Tartu Ringkonnakohus Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
16. juuni 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-1453
Tsiviilasi
Juri Nesterenko kaebus Jõhvi kohtutäituri Kristel Maalmani (Maalman) 16. jaanuari 2020. a otsuse peale täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX (endine täiteasi nr XXXXXXXXXXXX)
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 25. märtsi 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Juri Nesterenko määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (võlgnik): Juri Nesterenko (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik: Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalman Puudutatud isik (sissenõudja): (registrikood 12775657)
OÜ
Fulfill
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 25. märtsi 2020. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Juri Nesterenko kanda.
Määruskaebuse esitamisest tingitud rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Pro
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juri Nesterenko (avaldaja; võlgnik) esitas 27. jaanuaril 2020 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada Jõhvi kohtutäituri Kristel Maalmani 16. jaanuari 2020. a otsuse täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX, millega tühistati Narva kohtutäituri Andrei Kreki
26.novembri 2019. a otsus täitemenetluse peatamise kohta täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX (praegune täiteasi nr XXXXXXXXXXXX). Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Võlgnik esitas koos kaebusega taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus keelata K. Maalmanil täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX läbi viia võlgniku vara enampakkumine kuni käesolevas menetluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
1.1.Kaebuse kohaselt algatas A. Krek Swedbank AS-i (Swedbank) täitmisavalduse alusel täitemenetluse täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX. Täitedokumendiks on 19. mai 2006. a notariaalselt tõestatud hoonestusõiguse, müügi- ja hüpoteegi seadmise leping, millega seati hoonestusõigusele asukohas XXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXX) hüpoteek Swedbanki kasuks 1 911 000 krooni (122 135 eurot 16 senti). Eelmärgitud lepinguga tagatakse Niina Limareva laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste täitmist Swedbanki ees. Swedbank loovutas enda nõudeõigused OÜ-le Fulfill Pro (Fulfill).
1.2.A. Krek peatas 26. novembri 2019. a otsusega täitemenetluse täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 2 p 1 alusel võlgniku 22. veebruaril 2019 esitatud kaebuse lahendamise tõttu.
1.3.Sissenõudja esitas 5. detsembril 2019 kaebuse A. Kreki 26. novembri 2019. a täitemenetluse peatamise otsuse tühistamiseks ning avalduse täitetoimiku üleandmiseks K. Maalmanile. A. Krek andis 11. detsembri 2019. a otsusega täitetoimiku täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX üle K. Maalmanile, kes jätkas asja menetlemist täiteasjas nr
XXXXXXXXXXXX.
1.4.K. Maalman rahuldas 16. jaanuari 2020. a otsusega sissenõudja kaebuse ja tühistas A. Kreki 26. novembri 2019. a otsuse täitemenetluse peatamise kohta. Võlgnik sai otsuse kätte
17.jaanuaril 2020.
1.5.Kaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik seisukohal, et Fulfilli õigusjärglus ei ole TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud. Järelikult ei saanud Fulfill asuda Swedbanki asemel sissenõudjaks ning tal puudus kaebeõigus. K. Maalmanil ei olnud ka pädevust sissenõudja esitatud kaebuse lahendamiseks. Otsuse, mille sissenõudja vaidlustas, tegi A. Krek. Samuti puudub jõustunud lahend, mille kohaselt oleks A. Krek täitetoimiku K. Maalmanile üle andnud. Võlgnik on 11. detsembri 2019. a täitetoimiku üleandmise otsuse vaidlustanud. Lisaks on K. Maalmani otsus põhjendamata. Ta oleks pidanud küsima A. Krekilt, millistel kaalutlustel kuulus täitemenetlus peatamisele. K. Maalman tugines ka sissenõudja kaebuse lahendamisel Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2020. a määrusele, mis ei ole veel jõustunud. Võlgnik on eelmärgitud määruse peale esitanud kaebuse Riigikohtule.
