Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2 (11)

Selveri parklas. 17.05.2019 kandis kostja hageja kontole täiendavalt 3000 €. Seega on kostja tagastanud hagejale 6000 €. Mõni aeg hiljem kohtumisel Sikupilli Reval Café’s avaldas hageja seaduslik esindaja Raido Matsik soovi kanda Ehton OÜ arvelt kostja ettevõtte E E OÜ arvele 30000 €. E E OÜ esindaja R U keeldus, sest selline tegevus on seadusevastane ja kostjal tekkis kahtlus, et 23.04.2019 temalt enammakstud raha tagasi küsimine sularahas polnud juhuslik, vaid Raido Matsik võib tegeleda firmast raha välja kantimisega. 09.07.2019 jälitas Ehton OÜ juhatuse liige Raido Matsik kostjat koduvärava ette Järvekülas ja nõudis ähvarduste saatel võlatunnistusele kostja allkirja. Hageja esindaja Raido Matsik saatis Facebooki messangeri kaudu kostjale ja tema elukaaslasele ähvardusi. Kostja oli hageja seadusliku esindaja tausta teades hirmul oma pere ja kodu turvalisuse pärast ja andis afekti seisundis väriseva käega juhuslikule paberile hageja seadusliku esindaja Raido Matsiku poolt ette dikteeritud tekstile allkirja, et ähvardajast kiiremas korras lahti saada ning oma pere ja kodu turvalisus tagada. Kuna hageja esindaja ilmus ette teatamata kostja elukohta, kus viibisid samal ajal ka tema naine ja lapsed ning kostja, siis lähtudes talle teadaolevast Raido Matsiku vägivaldsest taustast, tundis reaalset ohtu oma perele ja kodule. Kostja on seisukohal, et tema poolt võlatunnistusele antud allkiri oli antud ähvarduse mõjul ning seetõttu palub kohtul võlatunnistuse tühistada. Kostja esitas kohtule 14.04.2020 avalduse, millega ta tühistas võlatunnistuse (tl 32). Kostja lasi Ehton OÜ-l oma kontole raha kanda üksnes teadmises, et tema ettevõtte E E OÜ (mille juhatuse liige ja ainuosanik on kostja) ja hageja vahel on kehtiv tööjõurendileping, millest tulenevalt oli kostjal õiguspärane ootus, et hagejal on E E OÜ ees rahalised kohustused seoses tööjõu vahendamisega. E E OÜ ei teadnud raha ülekandmise hetkel, et hageja rikub oma lepingujärgset kohustust. Seda teades poleks ta lasknud raha oma kontole kanda. Hageja poolt esitatud intressinõue on alusetu ning kuulub tühistamisele, kuna poolte vahel puudub kehtiv kokkulepe intressimäära ja tasumise kohta. Intressimäär oli 01.01.2020 seisuga on 0,00%. Poolte vahel teistsugune kokkulepe puudub. 12.04.2019 sõlmisid W OÜ (rendileandja), E E OÜ (vahendaja) ja hageja Ehton OÜ (kasutajaettevõte) kolmepoolse Tööjõu rendilepingu nr xxx, mille järgi rendib kasutajaettevõte ehk hageja vahendaja vahendusel rendileandjalt töömehed vastava ametipositsiooni täitmiseks. Lepingu järgi kohustus Ehton OÜ mehed tööle rakendama 3 päeva jooksul E saabumisest. Ehton OÜ tellis E E OÜ vahendusel 20 töömeest. Hageja ei rakendanud lepingus kokkulepitud aja jooksul ehk 17.04.2019 ega ka millalgi hiljem tellitud töömehi tööle; seega rikkus hageja lepingust tulenevat kohustust. 27.11.2019 esitas E E OÜ hagejale viivisenõude lepingu p 5.1 tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja seda ei täitnud. 15.12.2019 esitas E E OÜ hagejale korduva viivisenõude koos kahjunõudega. Hageja ei täitnud ka seda. 17.02.2020 sõlmis E E OÜ kostjaga nõude loovutamise lepingu, mille järgi loovutas E E OÜ kõik 12.04.2019 sõlmitud tööjõu rendilepingust tulenevad nõuded hageja vastu kostjale. 3 (11)

