Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-10427
Kohtuasi
Kohila tn Muuseumi Arendus (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi hagi OÜ Best Idea vastu Kohila tn Muuseumi Arendus (pankrotis) võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.03.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Best Idea apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1 106 034 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Kohila tn Muuseumi Arendus (pankrotis, registrikood 12512159) pankrotihaldur Veli Kraavi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja (apellant): OÜ Best Idea (registrikood 10955220), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Marko Pikani
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.03.2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta OÜ Best Idea kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-10427 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (hageja) esitas 11.07.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Best Idea (kostja) vastu Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks tunnistamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (võlgnik) ja AS LHV Pank (LHV) 05.09.2013 laenulepingu nr LL-20130905KT, mille kohaselt andis LHV võlgnikule laenu 990 000 eurot intressiga Euribor + 7,5% aastas. Laenulepingu p 6.1 järgi oli esialgne laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015, mida hiljem korduvalt pikendati, kusjuures 12.04.2016 muudatusega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 05.07.2016 ning 22.07.2016 muudatusega kuni 05.10.2016.
3.Võlgnik ja kostja sõlmisid 10.10.2013 müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja võlgnikule 6682/40945 suuruse mõttelise osa Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a asuvast kinnistust (registriosa nr 198001). Müügilepingu p 3.2 järgi kohustus võlgnik tasuma kinnistu mõttelise osa eest kostjale kokku 1 664 000 eurot, kusjuures ostuhinna teine osamakse summas 674 000 eurot tuli müügilepingu p 3.4 järgi tasuda kostjale hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest, s.o hiljemalt 10.10.2015. Kuna võlgnik müügilepingu p-s 3.4 sätestatud kohustust ei täitnud, esitas kostja 12.07.2016 võlgniku vastu hagi põhivõla 674 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 186 024 eurot ja tulevase viivise väljamõistmiseks, mida menetles Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-10717.
4.Harju Maakohtu 14.07.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 seati võlgnikule kuulunud mõttelisele osale kinnistust kostja kasuks kohtulik hüpoteek summas 1 106 034 eurot. Kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016 teisele järjekohale, kuna esimesel järjekohal oli LHV kasuks seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot. LHV käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist laenulepingu tingimuste rikkumisena ja esitas võlgniku vastu leppetrahvinõude summas 29 700 eurot. Pärast laenu tagastamise tähtaja (05.10.2016) saabumist esitas LHV võlgniku suhtes täitmisavalduse laenulepingust tuleneva võlgnevuse sundtäitmiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu mõttelise osa arvel.
5.03.11.2016 esitas kostja Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, tuginedes müügilepingust tulenevale nõudele summas 936 186 eurot (põhivõlg 674 000 eurot ja viivis 389 päeva eest 262 186 eurot). Ühtlasi taotles kostja tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsimajäämist. Tsiviilasjas nr 2-16-16617 nimetati võlgniku ajutine haldur 01.02.2017 määrusega, kuulutati võlgniku pankrot välja 14.02.2018 määrusega ning jäeti tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsima.
2-19-10427
6.05.11.2018 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh on LHV esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga tagatud nõude 1 251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on hagi enda nõude tunnustamiseks esitanud LHV.
7.Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud kinnistu mõttelise osa 06.09.2018 lõppenud enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 139 lg-le 2 loeti kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja kohtulik hüpoteek) sellega lõppenuks ning need kustutati hageja avalduse alusel kinnistusraamatust 14.09.2018.
8.Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel. Kinnistu mõttelisele osale seati tsiviilasjas nr 2-16-10717 kohtulik hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016 ja see kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016, seega pisut enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017. Võlgnik oli juba hüpoteegi seadmise ajal 2016. aasta juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest teadma, mistõttu on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).
9.Kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab LHV kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). See, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka LHV huve. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise (LHV 26.09.2016 leppetrahvinõue 29 700 eurot) ja kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve.
