Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti Kai Konsapi taotlus paigutada A.K. tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.K. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap
Regionaalhaigla
Puudutatud isik A.K., esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila
õigusabi
Asja läbivaatamise kuupäev
riigi
korras
9. november 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020 määrus ja Harju Maakohtu 8. mai 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730 osas, milles kohtud pikendasid A.K. suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani.
Jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus muutmata osas, millega rakendati A.K. suhtes esialgset õiguskaitset alates 8. maist 2020 kuni 12. maini 2020, paigutades ta nimetatud ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ning kohaldades talle selle ajavahemiku vältel psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite manustamist.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Kulud kõikides kohtuastmetes jätta riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap (avaldaja) esitas 8. mail 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles rakendada A.K. (puudutatud isik) suhtes
2-20-6730 esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest. Avalduse kohaselt rakendati puudutatud isiku suhtes 8. mail 2020 kell 02.58 tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja endale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Arvestades tema tervislikku seisundit, ei ole alust prognoosida, et tema psüühiline seisund paraneb nelja ööpäevaga.
2.Avaldaja esitas 8. mail 2020 maakohtule ka psühhiaatri arvamuse, millele olid alla kirjutanud arstresident psühhiaatria alal H. Lippus, psühhiaatrid I. Veiksar ja K. Konsap. Psühhiaatri arvamuses on välja toodud, et puudutatud isik viibis psühhiaatriahaiglas ravil esimest korda, varasemast ei olnud teada, et ta oleks vajanud psühhiaatrilist ravi. Ta elab koos abikaasa ja tütrega eramajas Nõmmel. Lähedastelt saadud andmete põhjal oli teada, et puudutatud isik on viimased 30 aastat olnud alkoholi kuritarvitaja, joobes olles lähedaste vastu agressiivne, ähvardas neid (näiteks lubas majale pommi alla panna). Pereliikmed pidid end varjama lukustatud tuppa, mille ukse taga puudutatud isik tundide kaupa räuskas ja ähvardas. Abikaasa pidi korduvalt pöörduma politseisse. Viimase pooleteise kuu jooksul ei ole isik eriolukorra tõttu saanud tööl käia, varem vahendas kinnisvara. Selle aja jooksul muutus puudutatud isik tavapärasest veelgi närvilisemaks ning ähvardas pidevalt lähedasi suitsiidiga. Kodus loopis tülide käigus kääre ja muid esemeid ning oli verbaalselt agressiivne. 6. mail 2020 ütles tütrele, et kavatseb end täis juua ja ära tappa. 7. mail 2020 tarvitas kodus alkoholi ja kirjutas hüvastijätukirja, mille peale tütar kutsus kiirabi. Puudutatud isik viidi Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda, kus ta ähvardas samuti korduvalt suitsiidiga. Kahtlustas, et arstid manustavad talle narkootikume. Puudutatud isiku jutt oli laialivalguv ja segane ning seetõttu saadeti ta diagnoosi täpsustamiseks psühhiaatriakliinikusse. Arvestades tema seisundit, otsustas valvearst dr P. Tolk alustada tahtest olenematut ravi 8. mail 2020 kell 02.58. Puudutatud isiku mõttekäik on laialivalguv ja raskesti jälgitav. Ta on paranoiline ning usub, et tütar kutsus talle kiirabi kättemaksuks. Tema sõnul kirjutas tütar ise hüvastijätukirja, et teda haiglasse paigutada. Väitis, et ta rääkis naljaviluks erinevatest võimalustest, kuidas end tappa, kuid tütar sai kõigest valesti aru. Puudutatud isik eitas oma haigusele viitavaid sümptomeid ning ise haiglas viibimisega nõus ei olnud. Puudutatud isikul on arvamuse kohaselt raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood F23. Tema käitumine on psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu, millega ohustab nii iseend kui ka ümbritsevaid. Oma seisundi tõttu polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tema seisundi paranemine ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes neljapäevase ravi järel tõenäoline, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks, sh rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravimi manustamiseks haiglas 40 päeva vältel.
