Asjaõigus › Omandiasjad

2-17-6539 möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1.Hagiavalduse kohaselt E.A. (Hageja) ja H.A. (Kostja) on J.P. (Pärandaja, surnud xxxxxxxxxxxx) seadusjärgsed pärijad võrdsetes mõttelistes osades, mille kohta 24.03.2017 Pärnu notar Anu Raid andnud pärimistunnistuse (notari ametitegevuse raamatu registri number 501). Mitme pärija korral märgib notar pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suuruse. Kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus, siis ka pärandaja üleelanud abikaasa andmed, abielu sõlmimise aja ning abikaasade varalistele suhetele kehtinud varasuhte liigi. J.P. pärijad on kantud kinnistusraamatusse Xxxxxxxxxxxx kinnistu ühisomanikena 29.03.2017 (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr xxxxxxxxxxx), edaspidi Xxxxxxxxxxxx. Riigikohus on lahendis 3-2-1-151-09 leidnud, et pärandaja vara koosseisu (pärandi) väljaselgitamiseks saavad pärijad esitada tuvastushagi. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi arvates on isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka. Selleks, et pärandvara jagada, soovib Hageja tuvastada, milline vara ei kuulunud Pärandajale pärandi avanemise ajal (PärS § 2 mõistes). Pärida saab üksnes surnud isikule pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Hageja asus 1964. aastal koos oma perega (abikaasa, kaks poega, kahe ja nelja aastased, ja Hageja eakas ema) elama Xxxxxxxxxxxx külanõukogus asuvasse Xxxxxxxxxxxx kilp.elamusse (edaspidi Xxxxxxxxxxxx maja), mis oli ametipind sovhoosi töötavale lüpsjale-karjatalitajale õigusega Xxxxxxxxxxxx maja tulevikus välja osta. Hageja asus tööle Xxxxxxxxxxxx sovhoosi, mis liideti 1976. aastal Xxxxxxxxxxxx sovhoosiga, lüpsja-karjatalitajana. Xxxxxxxxxxxx maja juurde ei olnud sovhoos loomapidamiseks abihooneid ehitanud. Kohe esimesena ehitas Hageja omal jõul ja kulul möödapääsmatult vajaliku kuuri, lauda ja saun-garaaži (edaspidi abihooned), mille järel sai loomad (produktiivkari) lauta, põllutöömasinad (traktor, niiduk, külvik, sahad jm vajalik) kuuri või garaaži, osad masinad seisid väljas. Kuskil 1975. aastal paigaldas Hageja omal kulul Xxxxxxxxxxxx majja ja abihoonetesse vee ja kanalisatsiooni, ning 1976. aastal lauta ka masinlüpsi. 1974 – 1976 tegeles Hageja köögiviljakasvatusega (kurgid, sibulad). Koos vennaga käidi Leiningradis ja Murmanskis omakasvatatud köögivilja müümas, oli tulus ettevõtmine. Hageja panustas Xxxxxxxxxxxx majja ja abihoonetesse oluliselt oma tööd ja rahalisi vahendeid. Alates 01.01.1965 kehtis Eesti NSV Tsiviilkoodeks (TsK), millega olid kõnealusel ajal reguleeritud isikute varalised ja nendega seotud isiklikud mittevaralised suhted. TsK § 137 lg 1 ja § 129 lg 2 kohaselt kuulus Hageja omandusse tema tulu saamise vahenditeks olev abimajand (abihooned, põllutöömasinad) ja produktiivkari (veised, sead, kanad), lisaks sovhoosis töötamisest saadud tulu kui ka individuaalse tööga saadud tulu (TsK § 117 lg 1, § 129 lg 3). Alates 01.01.1970 kehtis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks (APeK), millega olid kõnealalusel ajal reguleeritud abielu sõlmimise ja lõppemise tingimused ning abikaasade varalised suhted (§ 2). Hageja esimene abielu lõppes 1973. aastaga, mille järel abikaasa U.A. lahkus Xxxxxxxxxxxx majast teise elukohta. Pooltevahelisel kokkuleppel jäi kogu abielu jooksul omandatud vara (Xxxxxxxxxxxx maja sisustus, abimajand, produktiivkari ja põllutöömasinad) Hagejale (APeK § 23 lg 2). U.A. suri 2015. aastal. Eelnev tõendab, et Pärandajaga kohtumise ajaks oli Hageja majanduslikult kindlustatud. Hagejal oli arvestatav lahusvara hoonete, selle sisustuse, produktiivkarja, põllutöömasinate ja raha näol. Põhimõtteliselt ei vaja ilmne asjaolu tõendamist, kuid tulenevalt kohtuvaidlusest saab eelnevat oma ütlustega tõendada E.I., kes elas Xxxxxxxxxxxx maja läheduses ja suhtles Hageja Lk 3 / 36

2-17-6539 perega. 1977. aasta lõpus sai alguse Hageja ja Pärandaja kooselu, J.P. elukohaks registreeriti Xxxxxxxxxxxx maja. J.P. ei olnud kunagi abielus olnud, temal ei olnud lapsi. Xxxxxxxxxxxx majja tulles oli J. seljas ülikond ja käes kohver seljariietega, raha või muid eluks vajalikke esemeid (voodi, kapp, pott, rätt vms) J.P. Xxxxxxxxxxxx majja kolides kaasa ei toonud. Hageja ja J.P. kooselu sujus, Hageja loodud kodust sai nendele ühine kodu, kus ühiselt majandati, produktiivkarja pidamine jäi Hageja individuaalseks tegevuseks. Pooltele sai selgeks, et kooselu ei ole ainult armastus, austus ja hoolivus kaaslase suhtes, kooselu on kompromisside kunst, kus igapäevaselt sõlmitakse kokkuleppeid, mis õiguslikus tähenduses on lepingud ja seda sõltumata sellest kuidas pooled oma kokkulepet nimetavad. Xxxxxxxxxxxx maja ostmine tuli teemaks 1979. aasta teises pooles. Teada oli Hageja õigus Xxxxxxxxxxxx maja välja osta. Hageja müüs produktiivkarjast kaks pulli ja ühe lehma Pärnu Lihakombinaati, ühe üle 100 kg sea müüs naabrile. Loomade eest saadud raha oli Hageja isiklik omand TsK § 117, § 137 lg 1 ja § 129 mõistes. Dokumentaalseid tõendeid nimetatud asjaolu kohta ei ole võimalik esitada, sest Pärnu Lihakombinaat on oma tegevuse ammu lõpetanud. Hageja andis 1980. aasta oktoobris J.P. kätte vajaliku summa oma isiklikku raha ja palus selle viia Xxxxxxxxxxxx maja väljaostmiseks sovhoosi kontorisse. J.P.l endal rahalisi varusid ei olnud, ta küll töötas, kuid noorkarjatalitaja ega autolukksepa töötasu ei olnud sellised, mis oleks võimaldanud elamu ostmist. J.P. viis Hagejalt saadud 1506 rubla K.s asuvasse sovhoosi kontorisse kassapidaja kätte, mille kohta anti kviitung. Siinjuures märgib Hageja, et kviitung tõendab raha üleandjat, mitte aga raha päritolu. Hageja tunnistab, et tema ei teadnud ega osanud ette näha sellise raha üleandmise vormistamise tagajärgi. Kui Hageja ja J.P. läksid koos Pärnusse notari juurde, selgus, et Xxxxxxxxxxxx maja ostu-müügi leping sõlmitakse raha üleandjaga. Olukord viis Hageja segadusse, kuid arutanud tekkinud olukorda J.iga, leidsid, et mis siis ikka – raha oli küll Hageja oma, kuid kuna neil eesmärk Xxxxxxxxxxxx majas koos elada ja seal kasumlikult majandada (TsK § 438 mõttes), olgu siis nii. Ei saa jätta märkimata, et eelmise sajandi 80-ndate alguses ei olnud võimalik ette näha, et omand saab sellise tähenduse nagu see tänasel päeval on. Hageja juhib tähelepanu olulisele faktilisele asjaolule, et sovhoos müüs 1980. aastal üksnes Xxxxxxxxxxxx maja - elamu , abihooneid sovhoos ei müünud, mis tõendab veelkord, et Hageja ehitatud hooned ei kuulunud sovhoosile ega saanud selle müügilepinguga ka Pärandaja omaks. Abihooned (laut-kuur, saun-garaaž, kelder) kuulusid Hagejale juba viisteist aastat, need olid Hageja isiklik omand (TsK § 117), hilisemalt osa Hageja panusest maaüksuse omandamisel. Hageja ja Pärandaja abielueelse kooselu ajal töötasid nii Hageja kui Pärandaja palgatööl , millest jätkus igapäevaeluks (toit, rõivad jm olme). Kui üks neist mingil perioodil palgatööd ei teinud, lahendati igapäeva vajadused ühe sissetulekuga, ühiselt tegeleti põllundusega, jagati selle kulu ja saadud tulu. Pärandajal peale töötasu muid individuaalse tegevuse tulemina sissetulekuid ei olnud. Hageja individuaalseks tegevuseks oli produktiivkarja pidamine, milles Pärandaja ei osalenud. Et loomad ja nende pidamine oli Hageja töö ja tulu tõendavad PRIA toetused, mida maksti kindla tegevusega (veise kasvatus) seotud maaüksuse kasutajale , Pärandajale ei ole toetuseid makstud, maa kuulus riigile. Kostjale oli teada, et Hageja peab loomi (produktiivkarja), mille tõttu ei saa selle üle ka vaidlust olla. Ühine tegutsemine sai tegudes alguse kooselu alustamisel, mida kooselu pooled suuliselt kinnitasid Xxxxxxxxxxxx maja ostmise ajal (80-ndal) ja J.P. võimaliku järeltulija osas selgusele jõudmise järel, et J.il ei ole järeltulijat (80-ndate esimesel poolel). Hilisemalt puudus tarvidus nii teos kui sõnas olemasolevat, pooli rahuldavat ühist tegutsemist uute kokkulepetega üle korrata. Veel enam 01.07.2002 kehtima hakanud uue seaduse regulatsioon tegi seda nende eest, määrates, et nende ühise tegutsemise kokkuleppele on nüüdsest kohaldatavad seltsingu sätted. Riigikohtu hinnangul on seltsingusuhe võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades Lk 4 / 36

2-17-6539 (tsiviilasi nr 3-2-1-109-14 p 16, nr 3-2-1-142-05 p 13). Hageja ja Pärandaja elasid pikaajaliselt abielueelses (abieluväline) kooselus. Hagejale ei ole teada ühtegi asjaolu, mis annaks aluse kahelda või ebausutavaks pidada kooselu poolte tahet omada ühist kodu. Pärandaja tahet ja seisukohti saab oma ütlustega tõendada E.I., kes oli heades suhetes nii Hageja kui Pärandajaga. Kui jõudis kätte maa erastamise aeg, läksid asjad nii nagu need tollel hetkel kehtiva seaduse kohaselt minna said. Kuivõrd maja oli J.i nimel, siis maareformi seadusest tulenevalt oli maa ostueesõigusega erastamise õigus üksnes maja omanikul (MaaRS § 21 lg 1 ja § 22 lg 1). Hooneregister väljastas J.P.le 26.11.1998 tõendi hoonete kohta . Abihooned olid kantud registris J.P. nimele, kuigi mingit omandamise dokumenti esitatud ei olnud (tolleaegne asjaajamine). Hooneregisteri tõend näitas, et erastataval maaüksusel paiknevad need konkreetsed neli hoonet, ei muud. Riigikohtu hinnangul saab seltsingu sätteid kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on näinud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu puhul poolte ühise majandusliku eesmärgina nt elamu korruse väljaehitamist (tsiviilasi nr 3-21-109-14 p 19, nr 3-2-1-117-09 p 15).Hageja hinnangul on tema ja Pärandaja abielueelse kooselu ajal omandatud Xxxxxxxxxxxx omandiosa suuruse ja selle kuuluvuse võimalik tuvastada seltsingusätteid kohaldades. Kui abielueelse kooselu ajal on omandatud konkreetse suurema väärtusega ese (nt kinnisasi), siis selle kuulumise ja jaotamise küsimused on lahendatavad Riigikohtu hinnangul (RK 3-2-1-109-14 p 19) seltsingusätete alusel, kuid seda vaid juhul, kui on täidetud järgmised nõutavad kriteeriumid: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Hagejal ja Pärandajal oli Xxxxxxxxxxxxt omandades ühine tahe nii majanduslikult kui elukondlikult ühise kestva väärtuse - kodu ja kasu loomiseks, mis tagaks neile kindlustunde ja rahulolu, millega on täidetud üks seltsingusätete kohaldamise eeldustest. Xxxxxxxxxxx maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks andis Xxxxxxxxxxxx Vallavalitsuse 12.06.2006 korraldusega nr 179 nõusoleku, mis tähendas, et maaüksuse omandamine muutus reaalseks. Pärandaja ja Hageja tegid Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks nii omapoolseid kui ühiseid panuseid järgnevalt: Pärandaja panus Xxxxxxxxxxxx erastamisel - Pärandajale kuuluv elamu; - Raha J.P. kontolt 148.00 krooni (Pärandaja konto väljavõttel 23.08.2007) ja Hageja kontole kantud tulumaksu tagastus 2155.00 krooni (Hageja konto väljavõttel 31.08.2006). Pärandaja rahaline panus 2305.00 krooni. Hageja panus Xxxxxxxxxxxx erastamisel - Hagejale kuuluvad kuur, laut, saun-garaaž; - PRIA-lt saadud loomapidamise toetused (Xxxxxxxxxxx maaüksus riigi omand, mille kasutajaks loomapidajana Hageja); - Hageja müüs oma lahusvarast: o produktiivkarja Saaremaa Liha- ja Piimatööstusele summas 12 732,50 krooni (konto väljavõttel 28.06.2018); o põllumasinatest vanemaid AS-ile Kuusakoski (vanaraud) kokku summas 8575,50 krooni (konto väljavõttel 16.11.2006, 22.11.2006, 21.12.2006, 12.03.2007, 11.05.2007, 05.06.2007, 15.06.2007, 08.08.2007, 12.09.2007); o PRIA-lt saadud loomapidamise toetus summas 2431,68 krooni (konto väljavõttel 27.06.2006). Hageja rahaline panus kokku 23 739,68 krooni. Hageja ja Pärandaja ühine panus Xxxxxxxxxxxx omandamiseks - Ühise tegevuse toetused kokku 3509,10 krooni: Lk 5 / 36

