2-18-15396/44 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

9.Hageja on seisukohal, et XX ja kostja vahel 01.05.2016 sõlmitud käendusleping tuleb tunnistada kehtetuks järgmistel eeldustel: 1) tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ajutine haldur oli määratud Pärnu Maakohtu 05.02.2018 määrusega. Vaidlusalune käendusleping sõlmiti 16.05.2016, st ca 1,5 aastat enne ajutise halduri määramist. 2) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. -Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määruse alusel kohustus XX maksma CC-le enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne. Kompromissi sõlmimisel avaldas XX kohtule, et tal ei ole ühekordseks väljamakseks raha. CC tuli talle vastu ja nõustus hüvitise maksmisega osade kaupa. Kohtumäärus jõustus 11.04.2016 ja esimene makse summas 50 000 eurot pidi CC-le laekuma hiljemalt 01.10.2016. -S OÜ nõue moodustab ca 64% kõikidest nõuetest (420000/243200) ja seega omab samas ulatuses õiguse nõude rahuldamisele pankrotivarast. Käenduslepingu kehtetuks tunnistamisel saab pankrotihaldur keelduda kostja pankrotimenetluses esitatud/tunnustatud nõude täitmisest ja CC nõue saab rahuldatud vara olemasolul 100% ulatuses. Seega käenduslepingu sõlmimisega kahjustas XX võlausaldaja huve. -Olles teadlik oma suurest võlast CC ees, mida ta vabatahtlikult täitmiseks võttis ja osade kaupa maksma kohustus, sõlmis XX kostjaga kostja ja OO vahel 16.05.2016 sõlmitud W AS-i 150 aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu vastutuse piirmääraga 420 000 eurot. XX oli teadlik, et ta käendas kohustust ulatuses, mis ei vasta kaugetki müüdud aktsiate väärtusele ning müügihind oli määratud ainsal eesmärgil CC nõudele konkureeriva nõudena täite- või pankrotimenetluses. Seda kinnitab ka S OÜ nõudeavalduses märgitu, et pooled leppisid kohtuotsuse saamisel, et nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, mis sisuliselt tähendas, et S OÜ ei ole huvitatud kohtuotsuse täitmisest. Kohtuotsus jõustus 05.10.2016, st oli valmis selleks ajaks, kui XX oli jätnud CC-le esimese makse tegemata ja võis alata täitemenetlus. XX enda poolt alustatud pankrotimenetluses ei ole S OÜ nõudest haldurit teavitatud. -Samuti oli XX teadlik, et OO kohustus aktsiate eest tasuda jääb täitmata sellise suure summa puudumise ja ebaproportsionaalselt lühikese (2 kuud) maksmise tähtaja tõttu. XX ja OO elavad ühes korteris; 2016 aastal ei omanud OO sissetulekuid (õppis Tartu Ülikoolis, lõpetas bakalauruseõppe 15.06.2016) ja elas ning õppis XX poolt antud rahalisel abil.

-Et XX oli teadlik, et ta käenduslepingu sõlmimisega kahjustab CC kui usaldusvõlausaldaja huve, kinnitab käenduslepingu p 1.3, mille kohaselt vastutab käendaja kogu oma olemasoleva ja tulevikus soetava varaga. XX nimel ei olnud arvestatavat vara, mille arvel kohustus täita. XX oli teadlik ka selles, et ise ta ka ei suuda käenduslepingut täita, kuna ta asus miinimumtöötasuga töölepinguga tööle enda asutatud M OÜ-sse, mida ta on 01.06.2016 võõrandanud poeg OO ja proviisor PP-ile, ja tal oli juba olemas kohustus CC ees. -Vastavalt käenduslepingu p 2.1 pidi XX arvestama sellega, et aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuste tähtaja saabumisel võib müüja nõuda kohustuse täitmist üksnes käendajalt. Ka see asjaolu näitab, et XX sellist tagajärge soovis. Seega võlausaldaja CC huvide kahjustamine oli teadlik. 