Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja, Aktsiaseltsi SEB Liising kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Liising esitas 10.07.2018 Harju Maakohtule hagi F-TKO OÜ vastu võla 148 145 dollari ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.12.2016 krediidikindlustusega faktooringulepingu nr 2774F, mille kohaselt kostja loovutas ja hageja omandas tasu eest kommertslepingutest tulenevad rahalised nõuded maksjate vastu lepingus toodud tingimustel ja korras. Faktooringulepingu lisa 1 järgi oli isikuks, kellele esitatud arveid on kostjal õigus esitada hagejale tasumiseks, Sunny Grain Pty Ltd (maksja), kelle suhtes kehtestati limiidiks 250 000 dollarit.
3.Kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktoorimiseks maksjale esitatud arve nr 2017127 summas 164 605,56 dollarit, millest hageja tasus 04.09.2017 kostjale 147 453,66 dollarit (s.o 90% arvest, millest on maha arvestatud 0,35% käitlustasuna).
4.Hageja esitas maksjale 03.01.2018 nõude arve tasumiseks. Maksja keeldus igasugusest vastutusest põhjendusega, et arve on esitatud Pacific Protein Pty Ltd tellimuse alusel, kuid nii temal kui ka Pacific Proteinil puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted.
5.Hageja edastas 22.01.2018 kostjale maksja seisukoha ja nõude 164 605,56 dollari tasumiseks hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu p 15.1 alusel, kuna kostja oli esitanud ebaõiget informatsiooni maksja kohta ja loovutanud hagejale nõude maksja vastu, kes ei olnud kommertslepingu osapool. Kostja hageja nõudega ei nõustunud, märkides, et ta ei ole valeandmeid esitanud ja valeandmete esitaja on maksja. Hageja esitas kostjale 12.02.2018 teistkordselt nõude 164 605,56 dollari tasumiseks hiljemalt 19.02.2018, millest kostja keeldus.
6.Kuna 10% arve summast tuleks peale laekumist kostjale tagastada, palus hageja kostjalt välja mõista 90% loovutatud arve summast ehk 148 145 dollarit. Viivise vastavalt faktoorlepingu p-le 11.4 määraga 0,3% tasumata nõudest ehk 444 dollarit päevas palus hageja välja mõista alates hagi esitamisest (s.o 09.07.2018) kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Faktooringuleping sõlmiti poolte vahel krediidikindlustusega (lepingu p 2.1), mis hageja kodulehel oleva informatsiooni kohaselt tähendab seda, et kostja kuludeks jäävad vaid lepingujärgsed tasud (intress, käitlustasu jm) ja omavastutuse summa. Seega lähtus kostja eeldusest, et tema vastutus on 0% (lepingu p 1.6) ega pidanud vajalikuks täiendava kindlustuse sõlmimist.
9.Kostja edastas maksjale 12.12.2016 nõude loovutamise teate, mille kohaselt ta loovutas nõuded hagejale ja teeb seda ka edaspidi. Maksja on teate kätte saanud ja nõustunud loovutamisega.
10.Maksja keeldub alusetult hagejale kostja poolt loovutatud nõuet täitmast, sest kostja ja maksja vaheline ärisuhe toimiski nii, et maksja ostis kostjalt kaupa edasimüümiseks kolmandatele isikutele. Selline ärisuhe toimis kostja ja maksja vahel eelnevalt tõrgeteta, kus
maksja esitas kostjale tellimuse ja kauba saatmise instruktsioonid, mille kohaselt märkis kostja kauba saatjaks Pacific Protein Pty Ltd ning saajaks kolmanda isiku. Eelnevad arved on maksja kostjale nõuetekohaselt tasunud. Seega on maksja kohustatud tasuma arve nr 2017127 hagejale.