2-17-6539 o PRIA ühtse pindala toetus (ÜPT) 2969,10 krooni (Hageja konto väljavõttel 18.12.2006); o Maaelu edendamise sihtasutuse saadud toetuskeemide muutmise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamine summas 540 krooni (Hageja konto väljavõttel 01.03.2007). - Hageja hinnangul on õiglane lugeda Xxxxxxxxxxxx erastamisel Hageja ja Pärandaja võrdsetes osades panuseks makstud rahast see osa, mida ei ole võimalik lõpuni dokumentaalselt tõendada, kuid tõendatud on, et raha makstud sai. - Kuigi maa erastamisel (kinnistamisel) ei oma tähendust mis alusel elamu, mille juurde maa erastatakse, kellelegi kuulus, juhib Hageja tähelepanu asjaolule, erastamisel paiknes maaüksusel 4 hoonet, millest 1 elamu oli Pärandaja omand (eksituse tõttu) ja 3 abihoonet (saun-garaaž, laut-kuur, kelder) olid faktiliselt Hageja omand , millede väärtusest ja nendesse panustamisest tulenevalt on põhjendatud ja õiglane arvestada Pärandaja ja Hageja panused ka hoonete osas vähemalt võrdseteks. Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamisel (erastamine) tasuti pangaülekandega 148.00 krooni, sularaha 17.07.2007 - 10 904.20 krooni (904.20 + 10 000.00), 23.08.2017 - 15 000.00 krooni ja 03.10.2007 - 16 889.40 krooni, kokku makstud 42 941.60 krooni. Tõendatud on, et kõik raha ei olnud raha üleandja omand, mis kinnitab, et erastamisel raha maksmist tõendava dokumendiga on tõendatud, et raha üleandjaks oli dokumendil märgitud isik, mille puhul küll eeldatakse, et ka raha kuulus sellele isikule, kuid ei tõenda seda. Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks vajalik rahasumma tuli enam kui pooles osas Hageja lahusvara arvelt tehtud panusest. Tõendatud on Pärandaja rahaline panus oli 2155,00 krooni, mis on 5% maa erastamise kuludest, ja Hageja rahaline panus 23 739,68 krooni, mis on 55% maa erastamise kuludest (erastamine kokku 42 793,60 krooni). Kuivõrd erastamisel tasutud summast 16 748,92 krooni ulatuses, so 40% erastamise kuludest, ei ole võimalik panustajat üheselt tuvastada, tõendatud aga on, et nimetatud summa on tasutud , on igati õiglane ja kohane lugeda summa Hageja ja J.P. panusteks võrdses osas, millega lisandub igale panusele 20%, mis teeb Pärandaja panuseks kokku 25% ja Hageja panuseks kokku 75 % kõigist Xxxxxxxxxxxx omandamise kuludest. Rahalises väljenduses on Pärandaja panus Xxxxxxxxxxx maaüksuse väljaostmisel 10 698,40 krooni (25% 42793,60 kroonist) ja Hageja panus 32 095,20 krooni (75% 42793,60 kroonist). Hageja hinnangul on eelnevaga tõendatud, et Hageja ja Pärandaja on Xxxxxxxxxxxx omandamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused, millega on täidetud teine seltsingusätete kohaldamise eeldus. Kuivõrd eeldused seltsingu sätete kohaldamiseks on täidetud , on õiglane Xxxxxxxxxxxxst Hagejale ja Pärandajale kuuluva osa tuvastamisel kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid vastavalt Hageja ja Pärandaja tahtele, eesmärgile ja panuste osakaalule. Riigikohus on VÕS § 581 „Panused“ lõike 2 kohta selgitanud, et panuste võrdsust eeldatakse, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (tsiviilasi nr 3-2-1-129-16 p 23, nr 3-2-1-109-14 p 20). Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud ühe poole ainuomandisse. Hageja ja Pärandaja, olles praktiliselt kolmkümmend aastat koos elanud, abiellusid 2008. aasta suvel , mis Riigikohtu hinnangul tõendab abielu poolte soovi kooselu tugevdada. Hageja ja Pärandaja tahe oli Xxxxxxxxxxx maaüksus omandada ja seal kuni elupäevade lõpuni koos elada ja majandada. Ei ole teada ühtegi mõistlikku argumenti, millest saaks või võiks järeldada, et neljakümne aasta jooksul oleks Evil ja Jaanil teistsugused eesmärgid olnud. Hageja on tõendanud, et abielueelse kooselu ajal omandatud Xxxxxxxxxxxxst kuulub Hagejale 3⁄4 ja J.P.le 1⁄4 kinnistust. Järelikult kuulub J.P. pärandvara koosseisu Xxxxxxxxxxxx 1⁄4 suurune mõtteline osa, mille osas soovib hageja ühisomandi lõpetada. Pärandi avanemise päeval oli Pärandaja abielus Hagejaga, nende abielu varasuhtele kohaldus varaühisuse vararežiim. Varaühisuse varasuhe lõpeb, kui üks Lk 6 / 36

2-17-6539 abikaasa sureb (PKS § 35 p 1). Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), mis käesoleval juhul on pärandi avanemise päeva seis. Ühisvara jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades (PKS § 37 lg 3), mis tähendab, et päritavaks varaks on Pärandaja ja Hageja ühisvarast 1⁄2 suurune mõtteline osa pärandi avanemise päeva seisuga. Pärand PärS § 2 järgi on pärandaja vara, mis läheb PärS § 1 lg 1 ja lg 2 järgi pärandaja surma korral üle teisele isikule. Sama seaduse § 152 lg 1 lubab igal kaaspärijal nõuda pärandvara jagamist. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Pärandi avanemise päeval kuulus Pärandaja ja Hageja ühisvara hulka - Sõiduk Škoda Rapid, registreerimismärk xxxxxxxxxxx; - Raha Pärandaja ja Hageja pangakontol ; - Muu vallasvara: elektripliit, külmik ja mõni söögivalmistamise nõu. Lisaks olid Pärandaja ja Hageja abielueelses kooselus omandanud Xxxxxxxxxxxx (turuväärtus 23 000 eurot), milline oli registreeritud Pärandaja nimele, millest pärandvara hulka kuuluva osa tuvastamiseks on Hageja esitanud tuvastusnõude, et saaks täidetud pärandvara jagamise eeldused. Hageja ja Pärandaja soetasid 2013. aastal sõiduauto Škoda Rapid, milline kuulus abikaasade ühisvara hulka, millest pärandvara hulka kuulub 1⁄2 suurune mõtteline osa. Kuivõrd Hageja ja Kostja on pärimistunnistuse järgi pärijad kumbki 1⁄2 suuruses osas, siis kuulub pärandi koosseisus olevast sõiduautost osa pärijatele ühiselt võrdsetes osades. Mis tähendab, et Kostja osa sõiduautost Škoda Rapid on 1⁄4, selle osa turuväärtus keskmiselt 1750 eurot. Hageja soovib sõiduauto Škoda Rapid osas Kostjal saadaoleva osa tasaarvestada Kostjale eelpärandina käsitletava sõidukiga Mazda 323 (registreerimismärk xxxxxxxxxxx). Pärandaja on teinud Kostjale 30.11.2013 olulise kingituse - sõiduauto Mazda 323, mida ei ole võimalik lugeda Pärandaja poolt tehtud tavapäraseks kingituseks. PärS § 162 lõike 1 kohaselt on eelpärand vara, mille pärandaja on kinkinud oma alanejale sugulasele, kes pärandi avanemisel oleks tema seadusjärgne pärija. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kingitud vara eelpärand, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud. Sõiduauto Škoda Rapid jagamisel eelpärandi kohaldamiseks on kaalukalt mõjuv põhjus. Kostja suhtlemine Pärandaja ja Hagejaga on olnud pikaajaline (enam kui 30 aastat). Pärandaja oli tunnistajaks Kostja esimese abielu sõlmimisele ja kogu abielu kulgemisele (Kostja oli abielus Hageja pojaga viis aastat, nende abielust sündis kaks last). Kostja ei kõnelenud ka sõiduautot kinkena vastu võttes oma põlvnemisest. Kostja pahatahtlikult varjas oma päritolu Pärandaja - oma isa eest. Vaid isa surma järel alles avalikustas Kostja tuvastushagi esitamisega oma põlvnemise, mille tõttu ei teadnud Pärandaja, et temal on järeltulija. Kuivõrd Pärandajal puudus Kostja varjamise tõttu teadmine tegelikest asjaoludest, puudus temal võimalus hinnata ja otsustada, kas teha surmajärgseid korraldusi või mitte, kas anda auto oma seadusjärgsele pärijale eelpärandina või mitte. Pärandaja tegi kõik endast oleneva, et saada teada, kas temal on järeltulija. Pärandaja käis ise 80-ndate esimesel poolel Kostja emalt lapse kohta uurimas ja sai eitava vastuse. Kostja käitumine, kus ta ootas ära Pärandaja pärandi avanemise päeva ja alles seejärel andis teada enda päritolust, lõi olukorra kus Pärandajal puudus igasugune võimalus faktiliste ja eriti tähtsate asjaolude pinnalt, tegelikule olukorrale vastavalt oma tahet avaldada ja varade kuulumist sättida. Kostjapoolne varjamine lõi olukorra, mis on põhjustanud käesoleva kohtumenetluse, millega kaasneb vaieldamatult kahju, ennkõike Pärandaja üleelanud abikaasale (Hageja), nii tema vaimsele kui füüsilisele tervisele, lisaks materiaalne kahju - kulud, mis oleksid Kostja ausa ja heas usus käitmise korral jäänud olemata. TsÜS § 138 lõigete 1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, õiguste teostamisel ei ole lubatud toimida selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigkohus on tsiviilasjs nr 3-2-1-137-10 (p 14) selgitanud hea usu põhimõtet, mille kohaselt on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine Lk 7 / 36

2-17-6539 tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise puhul seadusest või lepingust tulenevat. Hageja hinnangul on põhjendatud PärS § 162 lõike 1 kohaldamine, jättes seejuures kohaldamata PärS § 162 lõike 2. Kostja enda päritolu varjamine, Pärandaja eksimuses hoidmine kvalifitseerub vähemalt käitumiseks halvas usus. Õiglane on, kui Pärandajalt ja Hagejalt kingituseks saadud sõiduauto Mazda 323 arvestatakse eelpärandiks ja see tasaarvestatakse pärandvara koosseisus oleva sõiduauto Škoda Rapid osaga. Kostja ei ole pidanud eelpärandi sätete kohaldamist olulise väärtusega kinke - sõiduauto Mazda 323 osas asjakohaseks. Pärandi koosseisus on rahasumma 206,65 eurot, mida tõendavad Pärandaja konto väljavõte ja Hageja kontol väljavõte. Pärandi avanemise päeval oli abikaasade pangakontodel kokku 415,92 eurot, millest 2,62 eurot jäi Pärandaja konto hoolduse katteks ja 237,59 kanti Hageja pangakontole. Sellega on Hageja kontol 413,30 eurot pärandi avanemise päeval abikaasadele kuulunud ühisvarast, millest läheb pärijate vahel jagamisele 1⁄2 suurune osa e. 206,65 eurot võrdsetes osades, mis teeb igale pärijale 103,33 eurot. Pärandi koosseisus vallasvara - elektripliit BECO. Soov.ee keraamiline elektripliit BECO hinnaga 40 eurot , pärandvaras 20 euro väärtuses; - külmik BECO (madal, kahe uksega). Kasutatud kodumasinate müügikuulutustest ei olnud sellist külmikut leida. Lahtudes elektripliidi ostuhinna (205eurot) ja tänase müügipakkumise (40 eurot) suhte, ei saa külmiku turuhind olla enam kui 40 eurot, pärandvaras 20 euro väärtuses. Hageja soovib ülalnimetatud vallasjade jätmist endale, sest need on igapäevaste tarbeesemetena Hagejale vajalikud. Hageja on nõus hüvitama vallasasjade väärtusest Kostjale kuuluva pärandi osa rahas, s.o 1⁄4 kogu väärtusest, elektripliit ja külmik kokku 20,00 eurot. Pärijad kannavad pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega (PärS § 131 lg 1 ja 2). Hageja on Kostjale andnud Pärandaja matusekuludeks sularaha 1075,00 (1000 + 75) eurot (raha andmise juures viibis Kostja poeg), kuid tänaseni ei ole Kostja Hagejale tegelike matusekulude suurust avaldanud, mille tõttu ei ole selge – kas pärandi koosseisus olev raha jääb matusekulude katteks või maksab Hageja Kostja osa 123,33 eurot Kostjale välja. Hageja ei vaidle pärandvara koosseisus olevate summade väljamaksmise üle, kuid peab otstarbekaks teha seda pärast tegelike matusekulude avaldamist. Hageja on palunud kohtul tuvastada temale kuuluva mõttelise osa Xxxxxxxxxxxxst. Tuvastushagi lahendamise järel on võimalik ja otstarbekas jätkuvas menetluses lahendada pärandi koosseisu jääva Xxxxxxxxxxxx osa osas ühisomandi lõpetamise taotlus, mis tagab asja lõpliku lahendamise mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, õigesti. PärS § 152 lg 3 kohaselt kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid. AÕS § 76 lg 1 annab igale kaasomanikule õiguse kaasomandi lõpetamist igal ajal nõuda. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kaasomandi lõpetamise kohus kaasomaniku avalduse alusel seaduses lubatud viisil (AÕS § 77 lg 1 ja lg 2). Hageja (kaaspärija) soovib lõpetada Xxxxxxxxxxxx ühisomandi kaasomandi sätete kohaselt ning kohustada Kostjat andma nõusolek ühisomandis oleva kinnisasja jagamiseks selliselt, et kinnistu jääb Hageja ainuomandisse, Hagejal maksta Kostjale välja tema omandiosa rahas (AÕS § 77 lg 2). Terve Xxxxxxxxxxxx turuhind on 23 000 eurot , mille väljamakstava osa summa selgub menetluses tehtava lahendiga. Xxxxxxxxxxx kinnistu on Hageja kodu alates 1964. aastast, Hageja ja Pärandaja koduks oli Xxxxxxxxxxx 1977. aasta lõpust J.P. surmani xxxxxxxxxxxx. Pärandi avanemise järel on Xxxxxxxxxxx jätkuvalt koduks üleelanud abikaasale (Hageja). Hageja on 78-aastane, temal on eriline huvi ja põhjendatud vajadus, et kogu Xxxxxxxxxxx kinnistu jääks edaspidigi tema koduks, sest elukondlike vajaduste rahuldamiseks on kogu kinnistu tarvilik, milleks oli kinnistu ka omandatud ja mis on olnud Hageja koduks juba 54 aastat. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta. KRS § 341 lg 1 järgi hageja soovib, et kohus asendaks Kostja Lk 8 / 36