3) tehingu teine poolt teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. -S OÜ on asutatud osakapitali sissemakse tegemata. Kostja omandas 60% W AS-i aktsiat ajal, millal toimus CC ja XX kohtumenetlus ühisvara jagamiseks. Kostja poolt omandatud 600 aktsia eest maksis XX 38 400 eurot olukorras, kus 400 aktsia turuväärtus oli tegelikult 622 654 eurot. QQ oli teadlik XX ja CC kohtumenetlusest ühisvara jagamise nõudes, kuna on kohtu nõudel esitanud kohtule kinnituse, et tema on ka S OÜ omanik. Kostja ainus juhatuse liige QQ oli ka sel ajal aktsionäri seaduslik esindaja, seega aktsionärina oli teadlik või pidi teadma, et osale aktsiatest, st XX 400 aktsiatele on seatud kohtulik käsutuskeeld CC kasuks ja võib toimuda sundtäitmine või pankrotimenetlus. Kostjal oli võimalik saada piisav ülevaade XX majandusseisundist, isegi kui ta selle vastu huvi ei tundnud. -Kuigi põhivõlgnikuks müügilepingu järgi OO, tema kohustuse täitmist nõuti üksnes käendajalt, millest saab järeldada, et lepingute sõlmimise eesmärgiks ei olnud tegelikult aktsiate eest müügihinna saamine, vaid ühine soov kahjustada XX võlausaldaja huve. 10.Hageja palub tunnistada kehtetuks S OÜ ja XX (X) vahel 16.05.2016 sõlmitud käendusleping, välja mõista S OÜ-lt XX kasuks menetluskulud ja välja mõista S OÜ-lt XX kasuks viivist menetluskuludelt vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumist kuni menetluskulude tasumiseni. Kostja vastuväited 11.Kostja vaidleb hagile vastu. 12.Kostja leiab, et pankrotihaldur on põhjendamatult asunud seisukohale, et käenduslepingu sõlmimise tagajärjel on kahjustada saanud pankrotivõlgniku teise võlausaldaja CC huvid. Hageja on esitanud väite, et käenduslepingu kehtetuks tunnistamisel saaks pankrotihaldur keelduda kostja pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest pankrotivara arvelt ja selle asemel saaks rahuldatud CC nõue vara olemasolul 100% ulatuses. Esiteks ei ole hageja selgitanud, millisel alusel pankrotihalduril selline õigus tekiks, kostjale teadaolevalt pankrotiseadus sellist alust ette ei näe. Teiseks ei ole võimalik S OÜ nõude rahuldamata jätmine pankrotimenetluses ka siis, kui käesolevas vaidluses peaks kohus käenduslepingu kehtetuks tunnistama, kuivõrd kostja nõue tuleneb jõustunud kohtuotsusest, mitte otseselt käenduslepingust. Järelikult on kohus asja sisuliselt juba arutanud ning selline kohtuotsusest tulenev nõue tuleb PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Seega ei mõjuta käesoleva hagiavalduse rahuldamine kuidagi S OÜ nõude rahuldamist XX (pankrotis) pankrotimenetluses. Ainus võimalus nõude rahuldamata jätmiseks, oleks esitada teistmisavaldus, kuid hageja on seda juba teinud ja Riigikohus on jätnud avalduse läbi vaatamata. Kolmandaks ei ole hageja üldse välja toonud, milline on pankrotivara ja kui suuri väljamakseid oleks võimalik võlausaldajatele teostada, mis tähendab, et ei ole tõendatud, et käenduslepingu sõlmimata jätmisel saaks CC nõue rahuldatud suuremas ulatuses. Väita

üksnes hüpoteetiliselt, et vara olemasolul saaks CC nõude täita 100 % ulatuses on alusetu ja täiesti oletuslik. 13.Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole võimaldada tagasi võita kõiki tehinguid, mida võlgnik on kolme aasta jooksul enne pankroti väljakuulutamist teinud. Samas hageja tõlgenduse kohaselt rikub iga kolme aasta jooksul sõlmitud tehing kuidagi teiste võlausaldajate huve ja nii oleks võimalik kõik tehtud tehingud tagasi võita. See aga ei ole kindlasti olnud seadusandja tahteks ega sätte eesmärgiks. Järelikult ei saa võlausaldajate varaliste huvide kahjustamise tõendamisel tugineda üksnes asjaolule, et tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne pankroti väljakuulutamist. Seega ei ole hageja piisavalt tõendanud, et käenduslepingu sõlmimisega on XX võlausaldajate tegelikke varalisi huve kahjustanud. Täitmata on tagasivõitmise oluline eeldus – huvide kahjustamine. 