Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Peeter Jerofejev ja Urmas Volens
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes taotlus T.H. suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.H. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes Sven Janno Puudutatud isik T.H., esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamine
riigi
õigusabi
korras
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada T.H. määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2021. a määrus ja Tartu Maakohtu
veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-2210.
3.Jätta T.H. menetluskulud (riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kõikides kohtuastmetes) riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku juhataja ülemarsti kohustes Sven Janno (avaldaja) esitas 11. veebruaril 2021 Tartu Maakohtule avalduse, milles taotles rakendada T.H. (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset nelja päeva vältel ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.
2-21-2210 Avalduse kohaselt rakendati puudutatud isiku suhtes 11. veebruaril 2021 kell 00.57 tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel. Isik vajab oma seisundist lähtuvalt tahtest olenematut ravi.
2.Avaldaja esitas 11. veebruaril 2021 maakohtule ka psühhiaater K. Kochi arvamuse. Psühhiaatri arvamuses on välja toodud, et puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuna tal on raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne skisofreenia), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline ravi ei ole küllaldane. Haiglaravile tõi puudutatud isiku kiirabi politsei saatel, kuna isik käitus ebaadekvaatselt. Puudutatud isik on enda isikus ja kohas orienteeritud, kuid ajas ja situatsioonis on orientatsioon puudulik. Osale küsimustele ei ole nõus vastama, ei tohtivat seda teha. Esinevad kuulmis- ja nägemismeelepetted – kuuleb sõprade häält ning näeb neid ruumis istumas, kinnitab, et saab neilt käsklusi. Mõttekäik on aeglane ja tõkestustega. Avaldab fragmente paranoilistest luulumõtetest. Meeleolu on langenud, esinevad elutüdimusmõtted ja lootusetus. Ravisoostumus ja haiguskriitika puuduvad. Patsient on erinevates psühhiaatriakliinikutes varem korduvalt viibinud, viimati lahkus Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikust augustis 2020.
3.Tartu Maakohus rakendas 11. veebruari 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks, s.o kuni 15. veebruarini kell 00.57. Maakohus leidis, et esinevad alused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras. Maakohus kordas määruse põhjendavas osas avalduses ja psühhiaatri arvamuses märgitut ning leidis eeltoodu põhjal, et isik tuleb paigutada neljaks päevaks kinnisesse asutusse.
4.SA TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinik esitas 12. veebruaril 2021 maakohtule psühhiaater K. Kochi arvamuse, mille kohaselt vajab isik tahtest olenematut ravi statsionaarsetes tingimustes, kuna tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik on enda isikus ja kohas orienteeritud, kuid ajas ja situatsioonis on orientatsioon puudulik. Osale küsimustele ei ole nõus vastama, ei tohtivat seda teha. Esinevad kuulmis- ja nägemismeelepetted – kuuleb sõprade häält ning näeb neid ruumis istumas, kinnitab, et saab neilt käsklusi. Mõttekäik on aeglane ja tõkestustega. Avaldab fragmente paranoilistest luulumõtetest. Meeleolu on langenud, esinevad elutüdimusmõtted ja lootusetus. Ravisoostumus ja haiguskriitika puuduvad.
5.Tartu Maakohus pikendas 12. veebruari 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset ja tema paigutamise tähtaega isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 40 päevani, s.t kuni 23. märtsini 2021 kell 00.57. Maakohus määras, et isikule võib manustada antipsühhootilist ja antiepileptilist ravi ning muid meditsiiniliselt näidustatud ravimeid ja raviprotseduure. Määruse põhjenduste kohaselt lähtus maakohus määruse tegemisel avaldusest, isikut läbi vaadanud psühhiaatri arvamusest ja isiku ärakuulamise tulemusest. Maakohus leidis, et esinevad alused esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamiseks: isikul on jätkuvalt raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita
2(7)
2-21-2210 jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel kuulas maakohus 12. veebruaril 2021 Skype`i teel puudutatud isiku ära. Isik lamas voodis, kinnitas oma nime ja et viibib haiglas, kuid edasisest vestlusest keeldus ja tõmbas teki üle pea. Psühhiaater on isikul diagnoosinud raske psüühikahäire. Ärakuulamisel veendus kohus isiku psühhootilisuses ja talle tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuses. TsMS § 534 lg 5 järgses arvamuses on psühhiaater jõudnud järeldusele, et psühhootilise sümptomaatika intensiivistumise tõttu on isiku enda ja keskkonna analüüsi võime häiritud ning raskendatud adekvaatsete otsuste tegemine ja käitumise juhtimine. Praeguseks ajaks püsib isiku seisund muutusteta. Maakohus leidis, et psühhootilistest elamustest ajendatud ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu on isik ohtlik nii endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele (käitub tänaval ettearvamatult ja ebaadekvaatselt). Ravita jätmise korral isiku seisund halveneb veelgi. Isikul puudub psühhootilise seisundi ägenemise tõttu arusaam olukorrast, haiguskriitika ja sisuline ravisoostumus (avaldab, et määratud ravimeid regulaarselt ei tarvita, sest ei vaja neid ja tal haigust ei ole), mistõttu vajab seisundi ohtlikkuse tõttu ravi haiglas ja tema muu psühhiaatriline ravi ei ole hetkel ilmselt küllaldane. Puudutatud isik on krooniline korduvhaige ja kliinikul on olemas piisavad dokumendid tema tervisliku seisundi kohta. Psühhiaatri arvamuse kohaselt vajab isik antipsühhootilist ja antiepileptilist ravi ning muid meditsiiniliselt näidustatud ravimeid ja raviprotseduure. Puudutatud isik on korduvhaige, kellele on menetluse kord teada, ja maakohus ei ole määranud talle menetluses esindajat.