11.Nõude eeldused ei ole täidetud. Hageja esitas nõude lepingu p-de 8.2, 9.3, 12.1 ja 12.3 alusel. Nende kohaldamise eelduseks on see, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ja maksja keeldumine arve tasumisest peab olema ilmselt põhjendatud. See tähendab, et maksja keeldumine ei saa olla alusetu ja ta peab esitama veenvad põhjendused ja tõendid, mis annaks hagejale võimaluse veenduda, et kostja ja maksja vahel on on põhjendatud vaidlus lepingu täitmise üle. Maksja keeldumise alus peab p 12.1 järgi tulenema tarnitud kauba õiguslikust, tehnilisest, koguselisest või kvaliteedi puudustest. Sunny Grain keeldus maksmisest üksnes lakoonilise väitega, et tema ja kostja vahel puudub lepinguline võlasuhe. Kostja selgitas hagejale ja esitas tõendid selle kohta, et lepinguline võlasuhe on olemas. Muu hulgas esitas kostja hagejale tõenditena Sunny Graini kinnituse nõuete loovutamise ning Sunny Grainiga peetud suhtluse kohta kauba tellimise ja ümbersuunamise osas, samuti Sunny Graini kinnituse selle kohta, et ta tasub võla.
12.Arvestades eelnevat ja seda, et kostja on hagejale maksja alusetut arve tasumisest keeldumist 02.02.2018 vastuses põhistanud ja tõendanud ning hageja ei ole ise nõudnud maksjalt täiendavaid tõendeid nõude tasumise keeldumise kohta, on hageja ise võtnud endale riski, mida katab kostja puhul krediidikindlustus vastutusmääraga 0%. Isegi juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutab hageja ees, tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini, sest kindlustaja tagab kostja asemel hagejale maksja maksmise kohustust 250 000 dollari ulatuses.
13.Viivisemäär on tühine, sest tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega (lepingu p 11.4). Viivisemäär 0,3% päevas on 14 korda suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Alternatiivselt palus kostja viivise vähendamist seadusjärgse määrani. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2700 eurot.
15.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et pooled sõlmisid 13.12.2016 krediidikindlustusega faktooringulepingu nr 2774F. Faktooriks on hageja, loovutaja ehk faktooringu klient on kostja ja maksja ehk faktooringuvõlgnik on Sunny Grayn PTY Ltd (Sunny Grain, maksja). Lepingu p-s 3.1 on kokku lepitud, et kostja loovutab ja hageja omandab tasu eest kommertslepingutest tulenevad rahalised nõuded maksjate vastu lepingus toodud tingimustel ja korras. Lepingu p 5.1 kohaselt esitab loovutaja alates lepingu jõustumisest kooskõlas lepingu tingimustega SEB Liisingule loovutamiseks kommertslepingute järgseid nõudeid.
16.Kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktooringulepingu alusel tasumiseks Sunny Grainile esitatud arve suurusega 164 605,56 USD. Samal päeval tasus hageja kostjale 90% arve summast ehk 147 453,66 USD (maha on arvestatud käitlustasu). 03.01.2018 edastas hageja Sunny Grainile nõude arve tasumiseks. 17.01.2018 vastas Sunny Grain hagejale, et tal puuduvad kostjaga mistahes lepingulised suhted ning lepingulised suhted on kostja ja Pacific Protein Pty Ltd (Pacific Protein) vahel. Hageja esitas 22.01.2018 kostjale nõude 164 605,56 USD tasumiseks hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu 15.1 alusel. 12.02.2018 esitas hageja kostjale uuesti nõude 164 605,56 USD tasumiseks hiljemalt 19.02.2018, tuginedes garantiikokkuleppele ehk faktooringulepingu tüüptingimuste p-dele 8.1.1 ja 12.3. Kostja vaidles hageja nõudele vastu.
