Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
Tartu linna taotlus paigutada M.V. psühhiaatriahaiglasse ja kohaldada talle tahtest olenematut ravi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.V. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Puudutatud isik M.V., esindaja riigi õigusabi vandeadvokaat Anti Aasmaa; eestkostja A.V.
Asja läbivaatamise kuupäev
korras
14. september 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050 muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 194 eurot 40 senti (sh käibemaks).
1.Tartu linn (linnavalitsuse kaudu; avaldaja) esitas 6. veebruaril 2020 Tartu Maakohtule avalduse, milles taotles M.V. (puudutatud isik) kinnisesse asutusse paigutamist, pikendades tema tahtevastast psühhiaatrilist ravi SA Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikus (kliinik) kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 90 päevaks.
1.1.Avalduse kohaselt on Tartu Maakohus rakendanud puudutatud isiku suhtes tsiviilasjas nr 2-20-65 tehtud 3. jaanuari 2020 ja 6. jaanuari 2020 määrustega esialgset õiguskaitset ja paigutanud ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks alates 3. jaanuarist 2020 algul kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks kliinikusse. Avaldaja sai 5. veebruaril 2020 kliinikust taotluse algatada menetlus
2-20-2050 puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega kuni 90 päevaks.
1.2.Avalduse kohaselt oli kliiniku 5. veebruari 2020. a taotlusele lisatud psühhiaater K. Kochi arvamus, millest nähtub, et puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 90 päevani, kuna isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist ning teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
1.3.Psühhiaatri arvamuses on välja toodud, et isik hospitaliseeriti ravilepinguga akuutpsühhiaatria osakonda 23. detsembril 2019. 2. jaanuaril 2020 läks isik omal algatusel koju ja võttis lisaks haigla raviskeemile kodus olnud und soodustavaid ravimeid tervist kahjustavas koguses. Osakonda tagasi saabudes olnud unine, esinesid tasakaaluhäired. Võimalik, et oli ka osakonnas isiklikke ravimeid tarvitanud. Osakonnas avaldanud raviskeemiga seostuvaid tugevalt väljendunud luulumõtteid, mis hõlmasid tervist kahjustavas koguses retseptiravimite ning internetist tellitud ravimite ja toidulisandite tarbimist. Ravisoostumus meditsiiniliselt näidustatud skeemi järgi on olnud puudulik. Seetõttu viibib alates 3. jaanuarist 2020 tahtest olenematul ravil. Tegemist on korduvpatsiendiga. Esmane kokkupuude psühhiaatriga oli isikul 2007. aastal, 2010. aastal väljendas esimest korda psühhootilist sümptomaatikat. Sellest ajast alates on olnud ambulatoorsel ravil erinevate raviarstide juures. Statsionaarsel ravil kliinikus on viibinud 2011. a, 2016. a ning 2018. a aprillis, augustis ja novembris. Isiku diagnoos on paranoidne skisofreenia, püsikululine (F20.00). Raviks on saanud erinevaid suukaudseid antipsühhootikume, ravivastus kõikuv ja osaline. Ravisoostumus ambulatoorselt ja statsionaarselt on olnud puudulik, isik kohandab raviskeemi ja annuseid vastavalt luulumõtetele, tunnetuslikele elamustele ja arusaamale haigusest. Varem on esinenud verbaalset ja füüsilist agressiivsust: on ähvardanud ema noaga, olnud vägivaldne kassi vastu. Käesolevalt väljendab puudutatud isik tugevat psühhootilist sümptomaatikat, esiplaanil paranoilised luulumõtted, tähendusluul ja raviskeemiga seostuvad luulumõtted. Kuulmishallutsinatsioonid on ravi tagajärjel kadunud, kuid luulumõtted ei ole vähenenud. Puudutatud isikul on püsikululine, krooniline, süveneva defektiga haiguse vorm. Haiguse ägedas faasis võib isik tähendusluulust ja paranoilistest luulumõtetest juhindudes üles näidata agressiivsust ümbritsevate, eelkõige pereliikmete vastu. Raviskeemiga seotud luulumõtete tõttu ei ole isik võimeline iseseisvalt raviskeemi jälgima, tarvitab ravimeid tervist kahjustaval viisil. Kuna isik on tekitanud korduvalt ohtlikke olukordi nii iseenda kui ka ümbritsevate inimeste tervisele ja elule, on praegu ainuvõimalik turvaline raviviis statsionaarne ravi.
