepingu punktile 10.2.). 8.05.2020 edastas üürnik üürileandjale üüritud ruumide võtmed. Pidades lepingut kestvaks, esitas üürileandja pärast mai arvet ja pärast selle maksetähtaja möödumist, üürnikule pretensiooni (12.05.2020). Üürileandja leidis äriruumile uue üürniku, millega seoses teatas 8.06.2020 kirjaga nr 20/13 üürilepingu lõpetamisest ja tegi esitatud juunikuu arve kohta osalise kreeditarve. Vastavalt sellele tuleb üürnikul lepingu kohaselt tasuda lepingulisi makseid kuni 8.06.2020. Üürilepingu punkti 5.18. järgi käendab lepingu allkirjastanud kostja isiklikult üürniku lepingulisi kohustusi 1740 euro ulatuses. Tulenevalt asjaolust, et üürnik on vaatamata üürileandja poolt esitatud nõuetele ja selgitustele jätnud lepingulised kohustused täitmata, on hagejal õigus kostja poolt käendatud summa ulatuses esitada võlgnevuse tasumise nõue tema vastu. Üürnik on jätnud täitmata 2020 aprilli, mai ja juuni üüri ja lepinguliste lisatasude maksete tasumise kohustuse (lepingu punkt 3), sh üür 280 eurot kuus (p 3.3.) ning kommunaal- jm üldkulud 3,36 €/m2 (94,08 €) kuus, kusjuures vee ja elektri eest tuli tasuda vastavalt tegelikule tarbimisele (p 3.4.). Summadele lisandub lepingu kohaselt käibemaks. Iga tasumisega viivitatud päeva eest on kokku lepitud viivis määraga 0,5% (lepingu punkt 5.2.) võlakohustuse suurusest. Üürilepingu punktis

allkirjastamist ehk 13.03.2020.a. selgus, et kujunes eriolukord, Politsei- ja Piirivalveamet tegi üürnikule ettekirjutuse sulgeda X Kaubamaja kuni 01.05.2020.a. See oli aadress, kus asus X OÜ äriruumid. 27.03.2020.a. teavitas üürnik üürileandjat, et tekkinud olukord ei sobi üürnikule, sest üürnik ei saa kasutada äriruume vastavalt sihtotstarbele. Selle tõttu soovis üürnik üürilepingu ära lõpetada erakorraliselt seoses vääramatu sündmusega ning seoses sellega, et üürileandja ei ole suuteline kõrvaldada selliseid asjaolud. Üürileandja ei nõustunud üürniku ettepanekuga ning oma e-kirjas on viidanud üürilepingu p-le 7.6.2. (leping loetakse lõppenuks kui lõpetamisest on ette teatatud 6 kuud). Üürileandja vastas samal päeval, et kirja saab lepingu punkti 10.2. kohaselt lugeda esitatuks vaid tähitud postiga või allkirja vastu. Hageja käitumine oli pahatahtlik. Lepingus on küll ettenähtud, et kirjad, mis on seotud lepingu lõpetamisega edastatakse tähitud kirjaga. Hageja aga ei arvestanud fakti, et tekkinud olukorras oli raske edastada kirjad posti teel, sest viiruse levitamise tõttu oli postkontori tegevus piiratud. Samal ajal kinnitas hageja, et sai teavituse lepingu lõpetamisest kohta kätte e-posti teel juba 27.03.2020.a. ning kiri oli korralikult digitaalselt allkirjastatud juhatuse liikme poolt. Üürnik pööras tähelepanu oma kirjas sellele, et ei ole nõus esitatud väidetega ning leidis, et tekkinud olukorras ei ole võimalik väikese mahuga äriühingul alustada oma äritegevust ja seda tegevust jätkata, sj kui veel võtta arvesse asjaolu, et leping oli sõlmitud kaks päeva enne eriolukorra kehtestamist. Üürnik maksis ära märtsikuu eest on täies mahus. Üürnik pidi maksma aprillikuu eest üüri eest 18 päeva - ehk 174 eurot. Üürnik pidi maksma aprillikuu kommunaalteenuste eest 18 päeva - ehk 54 eurot (1 päev = 3 eurot x 18 päeva). Kokku tuli tasuda aprillikuu eest 228 eurot. Üürniku on tasunud garantiisumma 580 eurot. Üürileandja võlgneb üürnikule 352 eurot (580 - 228 eurot); see on tänaseks päevaks tasumata. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuna tsiviilasja hind on alla 2000 €, siis menetleb kohus asja lihtmenetluse ja otsuse põhjendused on TsMS § 444 lg 2 järgi lihtsustatud vormis. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: - OÜ Vilde Maja sõlmis üürilepingu Tallinnas Vilde tee x ärihoone üürileandjana hoones asuva äripinna nr 10 kasutamiseks perioodil 16.03.2020-15.03.2023 X OÜ-ga, - 11.03.2020 äriruumide üürilepingu ja 16.03.2020 üleandmise-vastuvõtmise aktiga võttis üürnik ruumid vastu. Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas hagi on esitatud kohase kostja vastu, ehk kas kostja vastutab käendajana üürilepingust tulenevate kohustuste ees, millal on üürileping lõppenud ning millises summas on X OÜ võlgnevus hageja ees. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustust täita vastavalt lepingule, seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse osaline täitamata jätmine, täies ulatuses täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kohtule esitatud üürilepingu p 10.2 kohaselt kõik lepingu täitmisega või lepingust tulenevate vaidlustega seotud teated ja informatsioon lepitakse ametlikult ja kooskõlas lepinguga esitatuks kui need teated on poolele edastatud tähitud kirja teel või antud teisele poolele üle allkirja vastu lepingus toodud või poole poolt pärast lepingu sõlmimist kirjalikult teatatud aadressil. Hagi asjaoludest ja kohtule esitatud poolte e-kirjavahetusest nähtub (dok 4s hagi lisad 3-4, mis on vaidlustamata asjaolu), et üürnik avaldas 27.03.2020 e-kirjaga soovi üürilepingu lõpetamiseks, 3 (8)

millele üürileandja vastas samal päeval, et kirja saab lepingu punkti 10.2. kohaselt lugeda esitatuks vaid tähitud postiga või allkirja vastu, ja et vastavalt lepingu punktile 7.6.2. lõpeb üürileping siis soovi avaldamisel 6 kuulise ette teatamisega. Üürnik esitas 1.04.2020 kirjaga 31.03.2020 lepingu 18.04.2020 ülesütlemise avalduse e-kirjaga, mitte tähitult ega allkirja vastu. Järgnevalt üürnik saatis ülesütlemise ka tähitud kirjaga, mille hageja on kätte saanud 07.04.2020. Järgnevalt kontrollib kohus, kas leping ülesütlemiseks oli olemas alus, sest alles seejärel omab tähtust, kas ja millal leping lõppes, sj lepingu p 10, 7.6.2. VÕS § 309 lg 1 kohaselt tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. VÕS § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab, ja lg 3 sätestab, et üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusalune üürileping on sõlmitud tähtajaliselt kuni 15.03.2023.a. (lepingu p 1.4) ning kumbki pool võib üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette kuus kuud (lepingu p 7.6.2), kuid VÕS § 313 lg 1 võimaldab lepingu üles öelda ka tähtaega järgimata. Nii üürniku kui üürileandja tegutsevad majanduskutsetegevuses, seega on mõlemal üürisuhtes olles ärilised huvid. Kostja on üürilepingu ülesütlemise alusena viidanud 2020. aastal 13. märtsil väljakuulutatud eriolukorrale ning oma hagi vastuses väitnud, et Politsei- ja Piirivalveameti keelas tema tegevuse. Tekkinud olukord kostjale ei sobinud, ta ei saa kasutada äriruume vastavalt sihtotstarbele ning seega soovis üürnik üürilepingu ära lõpetada erakorraliselt seoses vääramatu sündmusega ning seoses sellega, et üürileandja ei ole suuteline kõrvaldama selliseid asjaolusid (lepingu p 8.2, 8.2.2), mis võimaldab lepingu viivitamatult üles öelda. Kuna 2020.a. 13. märtsil välja kuulutatud eriolukord vältas üksnes kuni 01.05.2020.a., seega eriolukord oli määratud tähtajaliselt (so mitte ülemäära pikaks või teadmata perioodiks), siis leiab kohus, et ca 1,5 kuuks määratud eriolukorda ei saa pidada selliseks erakorraliseks asjaoluks, millele kostja tugineb. Asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveamet keelas üürniku tegevuse, ei ole millegagi tõendatud. Seega ei ole VÕS § 313 lg 1 järgi erilisi asjaolusid, mille kohaselt tuleks eelistada lepingulises suhtes üürnikku hagejale ehk et leping ei jätkuks vastukaaluks hageja huvile, et leping jätkuks. Eeltoodu alusel ei saa pidada põhjendatuks üürniku poolt lepingu p 8.2, 8.2.2 alusel viivitamata lepingu ülesütlemist. Seega ei olnud üürnikul alust