Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Olga Väina Kostja YY (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Deivi Vaht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. Mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks
eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda XX-le menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-17-6184 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 19. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu QQ pärandvara koosseisu määramiseks.
2.Hagi ja hagi täpsustuste kohaselt abiellusid hageja ja QQ 13. juulil 1995. Kostja on QQ tütar. Hageja omandas abielu kestel elamuühistu korteri asukohaga XXX, Tallinn (edaspidi XXX korter). Hooneühistu reorganiseerimise tulemusel anti korter hageja omandisse 2000. a septembris. XXX korter kuulus hageja ja QQ ühisvara hulka, kuid see omandati hageja ühisvara arvelt. QQ suri 25. oktoobril 2013. Hageja ja kostja on võrdsetes osades QQ pärijad.
3.Hageja palub kohtul määrata XXX korter hageja ainuomandisse, ilma kostjale hüvitist maksmata, ning kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Hageja põhjenduste kohaselt kuulus hagejale lahusvarana eluruum asukohaga RRR, Tallinn. Hageja müüs selle eluruumi 1997. a veebruaris 20 500 USA dollari eest. 26. veebruaril 1997 sõlmis hageja käsirahalepingu eluruumi asukohaga XXX, Tallinn omandamiseks ostuhinnaga 10 600 USA dollarit. Hageja tasus ka ostuhinna. Hageja omandas elamuühistu osamaksu, et saada elamuühistu liikmena korterivaldajaks. Hageja omandas hiljem korteriomandi elamualuse maa erastamise ja korteriomandite moodustamisega.
Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja hinnangul on hagi õiguslikult perspektiivitu. Pärast ühe abikaasa surma ei saa ühisvara jagada. Asjas ei kuulu varakogumi jagamisel kohaldamisele enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadus. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune korteriomand on tema lahusvara. Käsirahalepingu alusel ei saanud hagejale üle minna korteri omand ega elamukooperatiivi osamaks. Hageja korteri eelnev müümine ei tõenda elamukooperatiivi osamaksu omandamist hageja lahusvara arvel. Hageja korteri müümisest saadud raha muutus abikaasade ühisvaraks.
2-17-6184 Elamukooperatiivi osak kuulus hageja ja QQ ühisvara hulka. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise eeldusi ei esine, sest abikaasad ei jaga ühisvara ning kooperatiivkorteri osamaks ei olnud hageja lahusvara. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 18. detsembri 2019. a otsusega hagi ning jagas QQ pärandvara selliselt, et registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomand aadressiga XXX, eluruum nr. X, jääb hageja ainuomandisse ilma kostja kasuks hüvitist välja mõistmata. Maakohus kohustas kostjat andma kannete tegemiseks vajalikud nõusolekud. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks 1 440 eurot ning riigilõivu 350 eurot.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: -
-
Hageja ja QQ abiellusid 13. juulil 1995; QQ suri 25. oktoobril 2013; Kostja on QQ tütar; Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXXX on kantud korteriomand aadressiga Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe linnaosa, XXX-X (korteriomand) ja registriosa teise jakku on 9. septembril 2003 omanikuna kantud hageja; Hageja omandas 24. mail 1995 Tallinnas RRR elamus nr X korteri X koos vastava muu osaga elamust; Hageja müüs Tallinnas RRR elamus nr X korteri X koos vastava muu osaga elamust 14. veebruaril 1997 ostuhinnaga 20 500 USA dollarit.
8.Hageja on kantud korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 2003. a septembris. Sel ajal oli hageja abielus QQ-ga. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 kohaselt oli korteriomand hageja ja QQ ühisvara. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 39 alusel pärandvara jagamise sätete järgi. Pärimisseaduse (PärS) §-d 152-161 ei sätesta eraldi regulatsiooni selle kohta, millistes osades jagatakse abikaasade ühisvara. Seetõttu kohaldub abikaasade osade suuruse kindlaksmääramisel perekonnaseadus. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 37 lõikes 3 sätestatud abikaasade osade võrdsuse põhimõttest on PKS § 210 lg 2 järgi võimalik enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010.
