Apellant (kostja): SilverProject OÜ (rk: 11140224), esindaja Toomas Alp Vastustaja (hageja): Vladimir Grišakov (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Lea Kurbel-Kalamees
hagi
SilverProject
OÜ
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 25. juuni 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus SilverProjekt OÜ kanda.
3.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata seoses Vladimir Grišakovil hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumisega. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Grišakov (hageja/töötaja) esitas 16.09.2019 töövaidluskomisjonile avalduse SilverProject OÜ (kostja/tööandja) vastu. Töötaja lõplikuks nõudeks jäi tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel 03.09.2019 ning mõista tööandjalt välja töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hüvitis 2179,11 eurot (bruto), saamata jäänud töötasu 11.–19.08.2019 eest X eurot (bruto) ja viivised. Töövaidluskomisjon rahuldas 26.11.2019 otsusega avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et töölepingu erakorraline ülesütlemine 19.08.2019 on tühine, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 03.09.2019 ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel X eurot (bruto), töötasu X eurot (bruto) ja viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras töötasult, kasutamata puhkusepäevade hüvitiselt ja töölepingu õigusvastase ülesütlemise hüvitiselt.
2.Tööandja esitas 26.12.2019 maakohtule hagiavaldusena pealkirjastatud dokumendi, kus nimetab töötajat hagejaks ja tööandjat kostjaks ning palub töövaidluskomisjoni otsus tühistada ja jätta töötaja avaldus rahuldamata. Maakohus võttis 23.01.2020 määrusega töötaja hagi tööandja vastu töövaidluses menetlusse.
3.Hageja teatas kohtule, et jääb töövaidluskomisjonile esitatud avalduse juurde. Hageja väidete kohaselt asus ta 12.09.2018 kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööle autojuhina. Töölepingu järgi rakendatakse hagejale summeeritud tööaja arvestust 40 tundi nädalas arvestusperioodiga üks kuu. Hageja töötasu oli X eurot tunnis. 19.08.2019 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles 19.08.2019 ilma ette teatamata TLS § 88 lg 1 p-de 6 ja 7 alusel. Ülesütlemisavalduse kohaselt eiras hageja kostja korraldust mitte sõita remonti vajava järelhaagisega ja viia katkine haagis Soome saabumisel koheselt remonti, põhjustas sellega kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ning lõi kahju tekkimise ohu tööandja varale. Hageja pidi viima haagise 05.08.2019 remonti, kuid läks selle asemel katkise haagisega sõitu. Selle tulemusena teatas kostja klient, et ei soovi enam hagejaga koostööd teha. Lisaks oli tööandja broneerinud teisele töötajale laevapileti Eestist Soome 06.08.2019, kuid hageja omavoli tõttu ei saanud teine töötaja 06.08.2019 asuda oma töökohustusi täitma. Hageja leidis, et ei ole töökohustusi rikkunud. Tööandja andis hagejale korralduse viia haagis 05.08.2019 remonti, kuid hageja sai 05.08.2019 hommikul tööandja kliendi logistikult sõnumi korraldusega minna sõitu. Kuna korraldus minna sõitu oli hilisem, järeldas hageja, et remont lükkub edasi. Hageja sai tavapäraselt korraldused sõidu kohta logistikult ja järgis tööandja kliendi juhiseid. Hageja oli tööandjat informeerinud, et haagis vajab remonti. Hageja pädevuses ei ole otsustada, kas haagis peab minema remonti või sõitu. Lisaks ütles kostja töölepingu üles hagejat eelnevalt hoiatamata ning järgimata TLS § 97 lg 2 p-s 1 sätestatud 15-päevast tähtaega. Tööleping kuulub TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamisele alates 03.09.2019. Hageja viibis lähetuses 01.–10.08.2019 ja töötasu selle aja eest moodustas vähemalt 207,20 eurot. 11.–19.08.2019 eest kuulus tasumisele Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtasu X eurot. Hüvitis kasutamata puhkuse eest on 689,06 eurot. Tööandja tasus töötasu 207,20 eurot ja puhkusetasu menetluse kestel, seega lõpliku nõudena hageja neid summasid ei nõudnud.