3.Harju Maakohus rakendas 8. mai 2020. a määruse kohaselt puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 8. maist 2020 kuni 12. maini 2020. Sama määrusega pikendas maakohus esialgset õiguskaitset 40 päevani ja otsustas paigutada puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 8. maist 2020 kuni 17. juunini 2020 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatriline haiglaravi lõpetada. Maakohus otsustas kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite manustamist. 2(11)
2-20-6730
3.1.Maakohus viitas määruse põhjendavas osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5, samuti PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.
3.2.Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus pärast tõendite uurimist, et esinevad alused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse vahendi korras. Maakohus kordas määruse põhjendavas osas psühhiaatri arvamuses märgitut ja leidis eeltoodu põhjal, et isik tuleb paigutada neljaks päevaks kinnisesse asutusse.
3.3.Seejärel märkis maakohus määruses, et kuulas 8. mail 2020 ära puudutatud isiku ning küsis (samal päeval riigi õigusabi korras määratud) esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Kohus selgitas ärakuulamisel puudutatud isikule menetlustoimingu sisu ja menetluse käiku. Kohus ei koostanud ärakuulamise kohta eraldi protokolli, lähtudes TsMS § 477 lg-st 8. Ärakuulamisel väljaselgitatu kohta märkis kohus, et puudutatud isiku sõnade kohaselt kirjutas lahkumiskirja tema tütar. Puudutatud isik ei tea, miks tütar pidi seda kirjutama. Puudutatud isik leidis, et ei ole kordagi suitsiidiga ähvardanud ega kellelegi kallale läinud. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust. Raviarst jäi kirjaliku arvamuse juurde. Maakohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võis ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (ähvardab suitsiidiga). Teistele ohtlikkus seisnes selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega (lähedaste vastu agressiivne ning ähvardas neid tappa). Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning tema seisundi paranemise tõenäosus nelja ööpäeva jooksul ei olnud tõenäoline. Puudutatud isik võib muutuda äärmiselt ettearvamatult, tema käitumises esineb tugevat agressiivsust, mis võib kujutada ohtu ümbritsevatele. Seega on alus esialgset õiguskaitset pikendada. Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama ravivajaduse üle ega ole võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise kohta.
4.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles taotles selle tuvastamist, et ta viibis ravil ebaseaduslikult. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tegi puudutatud isik 7. mail 2020 kodus töid. Kell 14.30 kutsus tema tütar välja politsei, kuna ta kahtles isa vaimses tervises – ta oli arvamusel, et isa vajab abi, kindlasti ei pidanud ta silmas seda, et isa pannakse psühhiaatriahaiglasse ja asutakse teda tahtevastaselt ravima. Politsei tutvus olukorraga ja leidis, et puudutatud isiku tegevus ei olnud ohtlik. Puudutatud isik oli tarvitanud alkoholi, kuid seda tema enda kinnistul, mistõttu puudus alus teda ära viia. Seepeale andis tütar politseile kirja, mis oleks nagu isa kirjutatud ning väidetavalt oli hüvastijätukiri. Puudutatud isik selgitas, et tema seda kirja ei kirjutanud, kuid politsei kutsus välja kiirabi, mis transportis ta erakorralise meditsiini osakonda. Sealt saadeti ta psühhiaatriakliinikusse.
