Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

terve menetluse ajal endale paremat ja tulutoovamat tööd. Samuti oleks võlgnik pidanud arvestust oma sissetulekute ja väljaminekute üle ning tasunud võlausaldajatele maksimaalselt võimaliku. A R juhtis määruskaebusele esitatud vastuses tähelepanu, et AS SEB ei ole vastu vaielnud A R aruannetes toodud andmetele ega enam kui seitsme aasta jooksul ei ole võlausaldajana esitanud võlgnikule nõuet eraldada AS-ile SEB Pank raha ehkki tal on olnud võimalus tutvuda võlgniku aruannete ja konto väljavõtetega. Selle nõude esitamine tagantjärgi, ignoreerides võlgniku aruannetes esitatud andmeid ja reaalseid võimalusi, ei ole heauskne ega põhjendatud. Kohus andis 20.04.2021 esitatud kirjaga võlgnikule võimaluse selgitada, miks ta oli võla tasumisel eelistanud ühte võlausaldajatest ning samuti esitada arvutuskäik ja tõendid või viited esitatud tõenditele (pangaväljavõtte korral esitada viide vastavale kandele), kust nähtuvad A Ri sissetulekud ning väljaminekud (elatis) ning usaldusisikule eraldatud väljamaksete suurus võlausaldajatele tasumiseks. Võlgnik esitas uuesti juba esitatud väljavõtted ja arvutuskäigu, kuid selgitusi, millest ta oma arvutustest lähtus ega mõistlikku põhjendust, miks ta eelistas ühte võlausaldajat teistele ja miks ta ei tasunud võlausaldajatele seaduses toodud protsenti sissetulekust, võlgnik ei esitanud. Samas tasus ta Maksu- ja Tolliameti võlgnevuse 242,48 eurot 100%, kuid jättis teistele võlausaldajatele jaotuskavale vastava osa tasumata. 28.04.2021 kohtule saadetud e-kirjas selgitas võlgnik, et „Väljamakseid on teostatud vaid Maksu- ja Tolliametile, kuna sissetulek ei võimaldanud teha ülekandeid teistele kreeditoridele. Ma olen FIE (xxxx) ja pean teostama regulaarselt Maksu- ja Tolliametile makseid, vastasel juhul ei ole võimalik mul raha teenida.“. Võlausaldaja SEB Pank AS esitas oma seisukoha võlgniku väidetele ning leidis, et võlgnik ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit oma töötasu tegeliku suuruse kohta, seega on kohtu hinnangul võlgniku väide töötasu kohta paljasõnaline ning tõendamata. Võlgnik on esitanud täiendavate tõenditena tuludeklaratsioonid, milledes kajastub, et võlgnik ei ole menetluse aastatel töötasu teeninud. Samas ettevõtlusega seotud kulud on aruandes märgitud, kuid need ei vasta nendele sissetulekutele, mida võlgnik aruannetes ise avaldanud on. Samuti ei nähtu antud sissetulekute laekumist võlgniku arvelduskontodele. Näiteks, 2018. aasta deklaratsioonis on märgitud ettevõtlustuluna 1 893.40 eurot, mis teeb ühe kuu keskmiseks tuluks 158 eurot. Aruandes on võlgnik märkinud oma sissetulekuks 750 eurot kuus. Samas nähtub 2018. aasta jaanuari konto väljavõttest laekumisi võlgniku arvelduskontole kokku 1 097.74 eurot, veebruaris 579.20 eurot. Seega erinevates tõendites märgitud sissetulekute andmed ei ole omavahel kooskõlas, mistõttu on tegelikult arusaamatu võlgniku sissetuleku suurus. Seda enam, et võlgnik on avaldanud, et on saanud osa sissetulekust sularahas. Kohus leiab, et andmete erinevused deklareeritud, kohtule avaldatud ja kontoväljavõtetel nähtuva sissetuleku osas on kõikide aastate kohta, mil menetlus on käinud. Isegi kui need andmed, mis võlgnik ise kohtule on sissetuleku suurusena avaldanud, on õiged, oleks olnud võimalik ja tulnud võlgnikul igal aastal võlausaldajale väljamakseid teha. Asjaolu, et võlgnik on tasunud elatist ja „lapseraha“ ülalpeetavale rohkem kui seadusega ettenähtud miinimum, ei ole argument, miks ta poleks pidanud võlausaldajatele seaduses sätestatud miinimumist ületavat osa välja maksma. 2019. aastal oli Eesti Vabariigis töötasu alammäär 540 eurot kuus, lisaks sai võlgnik jätta mõlemale ülalpeetavale 1/3 miinimumist, s.o 180 eurot ülalpeetava kohta. Seega igakuine summa, mis võlgniku kasutusse 2019. aastal pidi jääma, oli 900 eurot. Võlgniku väidete kohaselt oli tema sissetulek ca 1 200 eurot kuus, seega 2019. aastal oleks tulnud igakuiselt võlausaldajatele väljamaksmiseks koguda eraldi kontole ca 300 eurot. Võlgnik seda teinud ei ole. Sealjuures on võlgnik tunnistanud, et saab töötasu sularahas. Sularahas saadava tasu suurus