9.Hageja võõrandas lahusvara hulka kuuluva RRR korteri 14. veebruaril 1997 hinnaga 20 500 USA dollarit. Hageja on soovinud tõendada XXX korteri omandamist 26. veebruari 1997 käsirahalepinguga. Samuti on hageja andnud vande all seletuse, mille kohaselt ostis hageja XXX korteri, mis oli kooperatiivkorter, jaanuari lõpus või veebruaris 1997 päev pärast RRR müügist raha saamist. Käsirahaleping pole käsitletav müügilepinguna, kuid koosmõjus teiste tõenditega tõendab see kohtu hinnangul müügilepingu sõlmimist. Käsirahalepingu kohaselt on kokku lepitud elamuühistus osamaksu alusel kuuluva XXX korteri müümises ja ostuhinnas 10
2-17-6184 600 USA dollarit. Seda, et osamaks omandati, nähtub hageja vande all antud seletustest ja sellest, et hagejat on 8. juuni 2000 seisuga loetud elamuühistu liikmeks, mis nähtub elamuühistu üldkoosoleku protokollist ja septembris 2000 koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktist. Käsirahaleping tõendab, et osamaksu omandamine ei toimunud tasuta. Arvestades hageja korteri müümise ja elamuühistu osamaksu omandamiseks käsirahalepingu sõlmimise vahelist lühikest aega on usutav, et elamuühistu osamaksu eest tasumiseks kasutati hageja korteri müügist saadud raha. On tavapärane, et uue elukoha ostmise finantseerimine eelmise elukoha müügi arvelt.
10.Tõendatud on elamuühistu osaluse arvel korteri kui vallasasja omandamine 2000. a septembris. Asjaolu on tõendatud üleandmise-vastuvõtmise akti ja hooneregistri andmete koha väljastatud tõendiga.
11.Lahusvara müügist saadud raha muutumine ühisvaraks ja selle arvel omandatud vara muutumine ühisvaraks ei tähenda, et sellega ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel. Hageja lahusvaraks olnud korteri müümiseta ei oleks abikaasade ühisvara ostuhinna arvel suurenenud. Kuivõrd suurenenud ühisvara arvel toimus hooneühistu liikmelisuse omandamine, mis omakorda oli eelduseks korteri kui vallasasja ja hiljem korteriomandi omandamisele, saab hageja lahusvara hulka kuulunud korteri müügist saadud raha kasutamine hooneühistu liikmelisuse omandamiseks olla aluseks abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis lükkavad ümber hageja väited korteriomandi omandamisest hageja lahusvara müügist saadud raha arvel. Seetõttu ei pane kohus hagejale kohustust maksta kostjale välja tema osa rahas. Kohus kaldub abikaasade osade võrdusest kõrvale selliselt, et QQ-l puudus osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast korteriomandist. Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas 17. jaanuaril 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis XXX korteriomandi hageja ainuomandisse, kuid ei mõistnud hagejalt kostja kasuks hüvitist ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta XXX korteriomand hageja ainuomandisse, kuid määrata kostjale omandi kaotuse eest õiglane hüvitis, ning jätta menetluskulud hageja kanda.
13.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid valesti ja jõudnud seetõttu valele järeldusele, et kostjale ei tule omandi kaotuse eest hüvitist maksta.
14.18. mai 2017 määrusega on kohus võtnud menetlusse hagi pärandvara koosseisu määramiseks. Hagi on aga esitatud abikaasade ühisvara jagamise nõudes. Kohus on otsuses jaganud pärandvara. Seega on kohus võtnud menetlusse hagi, mida hageja esitanud pole. Ühisvara jagamine ei ole võimalik pärast ühe abikaasa surma.
15.Kohtuotsus on kostja hinnangul vastuoluline, sest jagada ei saa pärandvara, mis pärandajale ei kuulunud. Kui QQ-l puudus osa abikaasade ühisomandis, on tegemist hageja lahusvaraga ja abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumine ei ole võimalik, mistõttu kostjal ei ole kohustust anda nõusolekut kinnistusraamatus kande muutmiseks.
2-17-6184
16.Kohtu otsus on ebaseaduslik osas, milles kohus luges korteri omandamise võimalikuks müügilepingu alusel, põhjendamata, mis tõend tõendab müügilepingu sõlmimist, arvestades Elamuseaduse (ES) § 15 lg-s 1 ja 2 sätestatut. Korteri müügilepingu sõlmimist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Käsirahaleping ei ole tõendiks ostu-müügilepingu sõlmimise kohta. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine omandiõigusel, vaid liikmelisusel. Osamaksu omandaja saab liikme õigused ja kohustused elamuühistu liikmeks vastuvõtmise otsuse alusel (ES § 21 lg 2).