17.Pooled on sõlminud faktooringulepingu, mida reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 256. Vastavalt faktooringulepingu p-le 12.1 on maksja poolt esitatud pretensiooni lahendamise
kohustus kostjal, mistõttu ei ole asjakohased kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei ole kontrollinud maksja pretensiooni põhjendatust. Hageja ei ole kostja ja maksja vahelise kommertslepingu pooleks ning tal puudub sellest tulenevalt õigus nõuda maksjalt põhjendusi ja tõendeid arve tasumata jätmise kohta. Samuti ei ole maksja faktooringulepingu pooleks, mistõttu ei tulene talle sellest mingeid kohustusi. Hagejal on küll õigus nõuda loovutajalt (kostjalt) teavet pretensioonide lahendamise kohta, kuid tal puudub faktooringulepingust tulenev kohustus asuda ise pretensioone lahendama. Seega pidi kostja faktooringulepingu p 12.3 järgi maksjaga tekkinud vaidluse ise lahendama 14 päeva jooksul ja kokkuleppe mittesaavutamise korral on hagejal nõudeõigus kostja vastu.
18.Ebaõige on kostja seisukoht, et lepingu p-s 12.3 kokkulepitud kostja vastutuse eeltingimus on see, et maksja keeldumine arve maksmisest peab olema ilmselt põhjendatud. Vaidluse lahendamisel ei oma see tähtsust, sest lepingu p 12.3 alusel on hagejal igal juhul õigus esitada nõue kostja vastu, kui maksja ja loovutaja ei saavuta 14 päeva jooksul kokkulepet.
19.Ebaõige on ka kostja käsitlus, et poolte vaheline leping on sõlmitud krediidikindlustusega, mille järgi on kostja vastutus 0%. Kostja on lepingu allkirjastamisega kinnitanud (lepingu p 2.1), et nõustub kindlustustingimustega. Vastavalt kindlustuslepingu tingimuste p 01200.00 alapunktile b ei kata kindlustus kahju, mille on põhjustanud vaidlus, kus ostja mingil põhjusel väidab, et tal on õigus osaliselt või täielikult maksmisega viivitada või oma lepingulisi kohustusi mitte täita. Vaidlus puudub selles, et ostja on esitanud nõudele vastuväite ja keeldunud maksmisest. Kostja on esitanud kohtule ka hageja 22.02.2018 kindlustusmaakleri vahendusel tehtud pöördumise kindlustusandja poole küsimusega, kas antud juhtumile kehtib kindlustuskaitse. Kindlustusandja 23.02.2018 vastusest, kus on viidatud krediidikindlustuslepingu tingimuste p 01200.00 alapunktile b, nähtub, et krediidikindlustus ei kata antud juhtumit, kuna arve on maksja poolt vaidlustatud. Seega on tõendatud, et antud juhul ei kata kindlustus hagejale tasumata arvest tulenevat kahju ja hagejal on õigus nõuda kostjalt tema lepingulise kohustuse täitmist.
20.Lepingu p-s 1.6 kokku lepitud loovutaja vastutuse määr, mille kohaselt loovutaja garanteerib maksja maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses, ei ole tõlgendatav selliselt, et loovutaja oleks täielikult vabastatud oma lepingulisest vastutusest. Antud lepingupunktis on märgitud, et garantii täiendavad tingimused on sätestatud faktooringulepingu üldtingimustes.
21.Faktooringulepingu üldtingimuste p 8 sätestab loovutaja garantii. Lepingu p 8.2 kohaselt, kui ilmneb, et loovutaja on kommertslepingute järgseid kohustusi rikkunud ja/või ilmnevad muud loovutaja tegevusest või tegevusetusest tulenevad asjaolud, mille tõttu maksja keeldub arve tasumisest, maksab hagejale selle arve summa maksja asemel loovutaja. Ebamõistlik oleks selline tõlgendus, kus kokkulepitud garantii määr 0% rakendub olukorras, kui kostja ise oleks jätnud täitmata oma kommertslepingust tulenevad kohustused maksja ees. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlus oleks lahendatud, maksjal ei ole enam pretensioone ja maksja tunnistab enda maksekohustust.