Kolmepoolse lepingu p 5.1 kohaselt kohustus Ehton OÜ tagama tellitud renditöötaja tööle asumise 3 tööpäeva jooksul renditöötaja E saabumise päevast ning tasuma viivist 50% lepingus märgitud m2 hinnast iga töötaja kohta, 10 m2 eest päevas, iga järgneva päeva eest, mis on üle läinud 3-st tööpäevast, kui kasutajaettevõte ei ole endale tellitud tööjõudu suutnud tööle rakendada vastavalt lepingus märgitud 3 tööpäeva jooksul . Lepingu p-s 7 on kokkulepitud vahendaja ehk E E OÜ vahendustasu, mis vastavalt punktile 7.2.1. on ühe m2 eest 0,50 eurot müüri iga laotud m2 kohta vastavalt kinnitatud aktidele iga kalendrikuu lõpus. Hageja tellis E E OÜ vahendusel 20 töömeest tähtajaga 1 aasta. Keskmiselt laob üks töömees päevas 10m2 (viide lepingus) ehk 20 töömeest laovad päevas 200m2. Lepingu kohaselt on vahendaja õigustatud ühes päevas saama ühe töömehe eest vahendustasu 0,50€ x 10m2 ehk 5 € ning 20 mehe eest 5x20=100 €. Seega on vahendajal jäänud saamata vahendustasu alates 17.04.2019, kui töömehed oleksid pidanud tööle asuma. Kostja vastuse esitamise hetkeks on nõude omanikul ehk kostjal saamata lepingu p-s 5.1 kokkulepitud viivist 230 tööpäeva eest summas 0,25€ x 10m2 x 20meest x 230päeva=11 500 €. 230 tööpäeva eest on R U-il hagejalt saamata 23000 € vahendustasu. Kostja on nõus omapoolse nõude vähendamisega kuni hageja nõude summani ja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega. Kostja leiab, et lepingu p 5.1 järgi ei ole tegemist leppetrahvi vaid viivisega ja seda saab nõuda vahendaja. Kostja täpsustas 14.09.2020 et tasaarvestab hageja nõudega viivise, mis tuleb nõude loovutamise lepingust ja koostöö lepingu p 5.1. Isegi kui tegemist on leppetrahviga, on see esitatud poole aasta jooksul, mis on 1/20 3-aastasest aegumise tähtajast ja see on mõistlik aeg, arvestades seda, eet leping on poolte vahel kehtiv. Kuna võlatunnisus on tühistatud, ei saa hageja ka võlga nõuda ja hageja pole tõendanud, et nõue oleks sissenõutav ja laenulepingus märgitud laenu tagastamise tähtaeg oleks saabunud. Kohtu põhjendused VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kui võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist, lepingus kokkulepitud viivist. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse (§ 30 lg 1 lause II pool) eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

4 (11)