14.Täiendavalt tuleb hagejal tõendada, et võlausaldajate huvide kahjustamine toimus teadlikult. Hageja põhiliseks argumendiks on see, et kuna XX oli teadlik oma võlgnevusest CC ees, siis on käendusleping sõlmitud eesmärgiga takistada kohustuse täitmist CC ees. Selline esitatud väide on spekulatiivne ega põhine tõenditel. Hageja ei ole tõendanud, et XX on soovinud sõlmida käenduslepingu eesmärgiga võlausaldajate huvisid kahjustada või et võlgnik oleks käenduslepingut sõlmides pidanud seda mõistlikult ette nägema. Käenduslepingu sõlmimise näol on tegemist täiesti tavapärase tehinguga, millega on XX käendanud oma poja kohustust S OÜ ees. Pooled sõlmisid lepingu majanduslikest huvidest lähtudes, kuivõrd kostja vajas OO aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuse täitmise tagamiseks täiendavat tagatist ja XX nõustus oma poja kohustust käendama. Samuti on käenduslepingu näol tegemist kohustuse võtmisega, mille tekkimine ei ole kindel, sest sõltub käenduslepinguga soodustatud isikust, seega käenduslepingut sõlmides ei olnud kohustuse tekkimine kostja ees kindel. Lepingu sõlmimise hetkel ei olnud teada, kas XX’il üldse tekib käenduslepingust tulenev kohustus, seega ei saanudki XX lepingut sõlmides oma eesmärgiks seada teiste võlausaldajate huvide kahjustamist. Eelnevast tulenevalt ei ole kuidagi võimalik järeldada, et võlgnik on teadlikult võlausaldaja CC huvisid kahjustanud. Samuti nagu on tasumata pankrotivõlgniku kohustus võlausaldaja CC ees, ei ole XX ka käenduslepingu alusel kostjale ühtegi makset teinud. Seega ei saa ka väita, et võlgnik oleks asunud ühe võlausaldaja huvisid teistele eelistama. 15.Hageja seisukoht, et käendatud kohustuse ulatus ei vasta müüdud aktsiate tegelikule väärtusele, ei vasta tegelikkusele. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 CC ja XX vahel asuti seisukohale, et 400 aktsiat on väärtusega 1 317 326 eurot. Kuivõrd aktsiate müügilepingu alusel müüdi 150 aktsiat, siis on hageja enda poolt esitatud tõendiga tõendatud, et müügihind ja käenduse summa 420 000 eurot vastab aktsiate tegelikule väärtusele. Käenduse suurus on tegelikkuses veel väiksem, kui kohtuvaidluses tuvastatud aktsiate väärtus, kuivõrd käendaja käendas ka kõrvalnõuete täitmist. Eelnevalt nimetatud tsiviilasjas on nii CC kui ka XX aktsiate väärtust kinnitanud, seega ei saa olla käenduse suuruse kohasuse üle mingisugust vaidlust. Hageja on kohut teadlikult eksitades esitanud väite, et käenduslepingus on punkt 2.1., mille kohaselt võib kohustuse täitmata jätmisel võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes käendajalt. Tegelikkuses käenduslepingus sellist punkti ei ole, vastupidiselt on käenduslepingu punkt 2.1. kohaselt kohustuse tähtaja saabumisel võlausaldajal õigus nõuda kohustuste täitmist kas käendajalt või võlgnikult või mõlemalt solidaarselt. Seega tuleb jätta tähelepanuta hageja väited selle kohta, et käenduslepingust tulenevalt soovis XX teadlikult oma võlausaldajate huvisid kahjustada või et sellise lepingu sõlmimise eesmärgiks oligi ainult soov võlausaldajaid kahjustada. 16.Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit põhjendamaks kostja teadlikkust CC huvide teadlikust kahjustamisest. Hageja väide, et müügilepingu ja käenduslepingu sõlmimise eesmärgiks ei olnud mitte aktsiate müügihinna saamine, vaid ühine soov kahjustada XX’i 5(11)

