Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ASJAOLUD

Harju Maakohtu menetluses on Aspera OÜ avaldus OÜ Sparta pankroti väljakuulutamiseks. Avaldaja on esitanud kohtule taotluse pankrotiavalduse tagasivõtmiseks kuna 20. septembril 2020, s.o. kaks päeva enne käesolevas tsiviilasjas määratud eelistungit vähendas võlgnik võlausaldaja nõuet 17 262.06 eurolt 2437,8 euroni. Avaldaja esitas ka taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1385 eurot. Võlgnik ei vaidle vastu avalduse tagasivõtmisele, kuid leiab, et menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda ning esitas ühtlasi enda menetluskulude nimekirja.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 3 lg 2 ja 3 alusel kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (edaspidi TsMS) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 sätestab, et kohus vaatab hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 423 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Harju Maakohtu menetluses on Aspera OÜ avaldus OÜ Sparta pankroti väljakuulutamiseks. Avaldaja on esitanud kohtule taotluse avalduse tagasivõtmiseks. OÜ Sparta ei ole sellele taotlusele vastu vaielnud. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest rahuldab kohus avaldaja taotluse pankrotiavalduse tagasivõtuks ja jätab Aspera OÜ avalduse OÜ Sparta pankroti väljakuulutamiseks läbivaatamata ning ühtlasi lõpetab tsiviilasja 2-20-12125 menetluse. TsMS § 427 kohaselt maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, võib esitada määruskaebuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Võlgnik on kohtule avaldanud, et antud juhul peaks menetluskulud jääma võlausaldaja kanda ja lähtuma peaks pankrotiseaduses toodud erisustest, eelkõige PankrS § 15 lg 6 ja PankrS § 150 lg 3 toodust. Kohus leiab, et kuna antud juhul võttis avaldaja taotluse tagasi seetõttu, et võlgnik tasus nõude aluseks olnud võlgnevuse olulises osas, siis jäävad menetluskulud võlgniku kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või käibemaksuta. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui menetlusosaline ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 03.06.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel on kohtukuluks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Avaldaja taotleb menetluskulude väljamõistmist kostjalt summas 1385 eurot (riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 1085 eurot). Avaldaja on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei taotle ta õigusteenuselt tasutud käibemaksu hüvitamist. Hageja lepingulise esindaja kulud Harju Maakohtus olid esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt kokku 1085 eurot. Avaldaja esindaja õigusabi tunnitasu käibemaksuta oli 140 eurot. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Avaldaja taotleb menetluskulude väljamõistmist tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Kohus märgib, et Riigikohtu seisukoht on muuhulgas olnud, et iseenesest võib tunnihind olla ka suurem kui 120 eurot (või ka väiksem), olenevalt konkreetse kohtuasja asjaoludest, näiteks keerukus. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist keskmisest keerukama kohtuasjaga. Kohus peab antud juhul õigustatuks tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Harju Maakohtu menetluses on avaldaja esindaja osutanud õigusabi kokku 7 tundi ja 45 minutit. Võlgnik vaidles avaldaja menetluskuludele vastu ning palus kohtul hinnata selliste kulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohus leiab, et avaldaja menetluskulude maht on ülepaisutatud. Pankrotiavalduse esitamisega seotud tegevustele kulunud 7 tundi ja 45 minutit on selgelt suurem kui mõistlikult vajalik võiks olla. Kohus peab põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi. Kuna kohus peab mõistlikuks tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta), siis tuleb võlgnikul hüvitada avaldajale menetluskulu kokku 900 eurot (õigusabikulu 600 eurot ja riigilõiv 300 eurot). TsMS § 177 lg 1 järgi toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiitkontole kantu tagastamine PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse deposiidina selleks ettenähtud kontole tasutud raha makse teinud isikule vastavalt käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 6 sätestatule. Võlausaldaja tasus 07.09.2020 ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiitkontole 2000 eurot. Võlausaldaja esitas taotluse pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ja tema poolt ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutu tagastamiseks. Kuna ajutist haldurit ei määratud

ja seetõttu puudub vajadus kasutada deposiiti kantud raha ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, siis tuleb tagatis võlausaldajale tagastada. Lähtuvalt eelnimetatust tuleb võlausaldajale tagastada võlausaldajale kohtu deposiitkontole ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud 2000 eurot ja kanda see kontole kust makse tehti.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.