Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. mai 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla esindajad ringkonnakohtus psühhiaatriakliiniku valvearst IV Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-7280 muutmata, täiendades osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst IV (avaldaja) esitas
7.mail 2021 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40
päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 6. mail 2021 kell 19.13 tahtest olenematu ravi kohaldamiseks vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt haiglaravil 1996. a depressiooni diagnoosiga. Depressiooniperioodid esinesid 1994.–1996. a, 2002.–2004. a ja 2008.–2009. a. Vahepealsetel perioodidel on esinenud meeleolukõikumisi, ka kõrgenenud aktiivsusega perioode, millega kaasneb tugev ärevus. Puudutatud isik elas Venemaal 2001.–2009. a, millise aja jooksul vahetas ta ligikaudu 10 korda elukohta, sest purustas vihahoogude ajal korteri sisustuse. Puudutatud isik viibis Venemaal korduvalt psühhiaatriahaiglas ning talle määrati ravi, kuid ta loobus sellest, kuna enda hinnangul talus ravimit halvasti. 2009. a asus puudutatud isik elama Eestisse ema juurde. Puudutatud isikul süvenes pidev rahutu ja agressiivne käitumine ning ta tarbis suurtes kogustes alkoholi. Agressiivsusperioodide käigus ta purustas asju ning ründas ja ähvardas ema. Puudutatud isik viibis tahtest olenematul ravil 19. septembrist kuni 6. oktoobrini 2009. Ravi järgselt määrati vähene toetusravi, kuna selgus, et puudutatud isik on rase. Edaspidi oli puudutatud isik tasakaalukam. 2014. a juulis tekkis tal järsk meeleolu paranemine, ta tõstis asjad keset tuba ja rääkis iga asjaga juttu ning keeldus lubamast emal korterist lahkuda ja lapsele süüa anda. Puudutatud isik viibis 19. juulist kuni 19. augustini 2014 statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus ning tal diagnoositi bipolaarne häire. Puudutatud isikul tekkis depressioon ning ta viibis statsionaarsel ravil 2014. a lõpus ja 26. detsembrist 2015 kuni 22. jaanuarini 2016. Pärast haiglaravi käis puudutatud isik ambulatoorselt dr Laanetu vastuvõtul. Enne praegust ravile sattumist hakkas puudutatud isiku seisund halvenema umbes kuu aega tagasi. Viimasel paaril päeval muutus tema käitumine järsku ebaadekvaatseks, ta kõndis kodus rahutult ringi ning paigutas asju ringi ja viskas neid prügikasti, samuti ei lubanud emal lapse eest hoolitseda. 6. juuli 2021. a hommikul saatis puudutatud isik lapse hommikusöögita ja vanades tuhvlites kooli ning päev otsa käis korteris ringi ja vahepeal nuttis. Puudutatud isik sulges lapse pärast tema koolist jõudmist pimedasse vannituppa ja tõstis häält. Laps saatis õpetajale sõnumi, paludes abi, misjärel tuli õpetaja kohale ja kutsus kiirabi. Kiirabi saabudes oli puudutatud isik verbaalselt agressiivne ema suhtes. Puudutatud isik hospitaliseeriti koos politseiga valvetuppa. Vastuvõtul oli puudutatud isik kärsitu ja impulsiivne. Puudutatud isik on jätkuvalt pinges ja pahur, eitab objektiivseid andmed ning väidab, et ema kutsus talle põhjendamatult kiirabi. Puudutatud isik ennast ise haigeks ei pea ja ravivajadusest aru ei saa. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (bipolaarne häire ja maniakaalne seisund psühhoosiga) ning tema käitumine on haiguslikest elamustest mõjutatud, mistõttu võib ta olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele.
2.Harju Maakohus kuulas ära puudutatud isiku 7. mail 2021.
3.Harju Maakohus paigutas 7. mai 2021. a määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 6. maist 2021 kell 19.13 kuni 10. maini 2021 kell 19.13.
4.Raviarsti KT 10. mai 2021. a arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus pikendas 10. mai 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 15. juunini 2021 kell 19.13 ning jättis menetluskulud riigi kanda. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning selgitas, et esitatud taotlustest, sellele lisatud arsti arvamusest ning meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et puudutatud isikul esineb 2 (6)
jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid on puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras ravita jäämisel jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui ka lähedastele. Muu psühhiaatriline ravi ei ole asjakohane, kuna puudutatud isik vajab halva ravisoostumuse tõttu psühhiaatrilist ravi kontrollitud keskkonnas. Raviarsti teadmisi haiguse kohta ning senist haiguskulgu ja hetkeseisundit arvesse võttes vajab puudutatud isik pikemaajalist ravi statsionaarsetes tingimustes. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik lukustanud oma last vannituppa. Last hirmutas ilmselt puudutatud isiku ema. Politseinikud tarvitasid puudutatud isiku suhtes tarbetult jõudu, sest ohtu ei olnud. Samuti ei ole põhjendatud puudutatud isiku ravimine raviasutuses, sest puudutatud isik on teinud dr L-ga alati koostööd ja valmis selleks ka nüüd.
7.Psühhiaatriakliiniku juhataja KA leidis, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud, korrates suures osas maakohtus väljatoodut. Täiendavalt märkis ta, et pärast 2015. a lõpus ja 2016. a alguses haiglaravil viibimist käis puudutatud isik korrapäraselt ambulatoorsetel vastuvõttudel ja ravi foonil püsis tema seisund stabiilsena, kuid 2020. a lõpus muutus puudutatud isik taas oluliselt vaenulikumaks ema suhtes ning vereanalüüsist selgus ka toetusravi katkestamine. Puudutatud isiku nõudmisel lõpetati toetusravi 2021. a märtsist, tema seisundi halvenemine süvenes ning alates maikuust oli puudutatud isiku käitumine püsivalt rahutu ja ebaadekvaatne.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada lähedaste ära kuulamata jätmise põhjendusega.