3(11)
2-20-6730 Maakohtu määrus on napisõnaline, puudub motiveering. Puudus ka selline eelnev haiguslugu, mis võiks põhjendada niivõrd äärmusliku meetme nagu vabaduse võtmise ning sundravi kohaldamist. Kaebaja ei ole olnud haige, pole kunagi viibinud psühhiaatrilisel ravil. Avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks osa tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Puudutatud isikul ei esinenud rasket psüühikahäiret. Ta sai hästi aru oma käitumisest ja suutis seda juhtida, ei esine mingeid ärevushäireid, vihahooge vms. Kahetsusväärselt mõistsid pereliikmed puudutatud isikut valesti, mis viis nad arvamusele, et ta võiks olla iseendale ohtlik. Puudutatud isik möönis, et tema käitumine ei olnud alati eeskujulik, ta võis kohati rääkida asju, mida võis tõlgendada mitut moodi, kuid ta ei pidanud silmas seda, et ta võiks iseendale midagi halba teha. Perekonnaliikmete muret ei saa neile ette heita. Samas ainult sellel alusel ei olnud lubatav ja kuidagi põhjendatav isiku psühhiaatriakliinikusse saatmine tema tahte vastaselt. Ei olnud tõendatud, et puudutatud isik oleks ohtlik teistele ja endale. See oli perekonna arvamus, mis tekkis valedel alustel. Muid tõendeid selle kohta ei ole. Kaebaja võis ennast väljendada halvasti erakorralise meditsiini osakonna töötajate ees, kuid sellisel juhul oli tegemist arusaamatusega: ta oli ärritunud ja soovis koju minna. Teda peeti aga seal kinni põhjust nimetamata ja hiljem saadeti sealt otse keset ööd psühhiaatriahaiglasse. Jääb selgusetuks, mis põhjusel on esialgset õiguskaitset pikendatud. Puudutatud isikule ei ole teada, kas haigla või vastutav ametnik esitas ka taotluse pikendada tahtevastase ravi osutamise tähtaega. Esialgse õiguskaitse ülesanne on lahendada olukord esialgu ja seejärel alustada korralise menetlusega, hindamaks kõiki asjaolusid korrektselt.
5.Avaldaja vastuse kohaselt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Psühhiaatrid jõudsid arvamusele, et kaebajal esines raske psüühikahäire – äge psühhootiline episood. Tema käitumine oli ettearvamatu, millega ohustas nii iseend kui ka ümbritsevaid. Oma seisundi tõttu polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul ilmnes haiglasse paigutamisel raske psüühikahäire, tema ähvardused olid tõsiseltvõetavad, ta võis käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi. Psühhiaatriakliiniku III statsionaarses osakonnas kaebaja raviga rahunes, kuid ta igati õigustas enda käitumist ja väitis, et tegi suitsiidiähvardustega nalja, tütar ja abikaasa liialdavad juttudega alkoholi tarvitamisest jne. Puudutatud isik oli manipuleeriv ja püüdis ennast kehtestada, kõrge enesehinnanguga, kriitikavaene ja düsfooriline. Psühholoogilisel uuringul koostööd ei soovinud teha. Psühhoosi ega depressiooni ei ilmnenud, diagnoosiks jäi alkoholi kuritarvitamine. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetati 22. mail 2020. Ambulatoorset psühhiaatrilist ravi patsient ei soovinud.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
4(11)
2-20-6730 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuli 2020. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ehkki määruskaebuse lahendamise ajaks oli haiglaravi lõppenud, andis ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega. Maakohus leidis õigesti, et on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohus on selles osas oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Määruskaebuse väide, et puudutatud isik oli maakohtu määruse tegemise ajal terve ega vajanud ravi või haiglas viibimist, on vastuolus kohtuasja materjaliga ega anna ringkonnakohtule alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Kohtuasja materjalist nähtub, et kaebajal esines raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood F23. Tema käitumine oli psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu. Selline seisund ei võimaldanud tal kontrollida oma käitumist. Puudutatud isiku seisund ja ravivajadus oli tõendatud eelkõige psühhiaatrite K. Konsapi ja I. Veiksari ning arst-residendi psühhiaatria erialal H. Lippuse arvamusega. Samuti kuulas maakohus isiku 8. mail 2020 ära isiklikult ja veendus, et puudutatud isik vajab ravi. Lisaks toetas puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat A. Kunila tahtevastase ravi kohaldamist. Asjaoludest nähtub, et puudutatud isik vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis oli võimalik ainult statsionaari tingimustes. Kaebaja eitas kõiki objektiivseid andmeid enda kohta ega olnud nõus raviga. