Priit Posti pankrotihalduri Vladimir Kutšmei hagi Port Invest OÜ vastu tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Port Invest OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
900 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
4. august 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Priit Posti (isikukood xxx, pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, lepinguline esindaja Johannes Moor Kostja (apellant): Port Invest OÜ (registrikood 14336548), seadusjärgne esindaja juhatuse liige Kaido Kikas
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 1(13)
3.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta kostja Port Invest OÜ kanda.
Rahuldada Priit Posti pankrotihalduri taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Määrata Port Invest OÜ poolt Priit Posti pankrotihaldurile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Port Invest OÜ-lt Priit Posti pankrotihalduri Vladimir Kutšmei kasuks välja 2160 eurot (sh käibemaks).
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt (2160 eurot) tuleb Port Invest OÜ-l tasuda Priit Posti pankrotihaldur Vladimir Kutšmeile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Priit Posti pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagi Port Invest OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks
22.septembril 2017 Osaühingu BEFINNA (pankrotis; Befinna) ja kostja vahel sõlmitud ettevõtte osa müügilepingu punktis 4.3 sisalduva käenduslepinguga Priit Posti (võlgnik) poolt antud tagatise Befinna kohustuste täitmiseks kostja ees. Samuti palus hageja tuvastada võlgniku kohustuste puudumise kosja ees. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on Befinna ja kostja sõlminud 22. septembril 2017 ettevõtte osa müügilepingu, millest tulenevaid müüja Befinna kohustusi, leppetrahvi summas 900 000 eurot, on nimetatud lepinguga solidaarselt käendanud X, RK Logistika OÜ ja võlgnik Riia Vahekohtu poolt 13. veebruari 2018 asjas nr 12/01-2018 tehtud otsuse kohaselt vastutavad Befinna, võlgnik, X ja RK Logistika OÜ kostja ees müügilepingust tuleneva leppetrahvi 900 000 eurot tasumise eest. Otsus on Eestis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. 2(13)
Tartu Maakohtu 17. mai 2018. a määrusega tsiviilasjas nr xxx kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Hageja taotleb pankrotiseaduse (PankrS) § 114 lg 3 alusel tagatise andmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Müügilepingus sisalduva käenduslepinguga on võlgnik võtnud endale teadlikult põhjendamatu kohustuse vastusooritust saamata, mille eesmärgiks on võlausaldajate huvide kahjustamine ja enda teadlikult maksejõuetuks muutmine. Samuti ei oleks Befinnal kui müüjal müügilepingu täitmisel mingeid rahalisi kohustusi, mida võlgnik pidanuks käendama. Võlgnik on andnud käenduse müügilepingus sisalduva väga ebamõistliku leppetrahvi tagamiseks, kusjuures võlgnik kui Befinna juhatuse liige teadis lepingu sõlmimise aja seisuga, et Befinna lepingut kindlasti täitma ei asu ning leppetrahv 900 000 eurot rakendub. Kostja on asutatud eesmärgiga tekitada nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Võlgnik on teinud kõik endast oleneva, allkirjastanud tagatise andmise lepingu, asutanud kostja, tasunud kostja osakapitali, tasunud vahekohtumenetluse kulu, et tema suhtes rakenduks kindlasti 22. septembri 2017. a müügilepingus sätestatud leppetrahv. Võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 1. juunil 2017. Käendus on antud