6.Tartu Maakohus määras 19. veebruari 2021. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Maakohus leidis TsMS § 535 lg-tele 1 ja 2 viidates, et praeguses menetluses on esindaja määramine puudutatud isiku huvides ilmselt vajalik.
7.Puudutatud isik esitas 28. veebruaril 2021 esindaja vahendusel maakohtu 12. veebruari 2021. a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära Skype`i teel. Isiklik ärakuulamine tähendab seda, et kohus vestleb isikuga vahetult ning seetõttu ei ole võimalik kasutada selleks videosilda. Seega on kinnisesse asutusse paigutamisel välistatud isiku ärakuulamisel videosilla kasutamine ning osutatud rikkumine iseenesest toob kaasa määruse tühistamise. Maakohus on rikkunud menetlusnorme ka sellega, et
12.veebruari 2021. a määruse tegemise ajaks ei olnud esindajat määratud ja seda tehti 19. veebruaril 2021. See ei ole lubatav. TsMS § 535 lg 2 sõnastusest tuleneb, et esindaja peab olema määratud enne, kui tehakse otsustus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Ärakuulamine ja esindaja määramine on isiku jaoks olulised menetluslikud garantiid olukorras, kus esialgset õiguskaitset saab pikendada ilma ekspertiisi korraldamata arstliku arvamuse alusel. Nende järgimata jätmine muudab lahendi tervikuna ebaseaduslikuks.
8.Tartu Maakohus tegi 9. märtsil 2021 määruse, millega lõpetas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise ja tema paigutamise psühhiaatriakliinikusse alates 5. märtsist 2021. Määruse aluseks oli avaldaja 5. märtsi 2021 teade, et tahtevastane ravi on kriteeriumite äralangemise tõttu lõpetatud 5. märtsil 2021 kell 11.00.
3(7)
2-21-2210
9.Maakohus jättis 9. märtsil 2021 tehtud teise määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 16. märtsi 2021. a määrusega maakohtu 12. veebruari 2021. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda ja avaldaja kulud tema enda kanda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pidanud vajalikuks neid kõiki korrata. Puudutatud isik on vaidlustanud maakohtu määruse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Vaidlustatud ei ole maakohtu määruses toodud järeldust, et praegusel juhul esinesid psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgse õiguskaitse pikendamiseks esitati psühhiaater K. Kochi kinnitatud arvamus. Maakohtul oli psühhiaatri arvamuse alusel isiku tervisliku seisundi kohta õigus esialgset õiguskaitset pikendada. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada. Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 535 lg-st 2 tuleneb kohustus määrata isikule esindaja juhul, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrab kohus isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS § 218 nõuetele (TsMS § 535 lg 1 esimene lause). Kui esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks võib puudutatud isikule esindaja määramata jätta, ei ole see lubatud esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamisel, samuti juhul, kui puudutatud isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks (TsMS § 535 lg 2 teine lause). Asja materjalidest nähtub, et maakohus otsustas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise 12. veebruari 2021. a määrusega, kuid määras puudutatud isikule esindaja 19. veebruari 2021. a määrusega. Maakohus rikkus esindaja õigeaegse määramata jätmisega menetlusõigust, kuid nimetatud rikkumine ei anna praeguses asjas põhjust maakohtu määrust tühistada. Puudub alus arvata, et esindaja määramata jätmine enne esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamist võis kaasa tuua tahtest olenematu ravi põhjendamatu pikendamise. Maakohus määras puudutatud isikule esindaja
19.veebruari 2021. a määrusega ning puudutatud isiku huvid ei jäänud menetluses kokkuvõttes kaitseta. Puudutatud isikul oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus ning seda on puudutatud isik esindaja vahendusel ka teinud. Ringkonnakohus ei nõustunud puudutatud isiku seisukohaga, et maakohus ei ole puudutatud isikut isiklikult ära kuulanud. Videosilla abil on võimalik ärakuulataval kohtuga ja kohtul ärakuulatavaga vahetult suhelda. Viirushaiguste (praegusel juhul koroonaviiruse) leviku ohu korral on selline ärakuulamine vastutustundlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud TsMS § 536
4(7)