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud töösuhet võimalik jätkata. Kostja tegevusalaks on välisvedude osutamine ühele kliendile. Kostja klient, saades teada, et
hageja läks katkise haagisega sõitu, andis kostjale valida, kas hageja lõpetab kostjale teenuse osutamise või ta enam kostjalt teenust ei telli. Kostja informeeris klienti koheselt peale haagise vigastusest teada saamist. Kliendil on enam kui 10 logistikut ja on mõeldamatu neid kõiki remonti vajavast haagisest teavitada. Kohustus teatada logistikule remondivajadusest lasus hagejal. Peale logistikult sõitu suunamise saamist oli hagejal kohustus võtta kostjaga ühendust olukorra lahendamiseks. Kostja eeldas, et hageja on mõistlik inimene ega lähe katkise haagisega sõitu. Töölepingu ülesütlemine ilma ette teatamata oli õiguspärane. Kuna hageja ei ole nõudnud etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel, on ta aktsepteerinud ülesütlemist ilma etteteatamiseta. Taotlus lõpetada tööleping 03.09.2019 on arusaamatu. Arusaamatu on ka töötasu nõue 11.–19.08.2019 eest. Välisvedude autojuhid töötavad 4 nädalat järjest ja on seejärel puhkeajal 2 nädalat kodus. Puhkeajal töötajale tasu ei maksta, tegemist on vabade päevade andmisega töötatud aja eest. 11.–24.08.2019 oli hagejal ettenähtud puhkeaeg. Kostja vaidles vastu ka viivisenõudele. Viivist saaks nõuda netopalgalt, mitte brutopalgalt.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus tuvastas 25. juuni 2020 otsusega, et SilverProject OÜ poolt 19.08.2019 esitatud töölepingu ülesütlemine on tühine ning lõpetas V. Grišakovi ja SilverProject OÜ vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 03.09.2019. Maakohus mõistis SilverProject OÜ-lt V. Grišakovi kasuks välja hüvitise X eurot (bruto), saamata töötasu X eurot (bruto), viivised 15,76 eurot ja viivised põhivõlalt 906,13 eurolt alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses nimetatud määras. Menetluskulud jättis maakohus SilverProject OÜ kanda ja jättis SilverProject OÜ-lt V. Grišakovi kasuks menetluskulud välja mõistmata Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kostja esindajate kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt ootavad autojuhid tavapäraselt koormat Soomes HCS Transport & Spedition A/S (HCS) parklas. Autojuht võtab koorma pärast HCS logistikult korralduse saamist. Kui sõidukiga on probleeme, tuleb autojuhil sellest teavitada kostjat. Seega on kostja määranud, et autojuhtidele annab igapäevaseid töökorraldusi kostja esindajana HCS logistik. Hagejal oli TLS § 15 lg 2 p 3 kohaselt kohustus täita tööandja korraldusi ja järelikult ka tööandja esindaja korraldusi. Kostja ei ole näidanud, et töölepingust, ametijuhendist vms poolte vahel allkirjastatud dokumendist tulenes hageja kohustus teavitada sõidukiga seotud probleemidest kolmandat isikut, s.o HCS logistikut. Töölepingust sai tuleneda hageja kohustus teavitada probleemidest kostjat ja hageja seda tegi. See, kuidas kostjale antud info jõuab hagejale korraldusi andvate logistikuteni, ei ole hageja korraldada ning talle ei saa selle eest vastutust panna. Kui hageja sai tööandjalt korralduse minna sõidukit remontima ja seejärel tööandja volitatud logistikult korralduse minna sõitu, pidi hageja järgima hilisemat korraldust. Hagejal pidi olema võimalik tugineda sellele, et tema on nõutava info kostjale andnud ning edasised töökäsud lähtuvad tema antud infost. Kostja väited, et hageja läks ise logistikult koormat küsima, on tõendamata ega ole ka asjakohased. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks jätnud mingi tööülesande täitmata. Kostjal ei olnud õigust hagejaga töölepingut üles öelda seetõttu, et kostja klient ei soovi, et hageja tema koormaid veaks. Kostja ei saa oma kliendi tegevusest tulenevaid riske jätta hageja kanda. Töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt tühine. TLS § 107 lg 1 alusel tuleb lugeda, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping lõppenud TLS § 97 lg 2 p 1 alusel 15 kalendripäeva möödumisel ajast, kui hageja ülesütlemisteate kätte sai. Töövaidluskomisjon on lugenud teate kättesaamise ajaks 19.08.2019. Seega lõppes tööleping TLS § 107 lg 2 järgi 03.09.2019.