22.septembril 2017, seega püsiva maksejõuetuse ajal, mis viitab selgelt võlausaldajate huvide teadlikule ja tahtlikule kahjustamisele. Kostja on võlgniku lähikondne. Võlgnik on olnud Befinna juhatuse liige. Käenduse andmise hetkel oli kostja juhatuse liige Befinna töötaja Kaido Kikas, kellele oli antud kõrgem esindusõigus: ta oli Befinna tööpakkumistel märgitud kontaktisikuks ning esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse tegevusloa taotluse Befinna nimel. Kuna kostja oli teadlik, et Befinna, võlgnik, X ja RK Logistika OÜ ei ole pikemat aega olnud võimelised oma kohustusi võlausaldajate eest täitma, pidi kostja teadma, et võlgnik ei suuda oma käenduskohustust kostja ees täita. Seega teadis kostja ka võlausaldajate huvide kahjustamisest. K. Kikas on nn võtmetöötaja ja usaldusisik olnud mõlemas võlgniku ettevõttes – Befinnas ja Vägi OÜ-s. K. Kikas oli ainuke veokorraldusjuht Befinnas. Temata ei oleks Befinnal olnud võimalik tegevuslubasid taotleda ega autovedu korraldada. K. Kikas on suhelnud Befinna nimel tarnijatega, nt teinud tehinguid kütusekaartide ja kütuse ostmiseks. Vähemalt sama suur esindusõigus oli tal ka Vägi OÜ-s. K. Kikas on pärast lepingujärgse kohustuse täitmata jätmist jätkanud häid suhteid võlgnikuga ning töötamist võlgnikule või tema abikaasale kuulunud äriühingutes. Eelnev kinnitab, et 22. septembri 2017. a müügilepingu sõlmimise ainus eesmärk oli libavõlausaldaja nõude ülepaisutamine nii suures ulatuses, et see tagaks kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle. K. Kikase ja võlgniku isiklikku suhet ilmestab mh asjaolu, et võlgniku abikaasa A kasuks on K. Kikase ja tema elukaaslase B kinnisasjale seatud hüpoteek summas 25 000 eurot. Hüpoteek K. Kikase koduks olevale korterile seati 12. veebruaril 2018 ehk pärast 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu rikkumist ja väidetava käendusest tuleneva nõude tekkimist.
3(13)
P. Posti (pankrotis) ja K. Kikase perekonnad käivad tihedalt üksteisega läbi ka tööväliselt. K. Kikase elukaaslane on saanud P. Postilt (pankrotis) ühisvara arvelt laenu 25 000 eurot ning kandnud selle üle K. Kikasele. K. Kikas pidi oma tööülesannetest tulenevalt teadma, et Befinna on majanduslikes raskustes, majanduslik olukord oli nähtav ka avalikes registrites. Samuti pidi kostja olema teadlik võlgniku majanduslikust seisundist, tema võlgnevustest ning kinnisvara puudumisest. Kui kostjat ei ole võimalik lugeda võlgniku lähikondseks, siis palus hageja nõue läbi vaadata PankrS § 110 lg 1 p 2 ehk üldnormi alusel, kuna tehing tehti vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist 23. aprillil 2018.
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Kostja ei ole võlgniku lähikondne ega omanud 22. septembri 2017. a müügilepingu p-st 4.3 tuleneva käenduslepingu sõlmimisel teadmisi võlgniku või Befinna majanduslikust olukorrast või võlausaldajatest. Hageja tõlgendab lähikondse mõistet liiga laialt. Ettevõtte kontaktisikuks olemine töökuulutusel ei eelda mistahes kõrgemat esindusõigust või ühist majanduslikku huvi. K. Kikasel puudus ligipääs Befinna pangakontodele, raamatupidamisele ning tal ei olnud õigust äriühingut esindada ega juhtida. Hageja püüab lähikondsust näidata tavapärase töösuhte kaudu. Tööandja ja töötaja lähikondseteks lugemiseks peaksid esinema aga erandlikud asjaolud. K. Kikas ei ole kostja võtmetöötaja ning tema esindusõigus piirdus üksnes tööülesannete täitmiseks hädavajalikuga.