lepingut üles öelda ning leping ei lõppenud ülesütlemisega VÕS § 186 p 6, § 309 lg 1, § 313 lg 1 järgi ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, 2. Kuna kostja üüripinda kasutada ei soovinud, siis otsis hageja üüripinnale uue üürniku, mille tõttu hageja nõuab kostjalt kohustuse täitmist kuna hageja poolt uue üürniku leidmiseni 08.06.2020.a. Nähtuvalt poolte vahel sõlmitud lepingu p 3.3 on pooled kokku leppinud, et üüri suuruseks on lepingi sõlmimisel 10 eurot/m2, moodustades kokku summa 280 eurot/kuus, millele lisandub käibemaks (20%). Lepingu p 3.4 kohaselt üüritasule lisanduvad kommunaalkulud (signalisatsioon, üldelekter, ventilatsioon, valve, üldvesi, -koristus, -remont, prügivedu, halduskulud, (elektrisüsteemide fonoluku, signalisatsiooni) hooluskulud 3,36eur/m2 kuus, millele lisandub käimekas (20%). Kommunaalteenuste hinda korrigeeritakse gaasi, veel elektrienergia kallinemisel proportsionaalselt. Eraldi maksab üürnik vee ja elektri eest vastavalt arvesti näitudele. Lepingu p 3.5 kohaselt üür algava kuu eest ja kommunaalkulude eest tasutakse kuu 5. kuupäevaks. Eeltoodust tulenevalt on pooled kokku leppinud VÕS § 271, § 292 lg 1 kohase kõrvalkulude tasumise lisaks üüri maksmisele. 4 (8)

VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustused täita vastavalt seadusele ja lepingule. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine mittekohane täitmine, täitmata jätmine, sj täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja VÕS § 113 lg 1 järgi viivist. Nimetatud üürilepingus kokkulepitud summade kohta kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Hagiavaldusest ja kohtule esitatud tõenditest (dok 4s, 31.08.2020 hagi lisad 11-14) nähtub, et kostjale on esitatud arved nr 20052, MT01052020, MT01062020, MT08062020. Milliste osas on kostja jätnud tasumata 2020 aprilli, mai ja juuni üüri ja lepinguliste lisatasude maksete tasumise kohustuse (lepingu punkt 3), sh üür 280 eurot kuus (p 3.3.) ning kommunaal- jm üldkulud 3,36 €/m2 (94,08 €) kuus, kusjuures vee ja elektri eest tuli tasuda vastavalt tegelikule tarbimisele (p 3.4.). Summadele lisandub lepingu kohaselt käibemaks. Iga tasumisega viivitatud päeva eest on kokku lepitud viivis määraga 0,5% (lepingu punkt 5.2.) võlakohustuse suurusest. Üürilepingu punktis 3.1. märgitud garantiisumma 580 eurot on hageja vastavalt lepingu punktidele 3.2. ja 5.12. tasaarvestatud eelkõige viivistega. Vastavalt lepingu punktidele 3.1. ja

(466,08+463,49+482,34-157,37), millest hageja tasaarveldas osa viivisenõuet tagatisrahaga (garantiisummaga), millise arvestuse tulemusena jäi põhivõlgnevuseks 739,79 eurot (1086,94347,15). Võlgniku võlg käendusega piiratud ulatuses VÕS § 142 lg alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 11 järgi on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik ning lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 144 lg järgi tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohtule esitatud Tallinnas 11.03.2020.a. äriruumide üürilepingu p 5.18 kohaselt üürilepingu allakirjutanud üürniku esindaja, K. M., isiklikult käendab käesoleva üürilepingu täitmise summas 1740 euro ulatuses enda isikliku varaga. Kostja leidis, et ta ei ole andnud nõusolekut käendajana võtta isiklikku käendust ning üürilepingus puudub kostja kui käendaja allkiri. Kohtule esitatud äriruumide üürilepingust nähtub, et allkirja kohal on märgitud „üürnik ja käendaja“, millele on allkirja andnud kostja K. M.. Kostja väide, et ta allkirjastas lepingu üksnes X OÜ juhatuse liikmena ja mitte käendajana ei saa kohus pidada põhjendatuks, sest kostja kui äriühingu juhatuse liige peab olema majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna teadlikum kui tavatarbija käenduskohustuse andmise ja lepingute