17.Elamuühistu XXX üldkoosolek võttis 8. juunil 2000 vastu otsuse, millega otsustati elamuühistule kuuluvate korterite omandi üleandmine korteri valdajatele. 2000. a septembris koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt anti hageja omandisse vaidlusalune korter koos vastava muu osaga elamust ning mille alusel kanti hageja hooneregistrisse korteri omanikuks ja elamualuse maa erastamise käigus moodustati korteriomand ning hageja kanti 9. septembril 2003 kinnisturaamatusse korteri omanikuna. Abikaasad omandasid korteriomandi mitte elamuühistu osamaksu omandamise teel, vaid seetõttu, et üldkoosoleku otsuse alusel anti korterite valdajatele üle elamuühistule kuulunud korter. Edasi avati vastava korteriomandi kohta registriosa ning tehti omanikukanne kinnistusraamatusse. Kuna abikaasad ei omandanud korterit kui vallasasja ühe abikaasa lahusvara arvelt, ei ole pärandvara jagamisel alust kohaldada PKS § 19 lg 2 p-i 3. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
19.Tallinna Ringkonnakohus määras asja läbivaatamiseks kohtuistungi 20. jaanuaril 2021. 5. jaanuaril 2021 küsis ringkonnakohus menetlusosaliste seisukohta istungi läbiviimiseks videosilla vahendusel. Nii hageja kui kostja olid istungi läbiviimisega videosilla teel nõus. 20. jaanuaril 2021 kell 14.00 toimunud virtuaalsele kohtuistungile ilmus vastustaja esindaja. Apellant ega apellandi esindaja istungile ei ilmunud ega informeerinud kohut istungilt puudumise põhjustest. Samuti ei olnud apellant kohtule kättesaadav ei telefoni ega e-posti teel selgituste andmiseks. Vastustaja esitas istungil taotluse apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks ning kohus rahuldas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 649 lg 2 alusel.
20.21. jaanuaril 2021 esitas apellant taotluse kohtumenetluse uuendamiseks. Taotluse kohaselt oli apellandi esindajal terviserike, mille tõttu ei saanud ta kohtuistungil osaleda ega informeerida kohut eelnevalt kohtuistungilt puudumisest. Ringkonnakohus rahuldas apellandi taotluse ja uuendas apellatsioonimenetluse TsMS § 650 lg 1 alusel 29. jaanuaril 2021. Tsiviilasja menetlus jätkus kirjalikus menetluses, sest mõlemad menetlusosalised andsid kohtule vastavasisulised nõusolekud (apellant 27. jaanuari 2021 e-kirjas ja vastustaja 20. jaanuari 2021 kohtuistungil).
2-17-6184
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
22.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas korteriomand aadressiga XXX, Tallinn kuulub QQ pärandvara hulka, mis tuleks poolte kui QQ pärijate vahel jagada.
23.Ringkonnakohus vastab esmalt kostja etteheitele, et maakohus rikkus menetlusõigust võttes menetlusse haginõude, mida hageja esitanud ei ole ja teinud otsuse nõudes, mida ei ole eelnevalt menetlusse võetud. Õige on, et Harju Maakohtu 18. mai 2017 määruse resolutiivosa p-i 1 järgi võeti menetlusse XX hagi YY vastu pärandvara koosseisu määramiseks (tl 26-27). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtul on TsMS § 164 lg 1 p-st 1 tulenevalt kohustus eelmenetluses välja selgitada hageja nõuded. Sellise kohustuse hulka kuulub ka hageja nõude täpsustamine, kui nõue on ebaselge. Asja materjalist nähtub, et maakohus täitis 12. novembri 2018 kohtuistungil selgitamiskohustust ja määras hagejale nõude täpsustamiseks tähtaja selgitades mh, et ei jaga ühisvara vaid pärandvara (tl 132-133). Maakohus arutas hageja täpsustanud nõuet
14.novembri 2019 kohtuistungil ning kostja avaldas, et hageja nõue on kostjale arusaadav (vt
14.novembri 2019 kohtuistungi protokoll [tl 113]). Seega saab lugeda, et maakohus menetles TsMS § 5 lg 1 järgi hageja täpsustatud nõuet ning tegi selle kohta otsuse. Kolleegium leiab, et eeltoodu ei oma praegusel juhul määravat tähtsust, sest hageja tahe on suunatud vaidlusaluse korteriomandi jagamisele selliselt, et see jäetaks tema ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuseta. See, kas korteriomand jagatakse abikaasade ühis- või pärandvarana on õiguslik hinnang.