võlausaldajate huve, on pahatahtlik ja ei vasta tegelikkusele. Müügilepingu ja käenduslepingu sõlmimise eesmärk oli kostja reaalne majanduslik huvi. Kostja nõustus müüma OO’ile OÜ W 150 aktsiat, kuid selleks, et ostja poolne kohustuste täitmine oleks kindel, sõlmiti täiendav käendusleping ning kohustust nõustus käendama XX. Kostjale teadaolevalt oli XX’il piisavalt vara kohustuse täitmiseks ning kostjal ei olnud muud põhjust eeldada, et käendaja oli maksejõuetu. Kostja juhatuse liige on küll XX’i ja CC’i vahelises ühisvara jagamise kohtumenetluses esitanud maakohtu menetluse etapis esitanud kinnituse, et ta on ka S OÜ omanik, kuid see ei tähenda, et kostja esindaja oleks olnud teadlik ka asja sisulisest käigust ja lahendusest. Pealgi jätkus vaidlus veel ringkonnakohtus, seega ei saanudki S OÜ juhatuse liige ja osanik olla teadlik XX ja CC abieluvara jagamise kohtuvaidluse tulemusest. Asjaolu, et XX 400 aktsiale seati käsutuskeeld, ei tähenda, et kostja oleks olnud teadlik XX kohustuse suurusest ja iseloomust CC ees. 17.Taaskord on hageja esitanud kohut eksitava ja vale väite selle kohta, et kostja on nõudnud kohustuse täitmist üksnes käendajalt. Tegelikkuses see nii ei olnud, kostja on nõudnud kohustuse täitmist eelkõige võlgnikult OO ning seejärel alles käendajalt XX. Nagu juba mainitud oli kostjal käenduslepingu punk 2.1. kohaselt õigus nõuda kohustuse täitmist nii võlgnikult kui käendajalt kui mõlemalt solidaarselt. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja kuidagi põhistanud ega tõendanud kostja teadmist XX võlausaldajate huvide kahjustamisest käenduslepingu sõlmimisega. Isegi kui kohus peaks leidma, et võlausaldaja huvisid on teadlikult kahjustatud, mida kostja mingilgi juhul ei mööna, on kostja põhistanud, et ei olnud teadlik CC huvide teadlikust kahjustamisest ning ei saanudki asjaolude kohaselt sellest teadlik olla. Esimese astme kohtu lahend 18.Maakohus rahuldas hagi, menetluskulud jättis kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et käendusleping, mille kohaselt kohustus XX tagama OO-ga sõlmitud müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot sõlmiti 16.05.2016 ning ajutine haldur määrati XX-le 05.02.2018. Seega sõlmiti käendusleping kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja on täidetud PankrS § 110 lg 1 p 3 kehtestatud esimene eeldus. 19.Kohus asub seisukohale, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et XX, sõlmides 16.05.2016 kostjaga käenduslepingu, kahjustas sellega teadlikult võlausaldajate huve. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 20.Kostja väitel käenduslepingu sõlmimise näol on tegemist täiesti tavapärase tehinguga, millega XX on käendanud oma kohustusi S OÜ ees. Kostja väitel sõlmisid pooled lepingu majanduslikes huvidest lähtudes, kuivõrd kostja vajas OO aktsiate müügilepingust tulevate kohustuste täitmise tagamiseks täiendavat tagatist ja XX nõustus oma poja kohustust käendama. Lepingu sõlmimise hetkel ei olnud üldse teada, kas XX-l tekib käenduslepingust tulenev kohustus. Kohus leiab, et tegemist ei olnud tavapärase tehinguga. 21.Kuna 11.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr. 2-12-3048 kohustus XX maksma CC-le enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne, siis oli XXl 1 kuu enne lepingu sõlmimist võetud kohustus tasuda CC’le hiljemalt 01.10.2016 250 000 eurot. Vastavalt 16.05.2016 S OÜ ja OO vahel sõlmitud W AS-i 15 % aktsiate müügilepingule kohustus OO tasuma müügihinna 280 000 eurot 30.06.2016. Kohus leiab, et käenduslepingu sõlmimisel XX oli väga hästi teadlik, et OO kohustus aktsiate eest jääb täitmata sellise suure summas puudumise ja ebaproportsionaalselt lühikese (2 kuud) maksmise tähtaja tõttu.