22.Kahjuhüvitise vähendamiseks puudub alus, sest kostjal on täitmata oma faktooringulepingu p-st 12.3 tulenev kohustus pretensioon lahendada ja seetõttu ei ole alust nõuda ka kindlustusandjalt maksekohustuse täitmata jätmisest tuleneva kahju hüvitamist. Seejuures ei oma tähendust, kas kostja ja maksja vahel on põhjendatud vaidlus või mitte. Kuna kostja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud, tuleb nõue VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel rahuldada täies ulatuses.
23.Lepingus kokkulepitud tüüptingimus viivisemäära kohta ei ole tühine, sest kostja sõlmis vaidlusaluse lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Lepingupooled on vabad sõlmima lepinguid tingimustel, mis ei ole seadusega vastuolus. Käesoleval juhul vastuolu seadusega puudub.
24.Asjaolu, et alates faktooringulepingu sõlmimisest 2016.a on kostja tasunud hagejale intressi, käsitlustasu ja lepingu sõlmimise tasu ning selle aja jooksul ei ole ilmnenud mingeid probleeme, ei oma viivise vähendamise otsustamisel tähendust. Kuivõrd kostja rikkus oma lepingulist kohustust, on hageja õigustatud nõudma lepingus kokkulepitud määras viivist. Hageja esitatud viivisenõue vastab poolte vahel sõlmitud lepingule. Seetõttu puudub seadusest tulenev alus viivise vähendamiseks.
25.Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et maksjal võib olla ka teisi võlgnevusi ega ka see, kas maksja arve tasumisest keeldumine oli põhjendatud või mitte. Samuti ei oma tähtsust kostja ja maksja vahelise lepingulise suhte täpne sisu ja toimimine ega see, kas maksja on alusetult eitanud lepingulist suhet kostjaga. Seetõttu kohus vastavatele dokumentaalsetele tõenditele ja tunnistajate ütlustele hinnangut ei anna. Apellatsioonkaebus
26.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.
27.Maakohus ei tuvastanud, kas poolte vahel on sõlmitud ehtne faktooring või ebaehtne faktooring VÕS § 256 tähenduses. Poolte vaheline leping on ehtne faktooring, sest hageja sai nõude omanikuks (lepingu p 3, 5.2, 5.6), nõuet ei ole tagasi loovutatud, leping on sõlmitud krediidikindlustusega, mis on omane vaid ehtsale faktooringule ja hageja garanteeris tasumist, sest kostja vastutuse määr on 0% (lepingu p 1.6).
28.Kohus jättis kohaldamata imperatiivset reeglit sisaldava VÕS § 38, kui leidis, et lepingu oluliste tingimuste p 1.6 ei ole tõlgendatav selliselt, et loovutaja on vabastatud lepingulisest vastutusest. Kuna lepingu p 1.6 on individuaalkokkulepe ning lepingu p-d 8, 8.1, 8.2 ja 12.3 on tüüptingimused, siis jättis kohus ebaõigesti VÕS § 38 alusel kohaldamata lepingu p 1.6, mille kohaselt on kostja vastutuse määr 0%.
29.Samuti jättis kohus kohaldamata VÕS § 39 lg 1, mille teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seetõttu on vale kohtu järeldus, et lepingu p 1.6 tõlgendus oleks ebamõistlik selliselt, et kostja garantii määr on 0%. Otsus on ka põhjendamata, sest tulenevalt kohtu järeldustest kostja vastutuse kohta ei ole otsusest võimalik aru saada, mis tähendust lepingu p 1.6 omab.