22.septembril 2017 sõlmitud müügilepingus märgitud ostuhinna tasumine eeldas kostja poolt laenu võtmist või täiendavate osanike kaasamist, samuti müügikäibe suurendamist. Kostja tegutses müügilepingut sõlmides piiratud info olukorras ning tugines lepingu sõlmimisel peaasjalikult võlgniku väidetele, mistõttu nõudis Befinna juhatuse liikmelt käendust tehingu õnnestumist tagavale leppetrahvi nõudele. Isegi kui käendusleping on kehtetu, ei saa see iseenesest tühistada Riigikohtu 12. detsembri 2018. a määrust tsiviilasjas nr xxx, millega rahuldati kostja avaldus ja tunnustati ning tunnistati Eesti Vabariigis täidetavaks Riia Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsus, millega mõisteti Befinnalt, RK Logistika OÜ-lt, Xlt ja võlgnikult kostja kasuks solidaarselt välja 900 000 eurot. Kostja ei vaidle vastu, et riigilõivu kostja asutamiseks tasus K. Kikas, kes sai sel ajal oma elatusvahendid Befinnast, kuna töötas seal. Kostja ei vaidle samuti vastu sellele, et hageja poolt antud laen 190 eurot oli antud ajal, mil asutati kostja. Laen on tagasi makstud. Hageja väited, et võlgniku ja K. Kikase perekonnad käivad üksteisega tihedalt läbi, on tõendamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest oleks võimalik järeldada võlgniku mistahes kontrolli kostja üle. Hageja nõuet tuvastada võlgniku kohustuse puudumine kostja ees ei ole võimalik rahuldada. Vahekohtuotsusest tulenev tunnustatud nõue tuleb pankrotimenetluses lugeda PankrS § 103 lg 4 alusel kaitsmiseta tunnustatud nõudeks. Hageja poolt alternatiivsena esitatud tagasivõitmise üldalus ei pruugi asjas olla üldse kohaldatav. Kohtupraktika on 4(13)
selles osas vastuoluline, kuid õiguskirjanduses on leitud et erialuse tunnuste ilmnemisel tagasivõitmise üldaluseid kohaldada ei saa. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2020. a otsusega hagi tagasivõitmise korras pankrotivõlgniku tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks. Kohus tunnistas kehtetuks Befinna ja kostja vahel 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu punktis 4.3 sisalduva käenduslepinguga võlgniku poolt antud tagatise Befinna kohustuste täitmiseks kostja ees. Hageja nõude kohustuse puudumise tuvastamiseks jättis kohus otsusega läbi vaatamata ning hageja 27. jaanuaril 2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4020 eurot (lepingulise esindaja kulu), välja mõistetud menetluskuludelt tuleb kostjal otsuse kohaselt tasuda hagejale viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistis kostjalt riigi tuludesse menetluskuluna välja riigilõivu 3400 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest.
4.Otsuse põhjenduste kohaselt palub hageja hagi rahuldada kahel alternatiivsel õiguslikul alusel – esimese alternatiivi järgi PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel ning teise alternatiivi puhul PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.
4.1.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 114 lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus tagatise andmise kehtetuks kui tagatis anti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Seega on kohustuse tagasivõitmise eeldused PankrS § 109 lg 1 ja § 114 lg 1 p 3 kohaselt järgmised: ▪
tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;
▪
tagatise saajaks oli võlgniku lähikondne;
▪
võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu, tõendamiskoormis lasub võlgnikul ja tema lähikondsel;
▪
tagatise andmine kahjustab võlausaldajate huve.
võlgniku
maksejõulisuse
Seejuures eeldatakse PankrS § 114 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest. Praegusel juhul nimetati ajutine haldur 27. märtsil 2018 ning tagatis anti 22. septembril 2017, seega on tagatis antud vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist. Samas ei ole võlgnik ja kostja lähikondsed (PankrS § 117 lg 3). Võlgniku ja kostja juhatuse liikme K. Kikase vahel on olnud mõnevõrra tihedamad suhted kui töökaaslaste vahel tavaliselt, nt on võlgnik andnud K. Kikasele laenu kostja asutamiseks, K. Kikase elukaaslane B on olnud Befinna sõiduki kasutajaks ning kostja peamine koostööpartner on Vägi OÜ, mille juhatuse liige ja osanik on võlgniku abikaasa A. Siiski ei ole tuvastatav 5(13)
selline ilmselge ja tugev seos, mis viitaks võlgniku ja kostja lähikondsusele PankrS § 117 lg 3 mõttes. Seega puudub alus hageja 02.09.2017. a käenduslepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Kohus ei kontrollinud eelmärgitut arvestades PankrS § 114 lg 1 p 3 kohaldamise ülejäänud eeldusi.