2.Tartu Maakohus pikendas 7. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni kohaselt M.V. suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset ja paigutas ta kinnisesse asutusse (SA TÜK psühhiaatrikliinik või SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik) tahtest olenematu ravi kohaldamiseks raviarsti äranägemisel tähtajaga kuni 90 päeva alates 3. jaanuarist 2020. Määruse kirjeldava osa kohaselt kuulas maakohus enne määruse tegemist telefoni teel ära puudutatud isiku eestkostja A. V., kes pidas paigutamise pikendamist vajalikuks. Eestkostja viibis välismaal ning ei saanud pikemalt rääkida. Puudutatud isiku on kohtunik ära kuulanud varasemas menetluses. Maakohus viitas määruse põhjendavas osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5, §-le 537, samuti psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2. Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, lähtudes eestkosteasutuse taotlusest ja psühhiaatri arvamusest, et esinevad alused K.L.suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Kohus andis loa pikendada isiku kinnisesse asutusse paigutamist koos vabaduse võtmisega ja raviarsti äranägemisel 2(9)
2-20-2050 tahtevastase või tahtest olenematu ravi kohaldamisega kuni 90 päevani. Taotlus paigutada isik hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks tuleb jätta rahuldamata. Asjaoludest nähtub, et senine ravi ei ole andnud soovitud tulemusi, isik on jätkuvalt mõjutatud luulumõtetest, ta on ohtlik iseendale ja teistele. Väljaspool kontrollitud keskkonda võib ta suure tõenäosusega põhjustada kahju enda tervisele. Ohtliku käitumise risk on pigem suur kui tõenäoline. Ambulatoorne ravi ei ole ravisoostumuse puudumise tõttu võimalik. Vajalik on isiku käitumise kontroll ning ravi suletud ruumis järelevalve all.
3.Tartu Maakohus määras 10. veebruari 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja.
4.Puudutatud isik esitas esindaja, vandeadvokaat A. Aasmaa vahendusel määruskaebuse, milles taotles maakohtu 7. veebruari 2020. a määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kuulas esindaja puudutatud isiku ära 17. veebruaril 2020. Isik möönis, et tal on psüühikahäire, kuid arvas, et ta ei ole ohtlik, ja oli nõus kodus raviplaani järgima. Maakohus rikkus TsMS § 535 lg-s 1 sätestatud menetlusnormi, kuna määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule esindajat määratud. Kuna tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusnormi rikkumine on oluline üksnes juhul, kui see võis kaasa tuua lõppjäreldustes väära kohtulahendi. Psühhiaatri arvamusest ei nähtu, kas ja millal on ta puudutatud isiku läbi vaadanud. Maakohtu määruses puuduvad põhjendused. Kohus on põhjendanud K.L. suhtes esialgse õiguskaitse pikendamist, mitte M.V. kinnisesse asutusse paigutamist. Määruse põhjendused ei ole seostatavad praeguse asjaga, nt ei ole taotletud puudutatud isiku paigutamist hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks ja tegemist ei ole esialgse õiguskaitse pikendamisega.
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on maakohus tuvastanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse, samuti on olemas eksperdiarvamus. See, kuidas eksperdiarvamus on koostatud, on psühhiaatriakliiniku sisekorralduslik otsus, mis ei muuda arvamust seadusvastaseks.
