A.A. hagi B.B. ja C.C. vastu tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 25. novembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja I): B.B. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja (hageja): A.A. (ik: XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D., lepinguline esindaja advokaat Deivi Vaht Kostja II: C.C. (ik: XXXXXXXXXXX), seaduslikud esindajad B.B. ja E.E., riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 25. novembri 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus B.B. kanda.
3.Välja mõista B.B.ilt riigituludesse tasumata riigilõivu katteks 350 eurot. Riigituludesse väljamõistetud menetluskuludelt 350 eurot tuleb B.B.l tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole vastavalt käesolevale kohtuotsusele lisatud makseinfole. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb B.B.l tasuda viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 16.05.2021 kohtule hagi B.B. (kostja I) ja C.C. (kostja II) vastu tehingu tagasivõitmiseks. Hagiavalduse kohaselt mõisteti tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-14-50215 kostjalt I hageja kasuks välja elatis seadusjärgses miinimummääras. Kuivõrd kostja vabatahtlikult elatist ei tasunud, algatas hageja täitemenetluse Narva kohtutäitur Andrei Kreki juures. Kohtutäituril ei ole õnnestunud elatise võlgnevust ega jooksvat elatist sisse nõuda. Peale täitemenetluse algatamist võttis kostja I vastu enda vanaema F.F. pärandi (1/3 mõttelist osa pärandvarast). Kostja I kinkis enda osa pärandvara ühisusest kostjale II, kes on kostja I poeg. Sellega muutis kostja end varatuks ja kahjustas hageja ehk alaealise lapse huve. Seega olid täidetud TMS § 187 eeldused tehingu tagasivõitmiseks.
2.Hageja esitas ka hagi tagamise avalduse keelamaks kostjal II teha tehinguid F.F. pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutamiseks kuni lahendi jõustumiseni. Maakohus rahuldas hagi tagamise avalduse 21.05.2019 määrusega.
3.Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid selle jätta läbi vaatamata. Hagi võeti ebaõigesti menetlusse, kuna hagi nõue polnud selge ja nõude rahuldamisega polnud võimalik saavutada hagis taotletud eesmärki. Kui kohus siiski otsustab hagi menetleda, leidsid kostjad, et hageja ei kasutanud kõiki seaduses sätestatud abinõusid ülalpidamise saamiseks - tulenevalt PKS § 106 lg 2 oli hagejal õigus nõuda ülalpidamist enda vanaemalt. Kohtutäituri tõend võlgnevuse suuruse kohta ei tõendanud, et kostja I pärandvara ühisuse osa võõrandamisega kahjustati hageja huve ja et kostja I oli varatu. Täiendavalt selgitas kostja II, et lepinguga ei loodud kohustusi kostjale II ja hagejal kui võlausaldajal ei ole võimalik oma elatise nõuet rahuldada kostjale II kuuluva kinnisvara arvelt.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 25. novembri 2020 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXXX tagasivõitmise korras kostja I ja kostja II vahel 28.06.2018 sõlmitud F.F. 1/3 mõttelise osa pärandvara ühisuse võõrandamise lepingu
(kinkelepingu) ja asjaõiguslepingu ning kohustas kostjat II andma üle Narva kohtutäitur Andrei Kreki käsutusse 1/3 mõttelist osa F.F. pärandvara ühisusest. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda, vabastades kostja II hageja menetluskulude riigituludesse tasumisest ja määras hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1329,32 eurot (käibemaksuga). Maakohus mõistis kostjalt I Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 1329,32 eurot (sh riigilõiv 500 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulud 829,32 eurot). Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Kostja II menetluskulud summas 325,50 eurot jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohus (otsustes 3-2-1-41-13, p 12 ja 2-18-187, p 10) selgitanud, et TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on vaid juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Vaidlust ei olnud, et tegu oli kinkelepinguga ning kohus tegi kindlaks, et vaidlusaluse tehingu tegemise ajast kuni tagasivõitmise hagi esitamiseni ei olnud möödunud kahte aastat ja TMS § 189 lg 1 tulenevalt oli tehing automaatselt tagasivõidetav. Puudus vaidlus, et hageja poolt täitemenetluses esitatud nõuded on käesoleva ajani täies ulatuses rahuldamata. Kohus tuvastas ka, et kostja I pärandvara osa oli kostja I ainuke vara, millele oleks saanud pöörata sissenõuet. Muu vallas- või kinnisvara kostjal I puudus. Samuti ei olnud kostjal I töökohta või muud sissetulekut, millele sissenõuet pöörata. Seega olid täidetud TMS § 187 ja § 189 sätestatud alused tehingu tagasivõitmiseks ning hagi rahuldati.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.B.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 25. novembri 2020 otsuse tühistamist ning asja saatmist maakohtule uueks läbi vaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas maakohus valesti TMS sätteid. Tulenevalt TMS § 188 lg 1 saab vara täitemenetluse käigus tagasi võita juhul, kui tuvastatakse, et tehing teostati sissenõudjale teadvalt kahju tekitamise eesmärgiga ning teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal. Kostja I käib tööl ja ta esitas tööandjale avalduse, et tema töötasust kantaks 50% kohtutäituri arveldusarvele. Palgalehelt nähtub, et kohtutäitur on kostja I töötasust kinni pidanud 225,58 eurot. Seega ei kahjusta vaidlustatud kinkeleping hageja huvisid; 2) ei analüüsinud maakohus kostja I väidet, et hagejal oli PKS § 106 lg 2 tulenev õigus nõuda ülalpidamist vanaemalt ning seega ei kasutanud ta kõiki võimalikke vahendeid ülalpidamise saamiseks; 3) oli kinkelepingu eesmärgiks kostja I ülalpidamiskohustuse täitmine kostja II ees, kes on samuti kostja I alaealine laps. Maakohus ei analüüsinud, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel jäävad hageja ja kostja II ebavõrdsesse seisu; 4) rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8, jättes tähelepanuta kostja I töölepingu, mis tõendab, et kostja I on võimeline täitma hageja elatise nõuet täitemenetluses praegu ja edaspidi.