4.2.Alternatiivselt on hageja taotlenud käenduslepingu tagasivõitmist PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Seega tehingu tagasivõitmiseks PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel peavad olema täidetud järgmised tingimused: ▪
tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;
▪
tehinguga kahjustati võlausaldajate huve;
▪
tehingu teine pool teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest teadma.
Käesoleval juhul on käendus antud 22. septembril 2017, ajutine haldur nimetati 27. märtsil 2018, seega on tehing tehtud vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgnik kahjustas OÜ Befinna (pankrotis) osa müügi katteks tagatise andmisega võlausaldajate huve. Befinna osa müügilepingu punkti 3.3. kohaselt peab müüja, Befinna, saatma kostjale (ostjale) kirja, kui ta on valmis üleandmise lepingut allkirjastama. Punktist 3.4 tuleneb, et kui müüja ei saada ostjale nimetatud kirja hiljemalt 22. detsembriks 2017, tõlgendavad osapooled, et müüja keeldub ettevõtte müümisest. Punkt 4.2 sätestas juhuks, kui müüja keeldub müümast, leppetrahvi summas 900 000 eurot, mis tuli maksta nädala jooksul alates keeldumisest. Punkti 4.3 sätestas võlgniku vastutuse käendajana lepingu täitmata jätmisega kaasnevate tagajärgede eest. Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 1 500 000 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et lepinguline kohustus, mille tagamiseks võlgnik käenduse andis, on majanduslikult talle äärmiselt kahjulik. Leppetrahv on äärmiselt suur, moodustades 3⁄4 ettevõtte osa müügihinnast. Võlgnik ei olnud kohustatud sellises suuruses leppetrahvile käendust andma ning selliste tehingute tagamine eraisiku käendusega ei ole tavapärane. Kuna võlgnik oli ise Befinna juhatuse liige, sõltus lepingu p-s 3.3 müügi eeltingimusena nimetatud kirja saatmine temast endast. Seega piisanuks leppetrahvi maksmise kohustuse vältimiseks kostjale kirja saatmisest ning müügilepingule alla kirjutamisest, mida võlgnik aga ise ei soovinud teha. Sellisest käitumisest saab järeldada, et võlgniku eesmärk oligi jätta müügileping täitmata ning tekitada endale teiste võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ulatuslik leppetrahvi tasumise kohustus. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja K. Kikase kaudu tehingu teise poolena teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest teadma. Kohtu hinnangul pidi mõistlik inimene aru saama sellest, et võlgniku tegevus käenduslepingu sõlmimisel tõenäoliselt kahjustab võimalike võlausaldajate huve. Käendus on antud ilma otsese majandusliku hädavajaduseta. Käenduse suurus on eraisiku jaoks 6(13)
väga suur, ületades ilmselt sel hetkel võlgniku vara. Juba üksnes käenduse summast lähtuvalt võis mõistlik inimene eeldada, et võlgnik ei pruugi suuta seda lepingust tuleneva nädalase tähtaja jooksul ära maksta. K. Kikas on kinnitanud, et ta ei uskunud, et see summa ajab võlgniku pankrotti, kuid samas arvas, et võlgnikul ei ole nii suurt summat võtta. Seega sai ka K. Kikas kostja esindajana ja tehingu teise poolena aru sellest, et tagatise andmine võib võlausaldajate huvisid kahjustada. Ka asjaolu, et K. Kikas Befinna osa majanduslikku seisu väga hoolikalt ei kontrollinud ning tugines selles osas võlgniku ütlustele, viitab sellele, et ta tõenäoliselt oli teadlik võlgniku soovist tekitada endale ulatuslik leppetrahvi tasumise kohustus ning selle kaudu ülejäänud võlausaldajate huve kahjustada. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et ettevõtte omandanud isik vastutab VÕS § 183 lg 1 ja § 185 alusel ka enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Kui kostja oleks kindlalt eeldanud, et võlgnik talle Befinna osa üle annab, oleks ta Befinna majanduslikku seisu hoolikamalt kontrollinud. Eelnevast tulenevalt pidas kohus põhjendatuks võlgniku poolt 22. septembri 2017. a lepingu punktis 4.3. võetud käenduskohustus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.