VÕS § 396 lg 1 sätestab, laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud, lg 2 sätestab, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Võlatunnistus, võla suurus Kohtule on hageja esitanud väljavõtte enda pangakontost, millest nähtub, et 23.04.2019 kandis hageja kostjale üle 10000 € selgitusega „Laen. Tagasimakse tähtaeg 12.05.19“. ja kostja on 17.05.2019 maksnud hagejale tagasi 3000 € selgitusega „Laen. Tagasimakse tähtaeg 12.05.19 tagastus I osa.“ Kostja on vastuses hagile märkinud, et ta sai 10000 € kuigi hageja pidi üle kandma hoopis kokkuleppe kohaselt 7000 €. Seega ei ole vaidluse all asjaolu, et poolte vahel oli kokkulepe selles, et hageja annab kostjale laenu ja kostja soovib hagejalt saada laenu ning pooltel oli sõlmitud 2019.a. aprillis VÕS § 396 lg 1 järgi laenuleping. Kuivõrd hageja on kostjale laenu üle kandnud 10 000 €, siis ei ole vaidlust ka selles, et kostja on laenu hagejalt kätte saanud. Kostja väide, et hageja kandis omaalgatuslikult üle 10 000 € 7000 € asemel, ei tähenda, et pooltel polnuks olnud laenusuhet, ka ei võimalda märgitud vastuväide järeldada, et pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, et hageja annab laenu mitte 10 000 € vaid 7000 €. Hageja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõtte, mille kohaselt pärast 23.04.2019 tehtud 10 000 € ülekannet kostjale, on kostja tagastanud hagejale veidi vähem kui kuu aja pärast ehk 17.05.2019 laenu tagastusest I osa 3000 €, kinnitab seda, et kostja aktsepteeris laenu 10000 €, vastasel korral saanuks ta ebaõigesti enammakstud rahasumma koheselt hagejale tagastada. Sellist selgitust aga maksedokumendis pole. Kostja sõnumitest 23.04.19 hageja seaduslikule esindajale Raido Matsikule, nähtub, et kostja on kirjutanud oma konto numbri ja summa 7000 €. Järgnevas sõnumivahetuses 23.04.19 (kostja 09.03.20 lisa 2, tl 21), milles hageja on kirjutanud, et ta kannab üle 10 ja kostja küsib, et „kas said tehtud“, ei nähtu mitte kuskilt, et seda 10000 € kostja ei vaja või et see on ülearu või vale summa. Nii leiab kohus, et kostja vastuväide, et poolte vahel ei olnud kehtivat laenulepingut summale 10000 €, ei ole õige ega tõendatud. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendist 09.07.19 (tl 7, hagi lisa 3) nähtub, et kostja R U lubab tasuda võla Ehton OÜ-le summas 7700 € 12.07.19 ülekandega Ehton OÜ pagankontole. Vaidlust polnud selles, et pooled sõlmisid märgitud dokumendi ja kostja võttis endale kohustuse hagejale tasuda Ehton OÜ- le 7700 €. Seega on viidatud dokumendis võetud kohustus ja lubadus see hagejale tasuda deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusest nähtuvalt peab kostja tasuma hagejale 7700 €, millest hagi asjaolude kohaselt on 700 € intress. Kostja ei ole väitnud, et see 700 €, mis ületab laenu 7000 €, oleks oma sisult muu kohustus. Seega on pooled kokku leppinud,

5 (11)

et saadud laenult tuleb tasuda intressi 700 € VÕS § 391 lg 1 järgi ning kostja vastuväide, et intress saaks olla vaid seadusjärgne määr, ei ole õige. Vastavalt TsÜS § 90 lg 1 võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § § 99 p 1 järgi võib ähvarduse või vägivalla korral tehtud tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Nagu kohus ülalpool märkis, on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on oma vastustes 09.03.2020 ja 14.04.20 viidanud sellele, et ta tühistab märgitud võlatunnistuse. Võlatunnistusest nähtuvalt on see antud 09.07.19 ning kostja väidete kohaselt andis ta võlatunnistuse hageja sunni, ähvarduse ja hirmu tõttu. Seega pidi ta olema väidetavast sunnist, ähvardusest teadlik võlatunnistust andes 09.07.19. Kostja esitas kohtule hageja seadusliku esindaja ja enda vahelise sõnumite väljavõtted 09.07.19-21.10, millest nähtualt on hageja seaduslik esindaja Raido Matsik (vaidlus puudus, et on hageja seaduslik esindaja) nõudnud kostjalt võla tasumist, kuid sellest ei nähtu ähvardust, sundi võlatunnistuse andmiseks. Sõnumist nähtub võla tagasisaamise nõue (sõnum 16.07.19, 18.07.19 tl 23, ka tl 48-50) ja sellest järeldub, et hageja seaduslik esindaja on nõudnud kostjalt laenu tagasimaksmist ning viitab sellele, et kui laenu ei maksta tagasi, siis kindlasti ei sooviks kostja, et keegi hakkab käima kostja maja ees. Sellist sõnumit võib vaadelda kui sundi või ähvardust rikkuda kostja kodu privaatust võla tagasisaamiseks. Võlatunnistuse järgi pidi kostja maksma laenu ja intressi tagasi