10.Võlgnik oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetust kinnitab asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale müügilepingust tulenevat võlgnevust 674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli müügilepingu p 3.4 järgi saabunud juba 10.10.2015, seega ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks olid muutunud sissenõutavaks ka võlgniku kohustused LHV ees. Laenu tagastamise tähtaeg 05.07.2016 oli möödunud ning võlgnik saavutas LHVga kokkuleppe selle veelkordseks pikendamiseks alles 22.07.2016, s.o pärast kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samuti tõendab võlgniku maksejõuetust tema 2015. majandusaasta aruanne. Võlgniku maksejõuetust kinnitab ka kostja 12.07.2016 hagiavalduses ja 03.11.2016 pankrotiavalduses viidatud asjaolu, et võlgnikul oli kogu tema tegevuse ajal (alates 2013. aasta detsembrist) olnud kõikidel kuudel maksuvõlgnevusi, mille suurus ületas mõnedel hetkedel 15 000 eurot ning mille suuruseks 01.07.2016 seisuga oli 10 184 eurot. Seega olid võlgnikul pidevad makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest.
11.Kostja oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik. Võlgnik ei tasunud kostjale müügilepingu järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest kinnitab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717 ning vastava taotluse põhjendused. 03.11.2016 pankrotiavaldusest nähtub samuti kostja seisukoht, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
2-19-10427
12.Alternatiivselt on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Kostja kasuks seati kohtulik hüpoteek ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks oli kostja teadlik või vähemalt pidi olema teadlik sellest, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve.
13.Kostja oli teadlik võlgniku maksejõuetusest ning võlgniku kohustustest teiste võlausaldajate ees (sh kohustustest LHV ees, maksukohustustest ning muudest võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruandes kajastatud kohustustest) ning avaldas nii 12.07.2016 hagiavalduses kui 03.11.2016 pankrotiavalduses korduvalt, et võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes kinnistu mõttelise osa arvel, kuna muud vara võlgnikul ei ole. Nendel asjaoludel pidi kostjale olema arusaadav, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega) võlausaldajate huve.
14.Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada kehtetuks kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a asuva kinnistu (registriosa nr 198001) 6682/40945 suurusele mõttelisele osale ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
15.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Kohtuliku hüpoteegi seadmist ei saa tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel, kuna tagatis seati kohtumääruse alusel rohkem kui kuus kuud enne ajutise halduri nimetamist. Kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal ei olnud hageja maksejõuetu ning isegi kui oleks olnud, ei teadnud ega pidanudki kostja seda teadma. Tagatise seadmine kohtu poolt ei kahjustanud ühegi võlausaldaja huve.
17.Asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale müügilepingust tulenevat võlgnevust, ei tõenda seda, et võlgnik oleks tagatise andmise ajal olnud maksejõuetu. Võlgnik ei tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja QQ ja kostja seadusliku esindaja DD halvaks läinud suhete tõttu. Rahavoolist ega ka bilansilist maksejõuetust ainuüksi 2015. a majandusaasta aruande pinnalt ilma muude teadmisteta tuvastada ei saanud. Kostja ei teadnud, et kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks olid sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustused LHV ees. 2015. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnik kohustatud hüpoteeklaenu summas 990 000 eurot ja lisanduvad intressid pangale tagasi maksma 2016. aasta jooksul. Võlgniku jooksvad maksuvõlad ei kinnita ei lühiajalist ega ka püsivat maksejõuetust.
18.Kohtulik hüpoteek ei ole alternatiivselt tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Antud juhul ei ole tegemist tehinguga, vaid hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi tühistamist, mis juba iseenesest välistab PankrS § 110 lg 2 kohaldamise, kuivõrd antud õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik oleks teinud tehingu. Kuivõrd võlgnik ehk hageja ei ole teinud mistahes tehingut, ei saa ka rääkida PankrS § 110 lg 2 kohaldamisest. Kohtuliku hüpoteegiga ei kahjustata võlausaldajate huve ning isegi, kui kahjustatakse, siis kostja ei teadnud ega pidanudki seda teadma. Maakohtu otsus ja põhjendused
19.Harju Maakohus rahuldas 27.03.2020 otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmise Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a asuva kinnistu (registriosa nr 198001) 6682/40945 suurusele mõttelisele osale. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
20.Maakohus viitas PankrS § 109 lg-tele 1 ja 3 ning märkis, et käesoleval juhul on kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate huvide
2-19-10427 kahjustamine eeldus täidetud. Kostja kastuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve ning ka LHV huve. Kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab LHV kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). LHV on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). LHV nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus mitte kogu hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Ulatuses, milles LHV nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (RKTKm nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka LHV huve. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise (LHV 26.09.2016 leppetrahvinõue summas 29 700 eurot) ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.