5.Hageja nõue tuvastada võlgniku kohustuse puudumine kostja ees tuleb jätta läbi vaatamata. Hagejal puudub eraldi tuvastusnõude esitamiseks tuvastushuvi. Kohtu hinnangul ei välista hagi rahuldamist see, et võlgniku käenduskohustuse summa on temalt Riia Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsusega välja mõistetud ning vahekohtu otsus on Eestis Riigikohtu 12. detsembri 2018. a määrusega tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Tagasivõitmine ei kõrvalda eelmist kohtulahendit, vaid annab pankrotihaldurile õiguse keelduda selle täitmisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja palub 23. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise korras pankrotivõlgniku tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks ning tunnistati kehtetuks Befinna ja kostja vahel 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu punktis 4.3 sisalduva käenduslepinguga võlgniku poolt antud tagatis. Samuti palub kostja otsuse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti need kostjalt koos riigilõivuga välja. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Kaebuse kohaselt on maakohus eksinud PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel nii materiaalõiguse (teadmine võlausaldaja huvide kahjustamisest kui tagasivõitmise eeldus) kui ka menetlusõiguse (otsuse põhjendamise kohustus ja tõenditega sidumine) vastu. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1) ning rajanema tõenditel (TsMS § 436 lg 2). Lahend ei saa tugineda oletustele. Maakohtu otsus vaidlustatud osas nendele nõuetele ei vasta. Samuti on maakohus eksinud 22. septembri 2017. a müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel.
7(13)
PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul muuhulgas tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3 antud käendusega kahjustab võlgnik enda võlausaldajate huve. Kuigi maakohus on poolte erimeelsusele nimetatud küsimuses otsuse p-s 54 viidanud, ei ole küsimust otsuses asjakohaselt analüüsitud. Kohus ei ole otsuses tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks väita, et kostja pidi tehingu tegemisel võlgniku võlausaldajatest ja nende huvide kahjustamisest teadlik olema. Võlgnikul endal võis käenduse andmisel oma kohustustest (võlausaldajatest) ülevaade olla, kuid kindlasti ei pidanud sellist ülevaadet omama kostja. Maakohtu poolt otsuse p-s 55 kasutatud väljendid "tõenäoliselt kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid" näitavad selgelt, et mistahes võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist ei ole asjas tegelikult tuvastatud. Lisaks on jutt võlgniku tegevusest, mitte kostja teadlikkusest. Järelikult ei olnud võimalik võlgniku poolt antud käendust PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tagasi võita, milles tulenevalt kuulub maakohtu otsus vastavas osas tühistamisele. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Asja lahendamisel ei ole tähtsust maakohtu seisukohtadel 22. septembri 2017. a müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel. Riia Vahekohtu
13.veebruari 2018. a otsuse ega Riigikohtu 12. detsembri 2018. a määruse (tsiviilasjas nr xxx) muutmine ei ole võimalik. Samuti jääb kostjale arusaamatuks maakohtu vastuoluline seisukoht, mille kohaselt viitab asjaolu, et K. Kikas osaühingu Befinna majanduslikku seisu väga hoolikalt ei kontrollinud ning tugines võlgniku ütlusele, sellele, et ta tõenäoliselt oli teadlik võlgniku soovist tekitada endale ulatuslik leppetrahvi kohustus ning seeläbi ülejäänud võlausaldajate huve kahjustada. Esiteks ei ole asjas tuvastatud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ega Befinna võlausaldajate huvide kahjustamisest. Teiseks on maakohus sellise