6 (11)

väljavõttest nähtuvalt on ta välja võtnud sularaha 23.04.19 3500 € kl 14.25-14.28 (tl 22, kostja 09.03.20 vastuse lisa 4). Hinnates poolte eelviidatud sõnumivahetust, kus 1) hageja seaduslik esindaja on märkinud, et ta kannab kostjale üle nn 10 (milles pole ka vaidlus, et ta selle summa kostja kontole kandis 23.04.19), 2) hageja seaduslik esindaja on nõudnud koheselt kostjalt samal päeval ehk 23.04 nn 3 tagastamist, 3) pooled on sõnumivestluses rääkinud omavahelisest kokkusaamisest samal päeval kl 15, 4) kostja on võtnud poolte vahelise kirjavahetuse ja kokkusaamise aja vahel (kl 14-15) kontolt välja sularahas 3500 €, leiab kohus, et kostja on selle sõnumivestluse ja pangakonto väljavõttega tõendanud oma väidet, et ta andis samal päeval, so 23.04.19 kui hageja kandis pangakontole üle 10 000 €, hagejale tagasi sularahas 3000 €. Selliselt on kostja tõendanud, et deklaratiivses võlatunnistuses märgitud 7700 €-st ei ole tal võlga vähemalt 3000 € ulatuses. Seega on kostjal VÕS § 76 lg1, 2, § 30 lg 1 järgi kohustus tasuda hagejale 4000 € võlga ja 700 € intressi. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja väide, et nõue pole muutunud sissenõutavaks, ei ole õige, sest võlatunnistusest nähtuvalt pidi kostja kohustuse täitma 12.07.19. Seega muutus kostja kohustus hageja ees sissenõutavaks 12.07.19. Koostööleping, leppetrahv, tasaarvestus VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe, lg 2 sätestab, et pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. VÕS § 11 lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kostja väitis, et leping sõlmiti kirjalikult ja hageja on sellele ka alla kirjutanud, kuid hageja leiab, et seda pole talle allkirjastatult tagasi saadetud ja ta arvas, et leping pole sõlmitud. Kostja esitas kohtule lepingu, millest nähtuvalt on 12.04.2019 W OÜ (rendileandja), E E OÜ (vahendaja) ja hageja Ehton OÜ (kasutajaettevõte) sõlminud kolmepoolse tööjõu rendilepingu nr. xxx, mille järgi kasutajaettevõte ehk hageja rendib vahendaja vahendusel rendileandjalt töömehed vastava ametipositsiooni täitmiseks. Esitatud dokumendi kohaselt on poolte esindajad sellele digitaalselt alla kirjutanud (tl k 17-19), sealjuureson hageja sellele alla kirjutanud esimesena 11.04.19 (tlk 19), seejärel teised lepinguosaliste esindajad, W OÜ esindaja on kõige hiljem alla kirjutanud