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isikul piisavat arusaama ravivajadusest ega olnud suuteline kontrollima oma käitumist, siis ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Avalduse kohaselt manustati puudutatud isikule rahustavat, meeleolu stabiliseerivat ja psühhoosivastast ravimit. Kohus ei pea määruses märkima, milliseid ravimeid raviks kasutatakse. Riigikohus on varasemas praktikas tahtevastase ravi kohaldamise kontekstis selgitanud, et ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule olema lahendist arusaadav, kas talle võib tahtevastaselt ravimeid manustada. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ohustas oma käitumisega enda elu ja tervist (ähvardas suitsiidiga lähedaste ees ning haiglas) ja oma ettearvamatu agressiivse käitumisega ka teisi (agressiivne lähedaste vastu ja ähvardas neid tappa). Tal ilmnes psühhiaatriakliinikusse hospitaliseerimisel raske psüühikahäire, tema ähvardusi sai võtta tõsiselt, ta võis käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi. Ravi käigus puudutatud isik rahunes ja tema seisund stabiliseerus. Psühhoosi ega depressiooni enam ei ilmnenud ja ravi lõpetati. Eeltoodu kinnitab, et ravi oli selle kohaldamise ajal vajalik. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et kaebaja ei toonud esile selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust kahelda tema ravile paigutamise seaduslikkuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkus või saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Puudutatud isik märkis oma menetluskulude suuruseks 900 eurot (käibemaksuta). 5(11)
2-20-6730 Määruskaebuse kohaselt ei selgitanud ringkonnakohus välja puudutatud isiku haiglasse paigutamise asjaolusid. Haiglasse paigutamise aluseks oli vaid tütre kirjutatud hüvastijätukiri ja kaebus. Kohtud ja haigla ei kontrollinud, kas kiri oli üldse puudutatud isiku kirjutatud. Puudutatud isik ei ole saanud menetluses selle kirjaga tutvuda, seda ei ole toimikus. Puudutatud isik oli arusaadavalt ärritunud, kuna ta viidi kodust tema tahte vastaselt ära ja haiglas oli oht saada koroonanakkus. Puudutatud isik ei mäleta, et arvamuse koostanud kolm psühhiaatrit teda uurinud oleks. Arvamuse koostamisel on lähtutud suures osas vaid pereliikmete käest saadud osalisest infost. Peres oli konflikte, aga ta ei ole ähvardanud pereliikmeid vägivallaga. Arstide hinnang, et isiku jutt on laialivalguv ja segane, ei saa olla aluseks vabaduse võtmisele ja tahtevastasele ravile. Hiljem selgus, et mingit vabaduse võtmist õigustavat diagnoosi ei olnudki võimalik panna. Alkoholismi diagnoosi ei saa panna kuulujutu alusel. Isegi kui eeldada, et puudutatud isikul oli 8. mail 2020 raske psüühikahäire, millega ta ohustas ennast ja teisi, ei ole kaalutud muid võimalusi, vaid rakendatud kohe tahtevastast ravi. Kohale kutsutud politsei soovis esialgu ära minna, kuna puudutatud isik käitus mõistlikult, alles hüvastijätukirja esitamise järel helistati kiirabisse. Puudutatud isikul ei olnud enne istungit kontakti oma esindajaga, kontakti ei olnud ka hiljem, et maakohtu määrust vaidlustada. 8. mai 2020 hommikul peeti järjest mitu istungit, öösel haiglasse viidud puudutatud isik ei osanud ennast kaitsta. Jääb arusaamatuks, kuidas ringkonnakohus järeldas, et maakohus, kuulates puudutatud isiku isiklikult ära, veendus, et ta vajab ravi. Puudutatud isikule ei ole asjakohane salvestis kättesaadav. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, seejärel ei teinud ringkonnakohus määrust määruskaebuse menetlusse võtmise kohta, vaid tegi asja lahendava määruse. Ringkonnakohus pidanuks välja selgitama, kas puudutatud isiku väited hüvastijätukirja kohta on tõesed. Puudutatud isikult ei küsitud, kas ta soovib oma kaebust täiendada. Ringkonnakohus oleks pidanud välja nõudma haigla toimiku. Puudutatud isiku lõplikes seisukohtades viidati ka TsMS § 536 lg 2 p-le 1. Kohus ei kasutanud võimalust uurida lähikondsetelt seda, kes kirjutas hüvastijätukirja.