6.SA Tartu Ülikooli Kliinikum vastuse kohaselt on psühhiaatri arvamus ja puudutatud isiku seisundi kirjeldus, mis on esitatud maakohtule 5. veebruaril 2020, dokumenteeritud ka haigusloos 5. veebruaril 2020 ja varasemates päeviku sissekannetes ning on ka tõenduseks, et psühhiaater on patsiendiga läbi viinud psühhiaatrilise intervjuu ja tema seisundit isiklikult hinnanud. Puudutatud isiku haiglaravita jäädes püsib oht tema enda ning teiste elule ja tervisele.
7.Puudutatud isiku eestkostja A. V. teatas, et puudutatud isik ei viibi haiglas alates 16. märtsist 2020. Seega pole tema haiglas hoidmise peale esitatud määruskaebus enam aktuaalne.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus muutis 15. aprilli 2020. a määrusega osaliselt maakohtu määruse resolutsiooni (jättis sealt välja lauseosa: “pikendada M.V. suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset“) ja esitas maakohtu määruse tervikresolutsiooni. Määruskaebemenetluse kulud jäid menetlusosaliste endi kanda, v.a määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda.
9.1.Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole asja materjalidest nähtuvalt tegemist esialgse õiguskaitse pikendamise või puudutatud isiku hoolekandeasutusse paigutamisega, vaid 3(9)
2-20-2050 eestkosteasutus taotles 6. veebruari 2020. a avalduses puudutatud isiku paigutamist tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega 90 päevaks TsMS § 533 lg 1 p 1 alusel põhimenetluse korras. Samasisuline taotlus on esitatud ka kliiniku
5.veebruari 2020. a taotluses eestkosteasutusele. Seetõttu ei ole tegemist esialgse õiguskaitse pikendamisega, nagu on märgitud maakohtu määruse resolutsioonis, vaid isiku tahtevastase paigutamisega psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmise ja haiglaravi kohaldamisega. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb selles osas muuta ning jätta sealt välja esialgse õiguskaitse pikendamine.
9.2.Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse väidetega, et maakohtu määruses esinevad ebatäpsused. Eksitud on nimes, puudutatud isiku nimi on M.V., mitte K.L.. Ringkonnakohtu hinnangul ei tinginud maakohtu määruses esinevad ebatäpsused (sh viited asjakohatutele seadusesätetele) ning samuti asjaolu, et määruse põhjendused on napid, määruse tühistamist. Ebatäpsused on võimalik lugeda ringkonnakohtu määruses tooduga kõrvaldatuks.
9.3.Ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
9.4.Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et maakohus on rikkunud TsMS § 535 lg-s 1 sätestatud menetlusnormi, kuna määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule esindajat määratud. TsMS § 5391 sätestab erisused kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel ja isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel. Tulenevalt TsMS § 5391 lg-st 3 ei ole isikule esindaja määramine kohustuslik, kui eelmisest ekspertiisist või ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ning isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Sellisel juhul tuleb määrata isikule menetluses esindaja üksnes juhul, kui ta soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks.
9.4.1.Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil alates 3. jaanuarist 2020 tsiviilasjas nr 2-20-65 tehtud Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2020. a määruse (ravi kuni 4 päeva) ja
6.jaanuari 2020. a määruse (ravi pikendamine kuni 40 päevani) alusel. Nimetatud tsiviilasjas määras maakohus puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Puudutatud isikut esindas samuti vandeadvokaat A. Aasmaa, kes kuulas isiku ära ning esitas kohtule oma arvamuse.
9.4.2.Käesolevas tsiviilasjas määras maakohus puudutatud isikule esindaja 10. veebruari 2020. a määrusega, esindaja kohtus temaga 17. veebruaril 2020 ja esitas samal päeval ka määruskaebuse. Eeltoodut arvestades on puudutatud isiku õigused olnud menetluses tagatud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu selgitustega 18. märtsi 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15 (p 13).