7 (11)

ehk16.04.19. Seega on leping sõlmitud VÕS § 11 mõttes kirjalikus vormis. Õige on siinkohal kostja väide, et hageja on oma 23.04.2020 vastuses märkinud, et leping on sõlmitud ja õige on kostja vastuväide, et leping on poolte poolt alla kirjutatud, kuid kooskõlas VÕS § 9 lg 1, 2 tuli lepingu osalistel need tahteavaldused teineteisega vahetada ehk et lepinguga seotud tahteavaldused oleksid vahetatud ja et teisele poolele oleks teada, et leping on sõlmitud ning lepingust tulenevad kohustused on pooltel tekkinud. Kostja poolt kohtule esitatid sõnumivahetusest hageja seadusliku esindajaga nähtub, et hageja seaduslik esindaja ja kostja vahetavad arvamusi perioodil 18.03.19 09.04.19 selle kohta, millised võiksid olla võimalikud tööd ja makstav tasu. Teisisõnu pidasid hageja seaduslik esindaja ja kostja lepingulisi läbirääkimisi, kuid sõnumitest ei nähtu, et läbirääkimistes oleks osalenud koostöölepingu kolmanda osalise ehk W OÜ esindaja. Kostja kirjutas 09.04.19 sõnumis, et saatis hagejale lepingu drafti ja ootab tagasisidet ja kui sobib, et hageja kirjutaks alla. 16.04.19 on kostja kirjutanud hageja seaduslikule esindajale, et üks küsimus on lahtine „mis puudutab tunnitööde hinda (15 €/h +km) ja kas see on aktsepteeritav“. Sellele on hageja seaduslik esindaja vastanud 17.04, et 15 on palju, pigem 13 ja sellele järgneb kostja 17.04 vastus, kus ta pärib veel infot montaažitoode kohta. Ka sellele järgneb 17.04 hageja seadusliku esindajaga kirjavahetus töötasu suuruse ja tehtava töö aja ja montaažitööde kohta. Nii pidasid pooled kirjavahetust lepinguga seotud tööde ja nende tasude osas ka siis kui hageja oli juba 11.04.19 vaidlusalusele lepingule alla kirjutanud ning W OÜ esindaja vastavalt viimasena 16.04.19 alla kirjutanud. Mitte kuskilt eelviidatud sõnumivahetusest ei nähtu, et kostja oleks kinnitanud, et tema ise on E E OÜ nimelt ja et W OÜ esindaja oleks lepingule juba alla kirjutanud ning allkirjastatud leping oleks hagejale saadetud. Nii pole kostja tõendanud, et ta oleks kostja ja W OÜ poolt allkirjastatud lepingu hagejale saatnud. Kostja on esitanud kohtule W OÜ seadusliku esindaja kirja (tlk 77), mille järgi oli poolte vahel vaidlusalune leping nr xxx sõlmitud 12.04.19 ja hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti ka 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Kuigi hageja arvates on märgitud tõend ebausaldusväärne, puudub kohtul alus selles kahelda. Nimelt, nagu kohus tuvastas, oli leping allkirjastatud kõigi osaliste poolt, ja kuigi asjas pole tõendeid, et allkirjastatud leping oleks hagejale saadetud, kinnitab kohtu hinnangul W OÜ seadusliku esindaja kiri kostja väidet, et hageja oli tegelikult teadlik sellest, et E E OÜ ja W OÜ on lepingule alla kirjutanud ehk et viimased on oma tahteavalduse andnud lepingu sõlmimiseks. Seega leiab kohus, et asjas on tõendatud, et leping on VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ning et leping on pooltele siduv VÕS § 8 lg 1, 2 järgi. Kostja on tõendanud kohtule W OÜ seadusliku esindaja 11.09.2020 kirjaga (tlk 77), et hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti ka 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Seega pole õige hageja väide, et hageja ei vajanud renditööjõudu ning samas on tõendatud kostja väide, et hageja ei rakendanud renditööjõudu tööle. Kostja täpsustas 14.09.2020 (vt ka kohtu kiri 14.08.2020), et ta on omandanud vaidlusalusest lepingust nr xxx tuleneva E E OÜ nõude hageja vastu ja kui kohus