2.Viru Maakohus jättis 31. jaanuari 2020. a määrusega võlgniku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3.Viru Maakohus võttis 3. veebruari 2020. a määrusega avaldaja kaebuse menetlusse ja küsis selle kohta K. Maalmanilt seisukohta.
4.K. Maalman palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Eksitav on võlgniku väide, et Fulfilli õigusjärglus ei ole tõendatud. Fulfill ja Swedbank on esitanud A. Krekile notariaalselt tõestatud ja 25. septembril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Sellega on Fulfill õigusjärglus TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud. Võlgnik käis ka 28. jaanuaril 2020 K. Maalmani büroos täitetoimikuga tutvumas ning talle on 29. jaanuaril 2020 e-kirjaga väljastatud loovutusdokumendi ärakiri. Võlgnik eksitab kohut väitega, nagu ta oleks vaidlustanud A. Kreki 11. detsembri 2019. a otsuse täitetoimiku üleandmise kohta. Otsus on selle vaidlustamata jätmise tõttu jõustunud. Kuivõrd asi oli TMS § 471 lg 2 kohaselt K. Maalmanile üle antud, oli ta ka pädev sissenõudja esitatud kaebust lahendama. K. Maalman ei nõustu võlgnikuga, et vaidlustatud kohtutäituri otsus oli põhjendamata. A. Krek peatas täitemenetluse TMS § 46 lg 2 p 1 kohaselt, kuna võlgnik esitas tema tegevuse peale kaebuse seoses vara ümberhindamisega. TMS § 46 lg 2 p 1 alusel täitemenetluse peatamine on kohtutäituri kaalutlusotsus, kuid A. Kreki 26. novembri 2019. a otsusest ei nähtu selliseid kaalutlusi, millistel asjaoludel oli täitemenetluse peatamine põhjendatud. Võlgnik oli kaebuses seisukohal, et vara oleks tulnud alla hinnata 64 500 eurolt 62 565 eurole, kuid A. Krek hindas vara alla 60 000 eurole. K. Maalmani hinnangul sellise võlgniku seisukohaga mittearvestamine ei saa olla kaalukaks põhjuseks, mis tingiks täitemenetluse peatamise ning sissenõudja õiguste riive. Seda veel olukorras, kus enampakkumine alghinnaga 60 000 eurot nurjus. Enampakkumise nurjumisest tulenevalt ei saa võlgniku õigusi riivata väidetud
U. Nesterenko ja O. Nesterenko õiguste kohta teabe avaldamata jätmine enampakkumise teates.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Viru Maakohus jättis 25. märtsi 2020. a määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste kohaselt on ebaõige võlgniku väide, et ta on Tartu Ringkonnakohtu
9.jaanuari 2020. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-3594 vaidlustanud. Kohtute infosüsteemist (KIS) võlgniku kaebust ei nähtu. Asjakohatu on võlgniku väide, et Fulfilli õigusjärglus ei ole TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud. K. Maalmani vastuse kohaselt on talle esitatud õigusjärglust tõendavad dokumendid, mis on edastatud ka võlgnikule. Maakohus lisas, et võlgnik on esitanud Viru Maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-20-2648 ka Fulfill kui sissenõudja vastu. Maakohus leidis, et K. Maalman oli pädev lahendama sissenõudja esitatud kaebust, sest täitetoimik oli A. Kreki poolt talle 11. detsembril 2019 üle antud. K. Maalmani vastuse kohaselt ei ole eelviidatud otsust asja üleandmise kohta ka vaidlustatud, mistõttu on see otsus TMS § 217 lg 1 kohaselt jõustunud. K. Maalman on vaidlustatud 16. jaanuari 2020. a otsust põhjendanud ning sellest nähtuvad täituri kaalutlused. Täitemenetluse seadustikust ei tulene, et olukorras, kus täitetoimik antakse üle teisele kohtutäiturile ning kaebus esitatakse esialgse kohtutäituri otsuse peale, peaks küsima esialgse kohtutäituri kaalutlusi vaidlustatud otsuse kohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Võlgnik esitas 9. aprillil 2020 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäitur K. Maalmani kanda.
Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud määruse olulises ulatuses põhjendamata. Võlgniku väitele, et kohtutäituri otsus on põhjendamata, on maakohus vastanud vaid lühidalt. Võlgnik on jätkuvalt seisukohal, et kohtutäituri otsus on põhjendamata ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse sisustamine. Maakohus ei ole võtnud sisulist seisukohta võlgniku esitatud väite osas, et Fulfilli õigusjärglus ei ole TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud, mistõttu ei saanud ta ka esitada A. Kreki otsuse peale kaebust. Vaidlust ei ole, et kohtutäiturile on esitatud TMS § 18 lg-s 1 nimetatud dokument (võlgnik on sellega 28. jaanuaril 2020 tutvunud). Samas täite- ega kohtutoimikust ei nähtu, et Fullfill oleks Swedbanki asemel sissenõudja, kuna puudub sellekohane otsus. Fullfill ei ole TMS § 5 lg 1 kohaselt isikuks, kes on täitmiseks esitanud nõude. Täitemenetluse seadustik ei sätesta, et täitedokumendiga seotud õiguste üleminekul oleks võimalik sissenõudja asendamine. TMS § 18 lg 12 kohaselt võib sissenõudja õigusjärglane ühineda algatatud täitemenetlusega TMS § 149 alusel ning kohtutäituril tuleb teha selle kohta otsus. Seega ei saa Fulfill olla asunud sissenõudjaks Swedbanki asemel.
Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta K. Maalmanilt seisukohta (tl 52).
K. Maalman kohtule seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud.
Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
11.Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 10 ekslikult järeldanud, nagu oleks ebaõige võlgniku väide, et ta on Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2020. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-3594 vaidlustanud, kuna KIS-ist võlgniku kaebust ei nähtu. Ringkonnakohus on KIS-ist nähtuvate andmete alusel tuvastanud, et võlgnik esitas
31.jaanuaril 2020 Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2020. a määruse peale tsiviilasjas nr 2193594 kaebuse Riigikohtule. Riigikohus jättis 30. märtsi 2020. a määrusega võlgniku kaebuse menetlusse võtmata. Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi seega muuta.
Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb võlgniku kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
Määruskaebemenetluses on vaidlus selle üle, kas Fulfillil on täitemenetluses sissenõudja õigused Swedbanki asemel ning kas K. Maalmani 16. jaanuari 2020. a otsus oli piisavalt põhjendatud. Võlgnik ei ole määruskaebuse põhjendustes vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et A. Kreki 11. detsembri 2019. a otsus täitetoimiku üleandmise kohta K. Maalmanile on jõustunud ning K. Maalman oli pädev sissenõudja 5. detsembri 2019. a kaebust lahendama. Ringkonnakohus lähtub määruskaebuse lahendamisel nendest maakohtu tuvastatud asjaoludest.
Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.1.Ringkonnakohus saab määruskaebuse põhjendustest aru selliselt, et võlgnik ei eita enam seda, et Fulfill on Swedbanki õigusjärglane ning et täitemenetluses on esitatud TMS § 18 lg 1 kohased õigusjärglust tõendavad dokumendid. Samas leiab võlgnik, et Fulfill ei ole saanud sissenõudja (TMS § 5 lg 1) õigusi täitemenetluses. Võlgniku arvates ei luba täitemenetluse seadustik asuda Fulfillil Swedbanki asemel sissenõudjaks ilma kohtutäituri otsuse alusel täitemenetlusega ühinemata (TMS § 18 lg 12 ja § 149). Sellise otsuse puudumise tõttu ei olnud Fulfillil ka kaebeõigust A. Kreki 26. novembri 2019. a otsuse peale.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud võlgniku TMS § 18 lg-le 12 ja §-le 149 tuginevad väited, nagu oleks Fulfill pidanud täitemenetlusega ühinema ning kohtutäitur tegema selle kohta otsuse.