eesmärgi oma lahendis (otsuse p-s 40) välistanud. Kolmandaks on tegemist maakohtu oletusega, mis ei põhine tõenditel. Maakohtu etteheide, et K. Kikas oleks pidanud täiendavalt väga hoolikalt kontrollima osaühingu Befinna majanduslikku seisu, on müügilepingus sisalduvate tingimuste ja tagatiste tõttu põhjendamatu. Befinna pidi täitma müügilepingu punktid 3.2 ja 3.2.1–3.2.3, kuid ilmselt selle võimatuse tõttu loobus müügist, mille tulemusel rakendus punktis 4.2 kokku lepitud leppetrahv ja punktides 4.3 kuni 4.5 sisalduvad käendused. Asjaolu, et Riia Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsusega on kostja kasuks leppetrahv välja mõistetud, kinnitab, et kostja käitus müügilepingut sõlmides piisava ettevõtjale vajaliku hoolsusega ning tehing oli kostjale majanduslikult mõistlik, tagatud ja kasulik.
Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja õiglane ning otsuse resolutsiooni muutmiseks ei ole alust. Hageja jääb maakohtu menetluses esitatud väidete juurde, mh leiab hageja jätkuvalt, et kostja on võlgniku lähikondne. Võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamine väljendub eelkõige selles, et kostja 900 000 euro suurune nõue ületab kordades kõiki võlgniku kohustusi, mistõttu reaalsetele pankrotivõlausaldajatele võimalike väljamakstavate jaotiste suurus on kõigi teiste võlausaldajate jaoks olulisel määral väiksem. Vaidlusaluse tehinguga on võlgnik 8(13)
suurendanud oma kohustuste mahtu. Lisaks annaks nõue kostjale pankrotimenetluses absoluutse häälteenamuse ja seeläbi võimaluse alusetult pankrotimenetlust kontrollida. Maakohtu menetluses on kostja vaielnud vastu üksnes hageja väidetele, et kostja on võlgniku lähikondne ning et kostja teadis võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostja ei ole vaidlustanud, et käenduslepinguga ja selle sissenõutavaks muutumisega kahjustati tegelikkuses võlgniku võlausaldajate huve. Alles apellatsioonkaebuses on kostja asunud tegema maakohtule etteheiteid võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamatuse kohta. Kostja teadis või pidi teadma võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohtu järeldused ei ole oletuslikud ning need on kooskõlas kohtupraktikaga. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve. Kostja on apellatsioonkaebuses ebaõigesti leidnud, justkui oleks maakohus eksinud müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuse tõlgendamisel. Hageja arvates on ilmne, et lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtul selle sisu avada ja poolte esitatud argumente kontrollida. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses sisuliselt avanud, milles täpsemalt on kohus eksinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on ringkonnakohtu poolt kontrollitavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tuvastada võlgniku kohustuste puudumise kosja ees. Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
10.Apellatsioonimenetluses vaieldakse eelkõige selle üle, kas esinesid PankrS § 110 lg 1 p 2 kohased eeldused tagatise (käenduse) andmise tagasivõitmiseks ning kas maakohus on need eeldused nõuetekohaselt tuvastanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise tingimused õigesti määratlenud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Kostja leiab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul mh tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3 antud käendusega kahjustab võlgnik enda võlausaldajate huve. Kostja hinnangul ei ole 9(13)
maakohus võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist asjas tuvastatud. Sellele viitavad ka maakohtu poolt otsuse p-s 55 kasutatud väljendid "tõenäoliselt kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid".