9.5.Määruskaebuse esitaja palus kontrollida, kas puudutatud isiku puhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused. Taotlus põhineb asjaolul, et puudutatud isik vaidles esindajaga kohtudes enda haiglas pidamisele vastu ning leidis, et kuigi tal on psüühikahäire, ei ole ta ohtlik ja on nõus kodus raviplaani järgima. Ringkonnakohtu hinnangul olid kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia, s.o raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Seda asjaolu ei ole ka määruskaebuses vaidlustatud. Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, s.o et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, ning PsAS § 11 lg 1 p 3 tingimus, st et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isiku esindaja ei ole määruskaebuses PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmise kohta oma seisukohta esitanud. Tsiviilasjas nr 2-20-65 11. jaanuaril 2020 esitatud arvamuses on esindaja pidanud tahtest olenematu ravi eelduseid (sh nii ohtlikkus (ravimite tervist kahjustavas koguses võtmine) kui ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavus) täidetuks ja kuni 40-päevast ravi põhjendatuks. 4(9)
2-20-2050
9.6.Psühhiaatri K. Kochi 5. veebruari 2020. a arvamusest, mida maakohus on õigesti käsitanud TsMS § 537 lg 1 järgse psühhiaatri arvamusena, nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti akuutpsühhiaatria osakonda 23. detsembril 2019 ravilepinguga. Alates 3. jaanuarist 2020 viibib puudutatud isik osakonnas tahtest olenematu ravi otsuse alusel, kuna läks 2. jaanuaril 2020 omal algatusel koju ja võttis lisaks haigla raviskeemile kodus olnud und soodustavaid ravimeid tervist kahjustavas koguses, osakonda tagasi saabudes oli unine, esinesid tasakaaluhäired. Võimalik, et oli ka osakonnas isiklikke ravimeid tarvitanud (kotis oli mitmeid tühje ravimilehti). Puudutatud isik väljendas tugevat psühhootilist sümptomaatikat, esiplaanil paranoilised luulumõtted, tähendusluul ja raviskeemiga seostuvad luulumõtted, mis hõlmasid tervist kahjustavas koguses retseptiravimite ning omal algatusel internetist tellitud ravimite ja toidulisandite tarbimist. Haiguse ägedas faasis võib ta tähendusluulust ja paranoilistest luulumõtetest juhindudes üles näidata agressiivsust ümbritsevate, eelkõige pereliikmete vastu. Varem on esinenud nii verbaalset kui ka füüsilist agressiivsust: on ähvardanud ema noaga, olnud vägivaldne kassi vastu. Arvamuse koostamise ajaks ei olnud luulumõtted vaatamata ravile vähenenud.
9.7.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et sellises seisundis inimene on ohtlik nii iseenda kui ka teiste elule, tervisele ja julgeolekule. Mõistlikku alust ei ole kahelda psühhiaatri arvamuses väljatoodus, sh selles, et puudutatud isik lahkus omal algatusel haiglast statsionaarselt ravilt ning haiglasse tagasi saabudes (tsiviilasja nr 2-20-65 materjalidest nähtuvalt toimetasid isiku haiglasse tagasi lähedased) selgus, et ta oli võtnud kodus olnud ravimeid tervist kahjustavas koguses (oli unine ja tasakaaluhäiretega). Samuti ei ole põhjust kahelda arvamuses selles osas, et kuivõrd puudutatud isik (korduvpatsient) on varem haiguse ägedas faasis käitunud ka füüsiliselt agressiivselt (ähvardanud ema noaga, olnud vägivaldne kassi vastu), on põhjendatud kartus, et agressiivne käitumine võib ravita jäämisel korduda. Asjaolu, et puudutatud isik ise on teistsugusel arvamusel, ei anna alust kahelda spetsialisti (psühhiaatri) arvamuses, mis on kooskõlas nii praeguse asja kui ka tsiviilasja nr 2-20-65 materjalidega.