Arvestades töösuhte pikkust, on töövaidluskomisjoni poolt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud ühe kuu töötasu suurune hüvitis (X eurot bruto) mõistlik ja põhjendatud. Töölepingust tuleneb, et kui hageja töötas ühe kuu jooksul vähem kui keskmiselt 40 tundi nädalas, oleks kostja pidanud vähem töötatud tundide eest maksma miinimumpalka. Kui hageja töötas rohkem kui 40 tundi nädalas, pidi tegemist olema ületunnitööga. Järelikult oli hagejal õigus nõuda miinimumtasu 11.–19.08.2019 eest, kui kostja talle tööd ei pakkunud. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale maksti augusti töötundide eest lepingujärgset tasu X eurot tund ja 11.–19. augusti eest miinimumtasu. Kuna kostja ei ole saamata töötasu summat arvutuslikult vaidlustanud, mõistab kohus hagejale välja saamata töötasu X eurot. Hageja esitas töövaidluskomisjonile viivisenõude töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise maksmisega viivitamiselt. Kostja maksis töötasu 207,20 eurot ja puhkusehüvitise 689,06 eurot 24.09.2019. Kuna leping lõppes 03.09.2019, on kostja viivitanud nimetatud summade maksmisega. Kostja ei ole vaidlustanud arvutuslikult töövaidluskomisjoni määratud viivisesummasid ning kuna need on arvutatud õigesti seadusest tuleneva määra alusel, lähtub kohus komisjoni määratud summadest. Viivised mõistetakse välja brutosummalt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.SilverProject OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2020 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta V. Grišakovi hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus kontrollinud hageja esindaja volitusi, s.o Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu poolt 05.10.2011 Lea Kurbel-Kalamehele väljastatud volikirja kehtivust. Piirmääraks võiks olla üldine hagi aegumistähtaeg (kolm aastat); 2) on kohus rikkunud töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg-t 4, kuna on võtnud menetlusse kostja hagiavalduse ja nõudnud hagejalt vastust. Toimima pidanuks vastupidi; 3) ei kohelnud kohus pooli võrdselt, vaid asus varjamatult hagejat soosima, väites, et kogu vastutus remonti vajava suurema ohu allikaga maanteeliiklusesse mineku eest lasub tööandjal; 4) ei ole HCS logistik tööandja volitatud esindaja, kellel on õigus muuta või tühistada tööandja seaduslikke korraldusi. Töötaja on töölepingust tulenevalt kohustatud täitma tööandja korraldusi. Juhul kui ta saab kelleltki töösuhtega puutumuses olevalt isikult vastupidist informatsiooni, on ta kohustatud koheselt pöörduma tööandja poole; 5) on ebaõige kohtu seisukoht, et töölepingust, ametijuhendist vms dokumendist ei tulene hageja kohustust teavitada sõidukiga seotud probleemidest kolmandat isikut, s.o HCS logistikut. Hageja ei saanud HCS logistikult korraldust, mis tühistanuks tööandja korralduse. Tööandja oli hagejat teavitanud asjaolust, et auto on katki ja sellega ei tohi sõitu minna ning pärast remonti läheb sõitu uus juht. Vaatamata sellele nõudis hageja 05.08.2019 logistikult endale koormat ja ei edastanud logistikule tööandja poolt talle antud korraldust. HCS harujuhi Kenneth Norbergi 05.08.2019 kostjale saadetud kirja kohaselt teatas hageja 05.08.2019 HCSle, et 06.08.2019 sõitjaid ei vahetata, olles eelnevalt informeeritud kostja esindaja Lea Vaheri poolt; 6) on kohtu seisukoht, et autojuht ei vastuta katkise autoga maanteeliikluses osalemise eest, vastuolus seadusega (liiklusseaduse (LS) § 73). Logistik ei saa kohustada sõidukijuhti LS nõudeid rikkuma. Kui ta seda teeb, on autojuhil kohustus korralduse täitmisest keelduda, sest liiklusohtliku sõidukiga avarii põhjustamise eest vastutab sõidukijuht;