30.Maakohus jättis vääralt vastutuse määramisel ja lepingutingimuste tõlgendamisel arvestamata krediidikindlustuse olemasoluga, mis on omane vaid ehtsale faktooringulepingule ja mille korral kannab faktoor ehk hageja maksja kohustuse täitmata jätmise riski. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja valis kindlustusandja ning kostja ei saanud mõjutada hageja ja kindlustusandja vahel sõlmitud lepingu sisu ning kostjal ei võimaldatud kasutada enda kindlustusandjat. Eeltoodut tõendavad tunnistaja ütlused, millega kohus jättis põhjendamatult arvestamata. Lisaks jättis kohus põhjendamata, kuidas tüüptingimustes kajastatud kinnitus kindlustuslepingu sisuga nõustumise osas tagab kostja teadmist, milline on hageja ja kindlustusandja vahel sõlmitud lepingu sisu. Samuti ei selgu otsusest, mille põhjal jõudis kohus sellisele järeldusele, kui tunnistaja andis vastupidiseid ütlusi.
31.Maakohus kohaldas ebaõigesti tüüptingimuste p-te 12.1-12.3, kui järeldas, et hageja kohustus ei olnud kontrollida, kas maksja keeldub arve tasumisest põhjendatult. Kostja on põhjendanud ja tõendanud, et maksja on keeldunud tasumisest alusetult. Seega oli hageja kohustus kontrollida keeldumise põhjendatust selleks, et tal oleks nõudeõigus kostja vastu p-de 8.2 ja 12.3 alusel.
32.Väär on maakohtu järeldus, et kuna hageja ei olnud kommertslepingu pooleks, ei saanud ta ka nõuda maksjalt põhjendusi arve tasumata jätmise kohta. Kostja poolt hagejale nõude loovutamisega läksid hagejale VÕS § 167 alusel üle kõik kostja õigused. Nõue on hagejale loovutatud ja seda ei ole kostjale tagasi loovutatud.
33.Kostja esitas väited ja tõendid maksja pretensiooni alusetuse kohta. Kohus jättis need põhjendamatult arvestamata. Kohus ei arvestanud ega hinnanud, kas maksja esitas tüüptingimustele vastava pretensiooni ehk kas üldse sai esineda vaidlus tüüptingimuste p 12 mõttes. Kostja on tõendanud, et maksja kinnitas võlgnevust ja lubas selle tasuda. Samuti on kostja tõendanud, et tegelikku vaidlust kommertslepingu alusel ei ole. Kostja on välja toonud väited ja esitanud nende kohta tõendid, et kostjal ja maksjal oli lepinguline suhe, kostja saatis maksja antud juhiste järgi kauba maksjale või tema määratud isikule, mille võttis välja maksja või tema poolt määratud isik ja seega on maksja kauba kätte saanud. Kostja esitas tõendid, et kaup vastas lepingu tingimustele, maksja kinnitas maksekohustuse olemasolu ja lubas selle tasuda. Samuti on kostja tõendanud, et maksja on maksejõuetu ja keeldub alusetult maksmast. Ka tunnistaja ütlustega on tõendatud, et maksja ei esitanud kostjale pretensioone ja lubas võlgnevuse tasuda. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja jättis ebaõigesti kõik sellekohased tõendid (sh tunnistaja ütlused) hindamata. Seetõttu on ebaõige ka kohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et vaidlus maksjaga oleks lahendatud, et maksjal ei ole enam pretensioone ja ta tunnistab oma maksekohustust.
34.Maakohus leidis ebaõigesti, et tüüptingimusena viivisemääras kokkulepitu ei ole tühine. Kohus jättis selles osas vääralt kohaldamata VÕS § 44, mille kohaselt eeldatakse ka majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingute tüüptingimuste puhul, ei tingimus on ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine.