9.8.Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku ravisoostumus meditsiiniliselt näidustatud skeemi järgi olnud siiani puudulik nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, isik kohandab raviskeemi ja annuseid vastavalt luulumõtetele, tunnetuslikele elamustele ja arusaamale haigusest. Eeltoodut kinnitavad puudutatud isiku 28. veebruaril 2020 ja 7. märtsil 2020 kohtule saadetud e-kirjades talle psühhiaatrite J. Tarnovskaja, O. L. Mahhovi ja K. Kochi määratud ravi suhtes väljendatud kriitilised seisukohad. Asjaolule, et puudutatud isikul on raskused ettenähtud ravimite võtmisega, viitab ka psühhiaatri arvamuses väljatoodu, et isik on viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil korduvalt, nt 2018. aastal kolmel korral. Puudutatud isiku lähedane, eestkostja A. V. pidas enne määruse tegemist telefoni teel ärakuulamisel pikemaajalist haiglaravi vajalikuks ning ei ole vastupidist väitnud ka vastuses määruskaebusele. Seega puudusid puudutatud isiku ravimiseks muud alternatiivid.
9.9.Puudutatud isik ei viibi haiglas alates 16. märtsist 2020 ning kliinik on samal kuupäeval esitanud kohtule taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning saab aru ravi vajalikkusest.
9.10.Vastuseks määruskaebuse seisukohale, et K. Kochi arvamus on puudulik, kuivõrd on dokumenteerimata, kas ja millal on ta puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud, märkis ringkonnakohus, et Riigikohus on 3. veebruari 2020. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-6222 (p 15.2) asunud seisukohale, et kohus saab tulenevalt TsMS § 229 lg 2 teisest lausest hagita menetluses tugineda nimetatud küsimuse lahendamisel nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Psühhiaater K. Koch on 20. veebruaril 2020 esitanud vastuse määruskaebusele ja 5(9)
2-20-2050 selgitanud järgmist: puudutatud isiku raviarst on arst-resident dr O. L. Mahhov, juhendaja arstõppejõud psühhiaatria erialal dr K. Koch. Patsiendi seisundit ja ravivajadust on jälgitud ja hinnatud kogu haiglaperioodi jooksul ning seisundikirjeldused on dokumenteeritud haigusloos. Psühhiaatri arvamus ja patsiendi seisundi kirjeldus, mis on esitatud Tartu Maakohtule tahtest olenematu ravi pikendamiseks 90 päevaks 5. veebruaril 2020, on dokumenteeritud ka haigusloos 5. veebruaril 2020 ja varasemates päeviku sissekannetes ning on tõenduseks, et psühhiaater on patsiendiga läbi viinud psühhiaatrilise intervjuu ning tema seisundit isiklikult hinnanud. Ringkonnakohus pidas K. Kochi selgitust piisavaks tõendiks selle kohta, et psühhiaater K. Koch oli enne arvamuse andmist puudutatud isiku TsMS § 537 lg 1 nõuetele vastavalt isiklikult üle vaadanud, ning lisatõendite kogumist vajalikuks ei pidanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ja ringkonnakohtu määruse ulatuses, milles ringkonnakohtule esitatud määruskaebus jäi rahuldamata. Puudutatud isik palub jätta kohtule esitatud avalduse rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt märkis maakohus määruse resolutsioonis, et pikendada tuleb esialgset õiguskaitset, sellist võimalust seadus aga ette ei näinud. Ainuüksi see asjaolu tingib maakohtu määruse tühistamise. Ringkonnakohus ei oleks saanud maakohtu määrust täpsustada – tegemist ei olnud kohtulahendi täpsustamise, vaid selle sisulise muutmisega. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu TsMS § 657 kohane alus selle tegemiseks. Isegi kui tegu oli korralise menetlusega, oleks TsMS § 535 lg 2 kohaselt tulnud puudutatud isikule määrata esindaja. Määruse tegemise ajaks ei olnud esindajat määratud. Nimetatud rikkumine tingib maakohtu määruse tühistamise. Tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isiku põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusõiguse normi rikkumine on oluline üksnes juhul, kui see võis enesega kaasa tuua lõppjärelduses väära kohtulahendi. Viidata tuleb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 5, mille kohaselt ei või kelleltki võtta vabadust, välja arvatud seaduses sätestatud korras. Praegusel juhul rikuti ilmselgelt seaduses kindlaksmääratud menetluskorda. TsMS § 5391 lg 3 kohaldamine ei olnud kooskõlas normi mõtte ja eesmärgiga. Seda normi ei saa tõlgendada selliselt, et kui isikule on esialgse õiguskaitse kohaldamisel esindaja määratud, siis korralises menetluses ei ole esindaja määramine vältimatult vajalik. Korralise menetluse jaoks on seadusandja näinud ette rangemad reeglid.