11.2.Ringkonnakohus märgib, et tagatise andmise tagasivõitmise puhul ei ole võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal alati tähtis. Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14913, p 40 koos selles viidatud praktikaga).
11.2.1.Ringkonnakohus leiab, et kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab seda pidada PankrS § 110 lg 1 p 2 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Põhimõtteliselt ei ole kolmas isik kohustatud teise isiku kohustusi tagama. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutu sellise käsitluse puhul PankrS § 110 lg 1 p 2 eeldus sisutühjaks, kuna sätte kohaldamise lisaeelduseks on see, kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele.
11.2.2.Maakohus on otsuse p-des 52 ja 53 asjakohaselt põhjendanud, miks tagatise andmine käesoleval juhul kahjustab võlausaldajate huve. Lepinguline kohustus, mille tagamiseks võlgnik käenduse andis, on talle majanduslikult äärmiselt kahjulik. Leppetrahv on väga suur, moodustades 3⁄4 ettevõtte osa müügihinnast. Võlgnik ei olnud kohustatud sellises suuruses leppetrahvile käendust andma ning selliste tehingute tagamine eraisiku käendusega ei ole tsiviilkäibes tavapärane. Kuna võlgnik oli ise Befinna juhatuse liige, piisanuks tal leppetrahvi maksmise kohustuse vältimiseks kostjale müügilepingu p-s 3.3 nimetatud kirja saatmisest ning ettevõtte osa üleandmise lepingule alla kirjutamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on sellises ulatuses käenduse andmisel füüsilise isiku poolt raske näha majanduslikku sisu ja loogikat. Isegi kui kostja nõudis käendust enda huvide kaitseks, kahjustab käenduse andmine ikkagi vähemalt eelduslikult võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks sanktsioneerib käendatav leppetrahv üksnes müügilepingu täitmata jätmist, mitte võimalike puuduste esinemist lepingu esemel.
11.2.3.Taganemata eelmärgitust, lisab ringkonnakohus, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu käenduse andmise ajal on asja materjalide põhjal tuvastatav. See nähtub võlausaldajate poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldustest (I kd, tl-d 119–121; 122–123) ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirjast (III kd, tl 84–85). Samuti märgib ringkonnakohus, et võlgniku võlausaldajate olemasolu, keda käenduse andmine võis kahjustada, ei ole kostja maakohtu menetluses ka kahtluse alla seadnud.
11.3.Vaidlustatud otsuse p-s 55 (ja p-s 56) on maakohus käsitlenud küsimust, kas kostja (K. Kikase kaudu) tehingu teise poolena teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest teadma. Ringkonnakohus rõhutab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena ei pidanud maakohus tingimata tuvastama kostja tegelikku teadlikkust kindlate võlausaldajate huvide kahjustamisest. Normi rakendamiseks piisab,
10(13)
kui tehingu teine pool pidi aru saama, et tehing võib mõjutada negatiivselt (teiste) võlausaldajate huve. Selle on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud. Praegusel juhul pidi mõistlik isik juba käenduse summast lähtuvalt aru saama, et käendaja ei pruugi suuta seda lepingust tuleneva nädalase tähtaja jooksul tasuda. K. Kikas on maakohtule antud selgitustes ise möönnud arusaamist sellest, et võlgnikul ei ole nii suurt summat võtta ning seetõttu oli vaja ka teisi käendajaid (III kd, tl 132 pöördel). Maakohus on leidnud otsuse p-s 56, et kostja tõenäolisele teadlikkusele võlgniku soovist võlausaldajaid kahjustada viitab asjaolu, et K. Kikas ei kontrollinud Befinna majanduslikku seisu väga hoolikalt ning tugines võlgniku ütlusele. Kostja arvates on see kohtu sisukoht mh vastuolus otsuse p-s 40 esitatud järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul kostja väidetud vastuolu maakohtu lahendis ei ole. Otsuse p-des 30–46 on maakohus analüüsinud seda, kas esinevad alused käenduslepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Sellest lähtudes pidi kohus hindama, kas võlgnik ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes. Ka otsuse p-s 40 esitatud käsitlus puudutab poolte väiteid hageja ja kostja lähikondsuse kohta ning ei seostu sisult p-st 56 esitatud põhjendustega.
