2-19-18281/32 - Asjaõigus - Omandiasjad - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Vabastada J M TsMS § 190 lg 7 korras hageja õigusabikulude kandmise kohustusest, jättes hageja menetluskulud riigi õigusabile riigi kanda ja määrata menetluskuluna õigusabikulude rahaline suuruse kindlaks eraldi määrusega. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7 ). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 13.11.2019 esitatud hagi lisana on hageja taotlenud riigi õigusabi nõude korrektseks esitamiseks. Maakohtu 08.01.2020 määrusega on hageja taotlus rahuldatud. 23.01.2020, korrigeeritult 04.02.2020, on esitatud hagi, mille kohaselt hageja soovib kohustada kostjat vabastama korteriomandi /hagis nimetatud kinnistuks/ ruumid hiljemalt ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning tähtajaks väljakolimisest keeldumise korral tõsta kostja koos talle kuuluva varaga nimetatud ruumidest välja Hagi asjaolude kohaselt on hageja xxxx asuva korteri omanik. Korter on kahetoaline, pindalaga 39,9 m2. Registriosa number on xxxx. Pooled elasid varasemalt korteris ühise perena. Kohtuotsusega asjas 2-14-217 lahutati poolte abielu. Pärast seda kolis kostja korterist välja ning üüris xxxx korterit ligikaudu 2 aastat. Kuna ta ei suutnud oma alkoholiprobleemide pärast oma üürikohustusi täita, pidi ta korterist loobuma ning kolis elama oma vanima poja juurde. Seal elas ta ligikaudu 6 kuud ning ka seal tarvitas ta alkoholi. Selle peale soovis poeg, et ta nende juurest lahkuks, kuna peres olid väikesed lapsed. Peale seda tuli kostja tagasi elama hageja korterisse. Üürilepingut korteri kasutamiseks sõlmitud ei ole. Kostja asus hageja juurde elama 2016.a. teisel poolel juulis-augustis. Käesoleva aja seisuga tarvitab kostja jätkuvalt alkoholi ning muutub pärast seda hageja vastu agressiivseks ja kasutab nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Suuremate tülide puhul on hageja kutsunud ka politsei. Samas on kostja ära tabanud selle, et kui politsei kohale jõuab, on ta rahunenud või välja jalutama läinud. Hagejaga koos elab poeg K M, kes on sündinud xxxx ja kellele mõjuvad sellised tülid samuti halvasti. Poeg on xxxx ja saab pensioni. Kostja korteriga seotud kulutusi ei kanna. Hageja on teinud ettepaneku korteri vabastamiseks, kuid kostja sellega nõus ei ole. Kostja leiab, et tal on õigus korteris elada.

Kohus on tutvunud hagiavalduse ja kostja suuliselt esitatud õigeksvõtuga, kuulanud ära menetluspoolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid. Kohus nõustub hagis esitatud õigusliku põhjendusega, mille kohaselt kui pooled pole sõlminud ei rendi ega ka üürilepingut, siis on pooltevaheline võlasuhe ainuvõimalikult käsitletav vara tasuta kasutamise lepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes. Kokkuleppe sisuks ja eesmärgiks oli kostja poolt eluruumi kasutamise võimalus poolte varasemate kooseluliste- ja perekondlike suhete tõttu. Poolte emotsionaalne side ja kooselu on aga lõppenud seoses abielu lahutamisega. Juhul, kui tasuta kasutamise lepingut käsitleda tähtajatuna, annab VÕS § 393 lg 3 hagejale õiguse leping üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. VÕS § 394 sätestab kasutusse andja poolt tasuta kasutamise lepingu erakorralise ülesütlemise alused. See norm tuleks kõne alla siis, kui tasuta kasutamise leping oleks tähtajaline või seotud mingi asja kasutamise eesmärgiga. Selliseid asjaolusid ei ilmne, sest pole kokku lepitud asja kasutamise tähtajas ja see ei tulene ka asja kasutamise eesmärgist. Seega saab poolte õigussuhte kvalifitseerida tasuta kasutamise lepinguna. Lepingu korralist ja erakorralist ülesütlemist reguleerib VÕS 10. ptk 3. jagu (eeskätt VÕS § 195 ja § 196) ning ülesütlemise tahteavalduse kehtivaks muutumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1. Väljakujunenud kohtupraktika (RKTKo nr 3-2-1-53-16 p.12) on pidanud lubatavaks lepingu ülesütlemise avalduse esitamist ja selle kättetoimetamist ka kohtumenetluses. Seega teeb hageja kostjale tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avalduse VÕS § 393 lg 3 alusel käesolevas hagiavalduses ning palub sellekohane tahteavaldus lugeda kostja poolt kättesaaduks menetlusdokumendi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) korras kostjale kättetoimetamisega. VÕS § 186 p 6 sätestab võlasuhte lõppemise alusena lepingu ülesütlemise ning VÕS § 195 lg 5 viitega § 189 lg 1 sätestab õiguse nõuda lepingu järgi üleantu tagastamist. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib kohus õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Kostja on haginõude selgesõnaliselt õigeks võtnud. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Hageja on taotlenud menetluskulude kostja kanda jätmist. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Viru Maakohtu 10.02.2020 määrusega vabastati hageja 750 euro ulatuses hagiavalduse esitamiselt riigilõivu tasumisest riigituludesse. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg 3 järgi menetluskulud, mille kandmisest on hageja vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Käesoleva kohtuotsusega rahuldas kohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Seega tuleb riigilõiv 750 eurot, mille tasumisest hageja 10.02.2020 kohtumääruse alusel vabastatud oli, TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel kostjalt riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 alusel peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 190 lg 7 alusel kohus määrab riigilõivu riigituludesse tasumise lahendi täitmiseks tähtaja kaks kuud, seejärel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata. Tulenevalt TsMS § 179 lg 9 tuleb nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Hageja õigusabikulude riigituludesse tasumise kohustusest peab kohus võimalikuks kostja vabastada TsMS § 190 lg 7 alusel. Kostja on küll oma käitumisega andnud alust hagi esitamiseks, kuid kostja ei saanud ette näha, et hageja kasutab hagi esitamiseks õigusabiteenust. Kohus arvestab ka sellega, et kostjale on juba määratud küllalt suures summas riigilõivu tasumise kohustus kindlates ajapiirides. Hageja õigusabikulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimub eraldi määrusega.