11.Avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ning § 695 alusel jätta muutmata ja puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata.
13.Kolleegiumil tuleb vastata küsimusele, millised tagajärjed on praeguses asjas sellel, et maakohus määras korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses puudutatud isikule esindaja alles kolm päeva pärast puudutatud isiku kohta kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemist. Maakohtu sellise teguviisi tõttu oli puudutatud isikul esindaja kaudu võimalik esitada maakohtu määruse peale küll määruskaebus, kuid esindaja ei saanud oma seisukohti väljendada maakohtu menetluses. Esmalt sõltub aga just maakohtu menetlusest see, kas ja kui kaua kestab isikuõiguste 6(9)
2-20-2050 oluline piiramine, st kinnises asutuses viibimine. Nagu praegu, on korralise kinnisesse asutusse paigutamise kohtumenetluse eel sageli toimunud juba esialgse õiguskaitse menetlus. Kui esialgse õiguskaitse menetluse tagajärjel viibib isik kinnises asutuses ja taotletakse tema seal viibimise pikendamist, tuleb igakülgselt ja kõiki seaduses ettenähtud menetluslikke tagatisi kasutades kaaluda, kas pikem asutusse paigutamine on põhjendatud.
14.Kinnisesse asutusse paigutamise korraline menetlus peab tagama, et asutusse ravile paigutatakse vaid need isikud, kelle puhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused. Nende eelduste (raske psüühikahäire, ohtlikkus, muu psühhiaatrilise abi ebapiisavus) kontrollimiseks tuleb kohtule TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus. Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435/138, p 20.1; Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik). Kokkuvõttes ei tähenda eksperdiarvamuse või sellega TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel võrdsustatud psühhiaatri arvamuse olemasolu, et kohus võib loobuda teiste, TsMS §-s 533 jj sätestatud menetluslike tagatiste (isiku enda, tema lähedaste, kohaliku omavalitsuse ärakuulamine, esindaja määramine) rakendamisest, v.a seaduses sätestatud erandjuhtudel. Kohus ei tohi nimetatud tagatiste vahendusel saadud teabe analüüsimisse suhtuda ka pealiskaudselt.
15.TsMS § 535 lg 1 kohaselt määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik.
15.1.TsMS § 535 eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Näiteks ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 15). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja TsMS § 535 lg 1 kohaselt (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49).
15.2.TsMS § 535 lg 1 lauseosa „kui see [esindaja määramine] on isiku huvides vajalik“ tuleb määruse p-s 15.1 märgitut arvestades tõlgendada kitsendavalt. Sama reegel kehtib TsMS § 535 lg 2 esimese lause korral, mis kohustab kohut esindaja määramata jätmise korral määramata jätmist kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Põhjendused ei tohi olla formaalsed ja saavad põhineda vaid väga erandlikel asjaoludel.