21.Kuivõrd tagatis anti enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017, siis ei ole PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene ja primaarne eeldus (s.o tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist) täidetud ja hagi ei saa kuuluda rahuldamisel PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel.
22.Kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel ei oma tähtsust mitte võlgniku maksejõuetus ja tagatise saaja teadmine sellest (nagu PankrS § 114 lg 2 kohaldamisel), vaid tagatise saaja teadmine või teadma pidamine sellest, et tagatise seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve.
23.Kui isik on teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve (RKTKo nr 3-2-1-39-08, p 13).
24.Tõendamist on leidnud, et kostja pidi olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmisega kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Võlgnik ei olnud tasunud müügilepingu järgi kostjale võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Seega pidid võlgnikul sellel ajal olema tekkinud makseraksused. Kohus ei pea eluliselt usutavaks kostja väiteid selle kohta, et võlgnik, et tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja QQ ja kostja seadusliku esindaja DD halvaks läinud suhete tõttu. Kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest tõendab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717 ning vastava taotluse põhjendused. Taotlusest nähtub, et kostja oli teadlik, et võlgnikul oli alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused. Kostja on märkinud, et võlgniku omakapital oli tegelikult negatiivne ja ei ole täidetud netovara miinimumnõue ÄS § 176 mõttes. Kostja on välja toonud, et võlgnik peab hüpoteegiga tagatud kohustused LHV ees tasuma 2015. aasta jooksul, et võlgnikul puuduvad käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane müügitulu oli vaid ca 130 000 eurot. Samuti on kostja välja toonud, et võlgnikul puuduvad käibevahendid - 2015. aasta lõpu seisuga on kostjal raha 1320 eurot ja ei ole põhjust eeldada, et viimase 7 kuu jooksul on olukord selles osas paranenud. Kostja oli veendumusel, et hagi rahuldamise korral on kohtuotsuse täimine võimalik üksnes kinnistu arvelt (ja sedagi ilmselt üksnes osaliselt) (tl 32-36).
2-19-10427
25.Eeltoodust nähtub, et võlgnik ei olnud võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, mistõttu pidi kostja olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmine võib kahjustada teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega) võlausaldajate huve. Kostja pidi teadlik võlgniku võlgnevustest teiste võlausaldajate LHV ja Eesti Vabariigi ees ja sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmine tema kasuks muudab võimatuks maksukohustuse täitmise kinnistu arvelt ja kahjustab seega hüpoteegiga tagamata nõudega võlausaldaja Eesti Vabariigi huve. Apellatsioonkaebus
26.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbi vaatamiseks Harju Maakohtule.
27.Antud juhul ei ole tegemist tagasi võidetava tehinguga, vaid hageja taotles kohtuliku hüpoteegi tühistamist, mis juba iseenesest välistab PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise, kuivõrd antud õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik oleks teinud tehingu või PankrS § 109 lg-te 3 ja 1 mõttes tehinguna käsitletava võlgniku tahtel põhineva toimingu. Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi seadmisel on võlgniku tahe välistatud, kohaldas maakohus ebaõigesti PankrS §-e 109 ja 110. Maakohus ei ole põhjendanud, kas kohtuliku hüpoteegi seadmine on kohtu hinnangul tehing või toiming ning miks tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmist võrdsustada PankrS § 109 lg 3 mõttes „eseme käsutamisega täitemenetluses“.
28.Maakohus jättis arvestamata asjakohase Riigikohtu praktika ning lubas hagi rahuldades õigusvastaselt pikendada PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud 6 kuu pikkust ajalist piirangut, kohaldades ebaõigesti nii PankrS § 109 lg-tes 1 ja 3 sätestatut (RKTKo nr 32-1-149-13, p 37). Kohtu käsitluse kohaselt kaotab PankrS § 114 lg 1 p 2 tähtaeg igasuguse mõtte.
29.Kohtuliku hüpoteegi seadmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Maakohus ei ole kohaselt tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustumist. Maakohtu tuginemine Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-39-08 on ebaõige, sest eeltoodud asjas andis Riigikohus hinnangu võlgniku ja tema lähikondse teadmisele/teadma pidamisele, mis ei saa kindlasti olla võrdsustatav võlausaldaja teadmisega.