9.Avaldaja leiab vastuses määruskaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Avaldaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja märkis, et puudutatud isiku diagnoosi ajas muutmine ei mõjuta ajaliselt varasema diagnoosi õiguspärasust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamist neljalt päevalt 40 päevani. Kohtute määrused jäävad muutmata osas, milles rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates
8.maist 2020 kuni 12. maini 2020. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
6(11)
2-20-6730
11.Tuvastatud asjaoludel oli puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine lõppenud juba enne ringkonnakohtule määruskaebuse esitamist. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus, sh Riigikohus siiski ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt viimase kohta Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Eelnevast tulenevalt ei takista kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.
12.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause). Seega on isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega, ning tuleb arvestada, et kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg. Sellegipoolest tuleb juhinduda Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud põhimõtetest, mis võimaldavad isikuvabadusi piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega ning isikult vabaduse võtmise aluseid tuleb mõista pigem kitsendavalt (vt nt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13).
13.Praeguses asjas tegi maakohus 8. mail 2020 määruse, milles rakendas nii esialgset õiguskaitset neljaks päevaks kui ka kohe pikendas seda 40 päevani.
13.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus selliselt toimides eksinud TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaldamisel. Nimetatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 21; 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Seega ei saa esialgse õiguskaitse pikendamist otsustada samas määruses selle rakendamisega. Vajalik on psühhiaatri või arsti uus arvamus ning vajaduse korral tuleb pärast uut arvamust teha pikendamise kohta eraldi määrus. TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole neljapäevase ravi järel tõenäoline. Avaldaja ei pea esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust (vt Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 21), kuid psühhiaatri või arsti uus arvamus on enne esialgse õiguskaitse pikendamist vajalik selleks, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse.
13.2.Ringkonnakohus ei andnud maakohtu olulisele menetluslikule eksimusele hinnangut, kuigi määruskaebuse p-s 3.9 viidati esialgse õiguskaitse pikendamise võimalikele minetustele, sh esialgse õiguskaitse ülesandele lahendada olukord (üksnes) esialgu. Kokkuvõttes ei olnud esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel seaduslik psühhiaatri või muu pädeva arsti uue arvamuse puudumise tõttu.
7(11)
2-20-6730
14.Määruskaebuse esitaja arvates käsitlesid maa- ja ringkonnakohus avaldust puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamiseks pealiskaudselt ning ei ole arusaadav, kuidas kohtud jõudsid seisukohale, et isik vajab vältimatut psühhiaatrilist ravi. Kolleegium märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel ongi kohtul võimalik lähtuda üksnes piiratud andmetest ning otsustus esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamise kohta tuleb teha äärmiselt lühikese aja jooksul. Üldjuhul saab kohus kujundada oma seisukoha tahtevastase ravi põhjendatuse kohta järgmiselt kogutud andmete põhjal: (a) avaldaja (haigla) taotlus, millele on lisatud psühhiaatri arvamus ning muud andmed isikul psüühikahäire esinemise kohta (nende olemasolu korral, nt andmed varasema psühhiaatrilise diagnoosi ja ravitulemuste kohta); (b) puudutatud isiku isiklik ärakuulamine kohtus; (c) puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoht ja (d) võimalike teiste asjaosaliste, nagu isiku abikaasa ja muude isikuga koos elavate pereliikmete, ärakuulamine.