2-17-6539 tahteavalduse omandi üleandmiseks ja nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks TsÜS § 68 lg 5 järgi kohtuotsusega. Põhjendatud on kinnistusraamatus Xxxxxxxxxxx kinnistu omaniku kohta kande tegemine vastavalt kohtumenetluse lõpplahendile, see oleks otstarbekas ja peaks kaasa tooma võimalikult vähe menetluskulusid. Hageja palub Tuvastada J.P. ( surnud xxxxxxxxxxxx) pärandi koosseisus olevast Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriossa number xxxxxxxxxxx (Xxxxxxxxxxxx) kantud kinnistust E.A.ile kuuluv 75/100 suurune mõtteline osa. Jagada J.P. pärandi koosseisu kuuluv vara käesolevas hagis taotletud viisil. Rahuldada E.A.i hagi J.P. pärandvarasse kuuluvast mõttelisest osast Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa number xxxxxxxxxxx kantud kinnistu ühisomandi lõpetamiseks ja jagada nimetatud mõtteline osa kinnistust kaaspärijate vahel selliselt, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa number xxxxxxxxxxx kantud kinnistu ainuomanikuks jääb E.A. . Teha kanne Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa number xxxxxxxxxxx II jao kande nr 2 Ühisomanikud H.A. , E.A.i kustutamiseks. Teha kanne Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa number xxxxxxxxxxx II jakku E.A. ainuomanikuna sissekandmiseks. Asendada omaniku kannete tegemisel Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa number xxxxxxxxxxx puudutatud isikuks oleva H.A.’i tahteavaldus omandi üleandmiseks ja nõusolekud II jao kande nr 2 kustutamiseks ning E.A. ainuomanikuna sissekandmiseks kohtuotsusega. Kõik menetluskulud jätta kostja H.A.i kanda. Kostja kirjalikud vastuväited hagile 2.Kostja kirjalikus vastuses vaidleb hagile vastu. Hageja tuvastushagi kohaselt leiab hageja, et Xxxxxxxxxxxx maja ostmiseks kasutatud raha oli hageja isiklik omand. Eeltoodud väide ei ole aga tõendatud. Tõendamist on leidnud asjaolu, et J.P. maksis oma raha eest Xxxxxxxxxxxx maja müügisumma. J.P. teostas 31.10.1980 panga kassasse sissemakse sularahas 1506 rubla ning sõlmis notariaalse ostu-müügi lepingu. Mistahes hageja väited raha päritolu kohtu (keegi andis kellelegi, keegi müüs midagi) on ebaveenvad ja tõendamata. Raha üleandmist tõendatakse kirjalikult ning selleks on sobilik kas allkirjastatud raha üleandmisevastuvõtmise akt, allkirjastatud kassadokument (kassa sissetuleku/väljamineku order või vastav kviitung) või pangaülekannet tõendav maksekorraldus, väljavõte pangast. Kostja ei võta omaks mitte ühtegi hageja poolt esile toodud väidet raha J.P.'le üleandmise kohta, hageja väited on paljasõnalised. Hageja pole suutnud tõendada, et ta on andnud J.P.'le raha mistahes eesmärkideks. Xxxxxxxxxxxx maja omandas J.P. abielueelsel ajal ja seega oli Xxxxxxxxxxxx maja ehitis kui vallasasi J.P. lahusvara. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise kokkuleppe. Hageja pole veenvalt tõendanud, et ühise kooselu alustamisel pooled kinnitasid ühise tegutsemise kokkuleppe, mis hiljem muutus seltsingulepinguks. Hageja ja tema esindaja võivad ju menetluses igasuguseid juriidilisi konstruktsioone välja pakkuda, kuid kokkuleppe olemasolu tuvastamiseks on oluline teada varalahkunud J.P. seisukohta, tema tahet. Seda paraku pole võimalik teada saada. Seetõttu tuleb asuda kaudseid tõendeid uurima, hindamaks seda, kas J.P.'l võis olla tahe sõlmida seltsinguleping, kas ta ise midagi teadis seltsingulepingust, selle olemusest ja sisust. Riigikohus on 03.04.2014 lahendi punktis 142 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 leidnud, et seltsingulepingu puhul on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga, seltsing on orienteeritud kasumi teenimisele ja selle jaotamisele, mh on tähtis aruandluse nõuete järgimine. Kõige märkimisväärsem juhis viidatud lahendi punktis on aga see, et seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Kostjale pole teada, mis viisil ja millal on J.P. seltsingulepingu sõlmimiseks tahet avaldanud. Hageja lähtub loogikast, et J.P. ja E.A.'i abielu sõlmimise ajaks puudus abikaasadel lahusvara ning abielu järel ei saanud tekkida ka ühisvara, sest kogu vara oli panustena üle antud seltsingulepingu järgi seltsingule. Kui nii, Lk 9 / 36

2-17-6539 siis tuleb hakata tuvastama seltsingulepingu lõppemisel (J.P. surmaga) allesjäänud vara koosseisu ning J.P.'le seltsingu võimaliku kahjumi katmise järel tagastamisele kuuluvaid panuseid, mis moodustavad pärandvara. Aga probleem seisneb selles, et E.A.'il pole ette näidata iga-aastaseid aruandeid seltsingu kasumi/kahjumi tekkeloo kohta (alus VÕS § 5913 ), hageja soovitud seltsingulepingu käsitlus ei täida oma eesmärki, see on läbi kukkunud. Sama eelviidatud lahendi punktis 154 on Riigikohus leidnud, et seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta asjaolu, et pooled olid lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Seega kooselus ühine majapidamine ei tekita automaatselt seltsingulepingut. Kostja on veendunud, et J.P. ning hageja vahel polnud mingit seltsingulepingut, see pole eluliselt usutav. Seltsingulepingu olemasolu tõendamine on TsMS § 230 lg 1 järgi hageja tõendamisülesanne, mida hageja pole täitnud. Seltsingulepingu puudumist toetab ka asjaolu, et pärimismenetluse algatamisel notaribüroos ega hiljem pärimistunnistuse väljastamisel ei toonud E.A. kordagi esile seltsingulepingut. Mitte ühestki notari poolt vormistatud dokumendist ei nähtu viidet E.A.'i ja J.P. seltsingulepingule ning seltsinguvarast tulenevale pärandvara ühisuse määrale. Hageja hinnangul on tema ja J.P. abielueelse kooselu ajal omandatud Xxxxxxxxxxxx omandiosa suuruse ja selle kuuluvus võimalik tuvastada seltsingusätteid kohaldades. Riigikohtu praktika kohaselt on seltsingusätete kohaldamise eelduseks kriteerium, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused. Kostja leiab, et hageja rahaline panus Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks ei ole tõendatud. Hageja on pangakonto väljavõtetega tõendanud, et tema arvele on kantud Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse poolt 12 732,50 EEK-i, AS Kuusakoski poolt 8 575,50 EEK-i ja PRIA poolt loomapidamise toetus summas 2 431,68 EEK-i, kuid nende summade kasutamine Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks on tõendamata. Konto väljavõttelt nähtub, et hageja on 26.07.2006 võtnud oma kontolt välja 15 100 EEK-i Kuhu ja kellele hageja 15 100 EEK-i 2006. aasta suvel andis või kulutas, pole teada. Tõendatud on aga, et kogu maa ostmiseks vajaliku summa on maksnud J.P.. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kostja hageja väitega, et Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks vajalik rahasumma tuli enam kui pooles osas hageja lahusvara arvelt tehtud panusest. Hageja rahaline panus Xxxxxxxxxxx maaüksuse omandamiseks summas 23 739,68 EEK-i ei ole tõendatud. Kostja leiab, et hageja ei ole kogu pärandvara koosseisu toonud välja pärandvara jagamise nõudes. Hageja on tuvastushagis omaks võtnud asjaolu, et pärandi avanemise järel on laekunud hageja kontole PRIA-lt 15.12.2016 summa 326,60 eurot (2 makset), 16.12.2016 summa 297,88 eurot ja 16.02.201 summas 68.29 (2 makset), kokku 692,77 eurot. Samuti oli hageja selles tuvastushagi 28.05.2018 täpsustuses seisukohal, et pärandi hulka kuulub toetusest vastav osa pärandajale kuulunud osaga kinnistust. 14.10.2018 esitatud pärandvara jagamise nõudes PRIA toetusi pole hageja välja toonud ja toetuste jagamise kohta ettepanekut ei ole hageja teinud. Lisaks, kuivõrd hageja on teadvalt varjanud toetussummade sisu ja suurust menetluse algusest alates, on kostja ise teinud päringu PRIA-le ning saanud vastuse. Kostja on kindlaks teinud, et hageja ja J.P. abielu jooksul, s.o perioodil 23.07.2008- xxxxxxxxxxxx on PRIA teostanud hageja kontole väljamakseid kogusummas 6 143,68 eurot. Pärimisseaduse mõtte ja kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb esmalt tuvastada pärandvara koosseis ning kui see on välja selgitatud, saavad kaaspärijad teha kaalutletud otsuseid ühe või teise asja jagamise osas. Hageja soovib sõiduauto Škoda Rapid osas kostjal saadaoleva osa tasaarvestada kostjale eelpärandina käsitletava sõidukiga Mazda 323. Hageja leiab, et sõiduauto Škoda Rapid'i näol oli tegemist eelpärandiga PärS § 162 lg 1 mõttes. Kostja ei nõustu hageja väidetega. PärS § 162 lg 2 alusel on kingitud vara eelpärand, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud. Käesoleval juhul ei teinud J.P. kostjale autot üle andes vastavasisulist avaldust. Hageja väited J.P. võimalikust käitumisest on üksnes oletuslikud ja puhtalt hageja enda väljamõeldis. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja väidab, et kostja varjas oma põlvnemist J.P.'st. Kostja, hageja ja Lk 10 / 36