8 (11)

tuvastab laenujäägi, siis ta tasaarvestab lepingu nr xxx p 5.1 tuleneva viivisenõude. Kostja leidis igal juhul, et ka temal kui vahendajal on õigus nõuda selle p 5.1 järgi viivist. Lisaks märkis ta, et kui see on leppetrahv, siis pole ta kaotanud õigust seda nõuda, sest leping on seni kehtiv ja E E OÜ esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Rahalise kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal nõuda viivist VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 järgi. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi saab nõuda näiteks mitterahalise kohustuse rikkumise korral. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kui õigustatud pool ei nõua leppetrahvi viivitamatult arvates kohustuse rikkumisest teadasaamisest, kaotab ta leppetrahvi nõudeõiguse. Vaidlusaluse lepingu p 5.1 sätestab, et kasutajaettevõte ehk hageja kohustub tasuma viivist 50% lepingus märgitud m2 hinnast iga töötaja kohta, 10m2 eest päevas, iga järgneva päeva eest, mis on üle läinud 3-st tööpäevast, kui kasutajaettevõte ei ole endale tellitud tööjõudu suutnud tööle rakendada vastavalt lepingus märgitud 3 tööpäeva jooksul. Viidatud lepingu p 5.1 sätestatud viivis ei rakendu mitte rahalise kohustuse rikkumise eest vaid mitterahalise kohustuse rikkumise eest ja seega on tegemist mitte viivisega VÕS § 113 lg 1 järgi vaid leppetrahviga VÕS § 158 lg 1 järgi. Nii ei ole õige kostja seisukoht, et lepingu p 5.1 sätestatu on viivis ja kohus nõustub hagejaga, et see on leppetrahv. Kostja on kohtule esitanud W OÜ seadusliku esindaja kirjaga (tl 77) tõendanud, et hageja tellis suuliselt lepingu alusel tööjõudu ning talle broneeriti 20 müüriladujat, kes pidid 20.05.19 alustama tööd, kuid hageja ei rakendanud neid tööle. Seega pidi E E OÜ-le kui vahendajale olema selge juba 20.05.19, et hageja rikub väidetavalt lepingut, kuid E E OÜ esitas viivsenõude lepingu p 5.1 järgi, mis antud juhul on leppetrahvi nõue ja mida kostja soovib tasaarvestada, esmakordselt vastavalt kostja vastuses märgitule 27.11.19 ja teist korda 15.12.19 (kostja 09.03.20 vastuse lisa 6, 7 tl 26, 28). Kostja väide, et koostööleping on endiselt kehtiv ja seetõttu on leppetrahvi nõude esitamine poole aasta jooksul pärast rikkumist tehtud mõistliku aja jooksul ehk mis on 1/20 aegumise tähtajast, ei ole õige ega ole kooskõlas VÕS § 159 lg 2. Nii leiab kohus, et E E OÜ oli lepingu p-st 5.1 tuleneva leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud 27.11.19, mil ta oma väidetava nõude esitas hagejale. Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas hageja tegelikult rikkus koostöölepingut või ei. Lisaks ei ole vajadust anda hinnangut kostja viidatud vahendustasu suurusele koostöölepingu p 7, 7.2.1 järgi, sest sellest tulenevat nõuet pole kostja tasaarvestanud (kostja 14.09.2020 vastus). VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või

9 (11)

mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 200 lg 4 ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja on 14.09.2020 menetlusdokumendis väitnud, et ta tasaarvestab lepingu p 5.1. tuleneva leppetrahvi, mille ta nõudega omandas, märkimata konkreetselt selle summat oma 14.09.2020 vastuses. Oma esialgses vastuses (vastuse p 14 eelviimane lause) on ta nimetanud selleks 11500 €. Käesoleval juhul leidis kohus, et E E OÜ oli vaidlusalusest koostöölepingu p –st 5.1 tuleneva leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud ja seega ei saa kostja, kes on väidetavalt omandanud vaidlusalusest lepingu p 5.1 tuleneva leppetrahvi nõude hageja vastu, tasaarvestada seda leppetrahvi nõuet VÕS § 200 lg 4, § 198 lg 1 alusel hageja nõudega. Selle tõttu ei lõpe ka hageja nõue kostja tasaarvestuse tulemusel vastavalt VÕS § 197 lg 2. Kokkuvõte Kohus tuvastas, et kostjal oli võlatunnistuse järgi kohustus tasuda hagejale 4700 € (võlg 4000 € + 700 € intress). Vaidlust ei olnud selles, et kostja pole hagejale maksnud 4000 €. Seega rikub kostja VÕS § 100 mõttes kohustust, kuna on jätnud selle täitmata. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p , § 108 lg 1,§ 30 lg 1, § 76 lg 1, 2 alusel kohustuse täitmist, hagi kuulub osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4700 €. Muud väiteid Kohtul ei ole vaja anda hinnangut kostja esitatud nõude loovutamise lepingule (tl 2330), kuivõrd selle üle sisuline vaidlus puudus. Samuti ei oma vaidluses tähtsust asjaolul, kas ja millistel põhjustel kohtusid kostja ja hageja seaduslik esindaja ja kas viimane soovis ja millisel eesmärgil soovis kanda E E OÜ arvele 30 000 € ning kas kostja sellega nõustus või ei, sest nendest asjaoludes tulenevaid nõudeid ei ole esitatud. Ka ei oma tähtsust mis eesmärgil sõlmisid pooled laenulepingu, seetõttu ei oma tähtsust kostja väited sellest, et kuivõrd ta teadis koostöölepingut ja et hageja hakkab seda täitma, vastasel korral poleks ta raha lasknud hagejal üle kanda endale. Menetluskulude jaotus, suurus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi kuulus rahuldamisele 61%. Nii jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 61% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 39% ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, e kui menetlusosaline 10 (11)

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esitas 16.10.2020 (tl 81) menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palus välja mõista kostjalt lepingulise esindaja õigusabikulud 2010 eurot (ilma käibemaksuta, tunnitasu määr 120 €/h + käibemaks, kuid nõue on ilma käibemaksuta). Esindaja tasu on esitatud kokku 16 tunni ja 45 minuti eest. Kostja vaidles hageja menetluskuludele oma 23.10.20 vastuses vastu, palus jätta rahuldamata. Kostja väide, et hageja ei ole menetluskulusid kandnud, ei ole aluseks menetluskulude välja mõistmata jätmiseks kuivõrd hagejal oli menetluses lepinguline esindaja ning sellise esinduse korral on tasu tavaline. Tasu määr 120 € on kooskõlas kohtupraktika ega ole ebamõistlikult suur. Hageja esindaja arvestuse kohaselt on esindajal kulunud tööle aega 16 ja 45 min, mis on sisuliselt veidi üle 2 tööpäeva 8- tunnist tööpäeva arvestuse juures. Kohus märgib, et esindaja kulude arvestus aluseks ei ole mitte dokumentide pikkus, vaid eelkõige menetlusdokumentide läbitöötamine, teise poole ja kohtu nõuetega tutvumine ja läbitöötamine ja arvamuse kujundamine ja asjakohaste dokumentide koostamine ning kohtule esitamine. Esitatud ajaarvestus vastab tehtud töö kogusele, arvestades seejuures seda, et kostja esitas mitu menetlusdokumenti ja mitmeid erinevaid väiteid hagile. Eeltoodu tõttu on hageja esindaja töö 16 tunni ja 45 minuti eest kokku 2010 € põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 175 lg 1. Lisaks on põhjendatud kulu lõivule, mis 475 € (maksekorraldus 11.12.19, nr 5271, tl 8). Seega on hageja põhjendatud menetluskulud TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1, TsMS § 175 lg 1 järgi kokku 2485 €, millest kostjalt tuleb hagejale välja mõista 1515,85 €. R U ́i menetluskulude suuruse jätab kohus kindlaks määramata nende puudumise tõttu.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.