22.Vaidlust pole selle üle, et 2016 aastal OO õppis Tartu Ülikoolis, lõpetas selle bakalaureuse õppe 15.06.2016 ja elas sellel ajal koos emaga. XX konto väljavõttest nähtuvalt toetas XX oma poega OO sellel ajal pidevalt erinevate summadega. XX on teinud OO kontole alljärgnevad ülekanded: 02.06.2016 30 eurot, 13.07.2020 75 eurot, 27.06.2020 70 eurot, 29.06.2106 80 eurot, 09.07.2020 30 eurot (I kd tl 70-71). Seega ei olnud OO-l selliseid sissetulekuid, et tasuda S OÜ-le aktsiate eest 280 000 eurot hiljemalt 30.06.2016. Juhul kui OO-l oleks olnud 280 000 eurot, et tasuda aktsiate eest, siis ei oleks XX-l olnud mingisugust vajadust oma ülikoolis käivat poega toetada. Seega oli XX hästi teadlik, et S OÜ-le aktsiate eest tasumise kohustus jääb tema poja OO poolt tähtaegselt täitmata. Märkimisväärne on, et S OÜ esitas 05.08.2016 kohtusse hagi üksnes XX vastu võla ja leppetrahvi nõudes. XX on asja materjalid kätte saanud, hagile ei vastanud ja 05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega ts asjas nr 2-16-11894 on XX-lt S OÜ kasuks välja mõistetud 420 000 eurot. Eeltoodu kinnitab, et 15.06.2016 sõlmitud käenduslepingu eesmärk oli tegelikult tekitada XX-le kohustus S OÜ ees. Seega oli XX poolt võlausaldajate huvide kahjustamine teadlik. 23.Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et S OÜ teadis või pidi olema teadlik XX poolt käenduslepingu sõlmimisega võlausaldajate huvide kahjustamisest. 24.Kostja omandas 60% W AS-i (Praeguse nimega AS W) aktsiatest ajal, mil toimis XX ja CC kohtumenetlus ühisvara jagamiseks. QQ, kes on S OÜ juhatuse liige, oli teadlik, et XX ja CC vahel toimub kohtus ühisvara jagamise menetlus, sest ta on kohtu nõudel esitanud kinnituse, et tema on S OÜ omanik. Seega kostja juhatuse liige QQ oli teadlik või pidi olema teadlik, et osale XX 400 aktsiale on seatud käsutuskeeld CC kasuks ja võib toimuda sundtäimine või pankrotimenetlus. 25.Tõendamist on leidnud, et W AS-i (praegune W AS) aktsiate müügilepingus kokkulepitud aktsiate müügihind ei vastanud aktsiate tegelikule väärtusele. 26.Kohtule esitatud AS W aktsionäride 01.11.2012 üldkoosoleku protokollist, Pärnu Maakohtule esitatud avaldusest ja tõendist sissemakse tasumisega kohta nähtub, et 01.11.2012 aktsionäride üldkoosolekul suurendati AS W aktsiakapitali ning emiteeriti kostjale 429 uut aktsiat nimiväärtusega 64 eurot aktsia kohta. Kostja tasus aktsiate eest kokku 27 456 eurot. Emiteeritud uued aktsiad moodustasid AS-i W suurendatud aktsiakapitalist 42,9% (II kd tl 102-108). Vähem kui 4 aastat pärast aktsiakapitali suurendamist müüs kostja 15% AS-i W aktsiakapitalist OO-le hinnaga 280 000 eurot, so 1 866,67 eurot ühe aktsiate kohta. Seega, vähem kui 4 aasta jooksul kasvas ühe aktsia väärtus 29 korda. 27.Kostja üritab väita, et müügilepingus kokku lepitud aktsiate müügihinna vastavust aktsiate tegelikule väärtusele kinnitab tsiviilasjas nr 2-12-3048 tehtud kohtuotsus. Kohus sellega ei nõustu. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 jagati CC ja XX ühisvara 19.01.2012 seisuga, müügileping sõlmiti 16.05.2016 seisuga, seega enam kui 4 aastat hiljem. Lisaks ei olnud kostja eelnimetatud kohtuasjas menetlusosaliseks. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 tehtud otsuse kohaselt on AS W 400 aktsia väärtuse näol tegemist XX ja CC vahelise kokkuleppega. XX on menetluses võtnud omaks CC väite, et 400 aktsia väärus on 1 317 326 eurot, seega ei ole kohus aktsiate väärtus pidanud tuvastama. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 kohtuotsusele tuginemise välistab ka kohtule esitatud AS-i W raamatupidamisandmed. Aktsiaseltsi aktsiate õiglane väärtus on võimalik tuletada ka ettevõtte bilansilisest väärtusest, mis võrdub omakapitali suurusega. AS-i W 2016 majandusaasta aruandest nähtuvalt omakapital 31.12.2106 seisuga oli 744 799 eurot (II kd tl 3-8) ja AS W bilansist nähtuvalt oli omakapital 31.12.2017 seisuga 848 750,36 eurot (II kd tl 15). Seega ei saanud müügilepingu esemeks olnud aktsiate tegelik väärtus 31.12.2016 seisuga olla kuidagi suurem kui 111 719,85 eurot /(15% 744 799 eurost). 28.Kostja on väitnud kohtumenetluses, et kostjale teadaolevalt oli nii OO-l kui XX-l piisavalt vara kohustuse täitmiseks ja kostjal ei olnud põhjust eeldada, et XX on maksejõuetu. Kostja ei 7(11)

ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mille põhjal tekkis kostjal veendumus, et OO ja XX on võimelised oma kohustusi täitma. Seega on tegemist kostja paljasõnaliste väidetega. Seega on kostja sõlminud 16.05.2016 OO-ga W AS-i 15% aktsiate müügilepingu välja selgitamata, kas ostjal OO-l on üldse varalisi vahendeid müügihinna tasumiseks. S OÜ ja OO vahel 16.05.2016 sõlmitud aktsiate müügilepingu punkti 3.1. kohaselt müüja müüb lepingu objekti ostjale hinnaga 280 000 eurot, millise summa kohustus ostja tasuma müüjale hiljemalt 30.06.2016 ja lepingu punkti 4.1. kohaselt müüja ja ostja kohustuvad aktsiate ostuks andma pangas vastavad korraldused enne punktis 3.1. nimetatud tähtaega. Lepingu objekti omandiõigus läheb müüjalt ostjale üle aktsiate üleandmise kuupäeval pangas (I kd tl 32-33). Seega vastavalt poolte kokkuleppele läks aktsiate omandiõigus üle OO-le enne aktsiate eest tasumist. Vaidlust pole selle üle, et kuigi aktsiate omandiõigus on juba 2016 OO-le üle läinud ei ole OO kostjale aktsiate müügihinda tänaseni tasunud ja asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kunagi soovinud aktsiate müügihinna tasumist. Seega ei olnud kostjal aktsiate müügilepingu sõlmimisel majanduslikku eesmärki ning aktsiate müügilepingu ja käenduslepingu sõlmimise eesmärk ei olnud tegelikult aktsiate müügihinna saame, vaid ühine soov kahjustada XX võlausaldajate huve. 29.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja oli käenduslepingut sõlmides teadlik XX võlausaldajate huvide kahjustamisest. 30.Kostja väidab, et käendusleping ei kahjusta võlausaldajate huve, kuna XX’l puudub pankrotivara. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Käendusleping kahjustab XX võlausaldajate huve sõltumata sellest, kas XX’il on pankrotivara või mitte. Käenduslepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb kostja XX võlausaldajate hulgast välja ja juhul kui pankrotihalduril õnnestub pankrotivara suurendada, siis on XX teiste võlausaldajate nõudeid võimalik rahuldada suuremas ulatuses. Kohus nõustub hagejaga, et võlausaldajate huvide kahjustamiseks tehtud tehingud ei saa kehtima jääda ainuüksi seetõttu, et pankrotivõlgnikul õnnestus ennast kolmandate isikute kaasabil enne pankroti väljakuulutamist varatuks muuta. 31.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ja tagasivõitmise korras tuleb tunnistada kehtetuks S OÜ ja XX (X) vahel 16.05.2016 sõlmitud käendusleping. Kostja apellatsioonkaebus 32.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgnevatele kohtu eksimustele, millest tulenevalt on kohus jõudnud väärale järeldusele ning teinud ebaõige otsuse. Kohus ei ole hinnanud tagasivõitmise hagi majanduslikku otstarbekust (i), Võlausaldajate huvide kahjustamine (üldalus PankrS § 109 lg 1) ei ole kindlaks tehtud ja võlausaldajate tegelikke huvisid ei ole kahjustatud (ii), Kohus on ebaõigesti leidnud, et tehingu väärtus ei vasta tegelikkusele ja hinnanud tõendid valikuliselt (iii), Kohus on jätnud kostja väite regressiõiguse osas täielikult analüüsita ja põhjendamata (iv), Kohus ei ole oma otsuses põhistanud PankrS § 110 lg 1 p 3 viimast alust (v). Vastus apellatsioonkaebusele 33.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele toob ringkonnakohus esile järgmist.