35.Maakohus jättis lahendamata kostja 12.12.2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele, mille juurde jääb kostja ka apellatsioonimenetluses. Maakohus rikkus oluliselt hagimenetluses võistlevuse printsiipi ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui uuendas asja menetluse ja tegi hagejale ettepaneku esitada täiendava tõendina krediidikindlustuse leping ning kuulata ära hageja seisukoht faktooringulepingu vastutuse osas. Kohus jättis lahendamata ka kostja 13.01.2020 tõendite tagastamise taotluse ja kostja sai alles kohtuotsusest teada, et kohus arvestas hageja hilinenult esitatud tõenditega. Vastus apellatsioonkaebusele
36.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab menetluskulud teisiti. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
38.Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 13.12.2016 krediidikindlustusega faktooringulepingu nr 2774F; faktooriks on hageja, loovutaja ehk faktooringu klient on kostja ja maksja ehk faktooringuvõlgnik on Sunny Grain; lepingu p-s 3.1 alusel kostja loovutas ja hageja omandas tasu eest kommertslepingutest tulenevad rahalised nõuded Sunny Graini vastu; kostja edastas 04.09.2017 hagejale faktooringulepingu alusel tasumiseks Sunny Grainile esitatud arve suurusega 164 605,56 USD; hageja tasus kostjale 90%
arve summast ehk 147 453,66 USD (maha on arvestatud käitlustasu); 03.01.2018 edastas hageja Sunny Grainile nõude arve tasumiseks; Sunny Grain keeldus arve tasumisest põhjendusega, et tal puuduvad kostjaga lepingulised suhted; hageja esitas 22.01.2018 kostjale nõude 164 605,56 USD tasumiseks hiljemalt 02.02.2018 faktooringulepingu 15.1 alusel, tuginedes asjaolule, et kostja esitas võlgniku kohta ebaõiget informatsiooni ja loovutas hagejale nõude võlgniku vastu, kes ei olnud kommertslepingu osapool; 12.02.2018 esitas hageja kostjale uuesti nõude 164 605,56 USD tasumiseks, tuginedes lepingu tüüptingimuste p-dele 8.1.1 ja 12.3; kostja vaidles hageja mõlemale nõudele vastu põhjendusega, et ta ei ole maksja kohta valeandmeid esitanud, valeandmeid esitas hagejale Sunny Grain, kostjal ja Sunny Grainil olid lepingulised suhted ning kostja esitas hagejale sellekohased tõendid. Muu hulgas esitas kostja hagejale tõenditena Sunny Graini kinnituse nõuete loovutamise ning Sunny Grainiga peetud suhtluse kohta kauba tellimisel ja ümbersuunamisel, samuti Sunny Graini kinnituse selle kohta, et ta tasub võla.
39.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostjal on hageja ees faktooringulepingu tüüptingimuste p-dest 8.2, 12.1 ja 12.3 tulenev maksekohustus 148 145 USD suuruses summas. Keskseks küsimuseks vaidluse lahendamisel on see, milline tähendus on faktooringulepingu p-l 1.6, milles pooled leppisid kokku selles, et loovutaja garanteerib maksja maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses.
40.Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 256 ning tõlgendas lepingu p 1.6 ja tüüptingimusi valesti. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kirjeldas otsuses ehtsa ja ebaehtsa faktooringu tunnuseid VÕS § 256 tähenduses, kuid ei võtnud seisukohta küsimuses, millise faktooringuga on antud juhul tegemist.
41.Ehtsa faktooringu puhul (VÕS § 256 p 1 tähenduses) saab faktoor nõude omanikuks, kannab nõude täitmata jätmise riisikot ning kohustub nõude eest faktooringu kliendile tasuma. Antud juhul omandas hageja lepingu alusel kostja nõuded maksja vastu (lepingu p-d 3, 5.2, 5.6). Lepingu p-s 1.6 on kokku lepitud, et kostja garanteerib maksja maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses, millest järeldub, et hageja kannab nõude täitmata jätmise riisikot. Nõue läks lepingu alusel hagejale üle ja vaidlust ei ole selle üle, et seda ei ole kostjale tagasi loovutatud. Faktooringuleping sõlmiti krediidikindlustusega, mis on omane üksnes ehtsale faktooringule. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et tegemist on ehtsa faktooringuga VÕS § 256 p 1 mõttes.