ei ole kontrollitav. Tulude varjamist võib käsitleda tahtliku tegevusena, kuna võlgnik on esitanud sissetuleku suuruse kohta vastukäivaid andmeid, ei ole tema tegeliku tulu suurus jälgitav. Lisaks toimub võlgniku arvelduskontole palju sularahasissemakseid, kuid pole teada sularahas saadava töötasu suurus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse kestel esitanud õiget teavet oma tegeliku sissetulekute kohta ning on kasutanud oma tarbeks sissetulekust rohkem kui seadusega ette nähtud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistlikult endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõuded rahuldatud võimalikult suures ulatuses. Antud juhul on võlgniku enda poolt avaldatud sissetuleku suurus olnud selline, et sellelt oleks võlgnikul olnud võimalus ja kohustus teha võlausaldajatele väljamakseid, kuid ta ei ole seda teinud. Ka mittetäieliku ja väärinfot sisaldava aruande ja puudulike tõendite esitamine kahjustab võlausaldajate huve, kuna võlausaldajatel peab olema võimalus kontrollida võlgniku kohustuste täitmata jätmise põhjendatust, et vajadusel esitada taotlus menetluse lõpetamiseks. Seega leiab kohus, et võlgniku käitumine on kahjustanud võlausaldajate huve. Seega on võlgnik rikkunud pahatahtlikult PankrS § 173 lg 3 sätestatut, mis on aluseks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-90-16 sedastanud, et võlausaldaja huvide kahjustamiseks tuleb lugeda võlgniku poolset PankrS § 173 lõikes 3 sätestatud tulu loovutamise kohustuse rikkumist. Selline ükskõikne suhtumine oma kohustustesse menetluse kestel näitab võlgniku hooletut suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-19-16 avaldanud seisukohta, et PankrS § 175 lg 5 rakendamiseks peab kohus tuvastama, et võlgniku käitumises esinevad raske süülise käitumise tunnuseid. Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-16 toonud välja, et raskelt süüline käitumine tähendab kas tahtlust või rasket hooletust. Kohtu hinnangul on võlgnik PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste täitmisel olnud raskelt hooletu. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Võlgniku käitumine on olnud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lõikes 1 sätestatud kohustust, mistõttu esineb alus võlgniku pankrotimenetluse täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (3-2-1-60-13, p 10). Eelnimetatud uue võimaluse saamiseks tuleb võlgnikul kohustustest vabastamise menetluse kestel anda ennast parim võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

rikkudes süüliselt PankrS § 173-s nimetatud kohustust. Kohustustest vabastamise aluspõhimõtted sätestavad, et võlgnikule tuleb anda võimalus oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes heastada, kuid sealjuures tuleks siiski silmas pidada, et kohustustest vabastamise menetlus peab olema võlgniku suhtes ka distsiplineeriv. Vastavalt PanrkS § 175 lg 8 kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Eelnevast tulenevalt ja PankrS § 175 lg 5 alusel koosmõjus sama paragrahvi lg 2 punktiga 2 ja PankrS § 173 otsustab kohus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ja tulenevalt PankrS § 175 lõikest 8 lõpetab kohustustest vabastamise menetluse. Tulenevalt PankrS § 172 lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Antud juhul täitis võlgnik ise usaldusisiku kohustusi ning seega ei ole usaldusisiku vabastamine vajalik. PankrS § 175 lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 176 lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.