allkirjastamise tagajärgedest. Seda et kostjal ei oleks olnud võimalik üürilepinguga tutvuda enne allkirjastamist ja et sellega oleks käenduskohustus talle üllatusena tulnud, ei ole kostja väitnud ja seega leiab kohus, et hageja ja X OÜ vahel oli sõlmitud üürilepingule andis kostja üürilepingu täitmise tagamiseks isikliku käenduse ning kostja pidi juhatuse liikmena aru saama lepingus sätestatust. Lisaks on määratud käendaja vastuse maksimumsumma ja käendus on kirjalikus vormis. Tegemist on tarbijakäendusega, see vastab VÕS § 142 lg 1, § 143 lg 1, § 144 sätestatule ja on kehtiv. Kuna kohus on eeltooduga tuvastanud, et X OÜ jättis oma kohustused hageja ees täitmata, millega rikkus lepingut ning kostja on isiklikult andnud käenduse maksimaalselt 1740 eurot summa osas, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt oma käenduskohustuse ja põhivõlgniku kohustuse täitmist VÕ§ 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja 142 lg 1, 2, § 145 lg 1 järgi põhisummas 739,79 eurot. Märgitud summa tuleb kostjat hageja kasuks välja mõista. Kuna kostja vastutab VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1 järgi käenduslepinguga võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning kuna kostja ei tasunud arvetel esitatud tähtaegadeks (arve nr 20052, 06.04.2020, arve nr MT01052020, 05.05.2020, arve nr MT01062020, 05.06.2020 ja arve nr MT08062020, 12.06.2020) võlgnevust, jäi seega kostja ise viivitusse 6 (8)

põhivõlgniku kohustuse täitmisega. Seega on võlausaldajal VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6, 145 lg 2 kohaselt õigus nõuda käendajalt viivist. Kostja viivisearvestust ega ulatust ei vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 307,02 eurot. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1046,81 eurot, sh põhivõlga 739,79 eurot ja viiviseid 307,02 eurot. Kuna hageja nõudis võlga kuni 08.06.2020 (kui leidis uue üürniku), siis ei oma asjas ka tähtsust, mil viisil (e-kirjaga, postiga, tegeliku valduse üleandmisega) kostja lepingu ülesütlemisest teavitas, lisaks ei võta kohus sisulist seisukohta fakti tuvastamise akti osas (dok 6s, 07.10.2020 fakti tuvastamise akt lisa 1). Kuna hageja ei ole kostjalt hagiavalduses nõudnud arve nr 20038 alusel võlgnevuse tasumist ja kostja ise on kohtule esitanud eelnimetatud arve ja selle tasumise maksekorralduse (dok 6s, 07.10.2020 arve nr 20038 lisa 2, maksekorraldus lisa nr 5), siis nimetatud tõendite osas puudub vajadus kohtul täiendavalt seisukoht võtta. Tsiviilasja hind, menetluskulude jaotus Tsiviilasja hind on hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 122, § 128 järgi 1046,81 eurot. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, mistõttu jäävad hageja ja kostja menetluskulud TsMS 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 475 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on menetluses tasunud riigilõivu summas 200 eurot, seega peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 200 eurot. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja tehtud tööd. Arvestades esitatud hagiavalduse (31.08.2020), seisukoht (02.11.2020) sisu ja mahtu, osalemist istungil (26.05.2021, mis vältas 15:03 kuni 15:38), menetluskulude nimekirja esitamist (02.10.2020, 02.06.2021) ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 peab kohus käesolevas tsiviilasjas põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kulusid kokku 9,5 tunni ulatuses summas 475 eurot (9,5*50eur/tund). Kohus, hinnanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses menetluskuludena välja toodud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kokku peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 675 eurot (200+475). 7 (8)

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.