42.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingu p 1.6 kui erikokkulepe ei ole tõlgendatav selliselt, et loovutaja (kostja) on vabastatud lepingulisest vastutusest. Nimetatud lepingupunktis on kokku lepitud selles, et kostja garanteerib maksja(te) maksmiskohustuse täitmist 0% ulatuses, st ta ei kanna nõude täitmata jätmise riisikot. Seda välistavates tingimustes ei ole pooled kokku leppinud. Kuigi samas lepingupunktis on kokku lepitud ka selles, et garantii täiendavad tingimused on sätestatud lepingu üldtingimustes, ei tähenda see ringkonnakohtu hinnangul seda, et olukorras, kus maksja keeldub arve tasumisest, vastutab kostja hageja ees tüüptingimuste p-de 8, 8.2 ja 12.3 alusel, nagu leidis maakohus. Maakohus jättis tähelepanuta lepingu tüüptingimuste p 8.1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt juhul, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, garanteerib loovutaja maksjate maksmiskohustuste täitmist täies ulatuses (100%). Antud juhul oli lepingu p-s 1.6 kokku lepitud teisiti. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 38, mille kohaselt olukorras, kus tüüptingimus on vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus, st antud juhul kostja vastutus 0% ulatuses, kui maksja oma kohustust ei täida.
43.Tüüptingimuste p-s 8.2 on märgitud garantii tingimus, mille kohaselt juhul, kui ilmneb, et loovutaja on kommertslepingujärgseid kohustusi maksja ees rikkunud ja /või ilmnevad muud loovutaja tegevusest või tegevusetusest tulenevad asjaolud, mille tõttu maksja keeldub arve tasumisest, maksab hagejale selle summa maksja asemel loovutaja. Tüüptingimuste p 9.3 järgi juhul, kui maksja ei tasu hagejale arvet seoses pretensioonidega kommertslepingu alusel temale üle antud või üleandmisele kuuluva eseme või teenuse suhtes, kohaldavad pooled lepingu osas „Pretensioonid“ sätestatut (tüüptingimuste p 12). Tüüptingimuste p 12.1 sätestab, et kui mõni maksja esitab loovutajale pretensioone, millega viidatakse õiguslikele, tehnilistele, koguselistele, kvaliteedilistele või muudele analoogsetele puudustele kommertslepingu alusel temale üle antud eseme või teenuse suhtes, on loovutaja kohustatud sellest viivitamata SEB Liisingule teatama. Kui nimetatud pretensioon esitatakse SEB Liisingule, annab SEB Liising selle viivitamatult loovutajale lahendamiseks. Loovutaja on kohustatud pidevalt SEB Liisingut informeerima SEB Liisingut pretensiooni lahendamise käigust ning maksja ja loovutaja vaheliste läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepetest. Tüüptingimuste p 12.2 järgi, kui pretensiooni läbivaatamisel ilmneb, et see on põhjendatud, on loovutaja kohustatud viivitamatult teostama omal kulul kõik vajalikud toimingud mainitud puuduste kõrvaldamiseks kas ümbervahetamise, remontimise või muul analoogsel teel ja hüvitama teistele isikutele tekitatud kahju. Tüüptingimuste p 12.3 sätestatu kohaselt juhul, kui maksja ja loovutaja vahel ei ole kokkulepet saavutatud ning eseme või teenuse üle kestnud vaidlus või muu kommertslepinguga seoses olev lahkarvamus ei ole maksja ja loovutaja vahel lahendatud 14 päeva jooksul, on SEB Liisingul õigus nõuda vaidluses osaleva maksja kõikide tasumata arvete täielikku tasumist loovutaja poolt. Käesolevas punktis toodud loovutaja kohustuste täitmisel kohaldatakse ka peatükkides 8. ja/või 9. toodut. Seega kohalduks tüüptingimuste p 12.3 järgi ka 8.1, mille järgi peaks loovutaja garanteerima maksja maksekohustuse täitmist 100% ulatuses, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Nagu juba eelnevalt märgitud, on lepingu p-s 1.6 kokku lepitud teisiti, st selles, et kostja vastutus maksja maksmiskohustuse täitmata jätmise korral on 0%. Kuna antud juhul on tegemist ehtsa faktooringuga, kannab maksja kohustuse täitmata jätmise riski faktoor ehk hageja.