30.Isegi, kui eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist, ei saanud ega pidanudki kostja sellest teadlik olema. Ühe konkreetse kohustuse täitmata jätmine kostja ees ei kinnita teiste võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist. Kostja sai hageja võimalikust maksejõuetusest teada pärast LHV poolt algatatud täitemenetlust. Üksnes 2015. a majandusaasta aruandest nähtuva info põhjal ei saanud kostja teha tõsikindlat järeldust, et 2016. aasta juulis oli võlgnik püsivalt maksejõuetu. Väikesemahulised maksuvõlgnevused näitavad rahavoogude kehva juhtimist ning vastavaid probleeme – mitte maksejõuetust vms. Ka omakapitali miinimum nõude mittetäitmine ei kinnita kuidagi, et võlgnik olnuks 2016. aasta juulis maksejõuetu. LHV osas nähtus majandusaasta aruandest, et panga nõue on kaetud hüpoteegiga ning kuna pank ei olnud lepingut üles öelnud, siis sissenõutavaks muutunud ja täitmata kohustusi panga ees võlgnikul olla ei saanud ning laenu oli teenindatud korrektselt.
2-19-10427
Vastustaja seisukoht
31.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
33.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
34.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
35.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tagasivõidetav tehing. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-87-08, millele kostja apellatsioonkaebuses viitab, ei saa teha järeldust, et kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmine on välistatud.
36.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kohtulik hüpoteek on antud juhul tagasivõidetav tulenevalt PankrS § 109 lg-st 3, mille järgi loetakse tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamisel tehinguks ka eseme käsutamist täitemenetluses. Maakohus tugines seejuures Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on hagi tagamise korras eseme käsutamine võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses (vt Riigikohtu otsus nr 32-1-143-10 p 21).
37.Meelevaldne on kostja käsitlus, mille kohaselt on PankrS § 109 lg 3 kohaldatav üksnes tagasivõitmise erialuste puhul, mitte aga PankrS §-s 110 sätestatud üldaluste puhul. Sellist seisukohta eelpoolnimetatud Riigikohtu lahendist ei tulene. PankrS § 109 lg 3, millele tuginedes pidas Riigikohus kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmist võimalikuks, kehtib kõigi tagasivõitmise aluste kohta. Sarnaselt kehtib ka PankrS § 109 lg 1, mille kohaselt on mistahes tehingu või toimingu tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kõigi tagasivõitmise aluste osas.
38.Maakohus ei pikendanud hagi rahuldades õigusvastaselt PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud 6 kuu pikkust ajalist piirangut. Riigikohtu praktika kohaselt ei piirdu tagatise andmise tagasivõitmise alused pankrotimenetluses üksnes PankrS §-s 114 sätestatuga, vaid tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-149-13 p 37).
39.Riigikohtu praktika järgi on seadusandja sätestanud PankrS §-des 111-114 täiendavad ja tagasivõitmist lihtsustavad alused võlgniku vara puudutavate tehingute ja toimingute kehtetuks tunnistamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-87-08 p 12). Lihtsustavate aluste puudumine ei välista üldalustel hagi rahuldamist.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas võlgniku teiste võlausaldajate huve.
41.Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu põhjendusi selle kohta, et hagi tagamise korras seatud kohtulik hüpoteek annab isikule, kelle kasuks see on seatud, samasugused õigused kui tavaline hüpoteek hüpoteegipidajale ning seda ka võlgniku
2-19-10427 pankrotimenetluses Seega vaidlusaluse kohtuliku hüpoteegi kehtivuse korral kuuluks kostja nõue võlgniku pankrotimenetluses rahuldamisele esimeses järgus enne pandiga tagamata nõudeid.
42.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - võlgniku pankrotimenetluses on esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot; - LHV esitas nõude summas 1 265 605,85 eurot, sellest pandiga tagatud nõudena hüpoteegisumma 1 250 000 euro ulatuses; - kostja esitas nõude summas 1 251 618 eurot, sellest pandiga tagatud nõudena hüpoteegisumma 1 106 034 eurot ulatuses; - neli võlausaldajat esitasid pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot; - nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid teised võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks; - LHV käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist tema ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste rikkumisena ja esitas sellele tuginedes võlgniku vastu leppetrahvinõude summas 29 700 eurot; - kostja kasuks kohtuliku hüpoteegiga koormatud vara (Tallinnas Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a asuva kinnistu 6682/40945 suurune mõtteline osa) müügist on võlgniku pankrotivarasse laekunud 1 500 250 eurot.