2-21-2210 lg-s 1 sätestatut. Maakohtu määruse tühistamise alus ei ole asjaolu, et Riigikohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-20-11920, milles tõstatati samad õiguslikud küsimused, mis praeguses asjas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles määruskaebus jäi rahuldatama. Maakohtu 12. veebruari 2021. a määruse palub puudutatud isik tühistada täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt ei olnud võimalik kasutada ärakuulamiseks videosilda. Maakohus pidi vestlema puudutatud isikuga vahetult. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14 leidnud, et eestkosteasjas ei ole üldjuhul võimalik isikut ära kuulata telefonitsi või kirja teel. Puudutatud isikule määrati esindaja seaduses ettenähtust hiljem. Ärakuulamine ja esindaja määramine on isiku jaoks olulised menetluslikud garantiid olukorras, kus esialgset õiguskaitset saab pikendada ekspertiisi korraldamata arstliku arvamuse alusel. Tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isikute põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei saa põhimõtteliselt kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusnormi rikkumine on oluline üksnes juhul, kui see võis enesega kaasa tuua väära kohtulahendi. Kuidagi ei saa nõustuda sellega, et pärast Riigikohtu selgeid juhiseid (tsiviilasi nr 2-20-2050, p 16) hakkaks kohtud endiselt esindaja määramise menetlusnorme ignoreerima.
12.Avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada. Samuti tuleb tühistada maakohtu 12. veebruari 2021. a määrus. Määruskaebus rahuldatakse.
14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu menetlusõiguse normide rikkumine ei anna põhjust maakohtu määrust tühistada, kuna puudutatud isiku huvid ei jäänud kokkuvõttes kaitseta, sest tal oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. Olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada, ilma et määraks isikule esindaja. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 11.2).
14.1.Selleks, et otsustada, kas maakohus rikkus praeguses asjas oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis enne esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse tegemist puudutatud isikule esindaja määramata, tuleb kontrollida, kas maakohus põhjendas esindaja määramata jätmist määruses ning kas esindaja määramata jätmine oli TsMS § 535 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt põhjendatud.
14.2.TsMS § 535 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramata jätta, kui esindaja määramine ei ole isiku huvides vajalik ja kui isikut esindab juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele. Lisaks tuleneb TsMS § 535 lg 1 teisest lausest eeldus, et kohus võib jätta isikule
5(7)
2-21-2210 esindaja määramata, kui isiku enda määratud esindaja suudab kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta.
14.3.Maakohus põhjendas isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise määruses puudutatud isikule esindaja määramata jätmist sellega, et esindaja määramine ei olnud vajalik, sest tegemist oli korduvhaigega, kellele on menetluse kord teada. Ringkonnakohus ei ole sellisele põhjendusele hinnangut andnud. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis viidatud põhjusel puudutatud isikule tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindaja määramata. Arvestades kinnisesse asutusse paigutamise iseloomu (isiku vabadusõiguse oluline piiramine) ning arsti arvamusest nähtuvat puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei saa maakohtu määruses esitatud asjaolu pidada põhjendatuks TsMS § 535 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt. Enda õiguste kaitse adekvaatseks viisiks ei saa pidada maakohtu määrusest nähtuvat käitumist, kus puudutatud isik tõmbas endale ärakuulamise käigus teki üle pea ja keeldus juba vestluse alguses edasisest suhtlusest.
15.Kolleegium käsitleb järgmisena puudutatud isiku videosilla vahendusel ärakuulamist tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel.
15.1.TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2). Praeguses menetluses kuulas maakohus puudutatud isiku ära Skype ́i kaudu. Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte (vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2).
15.2.Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. TsMS § 524 lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (TsMS § 524 lg 5 p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (TsMS § 524 lg 5 p 2). Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda 6(7)
2-21-2210 konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus; vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.3). Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära vahetult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik vahetult ära kuulamata. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku külastamine ja vahetult ärakuulamine praegu lubatud. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme.
16.Puudutatud isiku menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
17.Riigikohus vabastas 29. märtsi 2021. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 p 1 alusel. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.