2-17-6539 J.P. vahel oli tegemist pikaaegse tiheda perekondliku suhtega kuni J.P., s.o kostja isa, surmani. Kostja mäletab esmavisiiti Xxxxxxxxxxxx majja aastal 1986, s.o täisealisena. Põlvnemise tuvastamise võttis kostja pärast oma isa surma kohtulikult ette vaid põhjusel, et välistada edasised vaidlused ja hagejapoolne segaduse külvamine põlvnemise teemal. Vajadusel saab J.P. teadlikkust tema eluajal oma tütre H.A. ́i olemasolust tõendada J.P. vend I.P.. Eeltoodust tulenevalt palub kostja H.A. Pärnu maakohtul jätta tuvastushagi rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja E.A.'i kanda. Kostja esitatud vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2-17-6539 õiglane /.../. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. /.../ Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.“. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS § 77 lg-s 2 toodud kaasomandi jagamise viisidest tuleb eelistatuks pidada kinnistu jagamist reaalosadeks ning kinnistu võõrandamist enampakkumise teel. Vastuhageja hinnangul on käesoleval juhul kõige õigem ja õiglasem ühisomandi lõpetamise viis esimene neist, s.o hoonestatud Xxxxxxxxxxxx jagamine kaheks reaalosaks. Vastuhageja poolt väljapakutav ühisomandi lõpetamise viis on õiglane, kuivõrd see peab eelkõige silmas eesmärki säilitada vastukostja kodu ja omandit, samuti vastuhageja huvi ja sidet tema isakoduga. Seejuures on oluline rõhutada, et vastuhageja huvi ei ole suunatud kinnistul asuva elamu ja abihoonete vastu, vaid tema isale kuulunud kinnistu maa kui sellise vastu. Vastuhageja soovib säilitada olukorda, kus temal ja tema lastel on võimalik naaseda maakohta, kus elas aastakümneid vastuhageja isa ja tema laste vanaisa ning kus tänaseni elab tema kahe lapse vanaema, s.o vastukostja. Vastuhageja leiab, et sellisel viisil ühisomandi lõpetamisel on järgitud mõlema poole huvisid. Vastuhageja ettepanek on kinnistu jagada vastuhagile lisatud plaani järgi nii, et vastuhagejale jääb hoonestamata osa kinnistust, s.o plaanil viirutatud osa ning vastukostjale jääb elamu ja abihooned, nende alune ja teenindamiseks vajalik maa, s.o plaanil viirutamata osa. Xxxxxxxxxxxxxavalitsuse 05.09.2019 kinnituskirjast nähtuvalt on maakorralduslikult Xxxxxxxxxxxx jagamine eeltoodud viisil võimalik. Pärandaja pärandvara koosseisu kuulub sõiduauto Škoda Rapid (registreerimismärgiga xxxxxxxxxxx). Sõiduauto pärandvara koosseisu kuuluv on 1/2 osa sõiduautost. Järelikult on vastuhagejale kuuluva osa suuruseks 1/4, mis, arvestades sõiduauto turuväärtust, vastab 1 750.- eurole. Vastuhageja on vastukostja sellise määratlusega nõus. Vastuhageja nõustub vastukostjaga ka selles, et ühisomandi lõpetamine sõiduauto Škoda Rapid osas on möödapääsmatu. Kuivõrd vastuhagejal puudub huvi sõiduauto enda omandisse saamise osas, siis nõustub vastuhageja sõiduauto suhtes ühisomandi lõpetamisega selliselt, et sõiduauto jääb tervikuna vastukostja omandisse ning vastukostja hüvitab vastuhagejale 1/4 osale vastava turuväärtuse, s.o 1 750 eurot. J.P. ja H.A. sõlmisid 30.11.2013 kinkelepingu, mille alusel J.P. kinkis vastuhagejale sõiduauto Mazda 323 (registreerimismärgiga xxxxxxxxxxx). Vastukostja hinnangul oli eeltoodud kinke näol tegemist eelpärandiga, mistõttu tuleks sõiduauto Mazda 323 väärtus tasaarvestada vastuhagejale sõiduautost Škoda Rapid kuuluva 1/4 osale vastava turuväärtusega. Vastuhageja juhib vastukostja ja kohtu tähelepanu asjaolule, et kohtumenetluses pole vastukostja tuvastusnõuet Mazda 323 asjas selleks, et kohus saaks lahendis midagi tasaarvestada. Vastuhageja vaidleb sellisele vastukostja eelpärandi käsitlusele tervikuna vastu ning leiab, et igasugune tasaarvestuse tegemine on käesolevas olukorras välistatud. Vastuhageja juhib vastukostja ja kohtu tähelepanu pärimisseaduses eelpärandit käsitlevatele sätetele, mis vastukostja (ekslikul) hinnangul on käesolevas olukorras kohaldatavad. PärS § 162 lg 1 kohaselt on eelpärand vara, mille pärandaja on kinkinud oma alanejale sugulasele, kes pärandi avanemisel oleks tema seadusjärgne pärija. Sama sätte 2. lõike kohaselt on kingitud vara näol tegemist eelpärandiga siis, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud. Kuivõrd enne pärandaja surma, sh ka kinke tegemise ajahetkel, ei olnud tõsikindlalt teada, et vastuhageja on J.P. tütar, siis ei olnud pärandaja teadlik asjaolust, et kinke saajaks on isik, kes pärandi avanemisel on tema seadusjärgne pärija. Seega ei saanud J.P. kinke tegemisel ka kindlaks määrata, et sõiduauto Mazda 323 näol on tegemist eelpärandiga PärS § 162 lg 1 mõttes. Vastukostja ei ole käimasoleva menetluse raames esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sõiduauto Mazda 323 oli eelpärand H.A.'ile. Kohtule ei ole esitatud 30.11.2013 sõlmitud kinkelepingut, kust nähtuks J.P. sõnaselge soov kinkida oma seadusjärgsele pärijale eelpärandina sõiduauto. Vastukostja-poolne tagantjärele J.P. kinke sisustamine on asjakohatu, vastukostjal puudub sellekohane pädevus. Lisaks soovib vastuhageja juhtida tähelepanu 05.06.2017 esitatud Lk 12 / 36

2-17-6539 hagiavaldusele, kus vastukostja on kirjutanud kinkelepingu kohta järgmist: „Kui Hageja ja J.P. hakkasid nende ühisvarasse kuuluvat sõiduautot uuema vastu vahetama, jõudis Hageja, küll Jaani tõrkudes, Jaaniga kokkuleppele, et olemasolev auto (umbes 7-8 aasta tagune väljalase) Kostjale anda, sest Kostjal on viis last, neist kaks Hageja lapselapsed, elavad nad maal (oma majas), kuid liiklemine vahemaade tõttu keerukas. Nii kinkisid Hageja ja J.P. J.P. nimel oleva, nende ühisvarasse kuuluva sõiduauto Mazda 323 Kostjale 30.11.2013. Ka sellise, kindlasti mittetavapärase kingituse järel ei andnud Kostja teada, et tema on J.P. tütar.“. Hagiavalduses esitatust nähtub, et kinkelepingu sõlmimise ajendiks oli eelkõige vastukostja enda, mitte J.P. soov ning kinkelepingu sõlmimisel lähtuti vastukostja lapselaste huvidest, mitte vastuhageja kui J.P. tütre huvidest. Kinke hetkeks ei olnud kellelgi täit teadmist sellest, et H.A. põlvneb J.P.'st. Vastukostja enda kinnituse kohaselt ei olnud J.P. esimese hooga sõiduauto Mazda 323 kinkimisega üldse nõus ning sõiduauto kingiti vastuhagejale vastukostja pealekäimisel. Seega on vastukostja väide eelpärandi tegemise kohta veelgi väheusutavam. Lisaks mainib vastuhageja, et tema päritolu sai teatavaks kohtulikult põlvnemise tuvastamisega pärast J.P. surma, mistõttu etteheited teemal „kostja ei andnud teada, et tema on J.P. tütar“ ei päde, H.A.'il puudusid selle kohta tõsikindlad teadmised ja tõendid J.P. eluajal. Eeltoodust tulenevalt palub vastuhageja kohtul jagada pärandvara koosseisu kuuluv sõiduauto Škoda Rapid selliselt, et jätta sõiduauto vastukostja omandisse ning välja mõista E.A.'ilt vastuhagejale hüvitis temale kuuluv 1/4 osa auto väärtusest, s.o 1 750.- eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt oli pärandi avanemise päeval J.P. arveldusarvel 240,21 eurot (sellest 2,62 eurot kulus J.P. pangakonto hoolduse eest tasumiseks) ning E.A.'i arveldusarvel 175,71 eurot. Hagiavalduse kohaselt kuulub pärandvara koosseisu 206,65 eurot, millest H.A.'ile kuulub seega 103,33 eurot. Hagiavalduses toodu kohaselt kuulus pärandi avanemise päeval J.P. ja E.A.'i ühisomandisse elektripliit BECO väärtusega 40.- eurot ning külmkapp BECO väärtusega hinnanguliselt 40.- eurot. Viidatud punktis esitatud arvutuste kohaselt kuulub pärandvara koosseisu 1/2 nimetatud köögitehnikast, s.t väärtuses 40.- eurot. Järelikult on H.A.'ile kuuluva osa väärtus 20.- eurot. Vastuhageja nõustub vastukostja esitatuga pärandaja ja vastukostja pangakontodel olnud rahasummade osas. Samuti nõustub vastuhageja vastukostja seisukohaga selles, et ülaltoodud köögitehnika peaks jääma vastukostja omandisse. Seetõttu palub vastuhageja kohtul jagada pärandvara koosseisu kuuluva köögitehnika ja rahasumma selliselt, et jätta elektripliit BECO ja külmkapp BECO vastukostja omandisse ning välja mõista vastukostjalt vastuhagejale hüvitis talle kuuluva 1/4 vastava osa köögitehnika väärtusest, s.o 20.- eurot ning välja mõista vastuhagejale talle kuuluv rahasumma 103,33 eurot, kokku seega 123,33 eurot. PärS § 131 lg 1 kohaselt kannab pärija pärandaja matusekulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Sama sätte 2. lõike kohaselt kannab iga pärija pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Järelikult lasus vastukostjal kohustus katta 1/2 pärandaja matusekuludest. J.P. matusekulude hulka kuulusid järgnevad kulud: krematooriumitasu summas 543.- eurot , matuse ja hauaga muud seonduvad vajalikud kulud summas 64.- eurot (hauaplaat hinnaga 48.- eurot, plaadi alus hinnaga 7.- eurot, erinevad matusexxxxxxxxxxxd kokku maksumusega 9.- eurot), lahkunu riided väärtuses 60.- eurot, peielaua maksumus summas 150.- eurot. Seejuures märgib vastuhageja, et peielaud oli kaetud H.A.'i kodus, mistõttu ei ole võimalik esitada vastavat kuludokumenti. Matusekulud kokku olid seega 817.- eurot. PärS § 131 lg 2 kohaselt oli E.A.'i kanda pool tehtud kulutustest, kokku 408,50 eurot. Septembris 2017, s.o pärast matuse toimumist andis E.A. matusekulude hüvitamiseks H.A.'ile 1 000.- eurot. H.A. teavitas E.A.'i asjaolust, et matuste korraldamisele ei kulunud nii palju raha, kuid vastukostja andis sellest hoolimata kulude katteks suurema summa. Seega oli E.A.'i enda teadlik soov kanda matusekulud täies ulatuses ise. Vastuhageja märgib, et viidatud raha hulka kuulus E.A.'i ja J.P. ühiste lehmade müügist saadud raha ning eelduslikult ka kohaliku omavalitsuse poolt makstav matusetoetus. E.A.'i kohustust ületav osa 591,50 (1000-408,50) eurot on käsitletav Lk 13 / 36

2-17-6539 kinkena, kuivõrd olles teadlik matusekulutuste väiksemast ulatusest, andis vastukostja sellest hoolimata vabatahtlikult vastuhagejale nimetatud rahasumma. Vastuhageja, uskudes, et E.A. on oma teo läbi mõelnud ja oma eesmärgis veendunud, võttis kinke heauskselt vastu. Hageja märgib, et hagiavalduses on vastukostja ekslikult leidnud, et E.A. on H.A.'ile matusekulude hüvitiseks andnud 1 075.- eurot, kuivõrd 1 000.- eurot ületav summa 75.- eurot oli antud vastuhageja pojale kinkena, hüvitamaks sõidukulud. Arvestades asjaolu, et ülaltoodud rahasumma 1 000.- eurot oli E.A.'i kinge H.A.'ile kohaliku omavalitsuse poolt saadud vahendite ning lehmade müügist saadud raha arvelt, siis ei kuulu nimetatud rahasumma J.P. pärandvara hulka. Olgu märgitud, et ilmselt oli E.A.'i ajutine heldus kinke näol seotud inimliku asjaoluga, et kauaaegne elukaaslane ning hilisem registreeritud abikaasa ei pidanud vajalikuks oma abikaasa J.P. matustel osaleda, jättis matuste kogu korraldusliku poole H.A.'i kohustuseks ning mõnetisest süütundest ajendatuna soovis korvata oma taunitavat käitumist rahas. VÕS § 270 lg 3 kohaselt ei või kinkija taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Seega, isegi juhul, kui vastukostjal tekib huvi kuidagi kinkena üle antud raha tagasi nõuda, puudub selleks õiguslikult edukuse perspektiiv. E.A.'i ja J.P. abielu ajal, s.o perioodil 23.07.2008 kuni xxxxxxxxxxxx maksis PRIA erinevate meetmete raames vastukostja arveldusarvele kokku toetusi summas 6 143,68 eurot. Poolte abielu kestel teostas PRIA E.A.'i arveldusarvele kokku 27 makset. Makstud summade puhul on tegemist E.A.'i ja J.P. ühisvaraga PKS § 25 mõttes. Seega kuulub J.P. pärandvara hulka 1/2 PRIA-lt saadud summadest, s.o 3 071,84 eurot. Olles 1/2 pärandvara pärija, kuulub vastuhagejale seega pool pärandvara hulka kuuluvast PRIA poolt makstud toetussummadest, s.o 1535,92 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub H.A. kohtul jagada pärandvara koosseisu kuuluv PRIA toetustest saadud summa ning välja mõista vastukostjalt vastuhagejale kuuluv osa pärandvara esemest, s.o 1 535,92 eurot. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. PRIA poolt 11.09.2019 edastatud informatsiooni kohaselt on vastukostja katastriüksusel nr 15905:004:0856 asuvale põllumassiivile nr 51446144429, s.o Xxxxxxxxxxxxga seoses taotlenud 2016. aastal erinevaid pindalatoetuseid ja loomadega seotud loomakasvatustoetust. Erinevate toetuste määramise alusel on E.A.'ile teostatud järgmised väljamaksed: 15.12.2016 kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus summas 135,40 eurot, 15.12.2016 vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus summas 191,20 eurot, 16.12.2016 ühtse pindalatoetuse põhimakse summas 297,88 eurot, 16.02.2017 loomade heaolu toetus summas 68,29 eurot. Neist kaks on otseselt seotud pärandvara koosseisu kuuluva Xxxxxxxxxxxxga – ühtne pindalatoetus ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus, mille eesmärgiks on vähendada põllumajanduse mõju keskkonnale, aidates säilitada mulla kvaliteeti, püsirohumaid ja elurikkust. Kokku on pärast pärandaja surma xxxxxxxxxxxx tasutud seoses pärandvara koosseisu kuuluva kinnistuga E.A.'i pangakontole 433,28 eurot. Nimetatud kaks toetust on lahutamatult seotud kinnisasja maaga, mistõttu on H.A.'il kui kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikul õigus poolele makstud toetustest. H.A. ei ole eeltoodud toetustest osa saanud, s.t E.A. ei ole teinud H.A.'ile 1/2 osa ulatuses summas 216,64 eurot pangaülekannet ega jaganud H.A.'iga selle summa väärtuses kinnistult saadavaid vilju või muud kasu. H.A.'i ja E.A.'i kui Xxxxxxxxxxxx kaasomanike vahel puudub kokkulepe, mis välistaks kasu kuuluvuse H.A.'ile tema osale vastavas osas, mistõttu on vastuhagejal õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel E.A.'ilt välja ühisomandisse kuuluva Xxxxxxxxxxxx arvelt teenitud kasu pooles ulatuses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10 tehtud lahendi 12. punktis selgitanud, et: "AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. See norm on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Vilja mõiste avab TsÜS § 62 lg 2, mille kohaselt on asja vili asjast loodusjõul või inimese kaasabil Lk 14 / 36