24.Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kehtiva õiguse järgi ühe abikaasa surma tõttu enam abikaasade ühisvara jagada ei saa. Kostja viidatud Riigikohtu lahendid (3-2-1-151-09 ja 3-2-1-79-10) ei ole praegusel juhul asjakohased, sest antud asjades suri pärandajaks olnud abikaasa enne 1. juulit 2010, mistõttu tuli PKS § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Arvestades, et hageja ja pärandaja abielu lõppes viimase surmaga 25. oktoobril 2013, leidis maakohus õigesti, et ühisvara jagatakse PKS § 39 alusel pärandvara jagamise sätete järgi. Maakohus ei ole eksinud õiguse kohaldamisel ning leidis õigesti, et kuna PärS §-d 152-161 ei sätesta eraldi regulatsiooni selle kohta, millistes osades jagatakse abikaasade ühisvara, kohaldub abikaasade osade suuruse kindlaksmääramisel perekonnaseadus. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Õige on maakohtu seisukoht, et enne PKS § 37 lõikes 3 sätestatud abikaasade osade võrdsuse põhimõttest on PKS § 210 lg 2 järgi võimalik enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 sätestas, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
25.Õige on kostja arusaam, et pärandvara jagamiseks on vajalik esmalt kindlaks teha
2-17-6184 pärandvara koosseis. Maakohus on kostjaga nõustunud, et PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatava PKS1995 § 14 lg 1 järgi on vaidlusalune korteriomand hageja ja QQ ühisvara arvestades, et hooneühistu liikmelisus, korter kui vallasasi ja lõpuks korteriomand omandati hageja ja QQ abielu ajal (maakohtu otsuse p 7). Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust lähtudes pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel abikaasade ühisvara osade võrdsuse kõrvalekaldumise võimalusest vastavalt PKS1995 § 19 lg 2 p-le 3.
26.Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemest, asus maakohus asjas esitatud väiteid, vastuväiteid ja tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et esineb alus abikaasade ühisvara osade võrdsusest kõrvale kalduda selliselt, et QQ-l puudus osa abikaasade ühisvara hulka kuuluvast korteriomandist. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Maakohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendatud ning sisuliselt on maakohus vastanud ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta.
27.Õige on aga kostja väide, et olukorras, kus abikaasade ühisvara osade võrdsusest kõrvale kaldumise tulemusel surnud abikaasal ei ole vaidlusaluses korteriomandis omandi osa, pole tegemist pärandvaraga. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust, sest maakohus märkis, et jagab pärandvara, kuigi jagas sisuliselt kooskõlas PKS §-iga 39 abikaasade ühisvara. Arvestades, et korteriomand oli ainukeseks varaks, mida sooviti QQ pärandvarana jagada ning hagi oli suunatud ühisomandi lõpetamisele, ei muuda maakohtu antud minetus maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks, mistõttu puudub vajadus muuta kohtuotsuse resolutsiooni.
28.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kostjat ei saa kohustada andma nõusolekut kinnistusraamatus omanikukande tegemiseks (KRS § 341 lg 1). Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega pärandaja abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 641), see tähendab, et hageja kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt RKTKo 20. detsember 2016 otsus p 18.2).
29.Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus jättis põhjendamata, mis tõendab vaidlusaluse korteri omandamist arvestades elamuseaduse (ES) § 15 lg 1 ja 2 sätestatut. Ringkonnakohtu palvel täpsustatud käsitluses viitas kostja ES § 14 lg-le, 15 lg-le 1 ja 21 lg-le 1 ja märkis iseenesest õigesti, et osundatud normidest tulenevalt oli võimalik liikmelisuse alusel eluruumi kasutamine mitte selle omandamine. Maakohus ongi tuvastanud, et kostja omandas lahusvaraks olnud RRR korteri müügihinna arvel elamuühistu osamaksu mitte korteri, nagu leiab ekslikult kostja, ning hageja loeti elamuühistu XXX liikmeks (maakohtu otsuse p 6). Samuti on maakohus tuvastanud elamuühistu osaluse arvel korteri kui vallasasja omandamise septembris 2000 ning selle hilisema kinnistamise korteriomandina. Maakohus ei ole antud asjaolude tuvastamisel tõendite hindamise reegleid rikkunud ning vastavad põhjendused on jälgitavad. Seega järeldas maakohus õigesti, et kuna hooneühistu liikmelisuse omandamine,
2-17-6184 mis omakorda oli eelduseks korteri kui vallasasja ja hiljem korteriomandi omandamisele, toimus hageja lahusvara tõttu suurenenud ühisvara arvel, saab hageja lahusvara hulka kuulunud korteri müügist saadud raha kasutamine hooneühistu liikmelisuse omandamiseks olla aluseks abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.
30.Arvestades ülalmärgitut, ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja esitas 20. jaanuaril 2021 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja lepinguline esindaja teinud apellatsioonimenetluses järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine 2 tundi, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1,5 tundi ning kohtuistungiks ettevalmistamine 0,50 tundi. Kokku 4 tundi. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 100 eurot, millele käibemaksu ei lisandu.
32.Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
33.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja kvalifikatsioon vastab TsMS § 218 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks (kokku 3,5 tundi) ning kohtuistungiks ettevalmistamiseks (0,5 tundi) ei kulunud esindajal ebamõistlikult palju aega, arvestades tsiviilasja ning menetlusdokumentide sisu. Ka pole lepingulise esindaja tunnihind ebamõistlikult kõrge (100 eurot, millele käibemaksu ei lisandu).
35.Vastavalt hageja taotlusele määrab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.