14.1.Kohtule on esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks koos psühhiaatri arvamusega. Põhjendatud ei ole etteheited, justkui oleksid maa- ja ringkonnakohus arvestanud üksnes puudutatud isiku tütre kaebust ja politseile esitatud hüvastijätukirja, milles puudutatud isik olevat väljendanud enesetapukavatsust. Kohtulahenditest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise aluseks ainuüksi väidetav hüvastijätukiri, vaid eelkõige temal tuvastatud raske psüühikahäire ja tema erakorralise meditsiini osakonnas suuliselt esitatud suitsiidiähvardused. Suitsiidimõtete suulises vormis väljendamist ei ole puudutatud isik eitanud, mööndes, et võis ennast nii lähedaste ees kui ka erakorralise meditsiini osakonnas väljendada mitmeti mõistetavalt ning kahetsusväärselt võisid perekonnaliikmed temast valesti aru saada. Kolleegiumi arvates ei ole kinnisesse asutusse paigutamise hagita menetluses iseenesest välistatud ka muude kirjalike tõendite hindamine. Seda küll vastava vajaduse korral eelkõige ringkonnakohtu menetluses (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.4). Muude kirjalike tõendite hindamine ei ole täielikult välistatud ka maakohtu menetluses, kui seda on võimalik teha piiratud ajaga. Praegusel juhul puudub siiski alus heita kohtutele ette seda, et esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamise menetluses jäi välja selgitamata, kas väidetav hüvastijätukiri eksisteeris ja kas selle kirjutas puudutatud isik.
14.2.Maakohus kuulas asja materjalide kohaselt puudutatud isiku ära 8. mai 2020 pärastlõunal. Ärakuulamisel toimunu kohta on maakohus märkinud, et ta selgitas puudutatud isikule menetluse käiku ja menetlustoimingu sisu (vt TsMS § 536 lg 1 esimene lause). Lisaks tõi maakohus lahendis puudutatud isiku seisukohana lühidalt välja puudutatud isikuga toimunud vestluse sisu. Kohtumääruses toodu kattub selles osas sisuliselt puudutatud isiku terviseseisundi kohta koostatud materjalidega (psühhiaatri arvamusega). TsMS § 477 lg 4 viimase lause kohaselt, mis kehtib ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluses, tuleb isiku ärakuulamine ja sellega seotud olulised asjaolud märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 477 lg 8 viimase lause kohaselt, kui protokolli ei koostata, tuleb menetlustoiminguga seotud olulised asjaolud märkida kohtulahendis. Maakohus otsustas viimati nimetatud sättele tuginedes, et ta ei koosta ärakuulamise protokolli.
14.2.1.Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused peavad olema vähemalt lühidalt põhjendustena kirjas menetlust lõpetavas määruses või 8(11)
2-20-6730 nähtuma ärakuulamise protokollist, mida tuleb sel juhul pidada määruse osaks nimetatud küsimuses. See kohustus tuleneb TsMS § 477 lg 4 viimasest lausest. Sarnastele seisukohtadele on Riigikohus asunud varem nt 10. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07 tehtud määruse p-s 11 (järeldused tuleb märkida kohtutoimikus) ja 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse p-s 38.5. Samuti on sarnaselt leitud isikule eestkoste seadmise menetluses (TsMS § 536 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb eestkostemenetluses isiku ärakuulamist reguleerivaid sätteid kohaldada osaliselt ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluses), vt 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 18. Ärakuulamise tulemused on vajalik seostada kohtu tehtava otsustusega mh selleks, et anda kinnisesse asutusse paigutamisel kõrgemale kohtuastmele kontrollitavalt selgesõnaline hinnang kõikidele tõenditele (menetluslikele tagatistele), olemaks kindel isiku kinnisesse asutusse paigutamise möödapääsmatuses.