2-17-6539 tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. /.../". Vastuhageja hinnangul on PRIA poolt makstavad toetussummad käsitletavad kui tulu, mis on saadud mingi õigussuhte tulemusena. Riigikohus toob viidatud punktis esile veel järgneva: "Kolleegium leiab, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks.". Käesoleval juhul kasutab vastukostja Xxxxxxxxxxxxt tervikuna, seega on välistatud vastuhageja igasugune võimalus kinnistuga kasu teenida. Vastuhageja leiab, et sellest tulenevalt on õigustatud vastuhageja nõue pärast J.P. surma xxxxxxxxxxxx väljamakstud PRIA toetuste saamiseks pooles ulatuses, kokku summas 216,64 eurot. Vastuhageja palub kohtul vastukostjalt H.A.'i kasuks välja mõista 216,64 eurot. Pärnu Maakohus rahuldas 03.05.2017 vastukostja hagi tagamise avalduse osaliselt ning keelas vastuhagejal temale pärimise teel kuuluva ühisomandi osa käsutamise kuni J.P. pärandvarast kaaspärijatele kuuluvate pärandiosade suuruste tuvastamise asjas kohtulahendi jõustumiseni, samuti keelas kohus vastuhagejal ilma vastukostja nõusolekuta Xxxxxxxxxxxxl asuvasse elamusse sisenemise, elamusse oma asjade paigutamise ning enda ja oma pereliikmete majutamise kuni pärandvara jagamise vaidlust lahendava kohtuotsuse jõustumiseni. Tulenevalt PärS § 4 lõikest 1 läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. PärS § 3 lg 1 järgi avaneb pärand isiku surma korral. Kuivõrd J.P. suri xxxxxxxxxxxx, läks sellel kuupäeval vastuhagejale üle J.P. pärandvara 1/2 mõttelises osas. Teadaolevalt kuulub J.P. pärandvarasse mh Xxxxxxxxxxxx, mistõttu vastuhageja omandiõigus hõlmab ka nimetatud kinnisasja. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Antud juhul piirab vastuhageja õigust kasutada Xxxxxxxxxxxxt vastukostja taotlusest lähtunud hagi tagamise määrus. Kohus on küll möönnud, et vastuhagejal peab olema lubatud siseneda kinnistule ja sellel viibida, kuid sellel vähesel õigusel puudub mistahes praktiline tähendus ja väljendusvorm: olukorras, kus vastuhagejal on keelatud elamus ööbida, elamusse oma asju paigutada ning oma perekonnaliikmeid majutada vastukostja nõusolekuta, puudub tal ka eluline vajadus kinnistut külastada. Seevastu vastukostjal on piiramatu kinnisasja kasutamise õigus, sh terve elamu või selle osa üürile andmise õigus. Antud juhul seisneb vastuhageja kahju kinnisasja kasutamise võimaluse puudumise tõttu saamata jäävas kasutuseelises. TsÜS § 62 lg 1 järgi on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohtu tsiviilkolleegium on käsitlenud samasisulist kahju hüvitamise nõuet lahendis nr 3-2-1-86-08. Kuigi lahendis on käsitletud vana PärS ́i ja TsK regulatsiooni, on samad põhimõtted üle läinud ka kehtivate seaduste regulatsiooni. Tulenevalt kehtiva PärS § 4 lõikest 1 läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. Seega Riigikohtu eelviidatud lahendi valguses sai vastuhageja Xxxxxxxxxxxx valduse varalahkunud J.P. surmapäeval, s.o xxxxxxxxxxxx. Alates sellest hetkest on vastuhagejal õigus Xxxxxxxxxxxxt kasutada ning saada asja kasutamisest kasu, mis on vastukostja poolt kohtult taotletud kitsenduste tõttu välistatud. Vastuhageja hinnangul on vastukostja poolt saadud kasutuseelis sisustatav Xxxxxxxxxxxx eest saadava üürihinnaga, mis on varasemalt Pärnu Maakohtu poolt käesoleva tsiviilasja raames juba tuvastatud (vt Pärnu Maakohtu 31.08.2018 määrus). Viidatud lahendi 6. punktis toob maakohus välja tuvastuse, mille kohaselt peab õigustatuks perioodi 03.05.2017 kuni 31.12.2018 (kokku 20 kuud) eest saadavaks kasutuseelise väärtuseks 600.- eurot. Seega vastab H.A.'i kaasomandi osa suurusele potentsiaalsest üüritulust 30.- eurot ühes kuus. Käesoleva vastuhagi esitamise ajaks on H.A.'il puudunud võimalus temale kuuluvat kinnistut kasutada enam kui 2 aastat ja 4 kuud. Järelikult on H.A. õigustatud nõudma Xxxxxxxxxxxx valdajalt E.A.'ilt välja eeldatava kasutuseelise 30.- eurot kuus alates 03.05.2017 kuni käesoleva vastuhagi esitamiseni 19.09.2019, s.o 858,50 eurot. Kuivõrd käesoleval juhul on teadmata asja lõpplahendi jõustumise aeg, tuleb kasutuseelise hüvitist arvestada ja vastuhageja kasuks vastukostjalt välja Lk 15 / 36

2-17-6539 mõista arvestusega 30.- eurot kuus kuni asjas lahendi jõustumiseni. TsMS § 369 järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Vastuhagejal pole põhjust eeldada, et menetluse vältel enne asjas sisulise lahendi jõustumist hagi tagamise määrus tühistatakse, mistõttu on edasiulatuv kasutuseelise hüvitise nõue määratletav kohtulahendi jõustumise aja kaudu. Hageja palub kohtul ülaltoodust tulenevalt E.A.'ilt vastuhageja kasuks välja mõista vastuhagi esitamise seisuga kasutuseelise hüvitis summas 858,50 eurot ning välja mõista edasiulatuvalt kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni kasutuseelise hüvitis arvestusega 30 eurot kuus. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesoleval juhul nõuab vastuhageja viivist VÕS § 113 lg-s 1 ning §-s 94 sätestatud seaduslikus viivisemääras, mis 01.07.2019 seisuga on 8% aastas. Vastuhageja nõue kahe PRIA toetussumma pooles ulatuses tasumiseks muutus sissenõutavaks toetuste väljamaksmise päeval. Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus summas 135,40 eurot maksti PRIA poolt vastukostjale välja 15.12.2016. Toetusest poole, s.o 67,70 euro ulatuses muutus H.A.'i nõue sissenõutavaks samal päeval, seega viivise arvestus algas makse tegemisele järgnevast päevast. Käesoleva vastuhagi esitamise seisuga on viivis nimetatud nõudelt 14,96 eurot. Ühtse pindalatoetuse põhimakse summas 297,88 eurot maksti PRIA poolt vastukostjale välja 16.12.2016. Ka sellest toetusest poole, s.o 148,94 euro ulatuses muutus H.A.'i nõue sissenõutavaks PRIA-poolse makse tegemise päeval, seega viivise arvestus algas järgnevast päevast. Käesoleva vastuhagi esitamise seisuga on viivis nimetatud nõudelt 32,87 eurot. Vastuhageja nõue kasutustasu hüvitamiseks muutus sissenõutavaks E.A.'i nimetatud nõude olemasolust teavitamise päevast, s.o hagiavaldusele 22.11.2017 esitatud vastuse kättesaamisest. E-toimiku kohaselt sai vastukostja lepinguline esindaja hagivastuse kätte 27.11.2017, viivisearvestus hakkas kulgema seega kättesaamisele järgnevast päevast. Hagivastuse kättesaamise ajaks oli vastuhagejal 14/20 õigus nõuda kasutustasu perioodi eest 03.05.2017 (hagi tagamise määruse tegemisest) kuni 27.11.2017, seega eeltoodud perioodi eest (30 / 31) x 29 + (5 x 30) + (30 / 30) x 27 = 205,06.- eurot, ümardatuna 205.- eurot. Vastuhageja nõue vastukostja vastu on iga kuuga kasvanud 30.- euro võrra. Viivise arvestuse kohaselt moodustab seadusjärgses määras arvutatud viivisenõue perioodi 03.05.2017 - 19.09.2019 eest 88,57 eurot. TsMS § 367 alusel nõuab vastuhageja vastukostjalt PRIA poolt kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse raames väljamakstud poole summa pealt, s.o 67,70 eurolt seadusjärgset viivist 0,015 eurot päevas alates 20.09.2019 kuni põhinõude täitmiseni. PRIA poolt ühtse pindalatoetuse raames väljamakstud poole summa pealt, s.o 148,94 eurolt nõuab vastuhageja vastukostjalt edasiulatuvat seadusjärgset viivist 0,033 eurot päevas alates 20.09.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kasutustasu hüvitamise nõude pealt, mis suureneb iga kuu 30.- euro võrra, nõuab vastuhageja vastukostjalt edasiulatuvat seadusjärgset viivist alates 20.09.2019 kuni nõude kohase täitmiseni. Vastuhagi esitaja H.A. palub: 1. rahuldada vastuhagi ja jagada J.P. ( surnud xxxxxxxxxxxx) pärandvara järgmiselt: 1) lõpetada H.A.'i ning E.A.'i ühisomand kinnistu (registriosa nr xxxxxxxxxxx, asukoha aadress Xxxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxx) osas; 2) jagada kinnistu (registriosa nr xxxxxxxxxxx, asukoha aadress Xxxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxx) reaalosadeks vastavalt kinnistu jagamise plaanile (vastuhagejale jääb lisatud plaanil tähistatud viirutatud ala, vastukostjale jääb lisatud plaanil viirutamata ala), mille koopia moodustab kohtuotsuse lahutamatu osa; asendada ühisomandi lõpetamiseks kinnistu reaalosadeks jagamise teel E.A.'i kõik vajalikud tahteavaldused kohtuotsusega; 3) jätta sõiduauto Škoda Rapid (reg.märk xxxxxxxxxxx) E.A.'i Lk 16 / 36

2-17-6539 ainuomandisse ning välja mõista E.A.'ilt H.A.'i kasuks hüvitis ühisomandi osa kaotuse eest summas (7 000 / 2) / 2 = 1 750.- eurot; 4) jätta pärandvara esemeks olevad elektripliit BECO ja külmkapp BECO E.A.'i ainuomanisse ning välja mõista E.A.'ilt H.A.'ile kasuks mõlema asja omandi kaotuse eest hüvitis rahas ((40 + 40) / 2) / 2 = 20.- eurot; 5) välja mõista E.A.'ilt H.A.'ile tema osa pärandi avanemise päeval J.P. ja E.A.'i arveldusarvetel olnud rahasummast, milleks kujuneb ((240,21 - 2,62 + 175,71) / 2) / 2 = 103,33 eurot; 6) välja mõista E.A.'ilt H.A.'ile tema osa E.A.'i ja J.P. ühisvara hulka kuulunud ja E.A.'i arveldusarvele väljamakstud PRIA toetustest summas (6 143,68 / 2) / 2 = 1 535,92 eurot;