14.1.1.TMS § 18 lg 12 järgi võib sissenõudja õigusjärglane ühineda algatatud täitemenetlusega. Kuigi sätte enda sõnastus ei täpsusta, et see peaks kehtima vaid ühte tüüpi sissenõudjate puhul, on ringkonnakohus seisukohal, et eelviidatud säte kohaldub vaid olukorras, kus riigile on täitemenetlusaegse elatisabi andmisega üle läinud elatise nõudeõigus võlgniku vastu. TMS § 18 lg-ga 12 loodi riigile õiguslik alus pärast täitemenetlusaegse elatisabi väljamaksmist lapse elatise täiteasjaga ühineda perehüvitiste seaduse § 58 lg 3 kohaselt (vt perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE II, Riigikogu XIII koosseis) seletuskiri, lk 12). Sellises olukorras on riik ja elatisesaaja osavõlausaldajad. Ülejäänud sissenõudjate suhtes TMS § 18 lg 12 ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu. Kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist elatisasjaga, kus oleks nõue riigile üle läinud, siis ei pidanud Fulfill ka täitemenetlusega ühinema.
14.1.2.Samuti ei kohaldu asjas TMS § 149. TMS § 149 lg-st 1 tuleneb, et kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on menetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Sundtäitmisega ühinemisega on tegemist olukorras, kus võlgnikule kuulub kinnisasi ning sama võlgniku vastu on algatatud mitu erinevat täitemenetlust. TMS § 149 üks eesmärk on vältida ühe kinnisasja müümist korraga mitmes täitemenetluses (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 12). TMS § 149 ei kohaldu aga olukorras, kus esialgse sissenõudja nõudeõigus on nõude loovutamise tulemusena üle läinud uuele sissenõudjale. Olukorras, kus õigusjärglust kaasatoov juhtum leiab aset täitemenetluse kestel, kehtib TMS § 18 lg-st 1 tulenev põhimõte. Selleks, et uus võlausaldaja saaks juba toimuvas täitemenetluses teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab kohtutäiturile õigusjärglust tõendama kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kui õigusjärglus on kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud, asub uus võlausaldaja esialgse sissenõudja asemele ning menetlus jätkub õigusjärglase suhtes sealt, kus see pooleli jäi. Järelikult on uuel võlausaldajal õigus pärast õigusjärgluse tõendamist kohtutäiturile teostada täitemenetluses nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi sissenõudjana TMS § 5 lg 1 tähenduses (sh kaebeõigust). Täitemenetluse seadustik ei sätesta, et kohtutäitur peaks tegema õigusjärgluse korral täitemenetluses eraldiseisva otsuse.
14.1.3.Eelmärgitust tulenevalt ei pidanud Fulfill sissenõudja õiguste saamiseks täitemenetlusega ühinema, vaid piisas õigusjärgluse tõendamisest kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 alusel. Seega oli Fulfillil kui sissenõudjal ka õigus esitada A. Kreki 26. novembri 2019. a otsuse peale kaebus.
14.2.Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud väide, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata
põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 21.3). Siiski ei nõustu ringkonnakohus võlgniku seisukohaga, nagu oleks K. Maalman praegusel juhul jätnud 16. jaanuari 2020. a otsuse põhjendamata ning kaalutlusõiguse sisustamata. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur oma seisukohti täitemenetluse peatamise kohta vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud ning otsus vastab TMS § 217 lg 5 nõuetele.
14.3.Võlgnik heidab määruskaebuses maakohtule ette, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme – TsMS § 463 lg-t 2, § 442 lg-t 8 ja § 436 lõikeid 1–3, jättes määruse olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus võlgniku sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on oma järeldusi määruses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Võlgniku mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust määruse tühistamiseks, kui kohus on määrust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääavad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda.
TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad menetluskulud, mille rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata. Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
Ringkonnakohus selgitab, et võlgnikul on õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 51). Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel kohtutäituri otsuse peale riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg-st 15 tulenevalt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas suuruses.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.