35.Asja materjalidest nähtub, et: -Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 19.01.2012 esitas CC Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX-ga abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagi tagamiseks seati mh XX-le kuuluvatele W AS-i aktsiatele käsutuskeeld. XX esitas kohtule vastuhagi ühisvara jagamiseks. - Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määrusega XX apellatsioonkaebuses lõpetati sama tsiviilasja menetlus kompromissiga, mille alusel kohustus XX maksma CC-le enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne. Pooled leppisid kokku ka selles, et keeld 400 aktsia käsutamiseks jääb kompromissi täitmise tagamiseks kehtima. -Kohtumenetluse käigus suurendas XX ühisomandis oleva W AS-i aktsiakapitali 600 aktsia võrra, olles neid müünud kogu hinnaga 38 000 eurot S OÜ-le (kostja). XX-le jäi selleks ajaks käsutuskeelu all olevad 400 aktsiat. S OÜ kuulub USA äriühingule ja juhatajaks on QQ. -16.05.2016 sõlmis S OÜ ja OO (XX poeg) W AS-i 15 % aktsiate müügilepingu müügihinnaga 280 000 eurot ja tasumise tähtajaga 30.06.2016. -16.05.2016 sõlmis S OÜ ja XX käenduslepingu, mille kohaselt kohustus XX tagama OO-ga sõlmitud müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot. -18.07.2016 saadeti OO-le ja XX-le nõuded võlgnevuse (müügihinna) tasumiseks. -05.08.2016 esitas S OÜ Harju Maakohtule hagi üksnes XX vastu võla ja leppetrahvi summas kokku 420 000 euro väljamõistmiseks. -XX sai kõik menetlusdokumendid kätte, hagile ei vastanud. -05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega S OÜ hagi rahuldati. nimetatud Harju Maakohtu otsus jõustus. -Kuna 01.10.2016 ei olnud CC-le kokkulepitud summat laekunud, alustas CC 20.10.2016 täitemenetlust. 28.11.2016 esitas XX Harju Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohtu 16.01.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-18709 pankrotimenetlus algatati ja peatati täitemenetlus. 15.02.2017 esitas ajutine pankrotihaldur Elin Vilippus kohtule aruande, mille kohaselt on tuvastatud, et võlgnik on vähendanud oma sissetulekut eesmärgiga vältida kompromisslepingust tulenevate kohustuste täitmist. -03.04.2017 kohtuistungil esitas XX kohtule avalduse pankrotiavaldusest loobumise kohta ja palus asjas menetlus lõpetada. Harju Maakohtu 07.04.2017 määrusega XX avaldusega seoses menetlus loobumisega lõpetati. 25.04.2017 uuendas kohtutäitur täitemenetluse. 06.10.2017 esitas CC kohtutäiturile teise täitmisavalduse, kuna muutus sissenõutavaks kompromissis kokkulepitud teine makse summas samuti 50 000 eurot. 24.10.2017 teates kohtutäitur kinnitas, et täitemenetluse käigus ei õnnestunud kohtutäituril kohtumäärust täielikult täita, sest võlgnikul puudub vallas- ning kinnisvara, millele sissenõue pöörata. -14.12.2017 esitas CC Pärnu Maakohtule avalduse XX pankroti väljakuulutamiseks. 12.03.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18735 kuulutati välja XX pankrot ja määrati pankrotihalduriks Raivo Piirla. 20.03.2018 esitas CC pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille kohaselt on CC nõudeks 243 220,76 eurot (osaliselt nõue oli rahuldatud XX arestitud vallasvara, st koduse sisustuse arvel). 10.05.2018 esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse S OÜ, mille kohaselt on S OÜ nõudeks vastavalt Harju Maakohtu 05.10.2016 otsusele 423 400 eurot. Rohkem võlausaldajaid ei ole.