2-17-6539 vastukostja põllu-, heina- ja karjamaa ning metsa kasutamine. Xxxxxxxxxxxx jagamine vastuhageja taotletud viisil lõpetab maaelule omase elukeskkonna ja hävitab selle terviklikkuse. Väärad on vastuhageja väited sellest, et temal olid lähedased suhted oma isa J.P.ga. J.P. (vastukostja abikaasa) ei saanudki teada, et vastuhageja on tema järeltulija. Silmakirjalikud on vastuhageja väited sellest, et tema soovib „tükikest isakodust“. Vastuhageja tahe Xxxxxxxxxxxx jagamiseks reaalosadeks näitab selgelt, et temal puudub hool ja austus „isakodu“ suhtes, tema soovib vastukostja ja J.P. koduks olnud kinnistust saada üksnes metsa, mida ei saa kuidagi heas usus käitumiseks lugeda. Kindlasti ei ole Xxxxxxxxxxxx kui tervikliku elukeskkonna killustamine (hävitamine) põhjendatud ega saa seetõttu olla ka õiglane. Kinnisasja jagamine ühise omandi lõpetamiseks peab olema õiglane. Kuivõrd vastuhageja taotlus Xxxxxxxxxxxx jagamiseks hävitab maaelule omase elukeskkonna, on majanduslikult ebaotstarbekas, vastukostja suhtes ebaõiglane ja ülemäära koormav, ei saa see olla põhjendatud, millest tulenevalt vastuhageja taotlus ühisomandi lõpetamise viisi osas tuleb jätta rahuldamata. Vastuhageja palub välja mõista E.A.'ilt H.A.'i kasuks Xxxxxxxxxxxx kasutustasu perioodi 03.05.2017 kuni 14.11.2019 eest summas 913.eurot ning edasiulatuvalt kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni arvestusega 30 eurot kuus ning vastuhagi kasutustasu hüvitamise nõude täitmisega viivitamisest tingitud viivitusintress alates 28.11.2017 kuni 14.11.2019 summas 99,60 eurot ja edasiulatuvalt viivis seadusjärgses määras kuni nõude lõpliku täitmiseni, arvestades, et võlgnetav summa suureneb iga kuu 30.- euro võrra. Vastukostja ei nõustu vastuhageja nõudega ning vaidleb sellele vastu. Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse haldusakti, kohtulahendi või tehinguga. (AÕS § 140). Käesoleval juhul kehtivad vastuhageja H.A.i suhtes Pärnu Maakohtu 03.05.2017 kohtumäärusega (resolutsiooni punktid 2 ja 3, ts.asi nr 2-17-6539) seatud kinnisomandi käsutamise ja kasutamise kitsendused, millised on tähtajalised, tasu määratud ei ole. Kohtulahendi järgne kitsendus on kinnistusraamatusse kantud. Xxxxxxxxxxxx kasutamise piirangute seadmise põhjustas H.A., kes omapoolse mittekohase käitumisega (surve ja ähvardused) tekitas tuntava ohu E.A.ile. E.A. tundis oma kodu ja eraelu puutumatuse ohustatud oleva, mille otsene väljund oli E.A.i tervisliku seisundi järsk halvenemine. Vastuhageja / kostja on kohtulahendiga kitsenduste seadmisest ja nende sisust teadlik algusest peale, kohtumäärust vaidlustatud ei ole. Kohtulahend on õiguslik alus, millega seatud kitsendusi tuleb isikutel, kelle suhtes kitsendus on seatud, kohtulahendis toodud viisil täita sama kohusetundlikult kui iga muud seadusjärgset omandi kitsendust. Kohtulahendiga seatud kitsendus ei sisalda ega anna mingit alust kitsenduse (hoidumiskohustus) eest tasu või mingit muud hüvitist nõuda. Samuti ei ole omanike vahel sõlmitud mingeid kokkuleppeid, milline õigus ja võimalus kohtumääruse kohaselt oli H.A.ile olemas, maaüksuse kasutamist kohtumäärusega piiratud ei ole olnud. Vastukostjale ei ole teada, et Vastuhageja oleks kinnistu kasutamise vastu huvi tundnud, teada on aga, et isamaja külastamise kokkuleppe sõlmimiseks ei ole H.A. kordagi soovi avaldanud. Samuti ei ole täitunud ega saagi täitunud olla seaduses ettenähtud eeldused E.A.i vastu nõude esitamiseks; puudub vastukostja õigusvastane tegu ja põhjuslik seos vastukostjale etteheidetava teo ning H.A.ile väidetavalt tekkinud kahju vahel. Eelnevast selgub, et kasutustasu ja viivitusintressi nõudeks puudub alus. Järelikult ei saa nõue kehtivalt tekkinud olla, millest tulenevalt on nõude rahuldamine ka välistatud. Vastuhageja palub vastuhagis jätta sõiduauto Škoda Rapid (reg.märk xxxxxxxxxxx) E.A.'i ainuomandisse ning välja mõista E.A.'ilt H.A.'i kasuks hüvitis ühisomandi osa kaotuse eest summas (7 000 / 2) / 2 = 1 750.- eurot. Vastukostja nõustub vastuhagejaga selles osas, et Škoda Rapid jääb E.A.i ainuomandisse, kuid ei nõustu vastuhageja nõudega E.A.ilt H.A.i kasuks hüvitise väljamõistmisega ning vaidleb sellele vastu. Esmalt märgib vastukostja, et Škoda Rapid turuväärtuseks tänase päeva seisuga Auto.24 portaali andmetel on ligi 4000 eurot. Ka vastuhagejal on olnud ja on TsÜS §-s 138 sätestatud kohustus oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Lk 18 / 36

2-17-6539 Vastuhageja on selle kohustuse jätnud täitmata. Vastuhageja ei ole heas usus käitunud, tema eesmärgiks on olnud ja on kahju tekitamine teisele isikule. Seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on muuhulgas seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamise piiramine. Pärandaja on 30.11.2013 teinud kostjale / vastuhageja erakorralise kingituse - sõiduauto Mazda 323 (1⁄2 mõttelist osa ühisomandist). Vastuhageja käitumisest tulenevalt on vastukostja seisukohal, et sõiduautost Škoda Rapid vastuhageja / kostjal saadaolev osa on temale enne pärandi avanemist kätte antud sõiduki Mazda 323 kinkega, millest tulenevalt on rahaline nõue välistatud. Vastuhageja on 14.11.2019 menetlusdokumendis võtnud omaks, et E.A. andis kinkena matusekulude hüvitamiseks H.A.ile 1 000 eurot. Vastuhageja eelnev väide on vasturääkivust sisaldav ja pahatahtlik. Vastuhageja nimetab E.A.i poolt matusekulude täielikus ulatuses hüvitamist kinkeks endale (H.A.ile), mida ei saa mingil viisil kinkeks aga lugeda, sest kinge on vastusoorituseta tehing, st et kinkija rikastab kingisaajat kinke väärtuses (VÕS § 259 lg 1) – mitte kulude katmine. PärS § 131 lg 2 kohaselt kannavad pärandaja matusekulud pärijad võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, mis tähendab, et E.A.il ja H.A.il lasub võrdne kohustus J.P. matuse kulude kandmiseks. Lisaks sellele, et H.A. teadlikult varjas J.P. järeltulijaks olemist, on H.A. asunud seisukohale, et temal on kõik pärija õigused, kuid pärijal lasuvad kohustused ei ole tema kanda. Selliselt positsioonilt nõude esitamist ei ole võimalik seadusele vastavaks heas usus käitumiseks pidada. E.A. andis H.A.`ile 1075 eurot. Raha H.A.ile andmise ajal oli E.A.il teadmine, et tema on ainuke J.P. pärija ja tema kannab kõik matusekulud. H.A. ei ole tõendanud ega isegi paljasõnaliselt avaldanud J.P. matmiseks tehtud kulutuste suurust. Ebatõenäoline on, et J.P. matmise kulud ületasid 1075 eurot, millest tulenevalt on H.A. saanud E.A.ilt J.P. matmise kulude katteks 537,50 eurot (1075:2) enam kui E.A.il kohustus kanda oli. Vastuhageja nimetatud PRIA toetuste summa 692,77 eurot, mis ei olnud ega saanudki olla pärandaja lahusvara, sest nimetatud toetuste saamiseks olid abikaasad eelnevalt ühiselt tööd teinud ja need toetused said olla üksnes abikaasade ühisvara, millest pärandi koosseisus 1⁄2 e 346,39 eurot. Eelnevast tulenevalt on vastuhagejal toetustest saada 174,70 eurot (346,39:2). Vastukostja ei soovi nimetatud enammakstud raha tagastamist vaid tasaarvestab sellest 298,03 eurot H.A.il pärandvarast saadaoleva rahasumma katteks. Ülejäänud enammakstud rahasumma 239,47 eurot tasaarvestada E.A.il Xxxxxxxxxxxx osas ühisomandi lõpetamisel H.A.ile makstava hüvitisega (hüvitise osaliseks katmiseks). Vastuhageja palub vastuhagis välja mõista E.A.'ilt H.A.'ile tema osa E.A.'i ja J.P. ühisvara hulka kuulunud ja E.A.'i arveldusarvele väljamakstud PRIA toetustest summas (6 143,68 / 2) / 2 = 1 535,92 eurot. Vastukostja ei nõustu vastuhageja nõudega ning vaidleb sellele vastu. Vastuhageja nõue pärandaja eluajal PRIA makstud toetuste osas teenib pärandaja üleelanud abikaasa kurnamise eesmärki, mida ei ole võimalik vaadelda heas usus käitumisena. Vastuhagejale on teada, et pärandvara hulka ei kuulu ega saagi kuuluda pärandajale tema eluajal kuulunud, kuid pärandi avanemise päevaks lõppenud vara. Pärandvara hulka kuulub üksnes pärandaja surmapäeval pärandajale kuulunud vara (PärS § 2). Kuivõrd vastuhageja on temal J.P. pärandvarast saadaoleva rahasumma kaaspärijalt (vastukostja) kätte saanud septembris 2016, siis on igasuguse aluseta vastuhageja nõue nendelt summadelt arvestatud viivitusintressi osas, millest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud. Vastukostja palub jätta vastuhagi rahuldamata; tasaarvestada E.A.i poolt H.A.ile maksutud rahasummast 537,50 eurot H.A.il pärandvarast saadaoleva rahasumma 298,03 euro katteks; tasaarvestada E.A.i poolt H.A.ile maksutud rahasummast 537,50 eurot E.A.ilt Xxxxxxxxxxxx osas ühisomandi lõpetamisel H.A.ile makstava hüvitisega (hüvitise osaliseks katmiseks); jätta kõik menetluskulud vastuhageja kanda. Hageja /vastuhagis kostja täiendas oma vastuväiteid vastuhagile. kas vastuhageja soovitud viisil kinnistu jagamine tagab liiklusohutuse, kas jagamisega säilitatakse kaasomanikule Lk 19 / 36

2-17-6539 sellele piirkonnale omane olemasolev elukeskkond, kas vastuhageja valitud kaasomandi lõpetamise viis kaalub üle teise kaasomaniku huviks oleva olemasoleva elukeskkonna säilitamise, vastuhageja valitud viisi tagajärjeks on teise kaasomaniku pikaajalise elukorralduse halvamine. Alusetud ja põhjendamata on vastuhageja väited selle kohta, et Xxxxxxxxxxxx jagamine ei mõjuta vastukostja igapäevast elu. Vastukostja on 20.05.2020 vastuses andnud oma seisukoha Xxxxxxxxxxxx terviklikkuse säilitamise põhjendatuse kohta. Xxxxxxxxxxxx on maaelule omase tervikliku elukeskkonnaga, mille säilitamine on möödapääsmatult vajalik nii maaelu kui E.A.i elukeskkonna säilimiseks ja igapäeva elu jätkamiseks. Vastukostja on terve elu tegelenud looma- ja põllupidamisega. Põllu- ja heinamaa ning metsatuka eraldamine halvab vastukostja igapäevase elu. Eesti Vabariigi põhiseadus annab kaitse kodule, mille koosseisus põhiseaduse § 33 teise lause kohaselt nii eluruum, valdus kui töökoht, millest tuleb aru saada, et kaitse on nii eluruumile kui selle eluruumi tarvis õiguslikul alusel piiratud maa-alale (nii ehituslik piire, kui ka maaüksuse piir) ja töötamise kohale. Xxxxxxxxxxxx kui valdus, on nii E.A.i eluruum kui tema loomapidajana töötamise koht ja seda juba pikki aastaid. Eluliselt ei ole usutav, et vastuhageja peab oma koduks üksnes Rahinge külas olevat eluhoonet. Vastukostja hinnangul on vastuhageja väited sellest, et tema päritolu sai teatavaks kohtulikult põlvnemise tuvastamisega pärast J.P. surma , eneseõigustus ja püüe oma kohatut käitumist leevendada. H.A. võtab korduvalt omaks, et temal puudusid „tõsikindlad teadmised sellest, et ta on J.i tütar“. Sellest järeldub ainult üks, et temal oli teadmine, kuid tema ei soovinud selles asjas oma isa eluajal selgust saada või nagu vastuhageja ise korduvalt nimetab „tõsikindlat teadmist“ omada. Pärast isa surma on vastuhagejal aga tõsikindel teadmine, kes on (oli) tema isa ja H.A. on seisukohal, et temal on igati õigus saada osa isale kuulunud varast, mingite kaasnevate kohustuste või muude tagajärgede kandmiseta. Vastukostja ei nõustu vastuhageja määratlusega sõiduauto väärtuse hüvitamise osas ja jääb selle juurde, et sõiduautost Škoda Rapid vastuhagejale arvatava osa on H.A. kinkeks saadud sõiduauto Mazda 323 saamisega eelpärandile vastavalt kätte saanud. Vastukostja nõustub, et pärandvara koosseisu kuulub 206,65 eurot, millest H.A.'ile kuulub 103,33 eurot. Kuivõrd H.A. nõustub E.A.i esitatuga pärandaja ja vastukostja pangakontodel olnud rahasummade 103,33 eurot ja H.A.il 1⁄4 köögitehnika väärtuse eest saadoleva hüvitise 20,00 eurot osas, kokku 123,33 eurot, siis nende summade osas vaidlus puudub. Siinjuures annab vastukostja teada, et soovib H.A.il saadaoleva 123,33 eurot tasaarvestada H.A.ilt E.A.il saadaoleva matusekuludeks enam antud summaga 591,50 eurot vastavas ulatuses, mille järel jääb E.A.il veel H.A.ilt saada 467,17 eurot (591,50 – 123,33), millise summa soovib E.A. tasaarvestada kinnistu hüvitise maksmise juures. Kuivõrd vastuhageja on vastuhagis avaldanud esmakordselt Jaan Puna matmiseks tehtud kulutused, siis selles osas annab vastukostja oma uue seisukoha, et ei vaidlusta matusekulude suurust ja nõustub, et tema kanda on 408,50 eurot. Vaidlust ei ole selles, et 2017. aasta septembris, s.o pärast matuse toimumist andis E.A. matusekulude hüvitamiseks H.A.ile 1 000 eurot. Väär on aga H.A.i väide sellest, et tema andis E.A.ile teada matuste korraldamise kulude suurusest. Matusekulude suurusest sai E.A. teada 22.05.2020 vastuhagi kättesaamisel. J.P. matuste järel tuletas H.A. korduval telefoni teel E.A.ile meelde, et ootab matuse kulude raha. Kuivõrd vastukostjal eeldatavat rahasummat ei olnud, tuli E.A.il enne oma loomad müüa (kiirmüügi tõttu sai üksnes pool tegelikust hinnast). Vastuhageja tuli ise koos pojaga Xxxxxxxxxxxle rahale järgi. H.A. oli sellel eluhetkel E.A.i silmis E.A.i abistaja, mis tundus loomuliku jätkuna tulenevalt E.A.i poolsetest varasematest abistamistest (oluline rahaline abi H.A.ile). Vastukostja ei nõustu vastuhagis viidatud väitega, et makstud raha hulka kuulus E.A.'i ja J.P. ühiste lehmade müügist saadud raha. Loomad olid E.A.i lahusvara. Algselt oli E.A.il veendumus, et tema kannab kõik matusekulud, sest peale tema J.P.l pärijaid ei olnud. E.A. kaotas oma pikaajalise elukaaslase – oma abikaasa, mis tõi kaasa E.A.i tervise järsu halvenemise, mille tõttu ei olnud temal võimalik matustel osaleda. Abikaasa kaotus jättis E.A.ile sügava haava, mis kõiki Lk 20 / 36