10.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
11.Ringkonnakohus märgib, et vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, mis vaidlustatud määruse kohaselt kestis mitte kauem kui 15. juunini 2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada 3 (6)
(Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.
12.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
13.Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Maakohus tugines lahendit tehes maakohtule esitatud avaldusele lisatud kahe psühhiaatri ühisarvamusele, mille kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne häire, maniakaalne seisund psühhoosiga). Psühhiaatrid hindasid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud puudutatud isiku rahutust ja ebaadekvaatsest käitumisest võib järeldada, et raskest psüühikahäirest tulenevalt ei mõistnud puudutatud isik täielikult oma käitumist ega juhtinud seda.
14.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puudutatud isik oli PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik.
14.1.Puudutatud isiku määruskaebuses väljendatud hinnang, et jõu kasutamine politsei poolt hospitaliseerimiseks ei olnud ohustava käitumise puudumise tõttu vajalik, ei anna kolleegiumile alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei lubanud puudutatud isik enne hospitaliseerimist enda emal puudutatud isiku lapse eest hoolitseda ja ta sulges lapse koolist tulles pimedasse vannituppa ning oli ema suhtes agressiivne. Maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et agressiivset käitumist ning emal lapse eest hoolitsemise keelamist on esinenud ka varem. Lisaks oli arvamusest nähtuvalt puudutatud isik haiglasse vastuvõtul kärsitu, ärev, sekeldav ja impulsiivne ning ka hiljem jätkuvalt pinges ja pahur. Enne vaidlustatud määruse tegemist maakohtule esitatud raviarsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses tuginenud ka sellele, et ta ei sulgenud last vannituppa, siis puudub kolleegiumil alus kohtu ette toodud asjaoludes kahelda, et laps saatis õpetajale sõnumi, paludes abi ning kartis puudutatud isikuga ühes korteris viibida (dtl 9–10).
14.2.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1). Psühhiaatriakliiniku juhataja esitatud määruskaebuse vastuse kohaselt lõpetati 2021. a alguses puudutatud isiku nõudmisel ravi, aga ravita jäämisel puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes. Psühhiaatrite ja raviarsti arvamuse järgi ka hospitaliseerimise järgselt puudutatud isik ise ennast haigeks ei pidanud ja tal puudus koostöövalmidus raviks.
14.3.Seega oli puudutatud isiku käitumine agressiivne ja ebaadekvaatne ning puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest, mistõttu oli kolleegiumi hinnangul PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldus täidetud.
15.Kolleegium on seisukohal, et ka muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses küllaldane. Kuigi määruskaebuses on väidetud, et puudutatud isik on teinud arstiga koostööd, siis asja materjalid seda väidet ei toeta. 4 (6)
15.1.Psühhiaatriakliiniku juhataja määruskaebusele esitatud vastuse kohaselt oli ravi mõjul puudutatud isiku seisund stabiilne, kuid 2020. a lõpus hakkas seisund halvenema. Vereanalüüsist selgus ravi katkestamine ning puudutatud isiku nõudmisel lõpetati ravi 2021. a märtsikuust. Maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi puudutatud isik ise ennast haigeks ei pidanud ja ravivajadusest aru ei saanud ning ka vaidlustatud määruse tegemisele eelnenud täiendavas arvamuses on raviarst märkinud, et puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Eelnevat arvestades ei nähtu kolleegiumile, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd ning puudutatud isikul oli puudulik haiguskriitika.
15.2.Puudutatud isiku võimetust enda haigusest ja ravivajadusest aru saada ilmestab ka asjaolu, et psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik seisukohal, et ema kutsus talle põhjuseta kiirabi. Ka määruskaebuses on puudutatud isik seisukohal, et tegemist oli tema ema poolt olukorra ebaadekvaatse hindamisega.
15.3.Seega järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isik ei olnud võimeline ravi vajaduse üle otsustama ning seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades.
16.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks ning maakohtu määrus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased (TsMS § 536 lg 2). Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et see on isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab TsMS § 536 lg 21 sellest ka erandid (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730/42, p 17). Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22; Riigikohtu 27. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17226/30, p 12). Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud, kuid kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Praegusel juhul oleks võinud põhjendatud olla puudutatud isiku ema ära kuulamine, kellega puudutatud isik elas vähemalt enne hospitaliseerimist koos. TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei pea sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid (isikuga koos elavad pereliikmed) ära kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus kajastab puudutatud isiku ema selgitusi puudutatud isiku käitumise ja tema igapäevase elu kohta ning koostöövalmidus raviks ei ole lähedaste poolt objektiivselt kontrollitav, ei oleks puudutatud isiku ema ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa.
18.Lisaks ei nähtu toimiku materjalidest, et puudutatud isikule määratud esindaja oleks maakohtule edastanud enne vaidlustatud määruse tegemist oma hinnangu. Kolleegium on seisukohal, et ka see ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Iseenesest on oluline, et kohus saaks esindaja arvamust arvestada, kui otsustab isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise üle (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 11.2). Samas ei ole TsMS-s sätestatud kohustust kuulata ära esindaja. Samuti peab esindaja oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult (Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p 15.3), seega tuleb kolleegiumi arvates ka esindajal endal tagada, et kohtuni jõuaks kogu vajalik informatsioon asja õigeks lahendamiseks.
19.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
20.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543 lg 2). 5 (6)
(allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.