6.A.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist, määrates menetluskuludelt tasumisele viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vastuväidete kohaselt: 1) pole maakohtu otsuse tühistamine täies ulatuses võimalik, kuivõrd kostja II ei esitanud apellatsioonkaebust ning maakohtu otsus on jõustunud osas, milles see kohustas kostjat II andma üle Narva kohtutäitur Andrei Kreki käsutusse 1/3 mõttelist osa F.F. pärandvara
ühisusest. Kostja I ja kostja II olid vältimatud kaaskostjad kinkelepingu kehtetuks tunnistamise nõudes; 2) on kostja I vastuväited alusetud. Kuivõrd tegemist on vara tasuta saamisega, ei oma kostja II kui kingisaaja huvid tähendust; 3) ei oma tähendust kostja I avaldus töötasu 50% ülekandmiseks hageja elatise katteks. Avaldus on esitatud kaks aastat pärast kinkelepingu sõlmimist; 4) viide PKS § 106 lg 2 on õiguslikult täiesti sisutu. See on hageja õigus, mitte kohustus. Isegi kui hageja sellekohase nõude esitaks, ei muutuks sellest kostja I kohustus hageja ees. Antud asjas on oluline vaid, et sissenõudjal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Nimetatud eeldused olid täidetud; 5) jättis kostja I tähelepanuta, et kinni pidades tema töötasust 50%, saaks rahuldada vaid jooksvat elatise nõuet ja mitte sissenõutavaks muutnud elatise võlgnevust, kusjuures ka jooksvat elatise nõuet poleks võimalik rahuldada täies mahus. Maakohus on otsuse põhjenduses selle ka välja toonud, mistõttu on alusetu etteheide, et maakohus pole kostja I palgatõendit ja avaldust tööandjale arvesse võtnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
25.novembri 2020 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
8.1.Maakohus rahuldas hageja nõude ning tunnistas TMS § 189 lg 1 järgi kehtetuks täitemenetluses tagasivõitmise korras sõlmitud kinkelepingu. Seejuures tugines maakohus õigesti Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-13 ja nr 2-18-187), mille kohaselt kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 järgi vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mis kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Seetõttu on ekslik kostja I tuginemine TMS § 188 lg-le 1, mis eeldab sissenõudja huvide kahjustamise eesmärki.
8.2.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja I ei ole tõendanud, et vaidlustatud kinkelepinguga ei kahjustanud ta hageja huve. Kostja I vastupidine väide apellatsioonkaebuses on paljasõnaline. Täitemenetlus kostja I suhtes oli algatatud 21.08.2014 ning kostjal I oli elatisraha võlgnevus 01.11.2019 seisuga 15 424,99 eurot. 25.01.2021 ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluses on kostja I kinnitanud elatisraha võlgnevust 18 619,99 eurot. Maakohus on tuvastanud, et alates täitemenetluse algatamisest kuni 31.10.2019 on võlgnikult sisse nõutud elatisraha katteks kokku 269,26 eurot. Seega ainuüksi asjaolu, et kostja I asus alates 01.09.2020 tööle tunnitasuga 3,7 eurot ning apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on tasunud kohtutäituri arvele 225,58 eurot, ei tee olematuks hageja huvide kahjustamist. Õige on siinjuures maakohtu seisukoht, et vaidlusaluse kinkelepinguga muutis kostja I hageja nõude
rahuldamise võimatuks, st kinkelepingu eesmärgiks oli vältida elatise võla sissenõudmist pärandvara arvelt. Eeltoodut kinnitab elatise võla pidev suurenemine. Kostja I väide, et kinkelepingu eesmärgiks oli ülalpidamiskohustuse täitmine kostja II ees, ei ole antud vaidluses asjakohane.
8.3.Iseenesest asjaolu, et hagejal võib olla PKS § 106 lg 2 järgi õigus nõuda elatist vanavanemalt, ei tee olematuks hageja õigust nõuda TMS § 189 lg 1 järgi kinkelepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja I tuginemine praeguses vaidluses PKS § 106 lg-le 2 ei ole asjakohane.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda. Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2021 määrusega rahuldati kostja I menetlusabi taotlus osaliselt ning ta vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 350 eurot. Samas selgitati kostjale I, et apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb tal riigilõiv, millest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati, tasuda. Seetõttu tuleb kostjalt I TsMS § 190 lg 5 alusel välja mõista riigituludesse tasumata riigilõiv 350 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.