7) kui tööandja koostööpartner teatab, et ta selle autojuhiga enam koostööd ei tee, on autojuht teinud kõik endast oleneva, et koostööpartner kaotaks usalduse tööandja vastu. Kui ka usaldus edaspidi taastati, ei vabanda see hageja jämedat töökohustuste rikkumist.
7.V. Grišakov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus tööandja hagiavaldust menetlusse võttes rikkunud TvLS § 58 lg 4, kuid see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Hageja esindaja volikiri ei ole antud tähtajaliselt ja kehtib seni, kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 127 lg 3); 2) ei ole tööandja väited tema süüdistamise kohta kohtu poolt asjakohased. Vaatamata sellele, et LS § 33 lg 2 p 2 näeb ette juhi kohustuse veenduda enne sõidu alustamist sõiduki korrasolekus, on karistusõiguslik vastutus ette nähtud üksnes sõiduki, millel ei ole tehnilise rikke tõttu lubatud omal jõul sõita, juhtimise eest. Sama rikkumise eest on vastutus ette nähtud ka sõiduki omanikule sellise sõiduki juhtima lubamise eest. Haagis ei sõida omal jõul ehk tegemist ei olnud liikluses kasutamiseks keelatud sõidukiga LS mõttes. Kui tööandja tugineb rikutud töökohustusena LS eeltoodud sätte rikkumisele, vastutab ta rikkumise eest esmajoones ise. Arvestades, et töösuhtes on töötaja nõrgemal positsioonil, puudub tal ilma negatiivseid tagajärgi kartmata võimalus keelduda töökorralduste (logistiku korraldus sõitu minna) täitmisest. Ühestki töökorralduslikust dokumendist ei tulene, et hageja oli kohustatud informeerima katkisest haagisest ka logistikut. Hagejal oli mõistlik eeldada, et remondis lepivad kokku tööandja ja logistikafirma ning logistiku korraldused lähtuvad sellest kokkuleppest. Väide, et hageja käis ise logistikult koormat küsimas, on tõendamata ega oma asjas tähtsust. Kui tööandja oleks logistikut informeerinud, et haagis peab minema remonti, ei oleks hagejale koormat antud sõltumata sellest, kas ta koormat küsis või kas juhi vahetus pidi toimuma. Tööandja klient keeldus koostööst hagejaga, mitte tööandjaga. Seega ei mõjutanud hageja väidetav rikkumine tööandja usalduslikku vahekorda kliendiga. Tööandja ei ole tõendanud, et hageja tegutses sooviga põhjustada kolmandate isikute usaldamatus tööandja vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 25. juuni 2020 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
9.1.Asja materjalide kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt ilma ette teatamata üles TLS § 88 lg 1 p-de 6 ja 7 alusel seetõttu, et hageja eiras kostja korraldust mitte sõita remonti vajava järelhaagisega ning põhjustas sellega kolmanda isiku usaldamatuse kostja vastu ja lõi kahju tekkimise ohu kostja varale. Maakohus tuvastas, et kostja tööandjana ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu, mis andnuks talle õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja väited apellatsioonkaebuses, mille kohaselt ei kohelnud maakohus pooli võrdselt ning tegi hagejat soosiva otsuse, on põhjendamatu. Kostja on jätnud tähelepanuta, et tema
kohustuseks on tõendada mõjuva põhjuse olemasolu ning mittenõustumine maakohtu järeldusega ei tähenda seda, et maakohus oleks pooli ebavõrdselt kohelnud.