15.3.Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust seda, et korralises menetluses esindaja määramata jätmist ei õigusta asjaolu, et esindaja oli määratud esialgse õiguskaitse (pikendamise) menetluses. Sellise kohtu määratud esindaja esindusõigus lõpeb TsMS § 219 lg 4 esimese lause kohaselt menetlust (s.o praegu esialgse õiguskaitse menetlust) lõpetava lahendi jõustumisel või menetluse muul viisil lõppemisega. Olulisem on aga see, et puudutatud isiku seisund võib ravimise käigus ka kiiresti muutuda ning seetõttu tuleb nii esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani kui ka korralise menetluse puhul kontrollida, kas isiku kinnises asutuses tahtevastasel ravil viibimine on endiselt vajalik ja põhjendatud ning eeldused selleks täidetud. Kohtul tuleb mh kontrollida, kas senine ravi on olnud tulemuslik (Riigikohtu 3. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6222/30, p 13). 7(9)
2-20-2050 TsMS § 535 lg 3 kohaselt peab esindaja isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. See peab tagama, et kohtuni jõuaks igakülgne vajalik teave kohtuasja õigeks lahendamiseks. Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult. Seega ei ulatu varasem esindusõigus korralisele menetlusele (vt ka Riigikohtu 13. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-12, p 9) ning õige ei ole TsMS § 5391 laiendav tõlgendamine selliselt, et varasema esindatuse tõttu pole esindaja määramine korralises menetluses vajalik.
16.Maakohus on praegusel juhul rikkunud TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ega ole esindajat määranud menetluse ajal või põhjendanud määruses esindaja määramata jätmist. See rikkumine ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul siiski toonud kaasa ebaõiget lahendust ega vajadust alama astme kohtute lahendid tühistada. Ringkonnakohus on kontrollinud puudutatud isiku esindaja vahendusel esitatud määruskaebuse väiteid ja mh leidnud, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused olid täidetud. Seega on puudutatud isiku õigused olnud menetluses tagatud, olgugi et hiljem määratud esindaja abil. Asja lahendamise lõpptulemus ei oleks praeguses asjas olnud teistsugune, kui esindaja oleks määratud maakohtu menetluse ajal. Eelnevast ei tohi siiski teha järeldust, et maakohus võib jätta esindaja määramata või määrata tagantjärele lootuses, et ringkonnakohus vajaduse korral rikkumise kõrvaldab. Kohtute selline teguviis rikuks potentsiaalselt isikute võimalust kaitsta oma põhiõigusi kõige tõhusamal viisil. Ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust lahendeid tühistada.
17.Määruskaebuse väliselt peab kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida järgmist.
17.1.TsMS § 537 lg 1 esimese lause järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Sama lõike viienda lause kohaselt võib kohus TsMS §-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. See lause sätestab seega erandi üldreeglist, mille järgi tuleks kohtul korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrata ekspertiis, mille peaks korralise menetluse iseloomu ja võimalikku isiku põhiõiguste ulatuslikku piiramist arvestades tegema sõltumatu ekspert, kes ei ole isikuga varem kokku puutunud ega teda ravinud.
17.2.Siiski ei tähenda erand seda, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusele saaks esitada oluliselt väiksemaid nõudeid kui eksperdiarvamusele. TsMS § 537 lg 1 esimese lause järgsele eksperdiarvamusele kehtib mh TsMS § 301 lg 1 teine lause, mille kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Korralises menetluses tehtud ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused (vt Riigikohtu 3. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6222/30, p 15.3). Teisisõnu tuleb eksperdil põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 34 jj – põhjalikud seisukohad psühhiaatrilisele sundravile määramise menetluses koostatava eksperdiarvamuse sisu kohta). Kolleegiumi arvates kehtivad eksperdiarvamusele esitatavad nõuded vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada (vt ka Riigikohtu
19.detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). 8(9)
2-20-2050
18.Riigikohtu menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
19.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 194 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 30 minutit ja määruskaebuse koostamine 150 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16) § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 194 eurot 40 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
20.Riigikohtu 27. aprilli 2020. a määrusega on puudutatud isik määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel vabastatud. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp, Ants Kull, Kalev Saare
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.