14.2.2.Ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist. See ei tähenda, et kohus peaks asuma kontrollima arsti (psühhiaatri) pandud diagnoosi paikapidavust või andma meditsiinilisi hinnanguid. Samas tuleb puudutatud isikuga lähtuvalt tema tervislikust seisundist ja arusaamisvõimest arutada ärakuulamise tulemusi ja tema terviseseisundit kajastavates dokumentides esitatut ulatuses, mis on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või asjaolude selgitamiseks. Eeltoodu tuleneb TsMS § 536 lg 1 kolmanda lause ja TsMS § 525 lg 1 koostoimest. Ka juhul, kui kohtunikul ei tekkinud isiku ärakuulamisel kahtlusi kinnisesse asutusse paigutamise vajalikkuses, tuleb seda kohtulahendis konkreetse isiku ärakuulamisega sidustatult lühidalt märkida. See kohustus tuleneb TsMS § 477 lg 4 viimasest lausest.
14.2.3.Riigikohus on nii kinnisesse asutusse paigutamise korralises menetluses TsMS § 537 lg 1 esimese lause alusel esitatava eksperdiarvamuse ja sama paragrahvi lg 1 viienda lause kohaselt sellega võrdsustatud psühhiaatri arvamuse kui ka esialgse õiguskaitse korral esitatava arsti arvamuse kohta leidnud, et see on vaid üks tõend teiste hulgas, mida tuleb koos teiste tõenditega kriitiliselt hinnata (vt nt Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3). Kohtu roll ei ole tingimusteta ja kriitikavabalt nõustuda talle esitatud avalduses ja sellele lisatud arvamuses antud seisukohtadega, vaid kohtul tuleb otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise eelduste täidetuse üle kõiki tõendeid nõuetekohaselt (TsMS § 232) ja nende koostoimes hinnates. Seetõttu on oluline tagada isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle seaduses sätestatud menetluslikud garantiid (esindaja, isiku enda ja teiste isikute ärakuulamine, ekspertiis, psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamus või piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta), saamaks võimalikult detailset infot isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks.
15.Esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ei välista asjaolu, et puudutatud isik ei ole varem sellelaadset abi vajanud ega ole tal psüühilisi häireid diagnoositud. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et puudutatud isiku seisund vajas täpsemat väljaselgitamist. Erakorralise meditsiini osakonnas mõõdeti puudutatud isiku väljahingatavas õhus alkoholi 0,82 mg/l. Esialgse diagnoosina on toodud äge psühhootiline episood (F23). Tahtest olenematu ravi lõpetamise ajaks (22. maiks 2020) oli selgunud, et psühhoosi ega depressiooni ei ilmnenud ja lõplikuks diagnoosiks jäi alkoholi kuritarvitamine. Riigikohtule esitatud seisukohas on avaldaja selgitanud, et kaebajale omistatud esialgne diagnoos (äge ja mööduv psühhootiline episood) vastab Maailma 9(11)
2-20-6730 Tervishoiuorganisatsiooni välja antud klassifikatsioonile. Diagnoosi hilisem täpsustumine või muutumine ei viita automaatselt sellele, et isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamine oli ebaseaduslik, kuna isiku psüühilise seisundi ja ohtlikkuse täpsemalt välja selgitamata jätmine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi.
16.Kolleegiumi arvates ei anna kohtulahendite tühistamiseks alust puudutatud isiku väited, et tal ei ole olnud kontakti talle maakohtus riigi õigusabi korras määratud esindajaga. Määratud esindaja on esitanud maakohtule taotluse riigi õigusabi tasu saamiseks. Nimetatud taotluse kohaselt kohtus esindaja puudutatud isikuga 8. mail 2020 kell 13.43 kuni 13.55 ja osales samal päeval kell 14.55 kuni 15.10 isiku ärakuulamisel. Maakohus rahuldas taotluse 11. mai 2020. a määrusega ning kolleegiumil ei ole kahtlust, et esindaja on teinud taotluses märgitud toimingud, mh kohtunud puudutatud isikuga. Pärast maakohtu menetlust on puudutatud isik leidnud endale ise lepingulise esindaja. Kolleegium märgib lisaks, et sarnaselt isiku ärakuulamise tulemusega tulnuks maakohtu määruses lühidalt märkida ka ärakuulamise tulemusel esindaja eelduslikult esitatud põhjendused, miks esindaja nõustus isiku kinnisesse asutusse paigutamisega. Sama tulnuks teha siis, kui esindaja ei oleks isiku kinnisesse asutusse paigutamisega nõustunud. Praegu ei ole kohtuasja materjalides ei esindaja kirjalikku seisukohta ega protokolli, mille abil saanuks puudutatud isik määruskaebust esitada soovides ja kõrgema astme kohtud kaebust kontrollides esindaja põhjendatud seisukohtadega tutvuda. Esindaja roll kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on väga oluline, tähendades samas ka kohustust täita ülesandeid vastutustundlikult (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p-d 13–15).