9.2.Maakohus on esitatud tõendite ja asjaolude põhjal õigesti tuvastanud, et kostja autojuhid ootasid tavapäraselt koormat ja sõitu minekut Soomes HCS Transport & Spedition A/S parklas, koorma kohta andis autojuhile info HCS Transport & Spedition A/S logistik ja autojuht võttis koorma peale pärast logistikult korralduse saamist. Kuna sellist tavapärast praktikat kostja autojuhtide ja kostja kliendi logistikute vahel ei ole kostja vaidlustanud, on maakohus põhjendatult leidnud, et hagejal oli põhjus järeldada, et kostja esmane korraldus minna sõidukiga (haagisega remonti) on tühistatud ning tal täita tuleb hilisemat, logistiku antud korraldust. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud töölepingust tulenevat kohustust teavitada kostja klienti haagisega seotud probleemist ning sellist kohustust hagejale ei tulene ka apellatsioonkaebuses viidatud töölepingu p-st 2.7.5 ega täieliku varalise vastutuse lepingu p-dest 2.1 ja 2.2. Maakohus on õigesti järeldanud, et kui haagise remondivajadus oleks tõsine ja liiklusele ohtlik, oleks sellest pidanud oma klienti teavitama kostja, et vältida haagise liiklusesse minekut. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kostja ei ole tõendanud, millise ulatusega ja kui tõsised vigastused haagisel esinesid. Töölepingu ülesütlemisavalduses (tl 16) on märgitud, et fotodelt polnud võimalik kahju näha ning hageja püüdis ise värvimisega asja parandada. Muid tõendeid haagise vigastuse kohta ei ole hageja esitanud ning seetõttu on tõendamata apellatsioonkaebuses esitatud väide, et haagise vigastuste tõttu ei oleks tohtinud liikluses osaleda ning et haagis oleks võinud täielikult puruneda. Apellatsioonkaebuses viidatud Kenneth Norbergi kiri (vt töövaidluskomisjoni toimik, kostja vastuse lisa avaldusele) ei tõenda erakorralise ülesütlemise aluseks olevat mõjuvat põhjust, s.o, et hageja poolt katkise haagisega sõitma asumist, mis põhjustas kliendi usaldamatuse kostja vastu. Samuti on tõendamata kostja väide, et hageja nõudis logistikult ise endale koormata.
9.3.TvLS § 58 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Vastavalt TvLS § 58 lg 5 esimesele lausele töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. Maakohus on eelnimetatud sätetest juhindunud ning võtnud 23. jaanuari 2020 määrusega (tl 24) menetlusse Vladimir Grišakovi hagi SilverProject OÜ vastu. Üksnes asjaolu, et SilverProject OÜ, kes ei olnud rahul töövaidluskomisjoni otsusega, on pealkirjastanud taotluse hagiavaldusena, ei tähenda seda, et maakohus käsitles SilverProject OÜ-d hagejana. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ekslik.
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Lea Kurbel-Kalamehel oli kehtiv volitus hagejat esindada. Apellandi vastupidine väide on põhjendamatu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja selline väide on vastuolus ka TsMS § 652 lg-s 6 sätestatuga.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.