44.Põhjendatud on ka kostja väited selle kohta, et Sunny Grain ei esitanud hagejale pretensiooni tüüptingimuste p 12.1 tähenduses, st ei tuginenud õiguslikele, tehnilistele, koguselistele, kvaliteedilistele või muudele analoogsetele puudustele temale üle antud kaubas. Tüüptingimuste p-de 8.2, 9.3, 12.1 ja 12.3 kohaldamise eelduseks oleks asjaolud, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ja maksja keeldumine arve tasumisest on ilmselt põhjendatud. See tähendab, et maksja peab esitama keeldumise kohta veenvad põhjendused ja hageja veenduma, et kostja ja maksja vahel on on põhjendatud vaidlus lepingu täitmise üle. Sunny Grain esitas arve tasumisest keeldumise kohta üldõnalise vastuväite, et tema ja kostja vahel puudub lepinguline võlasuhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna Sunny Graini vastuväide hagejale õigust nõuda kostjalt tüüptingimuse p 12.3 alusel raha tagastamist.
45.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja ja maakohtu seisukohaga, et Sunny Graini vastuväide tähendab seda, et maksja ja kostja vahel on vaidlus, mille peab kostja maksjaga kohtus selgeks vaidlema. Kuna eelnevalt leidis ringkonnakohus, et maksja ei ole esitanud pretensiooni tüüptingimuste p 12.1 tähenduses, ei pea kostja seda p 12.3 järgi maksjaga ka lahendama. Sunny Graini vastuväite alusel ei saa kostja samuti kohtusse pöörduda, sest tema poolt hagejale nõude loovutamisega astus hageja VÕS § 164 lg 2 järgi kostja asemele ja sellega läksid kõik kostjal olnud õigused hagejale üle, sh õigus nõuet maksma panna ning pidada sellega seonduvaid õigusvaidlusi. Hageja on käesoleva ajani nõude omanik ja ta ei ole seda kostjale tagasi loovutanud.
46.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kostja esitas hagejale põhjendused ja tõendid selle kohta, et lepinguline võlasuhe on kostja ja maksja vahel olemas, muu hulgas tõendid kauba
tellimise ja ümbersuunamise kohta, samuti Sunny Graini kinnituse selle kohta, et ta on võlast teadlik ja maksab selle ära. Hageja leiab, et need ei oma mingit tähtsust. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et hageja oleks saanud nende alusel ise hinnata Sunny Graini vastuväite põhjendatust/põhjendamatust.
47.Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
48.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus täiendavalt, et maakohus jättis TsMS § 333 lg-t 1 rikkudes lahendamata kostja 12.12.2019 vastuväite kohtu tegevuse kohta. Samuti jättis kohus lahendamata kostja 13.01.2020 taotluse hageja esitatud tõendite tagastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus asja arutamise uuendamisega ning hagejale ettepaneku tegemisega esitada kohtule krediidikindlustuse leping ja selle üldtingimused ning küsides pooltelt selle sisu kohta seisukohti hagimenetluse võistlevuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Osa lepingust oli kohtule juba varem esitatud koos ühe lepingupunkti tõlkega. Asjaolu, et kohus pidas vajalikuks kujundada oma seisukoht lepingu kui terviku põhjal, arvestades seejuures poolte seisukohti, ringkonnakohtu hinnangul kostja õigusi ei rikkunud. Samuti puudus kohtul alus lepingu hagejale tagastamiseks kostja taotluse alusel.
49.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud hageja kanda.
50.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin, Helina Luksepp, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.