17.Vastuseks määruskaebuse väidetele lähedaste isikute ära kuulamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Esialgse õiguskaitse rakendamisel ei pea kohus TsMS § 534 lg 3 kohaselt alati puudutatud isiku lähedasi (abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed, TsMS § 536 lg 2 p 1) ära kuulama, kuid selline kohustus tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel. Viimasel juhul sätestab erandid lähedaste ära kuulamata jätmiseks TsMS § 536 lg 21. Kolleegiumi arvates on maakohus lähedaste ära kuulamata jätmise põhjendamisel valesti sisustanud TsMS § 536 lg 21 p 3. Nimetatud punkti kohaselt ei pea kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku lähedasi ära kuulama, kui nende ärakuulamine ei aita ilmselt (tõenäoliselt) kaasa asja lahendamisele. Maakohus on märkinud lähedaste ära kuulamata jätmise põhjusena selle, et nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele ning et isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamise eelduste esinemine ei sõltu pereliikmete arvamusest, kuivõrd neid eeldusi pidas maakohus sisuliselt juba tuvastatuks. Lähedaste ärakuulamine seaduses sätestatud juhtudel on isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis võimaldab koguda vajalikku teavet isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ja mis tuleb isikule selles menetluses tagada. Ärakuulamisest ei saa seega loobuda maakohtu määruses märgitud põhjusel.
18.Kokkuvõttes ei nähtu kolleegiumi hinnangul asja materjalidest niisuguseid menetluslikke minetusi, mis tingiksid alama astme kohtumääruste tühistamise ka osas, milles kohaldati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist kuni neljaks päevaks (s.o kuni
12.maini 2020).
10(11)
2-20-6730
19.Riigikohtu menetluse kulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Riigilt ei saa puudutatud isiku lepingulise esindaja kulusid siiski välja mõista, sest TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt võib menetlusosaline hagita menetluses Riigikohtus teha menetlustoiminguid ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Praegusel juhul on puudutatud isik esitanud määruskaebuse ise ning menetluskulude nimekirjas on esindajaks märgitud OÜ Õigusbüroo Liivak & Suurväli. Sellised kulud ei ole hüvitatavad. Ringkonnakohus on jätnud kaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu määruse osalise tühistamise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta riigi kanda, arvestades nii menetluse olemust (TsMS § 172 lg 3) kui ka kohtumääruse kehtima jäämist vaid esimese nelja päeva osas. Maakohtu kulud on juba maakohtu 11. mai 2020 määruse alusel jäetud riigi õigusabi tasusüsteemi kaudu riigi kanda. Määruskaebuses on esitatud etteheide ka selle kohta, et ringkonnakohus ei andnud puudutatud isikule tähtaega menetlusdokumentide esitamiseks. TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Toimiku andmete kohaselt ei ole ringkonnakohus menetlusosalistele sellist tähtaega andnud. Kuna ringkonnakohus ei ole TsMS § 176 lg-t 2 rikkudes andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks, tuleb see võimalus anda pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi toimuvas menetluses (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 18). Õigustatud menetlusosalisele tuleb anda mõistlik tähtaeg menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.
20.Riigikohtu 5. oktoobri 2020. a määrusega on puudutatud isik määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel vabastatud. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.