2-17-6539 järgnevaid sündmusi arvestades ajas aina süvenes päädides kirurgilise sekkumise ja püsiva raviga. Vastukostja ei nõustu vastuhageja nõudega ega sellega et PRIA toetused on kasu kinnistult. PRIA toetuste saamiseks on nõutud maa kindlaksmääratud otstarbel sihipäraselt kasutamine ja sellele vastavalt maa hooldamine. Kui PRIA toetuste saamiseks piisaks maa omamisest, siis peaks PRIA kõigile maaomanikele toetust maksma. Paraku see nii ei ole. PRIA toetuste saamiseks peavad olema täidetud toetuse saamise eeldused, milleks ennekõike toetuse taotlus, seejärel eelnevalt tehtud maa hooldustööd ja muud tegevused PRIA poolt ettekirjutatud viisil ja ulatuses . Veel enne toetuse maksmist kontrollib PRIA – kas tehtu on piisav ja vastab nõutule. Alles kontrolli järel otsustatakse toetuste maksmise ja selle suuruse üle, millest sisuliselt kujuneb hüvitis tehtud hooldustöö (kulude) eest. Seejuures ei pruugi ega üldreeglina olegi need sellised tegevused mida iga maaomanik omal kinnistu tavapäraselt teeb (näiteks ei saa kindlal ajal niitmata jäetud või enneaegu niidetud maa omanik kindlasti PRIAlt toetust). Vastukostja nõustub vastuhagejaga selles, et Xxxxxxxxxxxx on tervikuna tarvilik vastkostja väljakujunenud elukorralduses ja selle jätkamiseks, kuid ei nõustu sellega, et vastuhagejal kinnistu kasutamise võimalus puudub. E.A. palub jätta rahuldamata H.A.i 19.09.2019 esitatud vastuhagi pärandvara jagamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks kinnisasja reaalosadeks jagamisega; jätta kõik menetluskulud H.A.i kanda.

Lk 21 / 36

2-17-6539

2-17-6539 toimik tl.71-73). P. Hooneregistri tõendi 16848/26.11.1998 kohaselt Xxxxxxxxxxxx vallas, Xxxxxxxxxxxx külas ,Xxxxxxxxxxx talu maatükil asusid järgmised hooned : elamu, saungaraaž, laut-kuur ja kelder. Hooneregistri õiendis on omandamise alusena märgitud ostu – müügileping 06.11.1980, kuid nimetatud lepinguga J.P. kõrvalhooneid ei omandatud. Hooneregistri õiend ja kanne ei ole iseenesest omandiõiguse tekkimise alus ja asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta , kas ja millal J.P. omandas kõrvalhooned. Tunnistaja E.I. kohtuistungil antud ütluste kohaselt tema aitas ehitada sauna ja garaaži. Garaažis tegi ta töid vundamendist katuseni, sauna ehitus jäi pooleli, see valmis siis kui tema oli ära kolinud. Laut kuulus sovhoosile ja see oli seal sovhoosi ajast. Lauda uue katuse pani E. oma kuludega. Materjali ehituseks ostis E.. Garaaži ehitusega alustati 1972 aastal. Kui E. garaaži ehitas siis ta oli abielus ja abikaasa aitas ka garaaži ehitada, abikaasa nime ta ei mäleta. Garaaži ehitustööde eest tasus talle E.A.. Sauna aitas ta ehitada ja torutöid teha ja selle eest tasus talle ka E.A.. Tema ise kolis sealt ära 1980 (III toimik tl. 179-182). Seega tunnistaja E.I. ütlustega on tõendatud, et kõrvalhoonetest garaaži ja sauna ehitas E.A., kes maksis nii ehitusmaterjalide kui ka töölistele tööde eest. Samuti lauda katuse vahetas E.A.. Arvestades , et elamu kõrvalhooned on ehitatud enne kui J.P. sinna elama asus ja E.A. elas seal juba eelnevalt koos oma eelmise abikaasaga siis on eluliselt usutav ja tõepärane E.A. ́i poolt kõrvalhoonete ehitamine ja parendamine s.h. lauda katuse vahetus. Nimetatud väiteid ei lükka ümber ka kostja poolt 29.10.2020 kohtule esitatud ehitisregistri väljavõtted ja kaardimaterjal , kus puuduvad andmed hoonete esmase kasutusevõtu aasta kohta ( 4 toimik tl.7-14).

2-17-6539 vahendeid on E.A. pangakontolt perioodil 01.01.2006 – 31.12.2007 välja võtnud 26.07.2006 15 100 krooni, 26.09.2006 1000 krooni ja 1000 krooni, 05.12.2006 1000 krooni ja 500 krooni, 21.12.2006 1500 krooni, 27.12.2006 1000 krooni, 09.05.2007 500 krooni, 11.05.2007 1000 krooni ja 500 krooni, 05.06.2007 1000 krooni, 15.06.2007 1000 krooni, 19.06.2007 500 krooni, 21.06.2007 1000 krooni, 1000 krooni ja 500 krooni, 02.07.2007 250 krooni, 08.08.2007 500 krooni. Seega E.A.`i kontolt enne 17.07.2007 (s.o. 10 000 krooni ettemaksu tasumine sularahas) perioodil 09.05.2007 – 17.07.2007 välja võetud rahalisi vahendeid kokku summas 7250 krooni. Perioodil 26.07.2006- 08.08.2007 rahalisi vahendeid välja võetud kokku 28 850 krooni s.h. J.P. tulumaksu tagastus 2155 krooni. J.P. arvelt rahaliste vahendite olemasolu ja väljavõtmist enne 17.07.2007 ei nähtu. Kinnistu eest tasumine ei ole toimunud ka pangakontolt. J.P.le määrati pension alates 24.06.2007 2879.49 krooni kuus (I toimik tl.75). J.P. töötas KK Xxxxxxxxxxxxis kuni 03.10.1994 (I toimik tl. 70-73). Enne pensionile jäämist töötas J.P. veel OÜ-s Xxxxxxxxxxxx valvemehhaanikuna alates 11.11.1999 kuni 01.05.2005 ( I toimik tl.74). Seega J.P. 2 aastat enne pensionile jäämist ja perioodil 03.10.1994 – 11.11.1999 palgatööl ei käinud. Tunnistaja I.P. ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et J.P. enne pensioni palgatööl ei käinud siis töötas ta koos E.ga kodus ( III toimik tl. 188).

2-17-6539 ema elukaaslane. Ema oli selleks ajaks surnud. Ta ei usu, et J.il üksi oli niipalju raha , et osta. Peres oli ühine raha. Seda ta ei öelnud , et ta enda raha eest ostis. Loomapidamisse oli neil panus ühine. Kui J. alati rääkis, et kui hästi neil on siis silmad lõid tal särama. J. ütles, et kõik on meie oma. Peab silmas hooneid ja maad, kus nad elasid ( III toimik tl. 189). Seega tunnistaja I.P. ütlustega on tõendatud, et vaidlusalune kinnistu osteti J.P. ja E.A.`i ühiste rahaliste vahendite eest. Kuna rahalised vahendid ei liikunud sel ajal pangakontode kaudu siis ei ole võimalik üheselt tuvastada kummagi isiku summalist panust , kuid tõendatud on ühine rahaline panus. J.P. enda eluajal enda vennale üheselt ja selgelt kinnitas, et tema koos E.A.`iga ostsid vaidlusaluse kinnistu ja et see on nende omand.

2-17-6539

Seega kohus leiab, et hageja hagi on osaliselt põhjendatud ja kuna kinnistu Xxxxxxxxxxx Xxxxxxxxxxxx külas, Xxxxxxxxxxxx vallas, P.l , reg.osa nr. xxxxxxxxxxx kuulus J.P. ja E.A.`i ühisomandisse ja vastavalt VÕS § 581 lg.2 eeldatakse , et seltsinglaste panused on võrdsed siis tuleb tuvastada , et E.A.`ile kuulus 1⁄2 kaasomandist kinnistust. Seega J.P. pärandvaraks on 1⁄2 kaasomandist vaidlusalusest kinnistust, mis kuulub pärandvarana jagamisele.

2-17-6539 Seega E.A.`i poolt esitatud tõendite kohaselt on kinnistu väärtus 23 000 + 10% = 25 300 eurot. H.A. omalt poolt ei ole esitanud tõendeid kinnistu väärtuse kohta. Kohus eelistungil 01.07.2020 selgitas, et kostjal on võimalik taotleda kinnisvara hindamise ekspertiisi (III toimik tl. 128). E.A.`i esindaja on kohtu korraldaval eelistungil 01.07.2020 kinnitanud, et E.A.`il on olemas rahalised vahendid hüvitise maksmiseks ja ta on võimeline tasuma hüvitise ka suuremas ulatuses , kui ta ise seda hagis märgib. E.A. sai 2019 augustis pärandi ja seetõttu on tal raha, et hüvitist teisele poolele tasuda ( III toimik tl. 132). Seega E.A. peab tasuma H.A.`ile omandi kaotamise eest hüvitise summas 25 300 : 4 = 6325 eurot.

2-17-6539 põllumajanduslikus majapidamises. Seaduse § 11 lg.1 kohaselt käesoleva seaduse alusel ja korras antakse järgmisi otsetoetusi : 1) ühtne pindalatoetus , 2) kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus, 3) noore põllumajandustootja toetus, 4) ümberjaotatav toetus, 5) looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus, 6) tootmiskohustusega seotud toetus, 7)väikepõllumajandustootja toetus. Seaduse § 13 lg.1 sätestab, et otsetoetust võib taotleda vähemalt ühe hektari põllumajandusmaa kohta, millel tegeletakse põllumajandusliku tegevusega v. mis on karjatamiseks v. harimiseks sobilikus seisukorras ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15.juuni seisuga. Seega antud toetuste saamiseks on kehtestatud tingimused , mis nõuetele taotluse esitaja peab vastama ja milliseid tingimusi täitma, toetused on sihtotstarbelised. Arvestades kõike eeltoodut kohus leiab, et esitatud nõue ei ole põhjendatud ega rahuldamisele ei kuulu.

2-17-6539

Sõiduauto Skoda Rapid , reg.märk xxxxxxxxxxx , esmase registreerimise kuupäev 23.11.2013, kere tüüp luukpära ( I toimik tl. 171, IV toimik tl. 131). Vastukostja on esitanud kohtule auto24.ee müügikuulutused, mille kohaselt analoogseid sõidukeid müüakse hinnaga 6500, 6700, 6500 ja 7200 eurot ( III toimik tl.160- 163). Samas on müügikuulutustes sõidukite esmane registreerimise aeg märts 2014, hind 6500 eurot, ülejjänutel esmane registreerimise aeg mais 2014 ja novembris 2014 (III toimik tl. 160- 162). Pärandvaraks oleva sõiduki esmane registreerimise aeg on november 2013. Vastukostja enda 11.08.2020 menetlusdokumendis on ise märkinud , et sõiduki müügihind käesoleval ajal on vahemikus 6000- 6400 eurot. Seega kohus leiab, et sõiduki väärtus käesoleval ajal on 6200 eurot ja pärandvaraks on 1⁄2 sõidukit s.o. 3100 eurot väärtuses ning E.A.`ilt kuulub H.A.`i kasuks väljamõistmisele hüvitis 1550 eurot.