43.Neid maakohtu tuvastatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
44.Lähtudes eeltoodud asjaoludest leidis maakohus põhjendatult, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas nii LHV huve kui ka pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve, kuna ilma selleta saaks võlgniku vara müügist laekunud raha arvel pankrotimenetluses rahuldada ka pandiga tagamata nõudeid, sh LHV nõuet osas, mis ei kuulu rahuldamisele esimeses rahuldamisjärgus.
45.Maakohus leidis õigesti, et kostja pidi olema teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Maakohus arvestas seejuures põhjendatult kostja poolt 12.07.2016 hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-16-10717 ja selle lisades avaldatuga. Nimetatud hagiavalduses on kostja märkinud, et võlgnik on kohustatud tagastama LHV-lt saadud laenu 990 000 eurot ja lisanduvad intressid 2016.aasta jooksul ning et võlgnikul on kogu tema majandustegevuse ajal olnud maksuvõlgnevus, mis tulevikus eeldatavasti suureneb. Kostja märgib hagiavalduses veel, et võlgniku omakapital on negatiivne ja tema netovara ei vasta seaduse nõuetele, et võlgnikul puudub likviidne vara (käibevara) ja tema majanduslik seisund on märkimisväärselt kehv ning et võlgniku majandustegevus ei ole jätkusuutlik ilma tõsiste muudatuste ja täiendava kapitali kaasamiseta. Eeltooduga on kummutatud kostja väide, et temale teadaolevalt oli võlgnik jätnud oma rahalised kohustused tema ees täitmata üksnes DD ja QQ suhete halvenemise tõttu. Eeltoodust nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul ei ole käibevahendeid ega muud likviidset vara peale kinnistu mõttelise osa, et võlgniku majandustegevus on kahjumlik ning ta oleks suuteline täitma oma kohustusi võlausaldajate ees üksnes juhul, kui tal õnnestub kaasata täiendavat kapitali. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja teadmine võlgniku negatiivsest omakapitalist tähendab juba iseenesest kostja teadmist ka võlgnikku ähvardanud maksejõuetusest ning seetõttu ka sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve. PankrS § 1 lg 3 järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu mh juhul, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Riigikohus on selgitanud, et äriühingu netovara (so omakapitali) seis on tema maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning et seaduse järgi nõutava
2-19-10427 netovara puudumisest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt tema majandusliku seisundi paranemisele (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-188-12 p 14 ja nr 3-2-1-143-16 p 21). Puudub vaidlus, et selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud, vastupidi, kostja avaldas 12.07.2016 hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-16-10717 kindlat veendumust, et võlgniku majandustegevus on täiendavat kapitali kaasamata jätkusuutmatu. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-39-08 (p 13) märkinud, et kui isik on teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka võlausaldajate huvide kahjustamisest, ning kui tehingu teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
46.Maakohus leidis põhjendatult, et kostjale olid kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal teada nii võlgniku majanduslik olukord kui võlgniku võlausaldajaid puudutavad asjaolud.
47.Maakohus ei jätnud põhjendamatult tähelepanuta võlgniku poolt tsiviilasjade nr 2-1610717 ja nr 2-16-16617 menetlustes esitatud väidet tema maksejõulisuse kohta ja ajutise halduri aruandes esitatud seisukohti. Võlgniku poolt tsiviilasjades nr 2-16-10717 ja nr 2-16-16617 avaldatud seisukohad tema maksejõulisuse kohta põhinesid eeldusel, et võlgnikul ei ole 10.10.2013 müügilepingust tulenevat kohustust kostja ees (674 000 eurot, arvestamata viivist). Kostja ise oli ja on aga seisukohal, et võlgnikul selline kohustus eksisteeris. Ka ajutise halduri 10.10.2015 hinnang oli antud lähtudes eeldusest, et võlgnikul ei ole 10.10.2013 müügilepingust tulenevat kohustust kostja ees. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
49.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.