11.4.Tagasivõitmise eeldusena pidi maakohus vältimatult analüüsima müügilepingu sõlmimise ja tagatise andmise asjaolusid ning tehingu majanduslikku sisu. Seetõttu on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, nagu ei oleks maakohus tohtinud seda teha.
11.5.Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väidetega, nagu ei saaks tagatise andmist tagasi võita põhjusel, et võlgniku käenduskohustuse summa on temalt Riia Vahekohtu
13.veebruari 2018. a otsusega välja mõistetud ning vahekohtu otsus on Eestis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Maakohus on õigesti märkinud, et tagasivõitmine ei muuda eelnimetatud kohtulahendeid, vaid annab pankrotihaldurile õiguse keelduda nende täitmisest. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses täidavad erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem (vt Riigikohtu 22. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-157-16, p 12).
12.Kokkuvõttes leidis maakohus seega õigesti, et võlgniku poolt müügilepingu p-s 4.3 võetud käenduskohustus tuleb PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Hageja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et käendusleping tulnuks kehtetuks tunnistada eelkõige PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Kuivõrd maakohus on võlgniku poolt tagatise andmise PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel põhjendatult kehtetuks tunnistanud, ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel vajalikuks kontrollida, kas sama tehingu oleks saanud kehtetuks tunnistada ka PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel.
13.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
11(13)
14.1.Hageja esindaja poolt 5. augustil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 3528 eurot (sh käibemaks 588 eurot). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: ▪
kohtuotsuse analüüs, nõupidamine kliendiga seoses võimaliku apellatsioonkaebuse esitamisega – 2,5 tundi;
suhtlus kohtuga seoses istungiga, kohtumäärusega tutvumine, edastamine kliendile, täiendavate tõendite analüüs, täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamine, nõupidamine kliendiga seoses täiendavate tõenditega, tõendite komplekteerimine ja esitamine kohtusse – 6,5 tundi;
▪
kohtuistungiks ettevalmistamine, kohtutoimiku menetluskulude nimekirja koostamine – 3 tundi;
▪
kohtuistungil osalemine – 1 tund.
komplekteerimine,
hageja
Esindaja tunnitasu on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
14.2.Kostja ei ole hageja menetluskulude kohta kohtule seisukohta esitanud.
14.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).
14.3.1.Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud seoses võimaliku apellatsioonkaebuse esitamisega (kokku 2,5 tundi) ei ole kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse menetlemise seisukohalt vajalikud ega põhjendatud. Hageja ise ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise toimingute (sh kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja nõupidamine kliendiga) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kaheksa tundi. Tsiviilasi on küll üle keskmise mahukas, kuid nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Toimingud seoses
9.juulil 2020 esitatud täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamise ja kohtule esitamisega saab vajalikuks ja põhjendatuks lugeda nelja tunni ulatuses. Kuna hageja esindaja oli tsiviilasja materjalide ja vaidluse sisuga eelnevalt tuttav, tuleb ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ajakulu (sh menetluskulude nimekirja koostamine) asja mahtu ning keerukusest arvestades põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses. Kohtuistungil osalemise ajakulu üks tund on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud.
12(13)
Kokkuvõttes saab hageja esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda seega 15 tundi (8+4+2+1).
14.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
14.3.3.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 2160 eurot (sh käibemaks) (120×15t×1,2) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.
14.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.