2-17-6539 H.A. ei ole tõendanud, et E.A. andis talle raha üle kinkena. Raha oli üle antud sihtotstarbeliselt s.o. matusekuludeks , kuid matusekulud jäid väiksemaks kui rahaliselt üleantu. Seega kohus leiab, et E.A.`il on õigus enammakstu tagasi nõuda vastavalt VÕS § 1028 lg.1, mille kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva v. tulevase kohustuse täitmisena , võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda , kui kohustust ei ole olemas , kohustust ei teki v. kui kohustus langeb hiljem ära. Samuti on E.A.`il õigus 591.50 eurot tasaarvestada temalt väljamõistetavate summadega s.o. pärandvara arvel temalt väljamõistetava summaga 123.33 eurot kontol olevad rahaliste vahendite , külmik Beco ja elektripliit Beco arvel ning 468.17 eurot kinnistu ühisomandi lõpetamisel väljamõistetava hüvitise arvel. Seega kuulub E.A.`ilt H.A.`i kasuks väljamõistmisele hüvitis Xxxxxxxxxxxx omandi kaotamise eest kokku summas 6325 eurot– 468.17 = 5856.83 eurot (otsuse p.14 ) ja kontol olevate rahaliste vahendite , külmik Beco ja elektripliit Beco arvel tasumisele kuuluv hüvitise 123.33 eurot kohustus on tasaarvestusega lõppenud vastavalt VÕS § 186 p.2 ja väljamõistmisele ei kuulu (otsuse p.15). Kostja viide, et raha tagastamise nõue on aegunud ei ole põhjendatud. TsÜS § 151 lg.1 järgi alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai v. pidi teada saama , et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja 14.10.2018 hagiavalduse p.4.12 märkinud, et kostja ei ole hagejale avaldanud matusekulude suurust. Kostja on matusekulude tegeliku suuruse avaldanud 19.09.2019 esitatud vastuhagis. Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale avaldanud matusekulude tegeliku suuruse ajaliselt varem. Seega hageja enammakstud matusekulude nõue ei ole aegunud.

2-17-6539 osa kinnistust , mida ta kasutada ei saa. Vastuhagejal on õigus endale kuuluvat kinnistu osa kasutada alates J.P. surmast xxxxxxxxxxxx.a. Kohus määrusega 03.05.2017 rahuldas E.A.`i hagi tagamise taotluse enne hagi esitamist osaliselt ja keelas H.A.`il Xxxxxxxxxxxxst temale pärimise teel kuuluva ühisomandi osa käsutamise kuni J.P. pärandvarast kaaspärijatele kuuluvate pärandiosade suuruse tuvastamise asjas kohtulahendi jõustumiseni. Samuti keelas H.A.`il Xxxxxxxxxxxxl asuvasse ja E.A.`i koduks olevasse elamusse ilma E.A.`i eelneva nõusolekuta sisenemise, elamusse oma asjade paigutamise ning elamus enda ja oma perekonnaliikmete majutamise kuni pärandvara jagamise vaidlust lahendava kohtulahendi jõustumiseni (I toimik tl. 28- 33). Kohus leiab, et vastuhagi esitajal on õigus kasutuseeliste nõuet esitada , kuna vastuhagi esitaja on vaidlusaluse kinnistu ühisomanik, kuid hageja poolt taotletud hagi tagamise avalduse alusel on tal kohtumenetluse ajal puudunud võimalus oma omandit kasutada. Hagi tagamise kohaldamine hageja taotlusel ei välista kasutuseeliste nõuet. Samuti hageja on üksi omandit kasutanud kuigi tegemist on poolte ühisomandiga. AÕS § 68 lg.1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomandike puhul AÕS § 70 lg.-t 4 arvestades ühisomandike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle s.h. ühist õigust asja vallata , kasutada ja käsutada. Kohus määrusega 31.08.2018 on kohustanud hagejat andma hagi tagamise jätkamiseks tagatis summas 600 eurot hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks. Kohus on määruses arvestanud , et kinnistu asub maakonnas , elamus on 3 tuba ja puudub pesemisvõimalus ning hageja elab seal, siis ei ole võimalik terve kinnistu üürimine ning kohus on kohustanud tagatise andma summas kokku 600 eurot perioodi 03.05.2017 – 31.12.2018 eest s.o. 30 eurot kuus ( II toimik tl.1-5). Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2018 määrusega. Vastuhageja tugineb kasutustasu nõudes kohtumäärusele, et 30 eurot kuus on põhjendatud ja mõistlik tasu. Vastuhageja on esitanud kohtule üürikuulutuse, mille kohaselt Xxxxxxxxxxxxxas, Xxxxxxxxxxxs asuv 2 korruseline , 4 toaga renoveeritud maja, krundi pind 1028 m2 on üüripakkumises hinnaga 400 eurot kuus ( III toimik tl.159). Kohus leiab, et kostja poolt esitatud üüripakkumine ei ole võrreldav vaidlusalusel kinnistul asuva elamu üüripakkumisega. Kohtule esitatud üüripakkumises olev elamu asub sisuliselt Xxxxxxxxxxxxxas Xxxxxxxxxxx elamurajoonis , vaidlusalune Xxxxxxxxxxx kinnistu asub sisuliselt endisel Xxxxxxxxxxxx valla territooriumil ja Xxxxxxxxxxxx küla asub P. kesklinnast 28 km kaugusel. Üüripakkumises olev elamu on renoveeritud ja 4 toaline , aga vaidlusalune elamu 3 toaline ja remontivajav. Seega ei saa nimetatud üürihinnast lähtuda. TsMS § 233 lg.1 järgi kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnetu kindlaks teha v. selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega v. ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Lg.2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Antud juhul kohus hindab kasutuseeliste väärtust oma siseveendumuse kohaselt ja arvestab, et tegemist on ühisomandis oleva kinnistuga ja osad polnud määratud ning ühisomandis oleva kinnistu kasutuseeliste väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kinnistu kasutuseeliste väärtusega madalam, kuna tegemist on ühiskasutusega. Samas vastukostja poolt esitatud üüripakkumises märgitud 1028 m2 e. oluliselt väiksem kui vaidlusalune kinnistu. Seega kohus leiab, et antud kogu kinnistu kasutuseeliste väärtus on 120 eurot kuus ja 1⁄4 kinnistu kasutuseeliste väärtus 30 eurot kuus. Seega H.A.`il on õigus kasutuseelistele 1⁄4 s.o. 30 eurot kuus alates hagi tagamise Lk 31 / 36

2-17-6539 kohaldamisest 03.05.2017 – kohtuotsuse tegemiseni 31.12.2020 s.o. 43 kuud ja 27 päeva eest kokku summas 1317 eurot ja edasi kohtuotsuse jõustumiseni 30 eurot kuus.

2-17-6539 põhjendatud viivisenõue kokku 102.03 eurot. Seega on põhjendatud viivisenõue 31.12.2020 seisuga kokku summas 192.24 eurot, mis kuulub E.A.`ilt H.A.`i kasuks väljamõistmisele. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt , et taotletakse viivise , mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana , vaid täielikult v. osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt , et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on põhjendatud ja kuulub E.A.`ilt väljamõistmisele ka edasiulatuv viivis. 23.Seoses kohtulahendi tegemisega leiab kohus , et tuleb tühistada Pärnu Maakohtu määrusega 03.05.2017 kohtumenetluse ajaks kohaldatud hagi tagamise abinõud. Menetluskulud

2-17-6539 nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks on hagihind 3500 eurot (kaks mittevaralist nõuet). Selline on ka kohtupraktika- RKL 2-11-51581 p.9. TsMS § 134 lg.1 järgi hagihinda arvestades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega põhihagis on hagihind 5750 + 3500 + 3500 = 12750 eurot. 26.Vastuhagi hind Vastuhageja on esitanud järgmised nõuded: 1.Pärandvara jagamise nõue s.h. kinnistu jagamiseks tahteavalduse asendamise nõue, mis on vastavalt TsMS § 132 lg.4 p.5 mittevaraline nõue ja mille hagihinnaks vastavalt TsMS § 132 lg.1 on 3500 eurot; Kaasomandi lõpetamisel ja reaalosadeks jagamisel ei saa kindlaks määrata kinnistute piire. Tehtav kohtuotsus saab asendada üksnes kinnisasja jagamisele vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks hageja soovitud kujul. Selline on ka kohtupraktika – RKL 3-2-1-104-05 p.7.

2-17-6539

Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud, mõistlik ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda arvestades, et kohus rahuldab hagi osaliselt kui ka vastuhagi osaliselt ja kohtulahend pärandvara jagamiseks on tehtud mõlema poole huvides. Seega kohus pooltelt üksteise kasuks menetluskulusid välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt Ivika Sillaots Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 07.05.2021 OTSUSE RESOLUTSIOON: I.1. Pärnu Maakohtu 31. detsembri 2020 otsus tühistada osas, millega mõisteti hagejalt E.A.ilt kostja H.A.i kasuks välja sõiduki kasutuseelise hüvitis, kinnistu kasutuseelise hüvitis ja sellelt viivis (resolutsiooni punktid 10–13). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta eelmises lauses märgitud H.A.i nõuded rahuldamata. I.2. Muuta punktis I.1 viidatud otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele Tõrge! Ei leia viiteallikat.–Tõrge! Ei leia viiteallikat., Tõrge! Ei leia viiteallikat., Tõrge! Ei leia viiteallikat. ja Tõrge! Ei leia viiteallikat.. I.3. Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata see ja teha sellest tulenevad otsustused riigilõivu kohta vastavalt resolutsiooni tervikliku sõnastuse punkti II.13 alapunktidele. I.4. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata. I.5. E.A.i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. I.6. H.A.i apellatsioonkaebus ja 15. aprilli 2021 taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks jätta rahuldamata.

täiendavate

I.7. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. II.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Rahuldada E.A.i hagi osaliselt. II.2. Rahuldada H.A.i vastuhagi osaliselt. II.3. Tuvastada, et kinnistu asukohaga Xxxxxxxxxxx, mis on kantud kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxxxx (edaspidi: kinnistu), kuulub 1⁄2 mõttelises osas E.A.ile. II.4. Jagada J.P. (surnud xxxxxxxxxxx, edaspidi: pärandaja) pärandvara ning lõpetada E.A.i ja H.A.i ühine omand kinnistu 1⁄2 suurusele mõttelisele osale, mis jätta E.A.i ainuomandisse. II.5. Kohustada H.A.i andma asjaõiguslepingu jaoks vajalikku tahteavaldust, millega H.A. ja E.A. lepivad kokku, et kinnistu läheb E.A.i ainuomandisse. II.6. Kohustada H.A.i (isikukood xxxxxxxxxxx) andma nõusolekut (kinnistusraamatuseaduse § 341 lõike 1 tähenduses), et kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxxxxxx teise jao omanikukanne, mille kohaselt E.A. ja H.A. on mõlemad kinnistu ühisomanikud, kustutatakse ja Lk 35 / 36

2-17-6539 tehakse uus kanne, millega kantakse kinnistu kinnistusraamatusse sisse E.A. (isikukood xxxxxxxxxxx).

ainuomanikuna

II.7. Välja mõista E.A.ilt H.A.i kasuks hüvitis kinnistu omandiosa kaotamise eest 5856,83 eurot. II.8. Jagada pärandaja pärandvarana 1⁄2 mõtteline osa sõiduautost Škoda Rapid (registrimärgiga xxxxxxxxxxxx, väljalaskeaasta 2013, väärtus 3100 eurot); 1⁄2 pärandaja surmapäeval tema pangakontol olnud rahast (118,80 eurot) ja tema abikaasa E.A.i pangakontol olnud rahast (87,85 eurot); 1⁄2 mõtteline osa külmikust Beco (väärtus 20 eurot); 1⁄2 mõtteline osa elektripliidist Beco (väärtus 20 eurot) ja jätta nimetatud pärandvara esemed E.A.i ainuomandisse. II.9. Välja mõista E.A.ilt H.A.i kasuks hüvitis pärandavara esemete omandiosa kaotamise eest 1550 eurot. II.10. Ülejäänud osas jätta H.A.i vastuhagi rahuldamata. II.11. Tühistada Pärnu Maakohtu 3. mai 2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega keelati H.A.il kinnistu ühisomandi osa käsutamine kuni pärandaja pärandvarast kaaspärijatele kuuluvate pärandiosade suuruse tuvastamise asjas kohtulahendi jõustumiseni ning kanti kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxxxx nimetatud käsutuskeeldu nähtvaks tegev keelumärge E.A.i kasuks, samuti keelati E.A.i kodu ja eraelu puutumatuse tagamiseks H.A.il kinnistul asuvasse ja E.A.i koduks olevasse elamusse ilma E.A.i eelneva nõusolekuta sisenemine, elamusse oma asjade paigutamine ning elamus enda ja oma pereliikmete majutamine kuni pärandvara jagamise vaidlust lahendava kohtulahendi jõustumiseni. II.12. Hagi tagamise tühistamine kuulub täitmisele peale otsuse jõustumist. II.13. Määrata tsiviilasja hind (edaspidi: hind) ja tasutav riigilõiv järgmiselt:

II.13.1

hind maakohus E.A.i hagilt 21 210 eurot;

II.13.2

hind maakohtus H.A.i hagilt 3500 eurot;

II.13.3

hind ringkonnakohus E.A.i apellatsioonkaebuselt 3500 eurot;

II.13.4

hind ringkonnakohus H.A.i apellatsioonkaebuselt 15 000 eurot;

II.13.5

mõista E.A.ilt Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud riigilõiv 100 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

II.14. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud H.A.i vastuhagilt enamtasutud riigilõiv 125 eurot, mille ta võib paluda tagastada. II.15. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Lk 36 / 36

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.