38.Tuvastatud on, et käendusleping sõlmiti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning selle üle vaidlus puudub. Apellatsioonkaebuses tõi apellant esile, et võlausaldajate huvide kahjustamine (üldalus PankrS § 109 lg 1) ei ole maakohtu poolt kindlaks tehtud ja võlausaldajate tegelikke huvisid ei ole kahjustatud. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Maakohus on otsuses võlausaldajate huvide kahjustamist piisavalt motiveerinud ja viidanud seejuures nii Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 3-21-39-08, kui ka Riigikohtu 21. mai 2012. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10. Nimetatud lahenditest tulenevad seisukohad, et tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid ning, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12) ja, et võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Maakohus viitas ka Riigikohtu seisukohale, et hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab seda pidada PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks, sest kolmas isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima – selle aluseks saab olla eelkõige kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt käsundusleping, kuid see ei ole aga piisav tagasivõitmise välistamiseks. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt kontrollis maakohus korraga, kas on tõendatud, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajaid ning kas seda on tehtud teadlikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning ei korda pikemalt maakohtu otsuse põhjendusi.

võlausaldajate hulgast välja ja pankrotivara suurendamisel on olemasolevate võlausaldajate nõudeid võimalik rahuldada suuremas ulatuses. 40.Apellatsioonkaebuses toob apellant esile ka selle, et kohus ei ole oma otsuses põhistanud PankrS § 110 lg 1 p 3 viimast alust. Selle väitega nõustuda ei saa. Maakohus leidis, et kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas vaidlustatud tehingu tegemisega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Asjast nähtuvalt oli Pärnu Maakohtu 23.01.2012 ja 17.10.2012 määrustega tsiviilasjas nr 2-12-3048 CC hagis XX vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks kohaldatud hagi tagamise abinõusid ning XX nimele registreeritud W AS-i 400 aktsiat oli arestitud ja Eesti Väärtpaberite keskregistrisse kanti aktsiate käsutuskeeld CC kasuks ning XX kui W AS juhatuse liikmel oli W AS-ile kuuluva OÜ-u V osa käsutamine keelatud (tlk 11 pöördel). Kuna asja materjalidest nähtuvalt omandas kostja W AS (käesoleva ärinimega AS W) aktsiad 01.10.2012 ning alates 20.11.2012 aktsiate arv suurenes (tlk 10), siis oli või pidi olema kostjal vaidlustatud tehingu ajal teada, et hagejale kuuluvad aktsiad on kohtus toimuva vaidluse tõttu hagi tagamiseks võimaliku võlausaldaja nõude tagamiseks arestitud. Juba selle asjaolu tõttu on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et kostja, kui käenduslepingu teine pool teadis või pidi teadma, et XX kahjustab lepingu sõlmimisega oma võlausaldajate huve. Maakohus tuvastas ka selle, et kostja poolt aktsiate müügihind ületas tunduvalt nende väärtust. Vastupidised kostja väited on tõendamata. Arvestades, et võlgnik tagas käenduslepinguga müügisumma tasumist, kusjuures asjast ei nähtu, et käendaja oleks peale kohustuse tekkimist sellest lepingust mingit hüve saanud, siis pidi kostja aru saama, et võlgniku võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud, sest võlgnik tegi majanduslikult sedavõrd ebaotstarbeka tehingu, mis selgelt mõjutab eelduslikult negatiivselt tema võimalike võlausaldajate huve. Kostja on esile toonud, et temale ei olnud teada võlgniku või aktsiaid ostnud OO halb majanduslik seisund. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja arvates võimaldas OO varanduslik seis aktsiate müügisumma tasuda, siis tekib küsimus, miks sõlmiti müügisumma tasumise tagamiseks võlgnikuga käendusleping. Käenduslepingu sõlmimine viitab sellele, et kostjal oli teada või vähemalt põhjendatud kahtlus, et ostja müügisummat tasuda ei suuda. 41.Apellatsioonkaebuses väidab apellant, et kohus on jätnud kostja väite regressiõiguse osas täielikult analüüsita ja põhjendamata. Kuivõrd maakohus tuvastas kõik PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused, puudus selliseks käsitluseks ringkonnakohtu arvates vajadus. Siiski on maakohus tuvastanud, et OO-l ei olnud müügisumma tasumiseks varalisi vahendeid, mis nähtub mh sellest, et võlgnik toetas erinevate väikeste rahasummadega OO kui oma ülikoolis õppivat poega. Selline toetamine ei oleks olnud vajalik, kui OO majanduslik olukord seda poleks vajanud. Seega ei saa reaalselt olla edukas ka võimalik võlgniku regressiõigus oma poja suhtes. Menetluskulude jaotus 42.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus tulenevalt tsMS § 177 lg 1 p-le 2.